Ma jagaksin hea meelega jõulujutte ja -pilte, aga neid olete viimastel päevadel kindlasti omajagu kogenud, kuulnud, lugenud, näinud, mistõttu jätan jõulujärgse heldimise ära ja naasen siia kohe argiselt.

Ebapärlikarp kirjutas sõltuvusest ja sõltumatusest ning mulle jäi postituses silma järgnev lõik:

Mõtlen näiteks ka nende naiste peale, kes tööl ei käi ja elavad oma elukaaslase sissetulekust. See ei ole etteheide, kui inimesed on rahul, on ju kõik hästi, iga pere dünaamika on erinev. Kui suhted on korras, ongi kõik kena. Aga kui tekib tüli ja tülisid ju ikka tekib, siis kas pole alandav küsida igapäevaeluks raha või taluda manipuleerimist stiilis “ilma minuta sa ju hakkama ei saaks”?

Lugesin selle Silverile ette ja arutlesime, kas osade koduste naiste elu ongi selline või kõrvalseisjad kujutavad ette, et see nii on. Ilmselt mõlemat. Pikemalt me teemal ei peatunud, aga oma peas ma veidi seda edasi ketrasin ning õhtul pugesin Silverile kaissu ja tänasin teda, et ta ei ole kunagi tekitanud minus halba tunnet seetõttu, et ma temast sõltun.

Ta ei ole kunagi isegi tekitanud tunnet, et ma temast sõltun ja seetõttu muutsin ma ära postituse esialgse pealkirja, milleks oli “Elukaaslase sissetulekust sõltumine”.  Loomulikult ma tean, et ma sõltun tema sissetulekust, aga ma ei ole kunagi pidanud Silverilt millekski raha küsima ega olema alandlik, kuna mina ei teeni.

Suhte alguses, kui ma veel koolis käisin ja vanematega elasin, maksis ta kõikjal enamasti ise. Sujuvalt kasvas see üle selleks, et ta hakkas mulle riideid ostma, kooli bussiraha kaasa andma, kuni lõpuks andis juhilubade tegemiseks puuduoleva summa ja oma auto koos kütusekaardiga, mis lubas mul igal võimalusel tema juurde sõita, kas või Elvasse.Need ei olnud asjad, mida ma küsisin, vastupidi, alguses oli mul imelik seda kõike vastu võtta ja ma ei võtnudki kohe kõike vastu, näiteks esimesed kampsunid kinkis ta mulle jõuludeks, sest niisama ei olnud ma nõus temaga riidepoodi minema.

Silver pidi mind alguses omajagu veenma ja mulle korduvalt kinnitama, et ta päriselt soovib katta ise minu kulutused, sest tema jaoks oli loogiline, et see on tema kui minu partneri roll, mitte minu vanemate oma. Aja jooksul kujuneski nii välja, et kooliga seotud kulud katsid vanemad ja kõik muu või vähemalt suurema osa sellest võttis Silver enda kanda, kuni lõpuks oligi kõik tema kanda.

Vahemärkusena ütlen, et ma ei räägi siin praegu mingist vanamehest, kes endale alaealise pruudi võttis, Silver oli sel ajal vaid 20 ja paar aastat peale ning elas samuti koos vanematega, aga olemuselt oli ta mees suure algustähega.

Kui ma kooli pooleli jätsin ja me paar kuud hiljem kokku kolisime, siis andis ta mulle oma pangaparoolid ja paroolikaardid, et saaksin maksta ja osta, mida vaja. Ma ei pidanud temalt raha küsima ega pidanud ka küsima luba, kui tahtsin endale uued aluspüksid või saapad osta. Me olime selleks ajaks umbes kolm aastat koos olnud ja ma olin juba harjunud sellega, et meil on ühine rahakott, mis siis, et minu panus sellesse tuli sentides.

Ma ei tundnud end halvasti, sest nägin lähitulevikus end rohkem panustamas. Ma plaanisin tööle minna ja läksin ka, aga loobusin juba kahe nädala pärast, sest 18aastasena tundus töötempo, mis ei võimaldanud mõnel päeval lõunalgi käia, ebainimlik. Tegelikult arvan ma ka täna, et see on ebainimlik, kuid see on endiselt paljude töölkäijate argielu ja täna ma neelaksin sellised tööpäevad kergemini alla. Ebainimlikud tööpäevad on kõik need aastad olnud ka Silveri argielu, kuid minu puhul oli ta siis ja on ka praegu seda meelt, et mina ei peaks sellistes tingimustes töötama.

Silver säästaks mind endiselt kõigest ebameeldivast, ta palkaks võimalusel ka lapsehoidja ja koristaja, et minul kergem oleks, kuigi ma ei tea, mida ma siis tegema hakkaksin – läheksin tööle?

Tema ei oota, et ma tööle läheksin ja kui ma olen võtnud teema üles sõnadega “kui ma pean tööle minema”, on tema mind katkestanud ja küsinud, miks ma PEAN, tema nägemuses ma ei pea. Minagi ei ole selle all silmas pidanud, et ma pean, sest me ei saa teisiti hakkama või nii oleks õige, vaid mõelnud aega, kus lapsed on juba nii suured, et ma ei tunne end enam kodus vajalikuna, aga võiksin tunda sedasi mujal.

Minnes jälle 11-12 aastat tagasi, siis ka tol ajal ei olnud mul karjuvat vajadust tööle minna, saime Silveri sissetulekuga hakkama ja kuna tahtsin sügisest kooliteed jätkata, siis jätsin töömõtted sinnapaika. Sügisel ma siiski kooli ei läinud, läksin hoopis koolitusele ja novembris andsime lapsele rohelise tule, detsembris oli ta juba teel ning jaanuaris ostsime Kadrinasse korteri, et kolida vanematele lähemale. Sealt edasi teavad vanad lugejad juba ise, kuidas kõik on olnud.

Jah, pärast seda on olnud aegu, kus minu sissetulek oleks ära kulunud ja on olnud aegu, kus oleme pidanud oma vanematele toetuma ja neilt raha laenama, seda juhtub siiani, aga praegu rohkem seetõttu, et oleme enda raha kinni pannud ja tagasi saame selle hilinemisega. See on juba hoopis teine teema ja sellel peatun pikemalt siis, kui võetud risk on end ka meie pangaarvel õigustanud, mitte ainult ettevõtte omal.

Meie pangaarve, meie raha, meie riskid, meie laenud, sedasi me omavahel räägimegi, mis siis, et minu panus meie eelarvesse on pealtnäha olematu. Ma annan oma panuse Silveri tagalas, tänu millele saab tema kaheksa kuuga teenida Soomes rohkem, kui teeniksime mõlemad siin terve aastaga. See on ka panus.

Ühesõnaga, tahtsin välja jõuda selleni, et meil on olnud erinevaid tulevikunägemusi, mõtteid ja plaane, aga valikute, olude ja võimaluste tõttu on läinud asjad nii nagu on läinud ja praegu me enam mingeid plaane ei tee, vaid elame umbes aasta korraga, sest elu on näidanud, et tal on omad plaanid. Aastaid tagasi ma ei arvanud, et ma tänasel päeval endiselt kodune olen ja täna ma ei oska öelda, kui kaua see veel nii on, võib-olla veel 10 aastat.

Mind ei häiri Silverist sõltumine ja seda suuresti seetõttu, et ta pole mind läbi raha kuidagi alandanud või minuga manipuleerinud, tema jaoks olen ma alati võrdväärne partner olnud. Seda ka solvumiste ja tülide ajal, mida on meil varasemalt ette tulnud küll.

Nagu ma eespoolt ütlesin, siis ma ei ole kunagi pidanud raha küsima ega isegi oma ostusid põhjendama. Suuremad ostud oleme muidugi alati teineteisega läbi rääkinud, nii ka tema ehk tal ei ole olnud seisukohta, et ta ise teab, mida ta oma rahaga teeb. Ta pole kunagi rääkinud rahast kui millestki, mis on tema teenitud, tema oma, tema kulutada ja nii edasi. Alati on olnud meie.Mind ei häiri Silverist sõltumine ka seetõttu, et ma tunnen end tema kõrval turvaliselt ja seda mitte ainult tänasel hetkel. Ta on minu seljataguse nii palju kindlustanud, et ma ei jää päevapealt hätta, kui temaga peaks midagi juhtuma või armastus peaks otsa saama. Küll jääks tema hätta, kui minuga peaks midagi juhtuma või ma ära keeran ja pere juurest minema sammun. Ei sõltu mina ainult temast, tema minust samamoodi.

Tegelikult ma väga sellel sõltumise teemal püsida ei plaaninud, vaid tahtsingi jagada just  seda osa, et minu jaoks pole Silveri sissetulekust sõltumine kunagi alandav olnud. Kui, siis ainult kõrvaliste inimeste kommentaaride tõttu, aga mitte kunagi Silveri etteheidete pärast, sest ta lihtsalt ei ole neid teinud.

Ma kirjutasin postituse alguses, kuidas ligi 12 aastat tagasi andis ta mulle oma pangaparoolid ja paroolikaardid, et saaksin eelarvet planeerida, arveid maksta, enda kaardile raha kanda, et poes käia ja nii edasi. Sedasi on see siiani, tema pangakontosid haldan mina ja kui varem vajasin selleks tema paroolikaarti või ID-kaarti, sest esimesega ei saanud enam kõiki arveid täismahus maksta, siis tänaseks on meil üks põhikonto, kuhu saan ka mina enda andmetega siseneda ja seal kõiki tehinguid teha.

Nimeliselt on tegu küll tema kontoga, kuid meie jaoks on see meie oma ja tegelikkuses teen seal tehinguid ainult mina, Silver pole aastaid oma internetipangas käinud. Nali naljaks, aga kui keegi kelleltki raha küsib, siis pigem Silver minult …

Tegelikult küsib ta rahalise seisu kohta, sest minul on sellest parem ülevaade ja meile nii sobib. Mulle meeldib eelarvet planeerida, tabeleid koostada, numbritel silma peal hoida, arveid maksta, aga temale mitte. Ta teab, kui palju meil keskmiselt arvetele kulub, kuid ta ei tea peast, kui suured on meie telefoni- või elektriarved, kui palju maksavad laste trennid või millal kukuvad tähtajad. Talle sobib sedasi ja sobis ka siis, kui meil suhtes pingelised ajad olid.

Silver on minu peale mitu korda tõsiselt vihastanud ja mulle inetuid asju öelnud, aga ta ei ole kunagi isegi vihahoos mulle rahaasju nina alla hõõrunud või oma paroolikaarti tagasi nõudnud. Meie suhtes ei ole raha olnud manipuleerimisvahendiks ja minul ei ole olnud alandav kasutada Silveri teenitud raha igapäevaeluks ka siis, kui olen tema peale solvunud olnud. Tegelikult ei ole ma seda raha juba aastaid võtnud kui Silveri teenitud raha, ma ei mõtle nii, kuigi ma tean, et see nii on. Silver on mulle lihtsalt väga hästi selgeks teinud, et tema sissetulek on meie pere sissetulek ja nii on see olnud algusest peale.

Ma ei ole enda teenitud raha võtnud ka kui enda raha, see on samuti olnud meie raha. Mitte et ma oleksin üldse suurt midagi teeninud, ainult kommiraha, kuid siiski pole see olnud minu taskuraha, vaid number meie ühises eelarves.

Kokkuvõttes tahtsin terve selle pika heietusega öelda, et Ebapärlikarbi postitus tuletas mulle taas meelde, kui vedanud mul Silveriga on. Ma olen seda muidugi algusest peale teadnud, kuid selle kõige sees olles on mõned asjad muutunud nii loomulikuks, et ei märkagi enam, millise headusega ma tegelikult koos olen.28.12.2007

Ma tänasin Silverit sel õhtul siiralt ja südamest, ma tänasin teda selle eest, et ta minu panust päriselt hindab, mind võrdväärsena kohtleb ja mind nii palju austab, et pole isegi vihasena kasutanud enda sissetulekut millenagi, millega mind alla suruda või paika panna. See vist ei olegi nii iseenesestmõistetav nagu see meie mõlema jaoks siiani on olnud …