Lugesin just eelmise postituse küsitluse vastuseid ja mul läksid silmad märjaks… 206 kommentaari ja nii palju häid sõnu! Mina veel mõtlesin, et mõni kasutab sellist anonüümset vastamisvõimalust ära ja lisab enda poolt midagi solvavat, aga ei midagi sellist, mitte midagi negatiivset. Mul on lihtsalt nii head lugejad ja ma tänan teid selle headuse eest!

Seda ma ikka teada ei saanud, kui palju teid on, sest esimesele küsitlusele vastas vähem kui 900 inimest, kuigi viimase 4 päeva jooksul avati postitust 1600 korda + ligi 1200 korda avati pealeht, kus sai samuti postitust lugeda ja küsitlusele vastata. Ega ma vist ei saagi kunagi teada, kui palju teid päriselt on, aga selge on see, et vähe teid ka pole. Kui saalis oleks 900 inimest, siis see oleks ikka selline publik, kelle ees ma esineda ei julgeks, aga näe, blogis pole mingit hirmu näidata oma tselluliidist tagumikku või kirjutada seksist, kui seda postitust loeb lausa 15 000 inimest.

Muide, nii mõnigi kommenteeris, et ma võiksin kirjutada rohkem seksist ja meie suhtest. Noh, seksiga on praegu nii, et alates aprilli algusest on seda ette tulnud ühe korra ja lähiajal veel teist korda ei tule, nii et pole millestki kirjutada. Suhet selline tsölibaat aga kuidagi halvemaks muutnud ei ole ja küll me selle jälle tasa teeme, kui pikemalt koos oleme.

Paljud soovisid, et kirjutaksin lastest, aga mida vanemad nad on, seda keerulisem on seda teha. Saan jagada vaid kõige igavamaid asju, mitte suurte laste suuri muresid, sest Kadrina on väike koht ja ma ei tahaks, et lastel minu blogi pärast mingeid ebameeldivusi tuleb. Siiani pole tulnud, kuid seda on neile küll nii lasteaias kui ka koolis öeldud, et nad nägid nende pilte mu blogis või Instagramis ning tundub, et seda positiivsel toonil, sest kui oleme kuskil käinud, siis lapsed lausa paluvad, et paneksin pilte üles, siis näevad nende sõbrad ka neid. Eesmärk ei ole siis uhkustamine, vaid jagamine.

Maaelust ei ole ma vist ka kõige õigem inimene kirjutama, sest ma käin maal ikkagi rohkem suvitamas, palju ma seal ämbreid kätte võtan ja mullikatele jahu viin või tohutuid muruplatse niidan. Ma silkan koplis muretult mullikate vahel ja jalutan metsas ringi ning õiendan laste kallal, et nad maal igasugused hügieeniharjumused ja korrahoidmise unustavad. Selle kohta ütles aga minu vanaema hästi – lapsed on vangist välja saanud ja naudivad vabadust. Eks selles ole mingi tõetera sees, kuid käte- ja hambapesu võiks ikka meeles olla.

Vanaemadest rääkides, siis mitu vanaema staatuses lugejat jagasid mulle samuti kiidusõnu ja seda oli hästi tore lugeda. Tundsin end väikese lapsena, kes sai suurte inimeste käest kiita. Vahva oleks, kui minu enda vanaema ka mu blogi loeks ja ilmselt ta teekski seda, kui tal arvuti oleks. Mu Virumaa Teataja kolumne ootas ta huviga ja alati avaldas nende kohta arvamust, mis enamasti oli igati positiivne.

Ma ei häbeneks oma vanaema ees ühtegi postitust ka, ma olen temaga saunas ikka igasuguseid delikaatseid teemasid üles võtnud, kaasa arvatud seksiteema, sest ma tahaksin väga teada, kellelt ma oma orgasmivõimetuse pärinud olen. Emalt igatahes mitte. Vanaema on need teemad muidugi huumoriks pööranud ja saunast põgenenud, nii et ma ei tea siiani, kuidas temal nende asjadega lood olid.

Kelle ees ma olen kõige enam piinlikkust tundnud, on Silveri ema, kelle peres nii delikaatseid teemasid ei arutada. Isegi mitte lõõpides. Minu arvates nende peres väga ei lõõbitagi ja seetõttu ei saada alati minu kahemõttelistest naljadest või ütlemisest aru. Minu peres lõõbitakse mõnuga, ka minu 83-aastane vanaema pole suu peale kukkunud, isast ma üldse ei räägi ja me kõik naerame nii üksteise kui ka iseenda üle.

Silveril oli sellega algusaastatel raske harjuda, tema jaoks oli see alandav, kui me tema kallal lõõpisime ja minul oli raske hinnata, mis võiks tema jaoks solvav olla ja mis mitte, sest minul ei olnud ühegi nalja eesmärgiks teda kuidagi naeruvääristada. Silver lihtsalt ei osanud enda üle naerda, aga ta õppis selle ruttu ära ja ma loodan, et lõpuks saavad lapsed ka selle selgeks. Inimene peab oskama eelkõige enda üle naerda, esiteks pole siis kunagi igav ja teiseks ei saa keegi teine tema üle nalja heita.

Minnes tagasi minu vanaema juurde, siis ta on viimasel ajal üsna unetu ja sattus sellise saate peale nagu “Alasti valik” (vist oli selline nimi), kus mees/naine valib endale kohtingukaaslase 5-6 alasti valiku hulgast. Igatahes, vanaema sai sellest korraliku trauma ja sauna minnes viskas lava külma veega üle, et tema karvad lava külge kinni ei jääks, muidu on pärast samasugune nudi nagu naised teleris. Ma naersin selle üle ikka pikalt. Kuidas mul saaks olla igav sellise vanaemaga saunas käia? Mitte kuidagi ei saa!

Eh, hästi olen teemast kõrvale kaldunud, tahtsin rohkem ikka küsitluse vastustele tagasisidet anda. Mõned kirjutasid, et tahaksid mu sõbrad olla. Ausalt, mul ei ole uute sõprade vastu mitte midagi, aga ma ise ei jõua kunagi kellelegi külla. Mul saavad olla vaid sellised sõbrad, kes mulle külla tulevad. Ja kes mulle helistavad. Mulle ei meeldi üldse messengeris suhelda, kõige vähem läbi telefoni, aga ma ikka teen seda, kui keegi mulle kirjutab. Mitte küll alati, mõnikord pole kohe võimalust vastata ja jääbki vastamata.

Ma kujutan ette, et inimesed arvavad, et nad on liiga pealetükkivad, sest ma ise ei alusta netivestlusi pea kunagi ja kaon järsku ära, aga seda mitte seetõttu, et ma ei soovi suhelda, ma lihtsalt eelistan teisi suhtlusviise ja netis suheldes tuleb sageli midagi vahele, mille pärast ma ära kaon.

Nii et, kui tahad mu sõber olla, siis pead ise külla tulema ja kui tuled, siis võta mees ka kaasa, Silverile kuluksid samuti sõbrad ära, tal nimelt pole ühtegi…

Mitmed vastasid, et neid huvitavad koduteemalised postitused ja eriti meeldisid majaremondi omad, et loodetavasti oleme peagi taas majaomanikud ja jagame remondiprotsessi. Noh, sellega on nii, et lugesin täna Marimelli postitust sellest, kuidas pank neile 0 € laenu pakub ja sain aru, et meil pole nii pea panka asja. Meid lihtsalt naerdakse seal välja – perepea töötab Soomes, mina tööl ei käi, mõlemad põhiharidusega, neli last, midagi kogutud ei ole ja nii edasi. See poleks ilmselt argument, et korteri müügiga saaks kõik kohustused kustutud, koduvahetusega väheneks igakuine laenumakse rohkem kui poole võrra ja edaspidi oleks ka midagi kõrvale panna.

Meie pangas:

Siin 3 aastat tagasi arvas Swedi haldur, et me saame kindlasti laenu, mis siis, et lastel puuduvad koolifondid (oli nende silmis väga oluline), nii et hindasime ära soovitud maja, korteri ja minu vanemate maja, mille eest maksime kokku 400 € ning siis komisjon ütles raudse ei, sest nad leidsid, et me pole võimelised soovitud maja renoveerima. Noh, me ei tahtnudki seda esimese 5 aasta jooksul teha ning hiljem oleks abiks olnud korteri müümine, aga pank nõudis kohest renoveerimist. Nüüd on muidugi hea meel, et nii läks, enam me seda maja ei tahaks, aga kindlasti on kuskil maja, mida me tahaksime.

Väga paljud vastasid, et kirjutagu ma millest iganes (kas või rohulibledest), lihtsalt tehku ma seda sagedamini. Ma püüan ja ma ka tegelen sellega praegu, täpsemalt siis enda erksa meele ja keskendumisvõime taastamisega. Hetkel tundub, et see toimib, ma tunnen end küll veidi värskemana ja ma pole selle postituse kirjutamise ajal veel kordagi tuima näoga ekraani vahtinud, sest ei tea, kust ja kuidas jätkata. Kujutate ette, et ma olen viimasel ajal kirjutanud osasid postitusi isegi 8 tundi. Terve tööpäeva!

Ma olen seetõttu ka mõelnud loobumismõtteid, sest ilmselgelt pole kirjutamine ikka minu jaoks, kui see mul nii kaua aega võtab. See on ka põhjus, miks mul aegaajalt jälle pikemaid pause sisse tuleb. Ma lihtsalt ei viitsi ekraani taga muneda, kui kuldmune ei tule.

Soove oli veel palju erinevaid ja ma sain ka palju uusi mõtteid, saaks ma nüüd energiat ja keskendumisvõimet ka, et kõik need mõtted kirja panna. Motivatsiooni teie tagasisidest sain küll, ikka väga palju, ma olen kõrvust nii tõstetud praegu! Tõesti olen iga hea sõna eest tänulik!

Põnev oli vaadata ka seda, kes on mu blogi keskmine lugeja. Kui üldine eelarvamus on, et mingeid mõttetuid blogisid loevad ainult maal elavad põhiharidusega täiskohaga emmed (noh, nagu mina), siis tegelikult on Kuue Sidruni blogi keskmine lugeja 30aastane naine, kes elab ühes Eesti linnadest, omab kõrgharidust, käib tööl ja kasvatab koos kaaslasega kahte last.

Veidi üle poole lugejatest on minust vanemad; kolmandik lugejatest elab Tallinnas või mõnes muus linnas ning omab kõrg- või kutseharidust; 75% lugejatest töötavad, töötavad ja õpivad või on ettevõitjad ning 20% on lapsehoolduspuhkusel; 82% on kooselus või abielus; 73% lugejatest on lapsevanemad, enamus neist 1-2 lapsele, mõned kolmele lapsele ja üksikud isegi viiele lapsele, keegi aga ei vastanud, et neil on 6 või enam last.

Ma ütleksin, et keskmine blogilugeja on hoopis küps, intelligentne, töökas ja tubli pereinimene. Mõned eriti võimekad käivad lapsehoolduspuhkuse kõrvalt veel nii tööl kui ka koolis, nii et täiskohaga emmedest pole siin juttugi. Olete kõik igati imetlusväärsed!

See ei tule mulle muidugi üllatusena, sest olete siin aegajalt ikkagi igati arukat tagasisidet jätnud. Mõne üksiku erandiga, aga need erandid pole ka ilmselt mu blogi püsilugejad olnud.

Aitäh, et olete mu virtuaalsed sõbrad ja mu tugigrupp!

Ps! Oli neid, kes vastuseid kirjutades teietasid mind. Ma arvan, et kui ma siin jagan teiega kõige delikaatsemaid lugusid, siis me oleme juba täitsa sinasõbrad, nii et ma palun, et te mind ei teietaks ja loodan, et teile sobib, kui mina ka eelnevalt luba küsimata sinatan.