Ma panin end EBA-le kirja ja kui ükskord hääletamise aeg kätte jõudis, siis mõtlesin, et ma ikka ei oleks pidanud osalema ja ma ei maininud mitte kellelegi poole sõnagagi, et mulle saab ka hääli anda. Vaid ühele sõbrannale ütlesin, et ma ei kutsu kedagi hääletama ja tema ütles, et tema ei oska kellegi poolt hääletada ja seetõttu ei hääletagi. Mina ka ei hääletanud. See ei olnud boikott. Minu arvates teevad EBA korraldajad head tööd ja mul on kahju, et mul ei olnud jaksu seda ja teisi blogijaid tunnustada.
Ma ei ütle, et üritus kõige paremini välja kukkus … nii palju, kui ma ekraanilt nägin ja kuulsin, siis Ženja naljad tekistasid isegi minus, kes ma olen labase ja musta huumoriga vägagi sina peal, küsimärke. Ma tahaksin uskuda, et tegelikult ei olnud temas mingit üleolekut, vaid ta lihtsalt pingutas veidi üle, sest tundis kerget lavanärvi. Mulle Ženja muidu meeldib, lausa sellest ajast alates, kui ta Lauri Pedajaga kuskil saates huvitava kombo moodustas. Lauri meeldib mulle ka, veel varasemast ajast. Oli mis oli, ma ei lase sellel vahejuhtumil end häirida, nii et Ženja meeldib mulle endiselt
Oma osalemist hakkasin kahetsema seetõttu, et mul on siiani üle päeva käinud mõte, et tõmban juhtme seinast välja. Mitte suitsiidi mõttes, vaid päriselt tõmbaks arvutil juhtme seinast välja, lahkuks Facebookist, Instagramist ja sulgeks blogi. Eile õhtul lugesin üht artiklit nutisõltuvusest ja sellest, mida liigne meelelahutuslik info ajuga teeb ning ütlesin endale, et nüüd küll aitab, tulen jätan hüvasti ja päästan oma aju. Täna õhtul vaatasin EBA tulemusi ja näen, et olen oma kategoorias 5. kohal. Viiendal! Ma ei saa sinna midagi teha, aga see on motiveeriv ja kellel seda aju ikka vaja on, eks.
Ma ei küsinud ühtegi häält ja ma ei andnud endale ühtegi häält. Ema, Härra ja sõbrannad ka ei andnud mulle hääli. Tegelikult sõbrannade osas ei ole ma 100% kindel, aga kaks kõige kõigemat blogisid ei loe ja vaevalt oskasid nad minna minu poolt kuskile hääletama ning … ee … neid sõbrannasid väga rohkem ei olegi. Õde ilmselt hääletas, sest tema ennustas mulle EBA Facebooki lehel teist kohta. Ärge küsige, ma ei tea, kuidas ta minust nii heal arvamusel on.
Kuigi ma eelmisel aastal vist ühe korra mainisin, et osalen ja kutsusin hääletama, ei osanud ma tookord kolmandat kohta soovida, loota ega oodata. Seekord arvestasin, et olen kuskil rivi lõpus, sest teised nägid häälte küsimisega nii palju vaeva ja mina ei näinud üldse. Mulle oleks rivi lõpp sobinud küll, aga oh üllatust, vaatamata sellele, et ma enam sageli ei blogi ja kui blogin, siis “eile tegin seda” tasemel, hääletasite teie mind esiviisikusse! Mille eest? Ma olen vahepeal oma vanu postitusi lugenud ja mõelnud, et küll ma ikka kirjutasin hästi, endalgi huvitav lugeda … Aga nüüd ei kirjuta ma enam suurt millestki.
Ma ei tea, mis minuga praegu toimub. Võib-olla tean ka, aga igatahes ei oska ma seda kuidagi peatada. Tunnen igas asjas taandarengut ja ma pean pingutama, et mitte mattuda üleni enesehaletsuse alla. Kui ma selle hunniku alt ükskord jälle välja saan, siis ilmselt paistab see ka siin välja.
Ma olen teie häälte eest südamest tänulik, olen siiralt meelitatud ja ma väga loodan, et mul on teile peagi taas rohkem anda.
Aitäh kõige eest, mida teie mulle olete andnud!
Ps! Ma päriselt ka ei kirjutanud oma mõtetest selleks, et te paluks mul ikka edasi blogida või mind kuidagi kiitma hakkaks. Seda on muidugi tore lugeda, aga ma siiski ei teinud seda selleks.