Lugesin Delfi naistega artiklit, mis jagab lühidalt tuntud eestlaste teineteise leidmise lugusid. Tegu on katkenditega raamatust “Armastuse aeg”, mida minul on nüüd vaja, sest sellised lood lähevad minusugusele romantikule väga peale. Juhtumisi on mul kahe nädala pärast sünnipäev. (Emme, väike vihje Sulle!)
Sellised “armastus esimesest silmapilgust” lood on hästi vahvad, nagu M. Avandi puhul: “Mina armusin kohe, kiiresti ja tugevalt. Väga hea sõber Tiit tuletas mulle hiljem meelde, et olin talle saatnud sõnumi: “Ma olen nii armunud, et jooksen tänaval vastu inimesi ja tänavaposte.” See oli tõsi. Samal õhtul kaotasin oma telefoni ka ära.”
Meil Härraga ei olnud sellist äratundmist. Ühe kandi inimestena oleme teineteist justkui alati teadnud, kuigi me kumbki ei mäleta teineteist kooliajast. Kui mina läksin kooli, siis tema käis juba 6. klassis. Vanusevahe tõttu me kokku ei puutunud.
Küll suhtlesin ma tema naabripoisiga ja sealt on pärit ka esimene mälestus Härrast. Poisid parandasid autot ja mingi hetk otsustati masin Härra juurde kanali peale ajada. Seal oli nende pere salakaval bokser, kelle pärast ma ei julgenud autost välja tulla. Tookord olid Härra ainsad sõnad, et Roy ei tee midagi.
Ma olin siis umbes 13-aastane ja selline “teame nägu- ja nimepidi ning satume samasse seltskonda, aga omavahel ei räägi” suhe kestis veel paar aastat. Mingil ajal hakkas tema isiksus mulle huvi pakkuma, sest tema oli seltskonnas ainuke, kes minust absoluutselt välja ei teinud ega võtnud vedu, kui mina üritasin temaga jutu peale saada. Pigem oli minu suhtes tõrjuv.
Mäletan, kuidas jalutasime väikese seltskonnaga alevi vahel ja Härral kukkusid võtmed maha, mina haarasin need enda kätte ja tagasi ei tahtnud anda. See samm ei viinud paraku kuskile, Härra sai hoopis tigedaks ja mina tundsin end täieliku titena.
Mul on temast veel erinevaid mälestusi, aga need pole meie ühised, sest tema mind ei märganud. Ükskord pidin tema naabripoisiga alevi vahel kokku saama, kutsusin ta endale vastu jalutama, aga tema tuli hoopis koos Härraga mulle järele. Härra autoga. Paraku Härra endaga ei rääkinud me tookord peaaegu mitte midagi. Ma küll üritasin juttu teha, aga tema oli väga napisõnaline. Temale ligi pääsemine tundus lootusetu üritus.
Aga siis tuli aastavahetus ja mu vanemad lubasid mul esimest korda terveks ööks välja jääda. Mul oli kõrge palavik ja põskkoopapõletik, aga ma ei saanud jätta seda võimalust kasutamata ning läksin sellises olekus sõbra juurde peole. Härra oli ka seal, külm ja eemalehoidev nagu alati, kuigi me sattusime kõrvuti istuma. Minul ei olnud mingil põhjusel enda klaasi, aga temal oli neid kaks, ühes oli kangem kraam ja teises ploominektar. Küsisin, kas ma võin tema klaasist mahla juua. Ta lubas, kuigi hoiatasin, et ma olen haige.
Nii meil siis oli ühine mahlaklaas ja istusime kõrvuti, aga käitusime nagu võõrad. Palavikuuimas, nagu ma olin, panin kahel korral käe Härra põlvele, kui hakkasin püsti tõusma. See juhtus tõesti kogemata ja oli veidi piinlik, aga keegi leidis, et see on saatus. Võib-olla oligi.
Ülejärgmisel päeval sain teada, et Härra jäi haigeks. Ma pidasin ennast süüdlaseks ja tahtsin talle külla minna, aga enne pidin saama tema telefoninumbri. See ei olnud raske, aga helistamine ise oli küll, mu süda pidi rinnust välja hüppama. Üllataval kombel ei olnud Härra väga tõrges ja leppisime kokku, et kohtume järgmisel päeval.
Hiljem sain teada, et tema jaoks olid minu kõne ja küllasurumine imelikud. Leidis, et ma olen hirmus tüütu ja pealetükkiv pätakas, kellega ei ole millestki rääkida, ega mõistnud, miks tema juurde ronin. Ta ei mõistnud ka seda, miks teised temavanused minuga läbi käisid, tema silmis olin ma laps. Eks ma seda olin ka – mina olin siis 15 ja tema 20.
Tegelikult läks nii, et sel päeval armus Härra kõrvuni sellesse tüütusse “suurte poiste sabarakku”. Meil oli nii palju rääkida, meil oli koos väga lõbus, me vaatasime tema lapsepõlvepilte ja jõime mitu tassi teed, aeg lihtsalt lendas. Õhtupimeduses viis ta mind koju ja mina kutsusin ta sisse enda pildialbumeid vaatama. Olime olnud terve päeva koos ja tunne oli selline nagu oleksime teineteist terve elu tundnud.
Sellest päevast alates hakkasime väga palju koos olema, aga me ei olnud KOOS. Me kumbki ei saanud päris täpselt aru, mida teine soovib. Tema ei olnud ainus, kes mul “niisama külas” käis, aga tema oli tagasihoidlikkus isiklikult. Lisaks ei olnud ta välimuselt minu jaoks üldse atraktiivne. Seega mina ei olnud esimesest päevast alates kõrvuni armunud, aga midagi ma siiski tundsin…
Kui olime umbes kuu aega suhelnud, siis ta jäi sunniviisiliselt minu juurde ööseks. Ta tuli mulle joogisena külla. Autoga! Mina peitsin tema autovõtmed ära ning keelasin tal sellises olekus ära sõita. Mingi aeg ta väsis vaidlemast ja jäi minu voodis magama. Mina pugesin riietes tema kõrvale ja sel õhtul tundsin küll liblikaid kõhus, kui ta (ilmelt meeltesegaduses) mind kaissu võttis ja hellalt minu õlavart silitas.
Hommikul ärkasime tema ema kõne peale, kes muretses oma poja pärast. Kuuldes, kus Härra on, küsis ta pahaselt, kas ta elabki nüüd minu juures. Härra vastas: “Jah, homme toon oma asjad ka ära!”
Vaatasime teineteisele säravate silmadega otsa ja naeratasime, aga oma asju ta muidugi ära ei toonud, hoopis käitus edasi nii nagu poleks midagi olnud. Ükskord ma küsisin temalt, kas ta käib minu juures tagamõttega. Tema vaatas mulle muiates otsa ja ütles, et võib-olla käibki. Edasi ta seda mõtet ei arendanud.
Nii kestis see mitu kuud – midagi nagu oli ja samas ei olnud mitte midagi. Kord istusin tal süles või vedelesin autos tema kaisus, kord olime jälle nagu lihtsalt sõbrad. Saime mõlemad aru, et me ei ole teineteise suhtes ükskõiksed, aga samas me kumbki ei teinud seda esimest sammu.
Volbriööl jäin mina tema juurde ööseks, aga tol ööl keerati mulle selg. Enne uinumist ta ütles segaselt: “Midagi toimub, eks?!” Küsisin mis mõttes ja ta vastas: “Ma saan aru küll, et midagi toimub…” Järgmise asjana ta juba nohises.
Ka edasi jätkus kõik samas vaimus. Ükskord tema juurest ära minnes norisin väraval kõõludes musi. Mitte otse, aga enda arvates vihjasin päris selgelt, mida ootan. Tema ei saanud aru.
Lõpuks olin ikkagi mina see, kes suu lahti tegi. Vedelesime taas tema autos, olin tema kaisus, minu pea oli tema rinnal ja tema käsi minu puusal. Ma küsisin otse, kas meie vahel on midagi. Tema küsis vastu, kas ma soovin, et oleks. Ma vastasin jaatavalt. “Siis on!” vastas Härra. Ei, edasi ei tulnud esimest suudlust, vaid jätkasime pooleli jäänud teemal.
Meie suhe arenes väga aeglaselt, päris tõsiseks muutus see alles aasta lõpus, kuigi teineteisele panime silma peale juba aasta alguses. Aga me olime noored teod ka…
Seetõttu ei ole meil ka seda päeva, mille kohta saaksime öelda, et just siis sai meist paar. Mul on selle üle vist isegi veidi hea meel, sest ma väga kartsin, et minu uje Härra võib tulla lagedale küsimusega, kas ma tahan temaga käima hakata. Õnneks ei tulnud. Pärast seda vestlust autos ei ole me puudutanud meie suhtestaatust, meist lihtsalt sai ühel hetkel kindel paar. Või olime südames seda juba siis ja varemgi veel.
Me peame toda aastavahetust kõige alguseks, aga päris sellist päeva meil ei olegi, mille puhul võiksime aastapäeva tähistada. Peale pulma-aastapäeva. Küll käib meie aastavahetuse juurde ploominektar, mida tol saatuslikul päeval samast klaasist jõime. Ma tegelikult arvan, et nii või naa oleksime ühel hetkel teineteiseni jõudnud, ka selle ploominektarita, aga siiski on tore toda päeva meenutada.
Kuna meie lugu arenes nii aeglaselt, siis mulle väga meeldivad teistsugused lood, kus äratundmine toimus esimesel kohtumisel ja järgmisel päeval koliti juba kokku. Tegelikult meeldivad igasugused lood, seega palun jagage, kuidas teed teid kokku viisid. 🙂
