Küünte närimisest ja kogelemisest

February 25, 2019March 6, 2019 ~ Liivi ~ 13 Comments

Jagasin umbes nädal tagasi, kuidas sain üle pika aja Neljanda küüsi lõigata ja kuidas see suur sündmus sai vääriliselt premeeritud lakitud küünte näol.Ma ei mäleta, millal Neljas küüsi närima hakkas, aga pakun, et see juhtus umbes kaks aastat tagasi. Ma lõikan lastel küüsi tavaliselt pühapäeviti ja ühel mitte nii ilusal pühapäeval avastasin, et Neljandal ei olegi midagi lõigata, ei olnud ka järgmisel ega ülejärgmisel … Sealjuures ei näinud ma teda kunagi küüsi närimas.

Tema salahobi muutus lõpuks muidugi avalikuks ja küüned veel lühemaks. Kui polnud enam midagi närida, siis järas sekka veidi nahka, mistõttu olid olematute küünte ümbrused sageli paistes ja punased. Mitte kõige ilusam vaatepilt.

Ootamatult tekkinud harjumusest vabanemiseks kasutasime dialoogi (ei mõjunud 3-4aastasele); peale sattudes meenutasime, et sedasi võib ussid saada; magama saatsime kinnastes; kasutasin erinevaid kibedaid küünevedelikke; ostsin motivatsiooni-küünelakid, millega lubasin küüned ära värvida, kui ta neid enam ei näri; andsime alla, sest miski ei toiminud.

Viiendaks sünnipäevaks sai Neljas ka vanaemalt küünelakkide komplekti, mille peale ma kurvalt teatasin, et kahjuks pole nendega midagi teha, sest laps närib küüsi. Komplekt jäi vanaema juurde ja kui Neljas sinna ööseks jäi, siis järgmisel päeval sain tagasi lakitud varbaküüntega lapse – Neljas oli vanaema nõusse saanud argumendiga, et varbaküüsi ta ju ei näri. tenor-1 Sellest ajast on tal varbaküüned aegajalt lakitud olnud, mistõttu ta sõrmeküünte lakkimist enam nii väga ei igatsenud … Kuni Silver tuli koju ja nad veetsid mõnel õhtul isa-tütre kvaliteetaega teineteise küüsi lakkides.Silver käis paar nädalat lakitud varbaküüntega ringi, sest vanaema kingitud lakid ei tule kergelt maha. Ei olnud palju puudu, et ta oleks ka Wagenküll lossispaad kena pediküüriga külastanud.

Kuna Silver värvis Neljandal ka sõrmeküüned ära, siis detsembrist alates on ta igapäevaselt lehvitanud oma lakkidega meie nina alla ja palunud seda korrata. Ma andsin lõpuks alla ja nõustusin ühe korra seda tegema, samal ajal kommenteerisin, kuidas tal pole seal midagi lakkida, sest ta on oma küüned nii lühikesed näritud. Kui maniküür sai tehtud, siis küsisin Neljandalt, kas tema lihani näritud sakilised küüned on nüüd kuidagi ilusamad. Ta nõustus, et ei ole ja mina ütlesin, et seetõttu ma tal küüsi rohkem ei värvi.

Ma ei tea, kas see mõjutas teda tugevalt või ta lihtsalt ei raatsinud lakitud küüsi närida, kuid sellest õhtust pole ta seda enam teinud. Ta hoopis käis iga päev oma küüsi näitamas ja küsimas, kas juba saab neid lõigata. Selleni jõudmine võttis aega kaks nädalat ja tänaseks on ta oma halva harjumuseta vastu pidanud juba kolm. Ma ei ole väga optimistlik ega imestaks, kui ta ühel hetkel jälle küüsi närib, aga praegune edusamm annab siiski lootust, et ühel hetkel saab ta sellest harjumusest päris priiks.

Praegu premeerin tema tublidust sellega, et tal piisab vaid sõrmi nipsutada ja ma lakin kiidusõnade saatel ta küüsi. Teen seda Bio4You-st ostetud Suncoat laste küünelakkidega, mis on ohutu koostisega, peaaegu lõhnatud (pudelit lähedalt nuusutades on tunda õrna lõhna), kuivavad üsna kiiresti ja tulevad kergelt maha. Kohati isegi liiga kergelt, kuid ma ei ootagi, et viieaastase küünelakk oleks kauapüsiv.

Küünelaki saab maha kraapides, seda nii kuivalt kui märjalt, viimasel juhul on kraapimist lihtsalt vähem. Vannis ligunedes võib lakk ühest või teisest kohast veidi maha tulla, aga palja veega seda siiski maha ei pese. Neljanda varbaküüntel on lakk püsinud isegi paar nädalat, sõrmeküüsi olen siin aga iga päev värskendanud, seda küll juba seetõttu, et ta on ise näiteks sinise värvi maha kraapinud ja kollast asemele soovinud.Neljas ja tema ohutud motivatsiooni-küünelakid.

Ma ei oska tagantjärele öelda, mis võis ajendada teda küüsi närima, kui täna usun, et sellel oli igavusest palju sügavam põhjus.

Ma kirjutasin ligi kolm aastat tagasi, kuidas ta intensiivse potitreeningu ajal kogelema hakkas ja kuidas koos klõpsuga (hakkas üleöö ise potil käima) see kogelemine ka vähenes. Kogelemine ise pole aga kuskile kadunud, see tuleb ja läheb. Oleme võtnud asja rahulikult ega ole sellele tähelepanu pööranud, sest tema vanuses on kogelemine üsna tavaline nähtus, mis kaob enamasti koolieaks. Ma väga loodan, et Neljandaga sedasi läheb, aga kuna ta on kogelenud vahelduva eduga kolm aastat, siis olen hakanud arvestama ka kehvema variandiga.

Neljas on muidu julge ja avatud laps, aga mingil põhjusel on ta alati peljanud teisi lapsi. Mängumaadel ja -väljakutel on ta valinud atraktsioonid, kus teisi ei ole ja kui keegi on temaga ühinenud, siis on ta valinud uue atraktsiooni. Kui lapsi on palju olnud, siis on ta eelistanud olla meie juures või hoidnud tugevalt vendadega kokku. Meie ja tema enda jaoks on see olnud väga suur asi, kui ta on kuskil endale sõbra leidnud, kuid enamasti on need sõbrad olnud kas päris pisikesed (1-2aastased) või juba koolieas tüdrukud, endavanustega on väga harva ühise keele leidnud.

Täna leian, et ma suhtusin sellesse kergekäeliselt ja panin ta liiga vara lasteaeda, kuigi ta oli siis juba kolmene. Ta ei olnud valmis teiste endavanustega suhtlema, ta ei olnud nõus nendega isegi sama laua taga sööma. Esimesel aastal käis ta lasteaias kokku küll ainult kuu kuni kaks, sest ta oli enamuse ajast haige, aga sellepärast ilmselt oligi, et lasteaed tekitas temas stressi. Siiani tekitab, ta ei taha kunagi pikalt lasteaias käia, ütleb, et ei jaksa sealset lärmi kuulata.

Ta on nüüd talve jooksul palju ja pikalt kodus olnud, jaanuari lõpust tänaseni ta praktiliselt polegi lasteaias käinud ja me märkasime Silveriga, et kogelemine on vähenenud. Võrreldes aasta lõpuga, kus laps ei saanud vahepeal üldse sõna suust, oli kogelemine praktiliselt tajumatu. Neljapäeval oli ta aga pika päeva lasteaias ning õhtul oli meil kodus jälle tugevalt kogelev laps.

Talle meeldis lasteaias, sest sel päeval oli neil saalis etendus ja ta polnud ka oma sõbrannasid ammu näinud, kuid tema kõnest oli näha, et päev oli tema jaoks väsitav. Ta kogeles vaid sel ühel õhtul, eile oli taas kõik korras.

Olen sellele kõigele nüüd mitu päeva mõelnud ja üks osa minust ütleb, et ka tema puhul tuleks kaaluda koolipikendust. Erinevalt Esimesest ei ole ta kunagi arengust maas olnud, pigem ees, aga ta on oluliselt tundlikum ja siinkohal ehk tuleks üks lisa-aasta kasuks.

Ma ei ütleks, et ta on koolivalmiduseks sotsiaalselt ebaküps … Ta teeb kõike kaasa, ta püsib paigal, tal on huvi õppetöö vastu, ta on füüsiliselt aktiivne ning vaimselt rõõmus ja rahulik, aga tundub, et igasugused muutused või kõrged ootused löövad ta seesmiselt sedasi rivist välja, et ta hakkab kogelema ja maandab pingeid küüsi närides. Mitte ainult, aegaajalt tõstab pead ka märksa delikaatsem probleem.

Kuna ta on pealtnäha täiesti tavaline laps, siis kõiki probleeme oleme võtnud siiani kui ealisi iseärasusi, millest ta kindlasti välja kasvab. Ma usun ja loodan endiselt, et see nii on, aga augustilapsena on ta verivärske seitsmesena 1. klassi minnes ehk liiga vähe kasvanud. Rühmavahetus tähendaks aga uusi lapsi, uut stressi … Võib-olla mõjuks kool just paremini, poole lühemad päevad ja vähem lärmi (v.a vahetundides) …

Mõtlen ka siin valjult, sest ilmselgelt ma midagi välja ei ole mõelnud ja see pole ehk ka minu pädevuses, mistõttu pean plaani suhelda vähe targematega, näiteks Rajaleidja meeskonnaga. Kui kogelemine algas, siis ma suhtlesin lasteaia logopeediga ja talitasin tema nõuannete järgi, kuid selleks ajaks, kui Neljas korralikult lasteaias hakkas käima, oli logopeed läinud.

Sügisel sai lasteaed uue logopeedi, kes võttis Neljanda oma tiiva alla, aga seda üldse mitte kogelemise pärast, sest seda ta esimeste kokkupuudete ajal ei kuulnud, kuigi õpetajad olid lapse kohta selle välja toonud. Tema märkas hoopis lapse pehmet L-tähte, mis on jälle miski, mida me pole kunagi tajunud. Olen sellele nüüd teadlikumalt tähelepanu pööranud, aga ma ikka ei saa aru, et tema L oleks kuidagi ebatavaline. On või ei ole, suuharjutused mööda külge ikka maha ei jookse.

Muus osas ei ole ma lasteaiast Neljanda kohta mingit sellist tagasisidet saanud, mis võiks panna muretsema, aga viimastel päevadel olen siiski mõelnud, et äkki ma peaksin muretsema …

Laatsaret enne suurt reisi

March 15, 2017March 15, 2019 ~ Liivi ~ 14 Comments

Andke andeks järgneva segaduse pärast, aga ma alustasin selle postituse kirjutamist juba eelmisel nädalal ning ma ei viitsi midagi muutma hakata, lisan sulgudesse lihtsalt kommentaare, kui on midagi kommenteerida.

Ma vist muudan blogi nime ära, aga enne mõtlen veel, kas uueks nimeks saab kuushaigetsidrunit.com või haigedsidrunid.com. Ilmselt saate aru, et ma kavatsen nüüd kirjutada, kuidas me kõik jälle haiged oleme. Peaaegu kõik. Alles hiljuti päris terveks saanud Esimene käib rõõmsalt koolis (tänasest enam ei käi) ja Härra ka tegelikult juba terveneb oma kaks kuud kestnud köhast (köha pole enam, kuid üleeilsest on paks nohu), aga ma ei imestaks, kui nemad kaks nüüd samamoodi uuele ringile lähevad (läksidki ja me keegi ei imesta). Mina läksin. Mu nädalaid kestnud köha ägenes nädala alguses, üleeile ärkasin nohuga (hehh, see nohu oli nohu, nüüd on mul NOHU) ja eile öösel istusin larüngiidis Kolmandaga (kes nüüdseks on terve) tema toas akna alla, kuni tema jälle hingata sai ja minul neelamine valusaks muutus.

Pärast seda magasime koos 70×155 mõõtudega voodis, endiselt lahtise aknaga toas, ja kui Härra tuli hommikul mulle ütlema, et mingu ma nüüd meie voodisse pikali, siis ma olin nagu auto alla jäänud – nina kinni, kurk valus, pea paks, kõik kehaosad kitsas voodis ebamugavas asendis magamisest kanged. Pidime kannatama uue narivoodiga suveni, aga mul on küll tunne, et ma ei jaksa sinnani oodata, sest ma leian end liiga sageli väikeste toas magamas.

Tagasi haiguste juurde, siis Esimene käis ka hiljuti arsti juures, sest ta peanahale tekkisid vesised ja kohati verised laigud, mis ei olnud küll valusad ega sügelenud, aga nägid ikkagi ehmatavad välja. Nahaarst viskas nendele pilgu peale ja küsis: “Kas tal on olnud hiljuti antibiootikumikuur?” Vot siis, kust sellised imelikud asjad tulla võivad, nii et tema ei köhi ega tatista (nüüd juba tatistab), kuid maadleb veel aasta alguses põetud haiguse tagajärgedega. Tegelikult jõudis ta siin vahepeal köhida ja tatistada ka ning Kubijal oligi see eriti tobe, et lastel oli veel mingi köhajäänus, mis avaldus ainult hommikusöögilauas. Ma arvan, et asi võis seal olla õhus, igatahes miski pani lapsed seal mõlemal hommikul korralikult läkastama ja see võis jätta mulje, et oleme täitsa haigete lastega spaas, samal ajal mujal ei köhinud nad kordagi.

Esmaspäeval (eelmise nädala esmaspäeval siis) helistati lasteaiast ka ja kutsuti Kolmandale järele, sest ta oli nii koledalt köhinud. Ta oli olnud lasteaias ainult poolteist tundi ja Härra tõigi ta koju ära, kus ta enam kordagi ei köhinud ja arvasime, et taas mingi õhuteema. Plaanisime teda järgmisel päeval veel kodus jälgida ja lasteaeda ainult pildistamisele viia, kuid teisipäeva hommikul ärkas ta paukudes, nii et jäi ära igasugune pildistamine ja sellest paukumisest saigi südaööks kõriturse. Kusjuures me alles mõnda aega tagasi rääkisime Härraga, et Kolmandal polegi ammu larüngiiti olnud, äkki ongi sellest juba välja kasvanud… Nii palju siis sellest.

Pildistamisele ei läinud ka Neljas, sest ma lihtsalt ei suutnud end eile (nädal tagasi) maast lahti ajada ning Härra ka ei viitsinud sellega tegeleda. Nagunii pole Neljas peaaegu üldse lasteaias käinud, mis ikka tekitada teistes segadust, et kes see võõras tüdruk rühmapildil on. Jaanuaris oli rekordkuu, Neljas käis 8 päeva lasteaias, veebruaris tegi ta selle tasa ning käis kohal vaid ühe päeva ja sellel kuul ei jõua ta võib-olla üldse lasteaeda. Isegi, kui järgmisel nädalal võiks viia, siis enne Pariisi reisi ei hakka riskima ja pärast reisi jääb vaid 3 päeva, millal ta võiks minna, aga mille suhtes ma väga optimistlik ei ole. Tal lihtsalt on see tobe nohu, mis pole allergiline ega põletikuline, olnud sünnist alates ja ma ei loodagi, et selle kuu lõpuks see kaob. Veebruaris siiski ei olnud tal ainult kaasasündinud nohu, vaid ilmselt korjas ta Lõuna-Eesti väljasõidul kuskilt midagi üles, sest pärast seda läks ta terve lapsena lasteaeda ning õhtul tuli väga tatisena koju ja ma ei usu, et ta seal nii kiiresti mingi pisiku sai.

Ma olen päris mitmelt inimeselt kuulnud, et see sügis-talv on neil eriti haigusterohke olnud. Minu ja Härra puhul kehtib see küll, lapsed on nagunii pärast lasteaeda minekut pidevalt haiged olnud, enamasti vahelduva eduga ja see loob tunde, et nad ongi kogu aeg haiged, nii et nemad sellel talvel siin vist mingit rekordit ei löö. Ainsa rekordi seadis Teine, kes on nüüd esimest korda sellel lasteaia-aastal haigena kodus. Nii pikalt pole varem keegi terve olnud, vähemalt mitte lasteaialapsena, enne seda küll.

Ma ostsin sügisel immuunsuse tugevdamiseks maca pulbri, mille lõhn on kohutav ja maitse veel hullem. Mina olin ka ainus, kes maitset proovis, teistele lõhnast täiesti piisas. Ma segasin lusikatäie pulbrit küll jogurti sisse ära, aga maitse kuskile ei kadunud, nii et maca pulber meie immuunsust ei tõsta. Praegu tarbime vahelduva eduga kasekäsna pulbrit, mis ei ole ka päris komm, aga igatahes kõvasti parem kui maca pulber ja kui see otsa saab, siis avame Bio4You saadetud baobabi pulbri. Häid omadusi on sel küll palju, aga sageli on head omadused pöördvõrdes hea maitsega, nii et jään huviga paki avamist ootama. (Pole ikka veel avanud)

Baobabi pulber on naturaalne multivitamiin, sisaldab rohkem rauda kui punane liha, 6 korda rohkem kaaliumi kui banaan, 6 korda rohkem C-vitamiini kui apelsin, vitamiine A, B1-B2-B6, PP, kaltsiumi, magneesiumi. Sobib immuunsuse tõstmiseks, toetab närvi- ja seedesüsteemi. Tänu kõrge C-vitamiini ja õunhappe sisaldusele aitab organismil saadud toidu teisendada energiaks. Sisaldab hulgaliselt probiootilisi kiude ja seedeensüüme, mis soodustavad probiootiliste bakterite kasvu seedetraktis ja parandavad seedimist.

See kodune laatsaret rikkus siin omajagu mu plaane ära, täpsemalt 8 plaani koolitööde järeletegemise näol. Tahtsin viimase veerandi alguseks kõigega joone peale saada, aga tundub, et päris nullini ma oma tegemata töid enam viia ei jaksa, sest need 8 pole ainsad ja mul on jäänud vaid nädal. (Ei ole enam nädalat jäänud ja nullini enam kuidagi ei jõua, esmaspäeval likvideerisin ühe tegemata töö ja sain ühe juurde, sest ma puudusin terve päeva, käisingi vaid õhtul vanu asju lahendamas, nii et 8 on endiselt 8, ja siis on 3 tööd veel, mida ma ilmselt ei teegi ära.)

Kusjuures ma nägin seda võib-olla unes ette. Lagunenud trepp sümboliseerib ebaõnnestumist ja ma nägin unes lagunenud treppi, mille pärast ei saanud me minu ja Härra perega mingi modernse hoone teiselt korruselt alla. Vähemalt mitte mööda treppi, rõdult sai küll esimesele korrusele hüpata ja kõik seda võimalust kasutasid ka, ainult mina mitte, kuigi teised julgustasid mind hüppama ja isegi 5-aastane Kolmas hüppas ise sealt alla. Mul jäi unenäos selle peale küll süda seisma, aga temaga ei juhtunud midagi. Kõrgus mind absoluutselt ei hirmutanud, sest see ei olnud lihtsalt nii kõrge ja päriselus oleksin kõhklemata alla hüpanud, aga unenäos ei suutnud. Oli küll minu unenägu ja mina ise olin peaosas, aga ikka ei oska põhjendada, miks ma unenäos seda hüpet ei teinud, kui kõrguse ees mul hirmu ei olnud. Igatahes hakkasin otsima teist väljapääsu ja sain trepiava servades olnud talade kaudu teisele poole trepiava, kus moodsa uusehitise asemel vaatas mulle vastu mahajäetud puitmaja sisemus oma kooruvate tapeetide ja laevärviga, tolmu, ämblikuvõrkude, sodi täis põrandaga ning sinna ma seisma jäingi, tagasi ei saanud minna ja kuigi mu ees oli palju uksi, siis edasi ma ka ei läinud, sest ma lihtsalt ei julgenud ühtegi ust avada.

Võiks öelda, et see unenägu sümboliseerib palju enamat kui lihtsalt ebaõnnestumist, aga ma ei oska selle peale midagi muuta, alla hüpata ka kuskilt ei ole, nii et ma elan tavapärast elu edasi ja liigselt selle unenäo peale ei mõtle. Kui mul kooliasjadega ei oleks nüüd kahel viimasel nädalal kehvasti läinud, siis ma poleks üldse sellele unenäole tähelepanu pööranud, aga kuna see uni tabas mind minu motiveerituse ja energiasööstu tipul ning pärast seda rikkus laatsaret ära mu motiveerituse, energiasööstu ja kõik tehtud plaanid, siis tekkis väike ettekuulutuse tunne.

Unenägudest rääkides, siis mu vana tuttav, kes loeb mu blogi ja kes ise ka blogib, saatis mulle ühe väga laheda kingituse. Ma kunagi kirjutasin pikemalt oma tüütutest unenägudest ja tema tegi mulle selle peale unenäopüüdja, mille keskele lisas hematiidist rõnga. Hematit tasakaalustab, parandab mälu ja loogilist mõtlemist (eriti hästi pidi matemaatilisele mõtlemisele mõjuma, mis mulle kulub väga ära), peegeldab halva energia eemale, aitab vereringehäirete, unetuse, sundmõtete ja sõltuvuse korral. Sellepärast ma nii pikalt bloginud ei olegi, et ma olen netisõltuvusest paranemas. (Nali, mul ei ole mingit netisõltuvust. Okei, tegelikult on ja ma ei ole sellest paranemas.)Esimesel päeval tundsid kassid unenäopüüdja vastu natuke liiga palju huvi ja ma kartsin, et kasse ei saagi koos kingitusega ühte tuppa jätta, aga tänaseks on nende huvi raugenud, pigem jääb mulje, et neil tuleb ka selle all hea uni, sest mõlemad on hakanud rohkem meie voodis magama.

Ma ei tea, kas unenäopüüdja tõesti toimib või olen viimastel nädalatel tavapärasemast väsinum, aga võin öelda, et olen väga vähe unenägusid näinud. Peaaegu ei olegi, meeles on mul ainult see lagunenud trepi oma. Keegi küll kommenteeris, et unenäopüüdja peab olema enda tehtud, aga mõni jälle väidab, et kõige paremini toimib kingitud variant. Ma ise arvan, et kõige paremini toimib unenäopüüdja siis, kui inimene sellesse usub. Ma ei saa öelda, et ma kogu südamest usun, aga ma ei saa ka öelda, et ma ei usu, muidu ma ei oleks sellise kingitusega nõus olnud ja värvieelistusi avaldanud. Ma olen T6rukesele kingituse eest väga tänulik ja ma olen ka liigutatud, et ta sellist pisiasja märkas ja minu peale mõtles. Aitäh veel kord, K!

Vahepeal juhtus siin selline huvitav lugu, et Härra sai aasta vanemaks ja sünnipäevapõlgurina ütles ta oma vanematele juba eos, et need teda sel päeval ei tüütaks (ikka huumorivõtmes) ning lootis, et kõik teised unustavad selle päeva ära. Minu vanemad siiski astusid läbi ja meie sõbranna tuli ka korra tuppa, andis kingi üle ja kadus, isegi kooki ei tahtnud, sest ta olla dieedil. Ausalt, kui tema on paks, siis ma peaksin end väga häbenema. Igatahes edasi oli selline lugu, et meil olid kõhud kooki täis ja kui ahjus sai kana valmis, siis kellelgi ei olnud selle järele enam isu, aga kuna sõbranna kiirustaski tagasi koju süüa tegema, siis Härra pakkus välja, et võiksime kanaga sinna minna. Mul vajus suu põrandani, sest ta tavaliselt ei paku selliseid asju kunagi ise välja, vastupidi, ma pean teda väevõimuga kellelegi külla vedama. Korra kõhklesime küll, sest me ise olime ju haiged ja sõbranna lapsed olid haiged, aga kuna me kõik nagunii juba haiged olime, siis mis seal ikka… Päev, mille Härra tahtis veeta sedasi kodus, et keegi talle õnne ei soovi, lõppes 90ndate muusika kuulamise ja päris diskoga (diskovalgus ja muud jutud) sõprade juures ning mina nägin Härrat esimest korda 13 aasta jooksul sedasi tantsimas. Kusjuures ta tantsis põhiliselt lastega ja pärast kodus veel õhkas, et nendega oli nii tore tantsida. Terve õhtu oli väga tore ja tuleb tõdeda, et nii toredat sünnipäeva polegi tal ammu olnud.

Mis siis veel… Ahjaa, ülehomme läheme reisile. Juba ülehomme! 48 tunni pärast samal ajal oleme oma apartmendis ja näeme võib-olla aknast Eiffeli torni. Sel kellaajal võime vabalt ka mitte midagi näha, sest näod on juba padjas. Ei ole välistatud ka see, et hoopis otsime siis alles hotelli.

Lennukis ma kohti ei valinud, lasin süsteemil valida ja süsteem andis meile lennuki keskel kaks järjestikust kolmest rida, meile sobib. Lisapagasist loobusime ka ning tundub, et meil jääb isegi käsipagasis ruumi üle – väikeste “kohvrid” on pakitud ja neil on täitsa tavalised pisikesed lasteaialaste seljakotikesed, aga mahutavad teised päris palju, lisaks neljale komplektile riietele on kotis ka varujalanõud. Autorendiga ka vedas, venitasin broneerimisega omajagu ning pea iga päev vaatasin Arguscarhire`i kodulehel, kuidas hinnad kõiguvad, kuni ühel õhtul olid need kõikunud arvestatust 100 € odavamaks, bronnisin siis loomulikult ühe Ford Grand C-Maxi (või sarnase) ära. Täna on hind veel 20 € võrra kukkunud, nii et mitte varane broneerija ei võida, vaid viimase hetke kunde, aga ilmselt mängivad siin ka rolli aastaaeg ja hooaeg ja muud sellised jutud.

Ilmataat meid seekord vist ei soosi, sest ilmateade lubab veidi päikest vaid saabumis- ja lahkumispäeval. Jääb mulje, et pilved ja vihm liiguvad koos meiega.

Reisist veel nii palju ka, et me ei hakka end pooleks pingutama, et võimalikult palju näha ja teha. Võtame tasa ja targu laste tempos ning teeme oma plaane jooksvalt, peaasi, et Eiffeli torn ja Disneyland saavad linnukse kirja, kõik muu on boonus.

Kui vähegi võimalik, siis katsun killukesi meie seiklusest Instagramis ja Facebookis jagada ning parimal juhul jõuan isegi mõnel vihmasel õhtul lühidalt blogida.

Esimest korda nelja lapsega (spaa)hotellis

February 24, 2017March 15, 2019 ~ Liivi ~ 20 Comments

Kui meil oli lapsi üks ja kaks, siis me käisime spaas, kruiisil, ööbisime tavalises hotellis ning see ei olnud mitte midagi võimatut, aga pärast kolmanda ja eriti pärast neljanda lapse sündi tundus selline käimine võimatu. Eks rahaliselt oli ka võimatu, aga meil on alati toiminud “kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab”, nii et tühja rahakoti taha sellised asjad jäänud ei ole, pigem tahtmise taha. See tahtmine hakkas tasapisi ehk aasta tagasi peale tulema, kui tekkisid uitmõtted nelja lapsega Rootsi kruiisile minekust või nendega Viimsi spaas ööbimisest. Nüüd enne Pariisi minekut läks see tahtmine eriti suureks, et nädalane välismaareis ei oleks laste jaoks esimene selline kogumus, kus nad hotellis ööbivad ja Rootsi lauas hommikust söövad. Tegelikult oleks see tahtmine ka Pariisita peale tulnud, sest lapsed ise hakkasid rääkima, et nemad tahavad ka spaasse. Pärast meie pulma-aastapäeva isegi ähvardati, et nemad lähevad järgmine kord ise spaasse pulma-aastapäevale ja meid kaasa ei võta, vot nii.

Jaanuari keskel hakkasingi uurima erinevaid võimalusi, kuhu nelja lapsega minna ning esimesena jäi sõelale Meresuu spaa, seal oleme varem ka käinud ühe ja kahe lapsega, nii et oleks olnud tuttav koht, aga kui hakkasin uurima Perekaardi pakutavaid soodustusi, siis läks Meresuu kolinal läbi sõela. Mitte et Meresuu poleks mõnus koht, kindlasti on, vähemalt 6 aastat tagasi oli… Lihtsalt Kubija spaahotell pakub Perekaardi omanikele asjalikku soodushinda ja neil on vist ka kõige asjalikum sviit, kus nelja lapsega ööbida. Tegelikult Meresuus oleks olnud ka lahe sauna ja mullivanniga sviit, aga väiksem, kööginurgata ja kõvasti kallim, nii et meie eelarve juures jäi Kubija sõelale ja eelmisel neljapäeval sinna sõitsimegi.Esimene puudus koolist ainult reedel, neljapäeval võtsime ta pärast tunde kooli juurest peale ja asusime teele. Olime kindlad, et lapsed jäävad sõidu ajal magama, ikkagi pikk sõit, aga kellelgi silm isegi ei vajunud, nad olid lõunauinakuks liiga elevuses. Me nii väga ei olnud, sest juba poole tee peal tekkis tunne, et keerame otsa ringi – ei see elevus seganud lastel omavahel kakelda…

Aga aitab küll sellest sissejuhatavast osast. Tere tulemast meiega Kubijale!

Kui tuppa jõudsime, siis kaklus jätkus – üks tahtis kohe vanni, üks sööma ja üks saunakeskusesse ning viimase sooviga avastasime meie, et me ei võtnud lastele vahetusjalatseid kaasa, aga talvesaabastega ei lähe ju saunakeskusesse, nii et pidime hoopis poodi minema. Lapsed selle üle eriti rõõmsad ei olnud, aga mis neil üle jäi, pidid meiega kaasa tulema. Pealegi tahtsime veel viimaseid valgeid minuteid ära kasutada ja õues ka väikese tiiru teha. Pärast jalgade sirutamist läksime Maksimarketisse susse otsima, kust me neid muidugi ei leidnud, aga paar närvirakku jätsime küll sinna, sest inimesi oli palju, palav oli ja lapsed olid peata kanad. Kui autosse hakkasime tagasi minema, siis ma nägin, et samas majas on Kaubamaja, nii et mina läksin hoopis sinna susse otsima ja Härra läks lastega autosse. Kaubamajas nägin esimese asjana saapaid, mida ma ei saanud sinna jätta…Nende saabastega oli veel selline lugu, et alguses olid karbis sama jala saapad. Ma kontrollisin ainult seda, et suurused oleks samad, aga õnneks kontrollis müüja neid veidi põhjalikumalt, nii et ma ei pidanud avastama kodus, et ostsin lapsele järgmiseks talveks kaks vasaku jala saabast. Sussid sain ka, ei lahkunud ainult saabastega, nii et juba esimestel tundidel läks 34 eurot ootamatu väljamineku peale, sest odavamaid susse ei olnud ja mujale ma otsima minna ei osanud. Saapad maksid veidi vähem ja see oli lihtsalt emotsiooniost, nii et väljasõidu kuludesse seda ei kandnud.

Teel teise korruse Kaubamajja silmasin Hesburgerit ja autosse minnes teavitasin leiust ka teisi, mille peale Härra ütles, et ta just üritas GPSist leida lähimat Hessi, nii et õhtusöögi variant oli otsustatud ja me läksime Kaubamaja kilekotti peidetud suure Hesburgeri kotiga oma hotellituppa tagasi. Kuna meil oli juba pikk päev seljataga, siis rohkem kuskile minema ei hakanud, pealegi oli saunakeskus õhtuks inimesi väga täis ka, nii et sõime hoopis oma sviidis kräppi, käisime saunas, mõnulesime vannis ja vedelesime lihtsalt niisama.Kubijal kasutasime ära ka Bio4You saadetud kaks vahuvulkaani ja kihiseva vannitableti. Vahuvulkaanid olid veidi lahjemad, kui lootsin, aga lastele meeldisid ja see roheline pakike tegi tõesti vee roheliseks. Kolmanda vahuvulkaani jätsime Pariisi jaoks, seal ootab ka meid vanniga hotellituba. Kihiseva vannitableti kasutasime koos Härraga ära ja see oli küll üks mõnus asi, esiteks lõhnas väga hästi, teiseks tekitas mullivannis hästi paksult vahtu ja kolmandaks jättis naha hästi siidiselt pehmeks. Esimesel õhtul selgus ka esimene ja ainus miinus. Nimelt on sviidi nii öelda kabinetis vaid üks kardin, mis kattis pool akent ja meie jaoks oli see ebamugav lahendus, sest tahtsime tuba kasutada, mis tähendab, et tahtsime, et lapsed saaksid seal poolpaljalt olla, riideid vahetada, pärast sauna telerit vaadata ja nii edasi. Kui helistasin administratsiooni ja kurtsin muret, siis lubati asja uurida ning tagasi helistada. Veerand tundi hiljem helistas teine inimene tagasi ja ütles, et nii peabki olema, kabinetti ei ole teist kardinat ette nähtud. Ütlesin, et see on küll ebamugav, eriti seetõttu, et lapsed magavad põleva tulega, mis tähendab, et terve pimeda aja on väljast hästi sisse näha ja see on häiriv. Selle peale öeldi, et teised saavad küll sedasi magatud ja pealegi ei ole see peretuba.

See oli hetk, kus ma tundsin, et me ei ole oodatud kliendid, vaid oleme end vägisi sinna surunud. Mis mõttes ei ole peretuba? Miks siis üldse on kodulehel kirjas, et sviidi hinnas sisaldub majutus 2-le täiskasvanule ja 2-le kuni 12.a. lapsele lahtikäival diivanil, kui tegelikult ei ole kabineti lahtikäiv diivan üldse magamiseks mõeldud? Miks üldse teised inimesed on seal maganud, kui see ei ole magamiseks mõeldud? Kui siiski on ja on sage praktika majutada klienti kabinetis, siis miks ei võiks seal olla see üks lisakardin? Ja isegi, kui seal ei magaks mitte kunagi mitte keegi, siis miks ikka ei võiks seal olla üks lisakardin? Minust jääks kardinateta ruum pimedal ajal kasutamata, sest minu jaoks on selline avatus ebamugav. Seekord tuba meil siiski kasutamata ei jäänud, sest sidusime lina akna ette teiseks kardinaks, aga ma ei leia, et see peaks sedasi ühes hotellis olema.

Ma solvusin selle vahejuhtumi peale ikka päris korralikult, just selle peale, kuidas mulle vastati. Oleksin üle elanud, kui inimene teisel pool toru oleks lihtsalt öelnud, et tema ei saa midagi teha, sedasi on kõrgemalt poolt ette nähtud ja katsuge kuidagi hakkama saada, mitte ei oleks tekitanud tunnet, et ma olen mingi kole kapriisne klient, kui küsin teist kardinat juurde, millest keegi teine pole varem puudust tundnud. Ja siis ootavad tagasiside ankeedis soovitusi, kuidas pakutavat teenust veel paremaks muuta. Minu ainus soovitus oleks olnud lisada kabinetti see üks närune kardin juurde, aga ma ei tundnud, et see soovitus tegelikult kedagi huvitanud oleks, nii et see osa jäi kirja panemata. Oma solvumist väljendasin küll. Kui seda kardinalugu ei oleks olnud, siis oleks olnud Kubijal veedetud aeg lihtsalt suurepärane, aga praegu jäi see tõrvatilgaks meepotis.

Mee juurde tagasi minnes, siis esimesel õhtul olid lapsed veel veidi ülestimuleeritud ning magama jäämine võttis aega, aga teisel õhtul kukkusid nad oma asemetele ja jäid kohe magama. Suuremad magasid kabinetis, mis ei ole mingi peretuba, väiksemad magasid elutuppa tehtud pesades ja meie Härraga magamistoas. Mõlemal ööl jäime magama kahekesi ja hommikul ärkasime kolmekesi, nagu tavaliselt. Ma ei tea, kui mugav lastel oli, aga meil väga mugav ei olnud. Ma ei ole varem mäluvahuga voodis maganud ja esimene üllatus tabas mind kohe pärast saabumist, kui end voodile pikali viskasin. See oli valus. Pehmest voodist oli asi kaugel. Teine üllatus saabus öösel, kui kõhuli magades võttis mäluvaht sellise kuju nagu oleksin rase olnud, kõhu all läks lohk nii suureks, et nõgus selg hakkas juba haiget tegema. Võib olla mäletaski madrats veel kellegi teise kehakuju, aga igatahes kõhuli magada ei kannatanud, muudes asendites küll. Härral oli sama lugu. Igaks juhuks ütlen, et seda ei loe ma miinuseks, sest me oleme ammu aru saanud, et oma voodist mugavamat magamisaset ei ole.Puhkusele täiesti mitteomaselt oli meil äratuskell seatud varasemaks kui tavalisel tööpäeval. Ikka selleks, et oleksime esimesed sööjad ja esimesed sulistajad, sedasi on vähem stressi. Me ei ole varem lastega sedasi hotellis söömas käinud, ka siis mitte, kui meil oli lapsi üks ja kaks. Me tellisime alati hommikusöögi tuppa, ka seekord plaanisime sama teha, aga kohapeal otsustasime riskida ja nelja lapsega hotelli restorani sööma minna. Rootsi laud tähendas laste jaoks lõpuks ikkagi seda, et mina ja Härra tassisime neile söögid ette, täitsime korduvalt nende joogiklaase, serveerisime magustoitu ja samal ajal vahelduva eduga võtsime ka ise paar suutäit ning jõime kohvi. See oli lihtsalt kiirem ja kergem variant. Suuremad oleksid muidugi võinud ise askeldada, aga kui Esimene asetas sõrme keset singiviilude kandikut, et näidata, mida tema tahab ja Teine hakkas endale sõrmedega kurgiviilusid tõstma, siis oli ilmselge, et nad pole piisavalt tsiviliseeritud ning koht ja aeg tundusid valed Mowgli-laste õpetamiseks. See on nüüd kodutöö.

Hommikusöögid olid väga head ja rikkalikud, isegi kooki oli valikus ja muidugi valisin seda mõlemal hommikul. Ühe korra käisime lõunat ka hotelli restoranis söömas ja kuna saal oli tühi, siis saime lauad kokku lükata ja kuuekesi ühe laua taga süüa. Joogiks toodi meile maitsestatud kannuvett, mis arvet suuremaks ei teinud ja nii saime 28 € eest söönuks. Lõunasöök oli ka väga hea ja serveering ikka restoranile omane, mis antud hinnaklassi juures tuli meeldiva üllatusena.

Esimesel hommikul oli restoranis tegelikult päris palju sööjaid, nende hulgas ka telerist tuttavad näod ja lapsed ei suutnud jätta neid nägusid suu ammuli vaatamata, kuigi me keelasime seda teha. Vastu said nad õnneks naeratusi ja lehvitusi, nii et meeleolu oli kõigil siiski positiivne. Kõrvallaua härrad pöörasid lastele eriti palju tähelepanu ja lõpuks küsisid, kas tegu on ühe pere lastega ning jaatava vastuse peale pidasid seda väga toredaks. Tundub, et lapsed neid liiga palju ei häirinud, sest järgmisel päeval istusid nad samuti meie naabrusesse, mitte ei põgenenud restorani teise otsa.

Mõlemal hommikul läksime kohe pärast söömist saunakeskusesse, ikka seetõttu, et normaalsed inimesed magasid sel ajal ja me saime sedasi pooltühjas saunakeskuses mõnuleda. Siin on ka üks näide sellest, kuidas ma ei ole üldse hommikuinimene:
Saunakeskus on seal küll pisike, aga see eest ka väga hubane ja lastel oli kerge silma peal hoida. Lastele väga meeldis, meile tegelikult ka, sest saime ka saunakeskuse võlusid nautida, ei pidanud ainult laste järel jooksma, saime kahekesi isegi saunas istuda ja läbi klaasukse lastebasseinis mänginud põngerjaid jälgida. Lapsed said nautida ka suuremat vabadust kui näiteks Viimsi H2O veekeskuses ja liikusid palju omapead ringi, käisid erinevate basseinide vahet ja soojadel lamamistoolidel ning iseseisvalt vetsus ka. Kuna vahemaad olid nii väikesed, siis tegelikult nad päris omapead ei olnud, silm oli neil ikka peal, aga käest kinni hoidma ei pidanud. Hakkan juba vaikselt ärkama:Kõige mugavam oli muidugi see, et saime alguses riietuda ja pärast pesta toas, mitte ei pidanud sellega tegelema väikestes riietusruumides, kus tipptunni ajal võib ikka päris kitsas olla. Hommikumantlites ja sussides väikesed spaatajad nägid lisaks nii armsad välja, sedasi toa ja saunakeskuse vahet liikudes tekkis ikka õige spaahotelli tunne.Teisel õhtul käisime samuti oma toas saunas ja lapsed ligunesid vahelduva eduga pea kaks tundi mullivannis, nii et pole ime, et pärast pikka päeva ja pikka vees möllamist nad kohe magama jäid, kui pea patja puudutas. Päeval käisime Tamme-Lauri tamme juures ja Otepääl tuubirajal, kusjuures tagasiteel kõik lapsed magasid autos, aga magusat und jagus siiski õhtuks ka.Lahkumispäeval tahtsime veel kuskil matkarajal käia, aga käisime vaid Ööbikuoru vaatetorni juures, mille olemasolust saime teada, kui seda oma silmaga nägime. Guugeldades tuli välja, et see pesatorn näeb pimedas väga äge välja. Üldse avastasin, et Rõuge on väga ilus koht, täpselt selline asula, kus mulle meeldiks elada, kui see poleks mu emmest, issist ja proua D-st rohkem kui 200 km kaugusel. Kokkuvõttes oli tegu väga mõnusa väljasõiduga ja lapsed juba räägivad uuesti minekust, aga kahjuks peavad nad vähemalt aasta ootama, sest see pole üldse odav lõbu, ka Perekaardi soodustusega mitte. Aasta pärast läheksime vist uuesti Kubijale, kui just sama hinna eest ei leia midagi võrdväärset või parematki. Luksust armastava nõudliku kliendi jaoks Kubija saunaga sviit päris õige koht ei ole, sest mööbel on seal ikka päris kulunud, elutoa pehme mööbli komplekt on kohati isegi katki ja plekke ei jaksa nende pealt kokku lugeda, aga lastega ööbimiseks on tegu väga mugava variandiga. Ühesõnaga mehega kahekesi ma sinna romantikat tegema ei läheks, aga lastega puhkamiseks soovitan soojalt Kubija saunaga sviiti ja kui juba sealkandis olete, siis käige Eesti Ema monumendi juures ka.