Ma eksisin eelmises postituses, kui vastasin, et 2019. aastal polnud midagi nii erilist, mis kuupäevaliselt igaveseks mällu jääks. Kohe pärast postituse avaldamist meenus mulle 6. aprill, mis päris igaveseks ehk mällu ei jää, aga mine tea, praegu igatahes mäletan, et just sel päeval oli ilm eriti ilus ja mina samamoodi.
See meenutus on nüüd nädal aega mu südametunnistusele koputanud, sest selle päeva tegid eriliseks teised inimesed ja mina nüüd nii tänamatult ütlen, et 2019. aastal polnud ühtegi meeldejäävat päeva… Nagu ma oleks sageli professionaalse jumestusega professionaalse fotograafi kaamera ees!
Jumestus: Kairit Tuhkanen
Kõik postituses olevad fotod: Penelope Russak
Olen neid pilte siin küll korra juba jaganud, aga mis siis, nüüd aasta alguses on need heaks meeldetuletuseks, milline ma tahtmise või viitsimise korral olla võiksin.
Photography by Penelope facebooki lehel oli hiljuti loosimäng neile, kes on tema kaamera ees juba käinud, osalemiseks tuli jagada oma lemmikpilti. Ma jagasin ülemist pilti koos järgneva kommentaariga: “Kui sa mulle selle pildi saatsid, siis mul läksid silmad märjaks… Ma näen siin seda Liivit, kes ma olin enne nelja last ja olmestressi – elurõõmus, muretu, lõbus, lapsik, ilus. Ma ei olnud ammu endas seda külge näinud, aga pildil näen, et see on minus endiselt olemas. Aitäh, et selle välja tõid!”
See pilt tõesti liigutas mind, endiselt liigutab, ja see pole mitte ainult tolle sessiooni lemmik, vaid üleüldse kõige parem pilt, mis minust kunagi tehtud on.
Minnes minust edasi tausta juurde, siis tuletan meelde, et oli 6. aprill, ametlikult küll kevad, aga reeglina on sel ajal endiselt kehv suusailm olnud. Praegu, kus talv pole õieti veel alanudki, on imelik mõelda, et juba vähem kui kolme kuu võib ilm sama ilus ja soe olla.
Mulle väga meeldib, kuidas Penelope tehtud piltidel on esindatud nii minu noor ja energiline külg kui ka küpsem ja emalikum pool. Need küljed tõi ta ise esile, sest mina tegelikult poseerida ei oska, ma tegin vaid seda, mida Penelope ütles. Ta on tõesti hea juhendaja, mul ei tekkinud kordagi sellist hetke, kus oleksin tundnud end ebamugavalt, sest ei oska kuidagi olla.
Penelope suutis üleüldse kogu fotosessiooni nii lihtsaks ja loomulikuks muuta, et ma ei lasknud end ümbritsevast häirida, samamoodi ei lasknud tema end millestki häirida, isegi mitte sellest, et teel Jaapani aeda kukkus ta saapal tald alt… Ta viskas selle möödaminnes prügikasti ja jätkas enesekindlalt teed, üks saabas kõrgem ja kõpsuv, teine madal ja pehme kui sokk, nagu sedasi olekski mõeldud. Selline enesekindlus oli nakkav ja seda on näha ka piltidel.
Kui keegi otsib head fotograafi, siis soovitan Penelopet kahe käega. Ta teab, mida ta teeb ja ta teeb seda kiiresti: ühe koha peal pikka poseerimist ei olnud, sest ta sai soovitud tulemused loetud klõpsudega kätte. Ja need tulemused! Vaadake näiteks tema kodulehe galeriid või koduse fotosessiooni näidiseid tema nelja tütrega – nii ilusad pildid! Muide, fotograafiahuvilised leiavad tema blogist ka õpetlikke postitusi, näiteks teleobjektiiviga portreefotode tegemise kohta (selles postituses on samuti hästi ilusad pildid, mis on loogiline, sest Penelope koledaid pilte ei teegi).
Kui jagatud linkide põhjal tundub, et Penelope on ainult portreefotograaf, siis päris nii see pole, ta teeb ikka muid sessioone ka – ootusajast perepiltideni. Kui ma ükskord uuesti 10 üleliigset kilo alla võtan (ja 150 üleliigset eurot arvele kogun), siis läheme kindlasti täiskoosseisus tema kaamera ette, loodetavasti juhtub see juba sügisel.
Siis joonistan endale ise sama pliiatsiga kulmud, millega joonistati tol ilusal aprillikuu päeval. Ma endiselt kiidan BioNike BB-kreemi ja kulmupliiatist (mille asemel ma nüüd leian vaid sama tooni kulmulaineri), mis mulle tol päeval nii meeldima hakkasid, et need endale ka varusin. Minu jaoks on need suured leiud, sest ma olin sinnani veendunud, et pole olemas jumestuskreemi, mille raskust ma oma näonahal ei tunneks, samuti polnud ma selleks ajaks leidnud kulmupliiatsit, mis minu juuksevärvi ja heleda näonahaga ideaalselt sobiks.
Kairit tegi mulle minuliku ehk väga loomuliku ja tagasihoidliku täisjumestuse, aga see andis siiski nii palju juurde, et ma tundsin end naiselikumana, ilusamana, ja Penelope püüdis selle tunde pildile! Seda ei juhtu iga päev… Minul on seda juhtunud ainult ühel päeval, eelmise aasta 6. aprillil.
Kes tahab veel 9 kuud tagasi kirjutatud pikka postitust lugeda, siis palun: “Puhkesin õide”