Eile oli mõnusalt nostalgiline päev. Varahommikul kell 04:20 olime Härraga hetkeks rakkes, sest Neljandal juhtus väga ebatavaline “õnnetus”, aga mitte see pole oluline, vaid see kellaaeg, sest 4 aastat tagasi samal ajal algas mul sünnitus. See oli huvitav kokkusattumus. Kui voodisse tagasi jõudsime, siis oli mul silme ees pilt, kuidas 4 aastat tagasi eelmise kodu elutoas beebiraamatuid sirvisin ja valude kohta infot otsisin, sest ma ei teadnud, mida teha, kui sünnitus algab valudega. Ma ei teadnud sel hetkel üldse sedagi, kas ma ikka hakkan sünnitama, seetõttu ei äratanud ma kohe ka Härrat, vaid jälgisin tunnikese olukorda.
Eile möödus pool päeva sedasi kella vaadates ja meenutades. Mitte päris nii, et istusin ja vaatasin kella, vaid lihtsalt iga kord, kui kella nägin, mõtlesin sellele, mida ma 4 aastat tagasi samal ajal tegin. Tegelikult ei kestnud see nostalgitsemine isegi mitte pool päeva, vaid kella 13 ajal juba mõtlesin, et nüüd jõudsime koju ja oligi tehtud, meid oli kodus ühe võrra rohkem. 
Kuuetunnine Neljas kodudiivanil
Valetan, sel päeval olime kolmekesi kodus, uus elu nelja lapsega algas järgmisest päevast. Poisid käisid vaid õhtul oma õde vaatamas ja läksid siis vanaema juurde tagasi. Kuigi sünnitus oli kiire ja kerge, olin ma tegelikult päeva teises pooles väga väsinud ja kurnatud. Ja näljane. Oi, kui näljane. Me Härraga ei unusta kunagi, kuidas ta pärast Esimese sündi tõi liitrise karbiga kuskilt soojaletist kartulit kastmega ja ma kõik üksi ära sõin, taipamata, et see oli mõeldud meile mõlemale. Järgmistel kordadel oli ta juba targem ja arvestas sellega, et sünnitamine muudab mind väga näljaseks.
Lugesin uuesti ka sünnituslugu, mis tuletas meelde, et halvimal juhul ei oleks eile midagi tähistada olnud. Mul oli meelest läinud, kuidas ma raseduse keskel trepist alla kukkusin ja looteveeloigus kiirabi ootasin. Kui ka see kõik meelde tuli, siis muutus eilne päev veel ilusamaks. Või siis lihtsalt ilusamaks.
Iseenesest oli eile täitsa tavaline päev. Ärkasime, sõime, lapsed mängisid, ma pesin pesu, jälle sõime, koristasime. Kõik teadsime, et Neljandal on sünnipäev ja Neljas teadis, et õhtul läheme talle kleiti ostma, aga mingit pidulikku meeleolu meil küll ei olnud. Õhtuks siiski tekkis. Esmalt tegi Härra nii, et ta jõuaks veidi varem koju ja mina sain täpselt selleks ajaks kartulisalati valmis. Jätsime selle külma ning läksime kleiti ja torti ostma. Siis tuli Neljandal suur elevus sisse. Ta oli pikalt rääkinud, kuidas tema tahab sünnipäevaks läikivat kleiti ja kui ma eile tuletasin talle meelde, et õhtul läheme kleiti ostma, siis tema küsis veel üle, kas ikka läikivat. Väike harakas.
Kleiti läksime esmalt H&Mi otsima ja sealt ta sobiva leidis ka. Läikis küll vähe, aga asja pani paika Anna või Elsa pilt, kuigi valikus oli veel ka selle sama Anna või Elsa enda maani sinine kleit. Neljas teab hästi, kes tal kleidi peal on, mina ajan nad kogu aeg sassi, nii et minu jaoks on see Frozeni kleit. Igatahes selle maani sinise kleidi tellis ta juba järgmiseks sünnipäevaks ja ülejärgmiseks soovis KappAhlist kiisudega roosat kotti, mis minu silmis nägi nii tobe välja, eriti veel 18 € eest. Aga see selleks. Oma kleidi juurde valis ta veel ka sobivad baleriini sussid ja kuigi selline roosa pole minu maitse, siis kätt ette ma talle ei pannud, ikkagi tema sünnipäev.
Kuna kleit tundus täitsa okei kvaliteediga ja on lootust, et see võiks pikalt kesta, siis andsin talle kätte suuruse 122/128. Ta on vist napilt 105 sentimeetrit pikk. Igatahes tundus, et mitu numbrit suurem suurus võiks talle ka sobida ja teda mitu aastat teenida, esimese tunde osas ma ei eksinud, sobibki. Loodetavasti kvaliteedi osas ka ei eksinud ja saabki sellega kodus mitu aastat baleriini mängida. Muide, meil on kodus ka 122/128 suurust kandev noormees, kes katsetas järele, kas kleit ikka vastab suurusele. Vastab.
Kleidis endas ei ole mitte midagi erakordset, aga see elevus ja rõõm, mida Neljas tundis, kui tohtis valida endale ükskõik millise kleidi, ja kui sai veel sussid ka… Ta läks oma kleidi ja sussidega nii asjalikult kassasse ja oli nii rõõmus, kui müüja koti temale ulatas. Seda kotti ei pandud autoski käest ja tahtis selle veel järgmisse poodi ka kaasa võtta, aga me arvasime, et see segab tal torti valida.
Tort tuli taas sügavkülmast, nagu Esimese sünnipäevalgi. Lihtne, paras, söödav ja võrdlemisi soodne. Laps hoolis küünlast nagunii rohkem kui koogist, nii et suurt uhket torti polnudki vaja. Üldse oli sünnipäevalaud äärmiselt lihtne, isegi naljakas. Toidunõudega meil siin priisata ei ole ja kuna taldrikuid hoidsin koogi jaoks, siis salatit sõime kaussidest. Keset lauda oli suur pott, sest meil siin selliseid kausse ei ole, millest midagi serveerida võiks. Salatile ei teinud ma mitte midagi kõrvale, sest söömine jäi nagunii hilja peale ja magustoidule pidi ka ruumi jääma. Ühesõnaga oli meie sünnipäevalaud veidi koomiline, võimalik, et isegi piinlik, sellepärast ma siia mälestuseks tehtud pilti lisama ei hakka, kuigi see oleks korralik kontrast sotisaalmeedias sageli nähtavatele rikkalikele dekoratsioonidele ja lookas laudadele. 
Kui teised tordiga kassas olid, siis lippasin mina veel kolmandasse poodi Neljandale üllatuskingitust ostma, et saaksime talle korralikult õnne soovida. Mõttes olid ehted, sest selliseid asju vaatab ta alati nii unistavalt, aga silma jäi meigiraamat, millega saab kätt harjutada ja kuna ka sellised asjad talle väga meeldivad, siis osutus see valituks. Juurde võtsin peavõru, mille värvitoon osutus kleidi omaga täpselt samaks.
Oh seda rõõmu, kui ta lisaks kleidile veel ühe kingituse sai ja kui ta nägi meigikomplekti, siis tuli ära ka “ma olen alati seda soovinud” kilgatus. Mitte ainult tema ei olnud sellest vaimustuses, vaid poisid ka, kõik tahtis kätt harjutada. Laste uneaeg lükkus tunni võrra edasi, sest nad olid neljakesi kaks tundi selle raamatuga rakkes, kõik leheküljed said värvitud ja takkaotsa Neljas ka. Paraku ei kannatanud ta õhtumeik kriitikat, nii et sellest pilti ei ole.
Kuigi Neljas vahepeal küsis, kas talle sõbrannad ka külla tulevad, ei tundnud ta tegelikult külalistest puudust. Talle piisas tema kleidist ja ma ei imestaks, kui see kingitus talle eluks ajaks meelde jääb, kuigi tegu on 145. kleidiga tema garderoobis. Meelde jäävad need emotsioonid, mis selle kleidi ostmisega kaasnesid. 
Igatahes tundub, et ma võin tema asjad juba kokku pakkida, sest ma tean, mida ta järgnevatel nädalatel kannab.