Meistereksija jutte ja muud

Me tulime mõned päeva tagasi Soome, aga oleme kuidagi juba pea kolm nädalat siin olnud. Päriselt, nii kiiresti see aeg lähebki. Ma kardan, et sedasi tuleb sügis enne peale kui ma jõuan viimaste kooliasjadega valmis. Ja ma siin veel mõtlesin mõned asjad ette teha, et keset kooliaastat oleks 12. klassis vähe kergem. Tegelikult endiselt mõtlen, ma ei ole veel lootust kaotanud, tuleb lihtsalt kokakoolat varuda ja laste ööune ajal end kokku võtta. See kokakoola osa pole nali, ma päriselt toetun sellele, kui tean, et pean öösel mõttetööd tegema.

Päeval ma keskenduda ei suuda. Asi ei ole ainult suutmises, vaid ma ei saagi millessegi süveneda, kui iga 5 minuti tagant tahab keegi midagi öelda, küsida, kaevata või käib taustaks möllamine, mis muutub kiiresti kaklemiseks ja sealt edasi nutuks. Mina olen ilma jäänud sellest emaduse imelisest multifunktsionaalsusest, millest aegajalt olen lugenud. Teate küll neid arvamusi, kuidas just lapsevanem peaks olema tööturul hinnatud, sest tänu laste kasvatamisele on ta kohusetundlikum, oskab paremini aega planeerida, kiiresti reageerida, mitme asjaga korraga tegeleda ja nii edasi. Minust sellised artiklid igatahes ei kirjuta.crazy-house1See pilt iseloomustab endiselt minu argipäeva, mul on isegi samasugune kõht ees, ainult et seal sees ei ole kedagi. Koera õnneks ei ole, aga see eest on kaks kassi ja kaks merisiga, kellega on ka pisut vaeva. Praegu muidugi mitte, sest meie pisikesed pereliikmed on oma vanaemade juures. Nali, ma ei pea end oma loomade emmeks ega arva, et mu ema on nende vanaema.

Hetkel on seis siis selline, et kassidel on minu vanemate juures hea elu ja merisigadel Härra vanemate juures veel parem. Põssad tahtsime alguses küll kaasa võtta ja nad oleksid isegi autosse ära mahtunud oma meetrise puuriga, aga kuna oli võimalus, et me jääme sõbra juurde ööseks, siis oleks nende seiklemine veidi liiga pikaks veninud. Ilmselt oleks ka vahepeatuseta reis nende jaoks veidi liiga pikk ja raske olnud. Isegi 20 minutit autosõitu Härra vanemate juurde oli nende jaoks stressirohke, nii et ma ei kujuta ette, kuidas 8-9 tundi pikk reis oleks neile mõjunud.

Ma kahjuks pilti ei teinud, kuidas kõik see autosse ära mahtus: IMG_3483Aga mahtus ja rohkemgi veel, sest kõik asjad ei ole pildil, osad olid juba autos ja osad asjad olid pakkimata. Küll tegin pilti siis, kui kassid, merisead ja nende söögid (10-kilone toidukott ja mitu pakki heina) olid maha tõstetud ja kõik asjad sedasi paigutatud, et salongi jäid vaid laste seljakotid vahetusriietega, autokülmik ja 2 kotitäit süüa.  chrysler voyagerNii “tühja” autoga ei ole me ühelgi aastal Soome sõitnud, alati salong ka maast laeni asju täis olnud. Muidugi varem on meil lisaks kõigele muule kaasas olnud veel (kahekohaline) vanker, reisivoodi koos võrevoodi madratsiga, tõukeratas ja muu selline, aga asi on ka selles, et uues Chrysleris on vähe rohkem ruumi, pagasiruumi põhi on hästi sügav ja keskmise rea istmete ees on mahukad panipaigad, nii et sellesse autosse lihtsalt mahubki rohkem ja see muudab reisimise mugavamaks.

Seekord oli see Soome reisimine omaette seiklus, millest on veidi piinlik kirjutada, aga mis teha, kui see nii oli. See on nüüd see meistereksija osa. Sõitsin jaanipäeval esimest korda A-terminali. Käisin nädal enne Google Mapsis teekonna läbi ja mulle tundus, et D-terminalist möödudes tuleb veel pikalt otse edasi sõita, aga kui ma juba otsapidi Soo tänaval olin ja see edasi Tööstuse tänavaks läks, siis sain aru, et midagi on valesti, nii pikalt ma küll ei oleks pidanud sõitma. Tõmbasin kõrvale ja hakkasin esimest korda telefonis Google Mapsi uurima ning avastasin, et seal saab teekorda määrata ja seda GPS-ina kasutada. Ainult et ma ei saanud aru, et seal tuleb vajutada ka “mine”, et see rakendus tööle hakkaks. Tegelikult ma ei tea, mida ma üldse tegin, sest ekraanile tuli pikk sirge joon, millest ma järeldasin, et pean otse edasi sõitma, kuigi tegelikult oli mul kaart teistpidi ees ja see joon näitas teed tagasi. Kui ma juba otsapidi Paljassaares olin, siis mõtlesin, et midagi peab olema ikka väga viltu, ei ole võimalik, et siit saab ka A-terminali. Taipasin siis lõpuks “mine” nuppu vajutada ja pidin vaid mingi 4 km tagasi sõitma.

Õnneks startisin ajavaruga, sest kuigi leidsin, et A-terminali on lihtne minna, siis jätsin ikkagi võimaluse, et ma eksin ära, see on lihtsalt minulik. Ma ainult ei kujutanud ette, et ma nii puusse võiksin panna. Soomes tuli Härra koos GPS-iga sadamasse vastu, nii et sealt alates oli mured murtud. Kusjuures Härral läks ka hommikul vähe kehvasti. Ta tuli Onnibusiga Helsingisse, kodulehel oli pileti hinnaks 9 €, aga kuna tal telefonis netti ei ole ja mugavat printimisvõimalust ka mitte, siis otsustas bussijuhilt pileti osta ning temale tuli juba pea kolm korda rohkem välja käia. Oleks seda teadnud, oleks selle printimisvõimaluse leidnud ja kokkuhoitud 16 € näiteks minu isikliku GPS-i kogumisfondi paigutanud. Et siis teate, kui plaanite kord Soomes Onnibusiga sõita – ostke pilet kodulehelt.

Mul läks tegelikult üleüldse hästi, et ma kohale jõudsin, sest enne linna juhtus veel kole õnnetus, kus kits jooksis autole ette. Mitte minu autole, aga see oleks võinud olla minu auto. Ma sõitsin püsikiirusehoidjaga 95 km/h ja üks auto sõitis mul pikka aega sabas, kuni lõpuks enne Jägala viadukti minust mööda sõitis ning siis viaduktile järgnenud kurvis hoo sedasi maha võttis, et ma pidin ka püsikiirushoidja maha võtma ja hoogu vähendama ning järgmisel hetkel nägingi, kuidas kits jooksis minu ees sõitnud autole külje pealt ette. Pauk oli kõva ja suurte silmadega hirmunud kits jäi teele vurrina keerlema. Mulle tundus, et tal polnud enam ka ühte jalga või oli see jalg siis murtuna ta keha all, igatahes oli see väga valus vaatepilt ja elulooma temast vaevalt enam sai. Mina sõitsin edasi, kitsele otsa sõitnud auto jäi seisma. Pärast mõtlesingi, et kuidas oleks see olnud, kui minust ei oleks mööda sõidetud. Kas siis oleks kits mulle ette jooksnud ja ma oleksin laevast maha jäänud või oleks ta hoopis minu nina alt läbi jooksnud ja kõik oleks hästi olnud? Võib-olla vaevasid sarnased küsimused ka seda õnnetut juhti, kes paar kilomeetrit pärast möödasõitu sellesse kokkupõrkesse sattus.

Jaanipäevast rääkides, siis Härra ei tulnud mulle niisama sadamasse vastu, vaid me läksime edasi sõbra juurde jaane pidama. Kui juba lõuna paiku tema juurde jõudsime, siis mõtlesime, et kuna me nii vara kohale jõuame, siis ikka ei hakka ööseks jääma, aga läks nii, et jäime kaheks ööks ja sellest jäi ikka väheks. Sõbral on tõesti täielik spaakodu nagu lapsed seda kutsusid ja me laadisime seal ikka mõnuga akusid. Need kaks päeva veetsime põhiliselt terrassil, nautisime vaadet, värsket õhku, linnulaulu, head sööki ja lihtsalt kulgesime. Mõlemal õhtul käisime saunas, vihtlesime, hüppasime basseini. Teisel õhtul ma tegelikult ütlesin, et mul on nii külm, et jätan basseini vahele, sest paljas mõte sinna külma vette hüppamisest tekitas kananahka, aga kuna lapsed minuga kohe sauna ei tulnud, siis sain mõnuga leili visata ja vihelda ning äkki oligi keha nii kuum, et see külm vesi tundus hoopis väga ahvatlev. Vesi oli ka hoopis soojem kui eelmisel õhtul, kui viskasin leili ainult laste normi järgi.

Lastel oli seal ka tegevust rohkem kui küll ja lahkumispäeval said nad oma elu esimese mootorrattasõidu, mida nad eelnevatel päevadel nii ootasid. Nad ei olnud ainsad, kes ootasid, mina ikka ka, ainult et mul ei olnud see elu esimene sõit. Sõiduks on seda tegelikult palju nimetatud, sest piirdusin vaid sissesõidutee ja maja taha jäänud metsateega, aga laste jaoks oli asi seegi. IMG_3616Tean, tean, halb eeskuju, aga igaks juhuks ütlen, et turvavarsustuse puudumine ei ohustanud meie kellegi turvalisust.

Kuigi sellest nädalavahetusest on juba kaks nädalat möödas, räägime Härraga sellest siiani, see oli tõesti selline puhkus ja lõõgastus, mida me ei ole oma lastevabade spaapuhkuste ajal ka kogenud. Lähiajal plaanimegi uuesti 300 km kaugusel sõbra juures käia, et maha jäänud pusa ära tuua ja siis juba terrassil vahukoorega kohvi ka juua. Rohkemat polegi vaja.

Kui veel eksimisest rääkida, siis suutsin siin ka ära eksida, kuigi orienteerun Pori linnas palju paremini kui Tallinnas, eks see ole palju väiksem linn ka, kus orienteeruda. Kui esimesel õhtul lastega Kirjurinluoto mänguväljakule läksime, siis tegime seda päris esimest korda jala. Veel eelmisel aastal oli see liiga suur ettevõtmine ja seetõttu käisin alati autoga, kuigi maad on sinna vähe. Nüüd on sama seltskonnaga liikumine oluliselt kergem ja nii ma vedasin selle seltskonna suure ringiga mänguväljakule. Asi oli lihtsalt selles, et siin on ühesuunaline tänav ja autoga sõitsin alati paremale, aga jala minnes oleksin pidanud liikuma vasakule, kõndima tänava lõppu ja siis paremale hoidma. Nali naljaks, aga sel esimesel õhtul ei orienteerunud ma enam üldse ja kõndisin hoopis paremale, tänava lõppu ja siis vasakule ning jõudsin välja veidi vale silla juurde. Sai muidugi nii ka, aga lihtsalt 1,3 kilomeetri asemel jalutasime maha 3 kilomeetrit. See pole mul ju üldse mitte neljas suvi Pori linnas, eks, aga näe, ikka suudan siin eksida.1Mul on üldse selle orienteerumisega nii nagu on, näiteks võin astuda tänavalt poodi, seal paar tiiru ära teha ja siis uuesti tänavale astudes tagasi kõndima hakata, sest ma ei saa aru, kummalt poolt ma tulin. Oma kodus võin ka rääkida näiteks katlamajast ja siis käega hoopis teises suunas näidata. Minu sisemine kompass ei tööta, mis teha. Isegi lastel töötab see paremini – kui teisel päeval jõudsime mänguväljakule kenasti kohale, siis tagasiteel jätsin ühe ristmiku ületamata ja kaldusin mööda kõnniteed paremale, mille peale lapsed ütlesid, et me ei tulnud enne siit ja siis ma märkasin ise ka, et ei tulnud tõesti.

Muidu on siin Soomes nii mõnus olla. Kahtlesin küll, kas üldse tulen, sest Härra viimased koduskäimised olid sellised, kus õhk läks kiiresti jahedaks ja tema äraoleku ajal olid telefonikõned ka sellised, et tundsin tema hääles vaid tööstressi. Pärast pooleaastast stressivaba perioodi mõjus see mulle kui sahmakas külma vett, nii et mulle väga ei meeldinud mõte, et tulen lastega siia ja siis on Härra närvid veel rohkem pingul, kui ta pärast pikka mürarikast tööpäeva ei saa kodus ka rahu. Naljakas, aga olemine on siin hoopis täiesti pingevaba ja seetõttu mul tekib väike kahtlus, et asi ei olnud ainult tema tööstressis, vaid ka minu koolistressis. Oli, mis oli, nüüd on kõik jälle korras. Mitte, et vahepeal ei oleks korras olnud, Härra näiteks ei saanud üldse aru, et meil midagi viltu oli, temal oli lihtsalt tööl mured. Kui temal on mured, siis ta tõmbub endasse, muutub napisõnaliseks ja on minu suhtes jahe. Kui minul on mured, siis ma tahan veeeel rohkem kaisus olla ja rääkida, rääkida, rääkida. Loomulikult on jahe mees minu jaoks mure, nii et mul oli vahepeal päris raske tema kõrval põleda ja kõike endas hoida, et mitte tekitada talle lisapingeid. Õnneks on tema töömured tänaseks vaibunud ja mina olen oma mehe tagasi saanud.

Härra, Härra … mind on hakanud see Härra nii häirima, et ma ei tahaks teda enam üldse nii kutsuda, aga ma ei ole suutnud midagi muud asemele mõelda. See oli nüüd mõttetu vahemärkus, aga kui millalgi peaksin hakkama mingist uuest mehest kirjutama, siis teate, et Härra on siin lihtsalt uue nime saanud.

Kui veel temast rääkida, siis nädalavahetusel ajastas ta ideaalselt autoremondi. Võimalik, et mäletate, kuidas mul 3 kuud tagasi üks jahutussüsteemi kolmik otsad andis ja mu õemees selle ajutiselt aiavooliku kolmikuga asendas? Igatahes Härra kogu aeg rääkis, et peaks selle asja korda tegema, aga ei kiirustanud sellega, kuigi ühe lõdviku vahelt pressis vedelik end ikka läbi. Enne Soome tulemist proovisin klambrit sättida paremini, et lekkimine peatuks, aga see hästi ei õnnestunud ning lõpuks olid Härra isa ja vend ka kapoti all ning mässasid ligi tund aega, kuni isoleeri abil peatasid lekke täielikult. Tundus, et see ajutine lahendus võiks veel pikalt kesta, aga nüüd siin Soomes hakkas taas jahutusvedelik välja tilkuma. Laupäeval tahtis Härra minu kirbukatuuri ajal aega parajaks teha ning läks õiget kolmikut ostma, aga lõpuks tegin hoopis mina aega parajaks, sest ta oli sunnitud selle kohe ära ka vahetama. Kui ta oli oma kolmiku kätte saanud ja hakkas tagasi sõitma, siis andis ajutine lahendus täielikult otsad ning ta seisis ühel hetkel foori taga autoga, mille kapoti alt tuli paksu tossu. Tõmbas seal samas veidi kõrvale ja hakkas siis keset linna kolmikut vahetama. Mina samal ajal panin ühe haraka valitud asju vaikselt oma kohtadele tagasi, et mitte pankrotti minna.

Umbes nii huvitav elu meil ongi viimase kuu jooksul olnud, nii et saate aru, miks ma pikalt millestki kirjutanud ei ole. Pole lihtsalt olnud millestki kirjutada. Muidugi on palju muid teemasid, millel tahaksin pikemalt peatuda või mis ootavad poolikutena mustandite all, aga mul ei ole kirjutamistuhinat ikka tagasi tulnud. Ilmselt hoian veel mõnda aega madalat profiili ja lihtsalt olen. Vedelen kodus, käin lastega mänguväljakul, mere ääres, matkamas, istun siin õues kivi peal ja valvan lapsi, et nad end naabritädi juurde ei pressiks.

Siin on üks hoov kahe maha peale ja kõrvalmajas elab meie alumiste naabrite vanaema, kes on siin juba vaikselt meie lastele ka vanaema eest. On nad oma kommide, jäätiste ja karastusjookidega sedasi ära hellitanud, et lapsed juba ise lähevad tema ukse taha kella laskma ja jäävad nälginud nägudega jäätist ootama. Esimene kord, kui naabritädi meie lapsed enda juurde kutsus, oli päris ehmatav, sest lapsed olid naabrilastega omapead õues ja meie vaatasime neid vaid ühe silmaga aknast. Mingi hetk ei olnud Neljanda häält enam kuulda, Härra läks õue olukorda kontrollima ja Neljas oligi kadunud, poisid ka ei teadnud, kus ta on. Härra läks juba pabinasse, aga siis tuli naabritädi oma uksele ja ütles, et tüdrukud söövad pista lõpuni ja siis tulevad õue tagasi. Järgmisel hetkel olid juba kõik lapsed tema juures, taskud kummikomme täis.

Aga mis seal ikka, suvitame edasi ja kui enam ei jaksa, siis tulen kirjutan jälle midagi. 20170708_14461620170709_132757

Ps! Keegi käib minu nime alt mulle Instagramis südameid jagamas ja ühe korra on kommenteerinud ka. Ma vahetasin paroole, aga see kordus ka pärast seda. Kahtlustasin oma ema, tal enne ka juhtunud, kui olen jäänud tema arvutis aktiivseks, aga see polnud tema. Härra ema ka vaevalt oli, kuigi ma kahtlustan, et tema võis kogemata olla see, kes Facebookis minu blogi lehte korduvalt minu nime alt laikis. Aga seda ma välja ei nuputa, kuidas minu Instagramis nüüd sellised asjad juhtuvad, nii et kes tunneb end ära – logi välja!

Pikk lühikokkuvõte

Sõberid, mul on kahju, et ma siia nii harva jõuan. Asi ei ole päris selles, et mul oleks käed hommikust õhtuni tööd täis, need käed võivad vabalt pool päeva teki all kägaras olla ja teise poole päevast katsuvad lapsi elus hoida. Ma olen stressis ning see stress on võtnud minult vaimse võimekuse, inspiratsiooni ja motivatsiooni. Sulg on kadunud ja tint on ka otsas …

Ega see füüsiline võimekuski väga palju parem ei ole. Seda tõestab ilmekalt täiesti segamini kodu ja tundub, et keegi on selle olukorraga kursis, sest sain äsja pakkumise katsetada erinevaid professionaalseid puhastusseadmeid. Tasuta! Või noh, ainult kirjutamise eest. Aga ausalt, viimane asi, mida ma teha tahan, on täiega koristada ja siis sellest kirjutada.

Tahan vahelduseks hoopis veidigi viimase aja sündmusi kirja panna. Päris viimane sündmus oli see, et ma käisin nädalavahetusel hüvasti jätmas mõisaga, kus ma põhikoolis käisin. Ei ole välistatud, et me kohtume kord taas, aga loodetavasti ma siis seal 9 aastat olema ei pea. Kool kolib nimelt alevisse ja mõisast saab hooldekodu, vähemalt nii räägitakse, ja kui nii, siis saab see olema üks väga ilus hooldekodu.mõisPildi näppasin Emmeliina blogist, sest see oli üks ilusamaid pilte, mis googeldades välja tuli.

Igatahes seal hüvastijätupeol öeldi mulle kaks korda, et mul on nii tore blogi – tervitused K ja M! – ja minul tekkisid seepeale süümepiinad, et ma siin korra või kaks kuus kirjutan. Ei, süümepiinad on valesti öeldud, pigem oli see motiveeriv, lihtsalt kerge kurbuse varjundiga … sest mul on kurb meel, et sulg ära kadus. Ma lõpetasin seetõttu ka Virumaa Teatajasse kolumnide kirjutamise, tundsin, et ma ei jaksa isegi seda korra kuu või kahe jooksul teha, et mul ei ole midagi öelda, et see ei ole normaalne, et mul kulub 3000 tähemärgi täitmiseks pool päeva ja siis ka olen tulemuse osas nii ebakindel, et parema meelega vajutaks delete + empty recycle bin.

Pidu ise oli … huvitav. Esiteks läksin ma sinna oma põhikooliaegse parima sõbrannaga. Mitte lihtsalt põhikooliaegse parima sõbrannaga, vaid inimesega, kes oli vähemalt 10 aastat minu siiami kaksik. Kellega sidus mind selline sõprus, mille sarnast ei ole ma enam kordagi kogenud ja mida ma nutsin aastaid taga. Hähh, isegi praegu tuli korra pisar silma. Igatahes kasvasid meie teed pärast põhikooli lõpetamist lahku, ikka väga lahku. Enne nädalavahetust suhtlesime, kui nii saab paari valusa tunni kohta öelda, aasta tagasi, ja enne seda paari tundi ei olnud me päris mitu aastat sõnagi vahetanud. Nii et minu jaoks oli päris nostalgiline temaga kooli minna ning leida vana seinakapi ukselt kiri: “L + L = best friends forever”. Ehk mõnes teises elus …

Teiseks oli huvitav kogeda, et 10 aastat ja peale on vaid hetk. Olgu, mõnes mõttes on pikk aeg, näiteks klassiruumid on selle ajaga kuidagi väiksemaks jäänud, ma mäletasin neid palju suuremana, lisaks on ajahammas nendes klassides oma töö teinud. Kui aga pidada silmas inimsuhteid, siis see 10 aastat võibki olla vaid hetk, nagu polekski vahepeal üldse pausi olnud. See muidugi ei kehti kõigi kohta, aga kui ikka on sõpradena lahku mindud, siis saadakse sõpradena ka aastaid hiljem kokku.

Üldse tundsin end taas 16-aastasena, õhkkond oli üsna sama, mis sel ajal. Seda pigem mitte heas mõttes … Ma ei tea, kolmekümnesed ehk ei peaks tarbima alkoholi nagu 10 aastat tagasi. Samas, mida nendest kolmekümpistest rääkida, kui juba kella kahe ajal öösel magasid ühes ja teises nurgas ka nelja- ja viiekümpised. See võis muidugi vanadusest ka olla, ma isegi hakkasin juba enne keskööd kontrollimatult haigutama … Ei ole enam nii noor, et jaksaks terve öö üleval olla.

Aga vahetame teemat ja ma võtan lühidalt kokku ligi kahe kuu eredamad hetked. Täpsustan siis, et ühe argielu eredamad hetked, mis tuhmuvad näiteks maailmarändurite värvide kõrval, nii et midagi pimestavat siit ei tule.

Kui me reisil olime, siis Disneylandis oli midagi soovikaevu moodi, vähemalt meie tõlgendamise metallrahadest läikivat veesilma nii. Suured poisid kasutasid Teise leitud 15 senti ära ja soovisid midagi. See soov läks peaaegu täide, mõlemad soovisid oma arvutit, aga said nelja peale tahvelarvuti. Ausalt, see on minu poolt väga suur vastutulek ja enne seda soovikaevu lugu ei olnud mul selline asi üldse mõtteski, vastupidi, ma olin kindel, et tahvelarvutit ei tule meie majja mitte kunagi. Hakka või soovikaevu uskuma … Igatahes, see minu jaoks mõttetu vidin osutus suurepäraseks lapsehoidjaks – ma olin viimane kord sunnitud Kolmanda ja Neljanda hambaarsti juurde kaasa võtma ning tahvelarvuti päästis mind seal hädast välja. Lapsed olid terve aja tasakesi oma toolidel ja mässasid tahvliga ning minu hammas sai selle visiidiga juureravitud. Lõpuks! Ma pidin vahepeal mitu korda visiite edasi lükkama, sest midagi tuli vahele, nagu näiteks lapsed.

Tahvelarvutiga on kaasnenud nüüd veel selline asi, et kui tekib veider vaikus, siis see ei tähenda enam seda, et pesamuna teeb paksu pahandust, vaid seda, et ta on salaja kapi pealt tahvli võtnud ja sellega kuskile nurka pugenud. Okei, selline salaja võtmine on ka tegelikult pahandus, aga olgem ausad, see on parem variant kui hügieenisidemete seinale kleepimine, vee laskmine hambapastatuubi või minu kingadega kassiliivakastis mängimine.

Hambaravist rääkides, siis Teisel parandati pärast 7. sünnipäeva esimene hambaauk ära. Tegu oli ühtlasi esimese auguga nelja lapse peale ja ma väga loodan, et see jääb pikaks ajaks ka viimaseks. Hambad on minu jaoks hell teema ja ma väga tahan loota, et lapsed on pärinud oma isa tugevad hambad. Esimene on igatahes pärinud oma isa suured hambad. Siia tahaks küll praegu naerunäo lisada. Hetkel on olukord üsna lootustandev, sest minu hambad ei olnud kindlasti 7- ega 9aastaselt nii terved nagu suurte poiste omad praegu. See esimene auk oli ka nüüd nii väike, et see tehti igasuguse tuimestuseta korda ja Teine ei tundnud midagi.

Teine on ainuke, kes hambaravi on vajanud ja ainuke, kellel adenoidiga probleeme ei ole. Teised kolm lähevad see eest suure tõenäosusega sügisel adenoide lõikama. Esimene ja Kolmas lähevad kindlasti, Neljandaga asi veel kindel ei ole, aga tal on igaks juhuks aeg olemas. Ehk on pärast seda nende tervis sama tugev kui Teise oma, kes on sügisest alates vaid korra haige olnud. Kusjuures ma tegelikult ei osanud Esimese ja Kolmanda puhul suurenenud adenoide kahtlustada, ei ole neil pidevalt nohu nagu Neljandal, ei hinga nad põhiliselt läbi suu, ei norska ega räägi läbi nina. Kuid Kolmas vahel harva siiski norskab ja Esimene hingab teistest rohkem suu kaudu, nii et igaks sajaks juhuks tahtsin, et nad üle kontrollitaks.

Kolmandaga pikka juttu ei olnud, arst vaatas ninna ja ütles kohe, et siin tuleb kindlasti opp ära teha. Esimesega ta ei osanud sedasi seisukohta võtta ja saatis ta röntgenisse, mille järel selgus, et adenoid on ikkagi liiga suur. Neljandaga käisin juba mingi pool aastat tagasi kontrollis, kus olukorda ei saanud õigesti hinnata, sest tal oli äge nohu ja tuli teha kordusvisiit, mille ajal oli seis 50-50, nii et kutsuti kevadeks tagasi, et olukorda uuesti hinnata ning nüüd kordus sama lugu, et esimese visiidi ajal oli lapsel paks nohu ja tuli teha kordusvisiit, mille ajal oli seis endiselt 50-50, või siis pigem 60-40 opi kasuks, aga enne igaks juhuks võeti ninast külv, et … siin peaks olema nüüd see osa arsti jutust, mis mulle meelde ei jäänud. Täna siis selgus, et lapse ninas on kahte sorti sipsikud, kelle nimed mul taas meelde ei jäänud, aga kes täitsa vabalt võivad sellist pikaajalist nohu põhjustada. Hetkel on ta näiteks viiendat nädalat nohuga kodus … Katsetuseks sai peale uue antibiootikumikuuri, aga kui pidev nohu ikka ei lakka, siis novembris on opile minek. Minu sisetunne ütleb, et see asi läheb ikkagi adenoidide lõikamiseni välja.

Vahelduseks natuke autojuttu, mida ma ei olegi blogis pikalt jaganud, sest pool aastat tagasi ostetud autoga oli elu siiani muretu. Ei, valetan, vahepeal põlevat mootorituld mainisin, et tuli ja kadus, aga see on nüüd veel tulnud ja läinud ning tänaseks on selge, et sellest saab päris lahti alles siis, kui bensiinipaagi korgi ära vahetame. Ja sellega meenus mulle nüüd mõned päevad tagasi juhtunud tobe lugu, kus läksin tanklasse ja enne tankima hakkamist võtsin küljeukse kaudu oma rahakoti. Samal ajal, kui see elektriline lükanduks vaikselt sulgus, keerasin mina juba bensiinipaagi korgi lahti, see jäi rippuma, hakkasin püstolit haarama ning uks ei sulgunudki, vaid avanes uuesti ning surus korgi enda ja autokere vahele. Tulemuseks kriimud ja väike mõlk, nii et uus kork saab kindlasti olema täielikult eemaldatav.

See eelnev ei olnud siis nüüd see jama, millest kirjutada tahtsin. Nädal-kaks tagasi juhtus selline lugu, et sõitsin oma vanaema juurde … kolmanda vanaema juurde siis … kui kellelgi peaks meeles olema, et kaks vanaema on mul juba surnud. Igatahes sõitsin tema juurde, et ta peale võtta ja edasi õe juurde sõita. Kui ma auto vanaema maja ees peatasin, siis lõi salongi täieliku plastmassi kärsahaisu ning kapoti alt tuli paksu tossu. Viskasin kohe pilgu temperatuuriandurile – normis. Ma läksin ikka väga pabinasse, kamandasin lapsed autost välja ja helistasin Silverile, sest ma ei teadnud, kus mu autos tulekustuti on. Ai-ai! Selgus, et see on hoopis kodus keldris koos tema auto tulekustutiga. Oi-oi-oi! Okei, pidin riskima ja kapoti selleta avama, aga siis ma avastasin – häbi tunnistada – et ma ei leiagi une pealt salongist kapoti avamise linki. See on see, et Silver oli terve talve kodus ja mul ei olnud siiani tekkinud vajadust ise selle auto kapoti alla vaadata. Lingi leidsin alles siis, kui kükitasin ja armatuurlaua alla vaatasin. Kes nii olulise asja sedasi ära peidab?

Kui kapoti avasin, siis tundsin kergendust, et auto ei põlegi maani maha, vaid lekib kuskilt jahutusvedelikku ja korralikult ning see kärsahais tuli ka sellest, ei millestki muust. Paisupaak oli tühi, sai vett maksimumini juurde lisatud, koha peal käia lastud, vesi kuskile ei kadunud, lekkekohta ei leidnud ja sõitsime edasi õe juurde, mis tegi mingi 6 kilomeetrit maad või nii. No ja seal oli siis sama seis, kapotialune ujus, paisupaak oli tühi, mina lekkekohta ei näinud, aga õemees oma vähe teravama silmaga leidis ühe pisikese prao, kust tühikäigul veidikese immitses vedelikku ja gaasi andes purskas lausa 6 meetri kaugusele . Pole suvaline arv, mõõtsin ära … mida muud mul ikka teha oli, kui õemees lekkivat kolmikut aiavooliku kolmiku vastu vahetas. See ajutine lahendus kestab praegu kenasti, nii et õemees päästis täiega mu päeva. Vanaema oma ka, sain ta koju tagasi viia.

Sellist ehmatust pole mul varem ühegi autoga olnud. Ma tõepoolest arvasin, et auto põleb, sest see kärsahais meenutas sulanud plastmassi lõhna ja noh, temperatuur oli ju normis, järelikult keema ei läinud ning selle peale ma esimese asjana ei tulnud, et kapoti all võis ka muul põhjusel purskkaev olla. Ühe kogemuse võrra jälle rikkam, või siis saadud ehmatuse tõttu ühe eluaasta võrra vaesem … Positiivne on see, et nüüd on kapoti avamine taas une pealt selge.

Nädalavahetusel elasin veel ühe ehmatuse üle, kui hommikul kella 6 ajal lendas sõjaväe helikopter väga madalalt üle vanemate maja. Ma ehmatasin mürina peale sedasi üles, et mu esimene mõte ja tunne oli, et need on mu elu viimased sekundid, et see helikopter kukub kohe majja sisse. See oli väga julm. Mina magasin majaosas, mis on alles ehitatud, see ainult värises, aga vanemate tuba on 100 aastat vana katuse all ja nendel oli kõik sedasi ragisenud, et arvasid, et katus läheb õhuvooluga kaasa. Paar tundi hiljem lendasid kaks kopterit üle maja, ka üsna madalalt, aga müra oli olematu, nii et jäi mulje, et kella 6 ajal lennati nii madalalt, et riivati kergelt katuseharja. Ei kujuta ette, kas see oli õppuste mõttes vajalik või oli see piloodi viha, leidis äkki, et kui tema ei saa laupäeva hommikul magada, siis teised ka ei tohi. See vahejuhtum siiski und ära ei rikkunud, kui süda peksmise lõpetas, siis magasin rahulikul edasi.

Mainides veidi veel vanaemasid, siis emadepäev oli sel aastal natuke kurb. Emadepäeval oli 14. aprillil surnud vanaema urnimatus. Ta maeti samale platsile, kus puhkab ka tema õde, kes oli minu maailma parim vanaema. Ma nutsin, aga ma ei nutnud selle vanaema pärast, kes sinna maeti, vaid selle vanaema pärast, kes on seal juba 2 aastat olnud. Ma ei suutnud tema hauale isegi küünalt põlema panna, sest see oleks mind ahastavalt nutma ajanud ja ma ei tahtnud teiste ees sedasi nutta. Eriti veel “vale” vanaema pärast … Ja mu ema, tugev naine, süütas emadepäeval küünlad mõlemale emale. Huvitav, et ma tema tugevust ja külma närvi ei ole pärinud. Isa mul ka väga tundlik ja märjasilmne ei ole, nii et ma ei tea, kellesse ma olen.

Tehes teemades kannapöörde, siis kevadega hakkasid Silveri tööelus ootamatult uued õied õitsema ja nende õitega saabus ka leping, millega ta seob end veel 5 aastaks praeguse töökohaga. Mitte siis kohustuslikus korras, vaid lihtsalt tema motivatsiooniprogramm on 5aastane. Selle programmiga kaasneb ka suurem koormus ja suurem vastutus, sest lisaks kõigele muule on ta seal nüüd ka töödejuhataja. Kui kõik läheb hästi, siis õitest saavad magusad viljad ja kui ei lähe hästi, siis õied lihtsalt närtsivad ära ja miski ei motiveeri teda sinna nii kauaks jääma.

5 aastat oleks ka ilmselt maksimum, mille ta sedasi siin ja seal veedab ning tõenäoliselt läheb see aeg üsna kiiresti. Esimesed 5 aastat on küll läinud. Ja selle ajaga oleme praeguse elukorraldusega niivõrd harjunud, et veel 5 aastat nii elada ei tundu midagi rasket. Eriti veel siis, kui Silver on järgmised 5 talve kodus ja meie 5 suve seal. Muide, 5 aasta pärast saab meil põhimõtteliselt ka surnud hobune makstud, nii et siis võiks elu juba täitsa ilusaks muutuda. Aga pikemalt ma midagi ei oleta, sest me tegelikult katsume aasta korraga elada, vähemalt Silveri töö teemal, muidu ikka päev päeva haaval.

Rääkides vahelduseks kodust, siis mai alguses saime siin korralikult lõdiseda. Kuigi talv liigub Terminaatori laulusõnade poole, arvas siin keegi, et maikuus enam kütma ei pea, sest et kevad, eks … Ja 80 m2 peale on meil siin vaid üks väike puhur, mis ilmselgelt ei kütnud tervet korterit ära, aga elektriarvele pani raudselt põntsu. Kui olime siis harjunud juba mõnda aega 17-kraadises jaheduses elama ja see on jahe, kui päike peale ei paista, siis avastati, et võiks ikka uuesti kütma hakata, aga samal ajal hakkas ka päike kütma, nii et need maised otsustajaid jäid siin umbes 10 päeva hiljaks.

Ma ei tea, mis mul vahepeal sisse läks, aga mind nii häiris siin kogu elamine, et hakkasin juba lammutamisega pihta, kuigi remondi jaoks ei ole hetkel aega ega raha. Tulemuseks on siis veel koledam üldmulje, aga naljakas on see, et olukord ei häiri mind enam. Remondi osas ka plaanid muutusid ja midagi suurt me ikkagi ei tee, ma katsuks vaid seinapaneelid üle värvida ja 13 uut nurgaliistu paigaldada igasse välisnurka ja mõnda sisenurka, kust ma vanad ja katkised liistud maha tõmbasin. Elutuppa on uusi kardinaid ka vaja, need on päikesest rabedaks pleekinud ja kasside poolt sõelapõhjaks tõmmatud. Kuna värvitavat seinapinda on minu silma järgi umbes 50 m2 ja tavapärases laiuses kardinaid on vaja vähemalt 6, parem oleks 8, siis ka see säästuremont ei saa olema väga säästlik. Liistud on sealjuures kõige väiksem kulu. Millal asi tegutsemiseni läheb, seda ma ei tea ja kas see ka õnnestub … Sest vabalt võib juhtuda, et ma rikun värvimisega seinapaneelid täiesti ära ja oleme sunnitud need ikkagi eemaldama ning korralikult remonti tegema.

Minnes kodu pealt üle kooli peale, täpsemalt Teise kooli peale, siis tänase seisuga läheb ta ikkagi siin tavaklassi. See Teise kooliteema on vahepeal nii segane olnud, nii vastuoluline … Ma tõesti ei tea, mis on kõige õigem, sest puudub ühtne arvamus ja nägemus minu, õpetajate, spetsialistide poolt. Üks ütleb üht, teine teist, mina olen segadusse aetud ja Teisel on enda eelistused.  Tema soov on minna siin koos sõpradega kooli. Või siis tegelikult ei soovi ta üldse kooli minna, aga kui peab, siis pigem sedasi. Proovime siis esmalt sedasi ja elame päev korraga.

Ongi vist kõik, nii põnevad viimased paar kuud olnud ongi. Kiiresti on need igatahes küll läinud, muidu ei saaks aru, aga laste küüsi peab kole tihti lõikama ja merisigade puur saab ka ruttu mustaks. Iga kord on tunne, et alles eile tegelesin nende asjadega, kuidas juba jälle vaja …

Veidi kellegi teise eredatest hetkedest. Miley Cyrusel on uus lugu väljas ja ma olen seda viimastel päevadel kuulanud väga palju kordi. Ikka kordi ja kordi jutti, sest see on lihtsalt nii hea ja mul on hea meel, et Miley enam-vähem tagasi on. Kohe näha, et nad on Liamiga taas koos.

“I never would’ve believed you if three years ago you told me I’d be here writing this song.” 

Ma tegelikult ei ole tema suur fänn, mulle küll meeldib tema hääl, aga need vahepealsed aastad siin väga peale ei läinud, vaid “Wrecking Ball” oli selline lugu, mida kordi ja kordi järjest võis kuulata, aga mitte vaadata. “Malibu” video on aga ilus, seal on hoopis uus Miley, õnnelik ja rahuolev. Kui millegi kallal nuriseda, siis vaid rinnahoidja oleks võinud seljas olla, aga eks raske on selle kandmisega harjuda, kui viimased aastad oled ilma ringi käinud. Üldiselt ei ole ma tänapäeva muusikaga kursis, aga Mileyga on mul teistsugune suhe, ta ei sümboliseeri mulle muusikat, mida ta teeb, vaid midagi muud, kedagi muud … Aga see selleks.

Ma otsisin selle postituse juurde mingit suvalist pildimaterjali, aga ma ei ole viimasel ajal eriti pilte ka teinud. Mul on kaameragi varsti 2 nädalat välja laenatud olnud ja ma pole sellest kordagi puudust tundnud. Nii et mingeid pilte jagada pole, aga kui hästi läheb, siis uus piltidega postitus ilmub juba homme, või siis alles homme, 2 kuud pärast Disneylandis käimist.

Nägudeni!