ärevus |

Ehk mäletate, et läksin suure hurraaga kooli ja esimese paari nädalaga tegin kohe portsu töid järele, aga ma vist ei kirjutanud, et pärast seda see hurraa rauges. Unepuudus kasvas lihtsalt nii suureks, et järgmised paar nädalat tahtsin ainult magada ja õppimiseks ei olnud mul enam mingit keskendumisvõimet.

Asi ei olnud ilmselt ainult unepuuduses, vaid ka mingis ärritunud soole sündroomis või muus sarnases, sest ma piinlesin kaks nädalat valude (ja enama) käes. Arstile ma helistada ei jõudnud, sest iga päev mõtlesin, et see läheb kohe üle, ja kui olin lõpuks valmis arsti juurde minema, siis läkski üle. Võib-olla oleksin pidanud varem valmis olema, äkki mu seedesüsteemil on arsti ees sama suur ärevus kui minul kooli ees….

Ühesõnaga, kooli-hurra enam peale tagasi ei tulnud ja ma peitsin pea liiva alla. Aga! Ma ei mõelnud selle aja sees kordagi, et loobun, vaid mõtlesin kogu aeg, et järgmisel nädalal lähen kindlasti tundidesse, isegi siis, kui mul on õppimata. Olin mitmel päeval valmis minemagi, aga viimasel hetkel lihtsalt ei teinud seda ja vahetasin riided tagasi koduste vastu. Lubasin endale, et hiljemalt uuel aastal võtan end kokku ja hakkan korralikult koolis käima… Heh, kes ütles, et ta ei andnud uueks aastaks lubadusi? Tegelikult ei olnud see seotud aastavahetusega, vaid sellega, et vaheaeg hakkas peale pressima ja mul polnud enam palju võimalusi vana aasta sees tubli olla.

Ma siiski üritasin ja õppisin mitu päeva ja ööd, et minna aasta viimasel koolinädalal kohale, viia ära konspektid, teha ära tolle nädala tööd ja mõned veel järele ka, aga see lõppes väikese murdumisega. Konspektidega sain ööl vastu esmaspäeva järje peale ja kolmetunnise ööune järel jõudsin veel poolteist tundi muusika kontrolltööks õppida, kuni asi liiga tuttavaks läks… Õpikeskkonnas on 11. ja 12. klassi teemad samal lehel ning mina scrollisin automaatselt esimese number 3 kontrolltöö juurde, mis tol päeval tulemas oli… Ilmselt juba aimate, mida ma öelda tahan. Jep, ma olin selleks ajaks tegelenud poolteist tundi 11. klassi kontrolltööks õppimisega…

Motivatsioon läks nulli. Energia läks nulli. Keskendumisvõime läks nulli. Tehtud tööde väärtus läks nulli. Ma ei hoolinud enam konspektide õigeaegsest esitamisest, tahtsin vaid nutta ja magada ning seda ma sellises järjekorras tegingi. See tundub kirja pannes väike asi, aga minu jaoks oli see sel hetkel nii suur ja loll tagasilöök, et ma lõin tervele sellele päevale käega, järgmisele ka.

Ülejärgmisel päeval läksin aga eesti keele järelevastamistundi, et konspektid ära viia ja üks töö järele teha. Silver oli mulle teel koolini moraalseks toeks ja jäi mind koos lastega vastasmaja kohvikusse ootama. Vähem kui tund hiljem liitusin nendega rõõmsalt, sest kõik läks hästi: sain ainsagi terava märkuseta oma hilinenud konspektid üle anda ja soovitud töö järele teha. Arvasin, et õpetaja on jõulumeeleolus, aga ta vist lihtsalt halastas mulle, sest pärast mind saabunud noormees sai oma pika puudumise eest topelt, ilmselt minu eest ka…

Mu kopsud täitusid sel päeval uuesti õhuga, nii et jõudsin ka vaheaaja esimesel nädalal koolis ühe töö järele teha ja teisel nädalal kodus paar võlgnevust kustutada, aga esimesel esmaspäeval kooli jälle ei jõudnud. Kõige tobedam on see, et ma õppisin taas poole ööni ja olin hommikul lihtsalt nii väsinud, et ei jaksanud minna. Järgmisel päeval läksin.

Selle nädala esmaspäev polnud ka kõige parem päev, läksin küll pärast kolmetunnist ööund kooli, aga seal selgus, et tol puudutud esmaspäeval otsustati kontrolltöö edasi lükata, nii et ma õppisin asjata poole ööni. See eest oli kirjanduses “Mandala” lugemiskontroll, mille eest sain ühe… Loo moraal on see, et ei tasu keskenduda infole e-koolis ja Moodle`s, vaid tuleb koolis käia.

Olukord kõige hullem siiski ei ole, olen kenasti reel ajaloo, ühiskonnaõpetuse, inglise ja eesti keelega ning põhimõtteliselt ka kirjanduse ja muusikaga, mille võlgnevused plaanin järgmise nädalaga likvideerida. Keemiaga on samuti kõik korras, sest see alles tuleb, nagu ka bioloogia, aga seal on mul juba varasemast hinne väljas, nii et selle arvelt saan tegeleda hoopis füüsika, matemaatika, geograafia ja vene keelega, mis kõik on hinnete poolest nullseisus…. Ma veel ei muretse, sest ma saan nüüd hakata sellele suurele nullseisule pühenduma ja mul on nullist sajani jõudmiseks aega viis kuud.

Muretsen rohkem poiste kooliasjade ja Neljanda koolimineku (või mitte mineku) pärast, aga see on juba teine teema.

Ma ei küsi seda praegu otseselt kooli pärast, aga kas keegi on käinud Rakveres psühhiaatri juures? Kui jah, siis kelle juures ja kas julged soovitada?

Pidin täna kooli minema. Rõhk sõnal “pidin”.

Mis juhus?

Eile, ma üritasin uinuda, koolimõtted, vaatasin kella, tik-tak, hirmumõtted, üritasin uinuda, vaatasin kella, jälle koolimõtted, tik-tak, muremõtted, silmad kinni, tik-tak, üritasin uinuda, pat-pat-pat, uks avanes, pat-pat-pat meie voodisse, seda pole juba mitu nädalat olnud, mina ühes nurgas, Härra teises nurgas, Neljas meie vahel, ühele poole ja teisele poole, jalg üle minu, tõusis istuma, tik-tak, viskas pikali, käsi üle minu, puhises rahulolematult, ma ei saanud magada, Härra ei saanud magada, Neljas ei saanud magada, viisin lapse tema voodisse tagasi, lohutasin teda, kuni nutt läks üle, tik-tak, ma olin juba närvis, sest äratuseni oli aega vähem kui 5 tundi ja ma polnud veel magama jäänud, laps rahunes maha, mina sain voodisse, panin pea padjale, uni tuli, lõpuks, magus uni, väga magus uni, ja uks avanes, “emme-issi, ärgake üles, mul on kakahäda”, Kolmandal oli kõht lahti, Neljas hakkas uuesti nutma, sama magamata Härra ärritus, tõstis häält, Neljas hakkas veel rohkem nutma, seisin väikeste toas, lohutasin Neljandat, seletasin, miks ta ei saa meie kaisus magada, lõpuks sain voodisse tagasi, leidsin mugava asendi, panin silmad kinni, madin köögis, kassid möllasid, mida neil kell 3 öösel ikka teha, tahtsin nad panipaika kinni panna ja nad said sellest kohe aru, üks peitis end diivani taha, teise sain pika tsirkuse järel köögilaua alt kätte, esimese sain ka lõpuks kätte, tagaajamisest ja mööbli liigutamisest olin jälle erk, üritasin uinuda, muremõtted, tik-tak, hirmumõtted, lõpuks uinusin, kõrv hakkas sügelema, ärkasin selle peale, et olin juba näppupidi kõrvas, sedasi veel ja veel ja veel korra, Härra äratuskell helises, juba, ta pani selle kinni, ohkasin ja pilgutasin silma, järsku oli kell 50 minutit edasi liikunud, me olime sisse maganud, Härra ei maga kunagi sisse ja mina ei ärka kunagi enne teda…

Neli tundi katkendlikku ööund ja ma tundsin end katkisena. Mu kõrv ongi katki. Psoriaas. Ammu juba kõrvas, mõlemas, aga esimest korda sügeleb sedasi, ühes. Nüüdseks kipitab ka. Härra vaatas mu kõrva – seest punane, paistes, niiske ja verele kraabitud. Muidu on olnud kuiv ja kärnas, mis ei kõla küll paremini, aga sellisel kujul on see olnud ainult esteetiliselt häiriv, hetkel füüsiliselt häiriv, väljakannatamatult sügelev.

Aga olen ka muus mõttes katki. Asjad, mis ma arvasin, et on seljataga, ei ole seal. Ma kardan ikka kooli, ma kardan ikka õpetajaid, ma kardan konflikte. Ma näen koolist hirmuunenägusid, ma ei julge e-kooli sisse logida, mul hakkab süda kloppima ja tekib õhupuudus, kui näen, et klassi Facebooki grupis on uusi postitusi. Mu mõistus ütleb, et selleks kõigeks ei ole põhjust, aga see ei aita. Ma ikka tunnen hirmu, ärevust, paanikat, raskustunnet rinnus, õhupuudust, valusid südames, iiveldust. Ma ei taha nii tunda, aga ma tahan koolis käia ning hetkel käib see kõik sellega kaasas.

Kardioloog kirjutas mulle närvisüsteemi rahustavad rohud, et kiire ja tugev südametöö muutuks veidi aeglasemaks ja pehmemaks, kõrvalmõjuks on väsimus ja uimasus… Samal ajal võtan rauatablette, et saada normi väga madal rauatase ja sellega kaasnev madal energiatase, kõrvalmõjuks on kõhukinnisus. Ma ei tunne end ikka paremini. Kui ma enne olin energiapuuduses, siis nüüd olen energiapuuduses ja käin vetsus sünnitamas. Süda ikka valutab, e-kooli sisse logimine nõuab ikka eneseületust, psühholoogi juurde minemine veel suuremat. Olen küll enne ka käinud, täpsemalt psühhiaatri juures, sain diagnoosiks depressiooni, mida ma rinnalapse pärast ei ravinud. Ilmselt õppisin sellega elama, sest kuskil minu sees on kõik endiselt alles…

Ma ei teagi, miks selle praegu siia kirja panin. Targutamist ma ei taha, haletsemist ei taha, lohutamist ka mitte, parastamisest rääkimata. Võib-olla tahan lihtsalt kirja panna seda, mis on päriselt, kuidas on päevi, kus ma olen päris katki… Mul on ka päevi, kus ma ei ole üldse katki, vastupidi, ma olen nendel päevadel äärmiselt motiveeritud ja positiivselt meelestatud. Neid päevi võiks rohkem olla. Ehk tuleb.

Ma kirjutasin selle postituse valmis hommikul ja alles õhtul olen valmis vajutama nuppu “avalda”. Valetan. Ma ei ole valmis, aga kuna ma oma mõtted juba kirja panin, siis… Lennaku.

ärevus

Uuel aastal uue … hooga?

Veidi haput…