Nüüd on kõigil traumapunkti-linnuke kirjas

September 9, 2020September 9, 2020 ~ Liivi ~ 20 Comments

Oli neljapäeva õhtu, Teine tuli tuppa ja ütles: “Emme, ära ehmata, aga Kolmas kukkus ja tal tuleb nüüd peast verd.” MIDA?! “Seda ei tule üldse palju…”

Läksin vaatama ja seda tuli palju, lihtsalt enamus verest püsis tema paksus parukas. Veri ei vii mind juba ammu verest välja, aga külma närviga ma siiski ei ole, sest mind ajas närvi, et lapsed küsisid õhtul ainult viieks minutiks õue ja järgmisel hetkel pesin ma Kolmanda juustest verd välja, et jõuda haavani, kust see tuli. Lootsin lõpuni, et verd on palju seetõttu, et peast tulebki palju verd ja ma ei pea traumapunkti sõitma, aga selgus, et veidi suuremast haavast tuleb siiski rohkem kui päris väikesest. Viimaseid olen peas korduvalt näinud, aga sellist ei olnud, nii et ma pidin traumapunkti sõitma.

*“Mütsi” all on tegelikult ainult kaks pistet, ei midagi hullu.*

Haavaga tegelesid väga toredad noored õed, üks lõikas juukseid ja õmbles, teine kõrval rahustas ja pärast sidus ning mõlemad tegid oma asja rahulikult, ettevaatlikult ja äärmiselt sõbralikult. Kolmandalt küsiti, kui vana ta on ja vastuse peale naljatati, et ta on isegi kaua tervena püsinud, et üks õdedest sai oma esimese õmbluse neljaselt. Seda oli nii hea kuulda. Mitte siis seda, et keegi vajas neljaselt õmbluseid, vaid mõistmist, samastumist, lohutamist…

Mul ei lähe iial meelest, kuidas käisin Teisega neljandat korda trauma tõttu erakorralises, seal tulid ka varasemad õnnetused jutuks ja nende peale nähvas üks õdedest, et temal on kolm last ja kellegagi neist pole midagi juhtunud. Ma neelasin selle peale keele alla ning kahetsen siiani, et ei öelnud samasuguse tooniga vastu, et mul on neli last ja teistega pole samuti midagi juhtunud.

*Teise teine trauma (koerahammustus), esimene oli trepist kukkumine, kolmas mõra jalaluus ja viimane oligi too huulehaav, mille ta sai kiigega vastu vahtimist saades ja mis liimiti kinni.*

Enam ma midagi sellist vastu öelda ei saa, sest tänaseks on kõigil traumapuntki-linnuke kirjas. Lastest siis kõigil, Silveril samuti, ent vaatamata enda võetud rumalatele riskidele, olen ma pääsenud luumurdudest ja õmblemist vajavatest haavadest. Mu riskid ei jäänud alati riskideks, olen korduvalt puu otsas alla kukkunud, samuti laka pealt suure kaarega või hoopis kodu poole liikuva kõrge heinakoorma otsast (koos heinapakkidega, mis pehmendasid kukkumist), olen jäänud naelte külge kinni ja endale hargiga vastu säärt löönud, olen käinud kümneid kordi rattaga käna ja paar korda ka mootorrattaga, olen osalenud kolmes autoavariis, mulle on lehmad varba peale astunud, hobune on mu kätt hammustanud, koerad on kallale tulnud ja nii edasi ja nii edasi, aga alati olen pääsenud traumapunktita. Samal ajal oli mu vend erakorralise püsiklient…

Vahepeal oli tunne, et Teisest saab samuti traumapunkti püsiklient, aga viimati käisimegi seal viis aastat tagasi ja ma loodan, et rohkem minema ei pea. Teistega ka rohkem ei tahaks.

Neljas lõi pea vastu lillepotti, haav liimiti kinni, aga see ei jäänud püsima, nii et arm jäi peenikese kriipsu asemel üsna lai. Tänaseks näeb arm küll teistsugune välja, aga on siiski üsna suur ja silmatorkav.

*Esimene lõikas puutöötunnis noaga sõrme, sai ainult ühe piste, aga ikkagi õmblus.*

Viis aastat tagasi võtsin ma selle “ma olen oma kolmele lapsele nii hea ema, et nendega pole midagi juhtunud” kommentaari südamesse, aga tänaseks saan ma väga hästi aru, et õnnetused on õnnetused ja mitte ükski ei juhtunud seetõttu, et mina olen halb ema. Tagantjärgi tarkus ei ütle ka, et oleksin saanud neid õnnetusi ära hoida – kui, siis ainult Teise trepist kukkumist oleks saanud vältida automaatse liigutuse ehk trepi piiramisega, aga tol õhtul ei tundunud see vajalik, sest Teine jäi magamistoa kinnise ukse taha. Me veel Silveriga mõlemad veendusime selles, et uks läks kinni… Ma ei kujuta ette, kuidas me nii valesti veendusime või kuidas Teine ukse lahti sai, aga igatahes käputas ta ühel hetkel trepini ja veeres sealt meie silme ees alla, me ei jõudnud midagi teha.

Traumapunkti läksime tookord ainult igaks juhuks, lapsel polnud ühtegi silmnähtavat vigastust ja ta isegi ei nutnud eriti. Mina nutsin igatahes rohkem, kõvasti rohkem… Tagasi sõites olin juba palju rahulikum, Teisega oli kõik korras, sai vaid paar väikest sinikat ja muhku.

Sellega meenus, et mind ikkagi on traumaga erakorralisse viidud, seda lausa kiirabiautos. Ma kukkusin ka trepist alla, Kolmas oli siis süles ja Neljas 23. nädalat kõhus. Kolmas pääses ehmatusega, mis on täielik ime, sest ta oli mul vasakul puusal ja just vasaku puusa peal ma trepist alla tulingi. Seetõttu oli tema minu esimene mure, isegi ainus mure… Rasedus meenus mulle siis, kui hakkasin end püsti ajama ja kätt maha pannes oli põrand märg. Alles siis avastasin, et istusin veeloigus ja mu esimene reaktsioon oli ahastust täis “eiiiiii”. Edasi tulid kiirabi, haigla, analüüsid, ultrahelid, voodirežiim ja alles 16 nädalat hiljem algas sünnitus, nii et ma võin seda nimetada enda kõige õnnelikumaks õnnetuseks ja ehk isegi Neljanda esimeseks sünnipäevaks.

Paar päeva pärast kukkumist, ainult veidi sinine ehk kondid jäid endiselt terveks.

Minnes nüüd tagasi alguse juurde, et mis Kolmandaga täpsemalt juhtus, siis tema olevat teinud mänguväljaku ronimispuul trenni, sellelt tagumiku peale kukkunud ja siis edasi selili vajunud, peaga vastu kivi.

Kolmanda trenniõnnetus on väike asi. Hiljuti tegid Neljanda sõbrannad välijõusaalis trenni ja üks neist jättis sinna oma väikese sõrme tipu, vist küünest alates võeti nagu giljotiiniga maha… Vaene tüdruk! Kes oskaks sellist õnnetust ette näha? Mina ei osanud ja ütlesin poistele sageli, et kui neil on igav, siis mingu staadionile trenni tegema. Nüüd ütlesin neile, et hoidku parem välitrenažööridest eemale, vähemalt nendest, mille jaoks on nad liiga lühikesed või mida juba kasutatakse. Soovitan teil enda lastele sama rääkida, ei tahaks, et keegi veel oma sõrme tipust või hoopis tervest sõrmest ilma jääb… Ja kui nad mänguväljakul ronivad, siis vaadaku ka enne, et turnimispuude all ega ümber ei oleks kive.

Kõiki õnnetusi ei anna ära hoida, aga teiste omadest õppides jääb ehk nii mõnigi traumapunkti-linnuke tegemata. Kuidas teil nende linnukestega lood on? Ma loodan, et enamikul on ikka sama vedanud kui minul, olgu siis tänu heale emale või töökale kaitseinglile… See hea ema osa oli liialdus, ma tõesti usun pigem kaisteinglisse, aga mitte ema tegemistesse või tegemata jätmistesse. Mitte et sellel poleks mingit rolli, lihtsalt juhtub ka siis, kui laps on paksu vati sees. Või ei juhtu isegi siis, kui selleks on kõik eeldused (olematu ohutunne, järelvalve puudumine, igavus, kambavaim, halvad ideed) olemas.

Ei olegi coxsackie, hoopis sarlakid … vist

March 16, 2020March 17, 2020 ~ Liivi ~ 15 Comments

Üksteist päeva tagasi kurtis Kolmas pea- ja kurguvalu, iiveldust ka, kuid seda ei pidanud ma millekski, sest me sõitsime autoga ja siis tal alati iiveldab. Pea- ja kurguvalu pidasin aga küll millekski, sest pooletunnise sõidu järel oli laps tõesti näost ära ning kraadiklaas kinnitas tema halba enesetunnet. Palavik ei olnud iseenesest kõrge (37,7 °C), aga peavalu oli nii hull, et andsin lapsele valuvaigistit. See tegi asja veidi paremaks, kuid õhtuks vaatas kraadiklaasilt siiski juba palju suurem number vastu, peast ei mäleta, kuid üle 39 °C oli kindlasti.

Järgmisel hommikul ärkas ta endiselt palavikuga, kurguvalu oli muutunud nii hulluks, et laps terve päeva midagi ei söönud ning õhtuks olid peopesades üksikud villid. Viimaseid olen ennegi näinud, mistõttu oletasin, et tal on mingisugune enteroviirus, näiteks coxsackie, mis läks oma naljaka kõla pärast diagnoosina käiku.

Kolmanda haiguspäeva hommikul oli Kolmas üleni pisikesi punaseid täpikesi täis, mis tundus loomulik, sest ta jäi oma kõrge palavikuga diivanile magama ja higistas seal tavapärasest rohkem. Ühesõnaga ei pööranud ma lööbele erilist tähelepanu, seda enam, et palavik oli kadunud ja kurk oli ka nii palju parem, et kannatas midagi süüa.

Neljandal päeval oli lapse enesetunne juba peaaegu tavaline, vaid kerge kurguvalu oli veel alles, samuti lööve, millele pöörasin juba rohkem tähelepanu, sest higipunnid tavaliselt nii kaua ei püsi. Need olid üldse ühed imelikud higipunnid, kaugelt jäi mulje, et nahk lihtsalt punetab, aga lähedalt oli näha, et kehal on miljon pisikest liivatera sarnast punnikest. Muretsema ma siiski ei hakanud, sest Kolmandat see lööve kuidagi ei seganud.

Esmaspäevaks (5. päev) oli lööbe punetus juba hajunud, vaid liivaterad olid veel jäänud, muus osas oli lapse enesetunne samuti hea, aga kuna ma arvasin, et ta võib olla nakkusohtlik, siis otsustasin teda veel kolm päeva kodus hoida. Neljapäeva hommikul pikendasin “haiguslehte” nädala lõpuni, sest Teine jäi täpselt samamoodi haigeks, mistõttu tundus tark mõte mitte riskida võimalusega, et Kolmas on endiselt nakkusohtlik. Samal õhtul märkasin, et Kolmanda keel on tumedam ja täpiline, aga kuna teda olukord taas kuidagi ei seganud, siis suureks anomaaliaks ma seda ei pidanud.

Reedel jõudis järg Esimeseni, kes kurtis samuti autosõidu ajal peavalu ja iiveldust, mis oli nii tugev, et kott oli nina ees igaks juhuks valmis. Asi piirdus õnneks ainult iiveldusega, kodus lisandus kurguvalu ja kõrge palavik. Kuna Kolmas põdes üsna kergelt, siis Teise ja Esimese coxsackie mind ka kuidagi muretsema ei pannud…

Kuni mõlemad ärkasid laupäeva hommikul samasuguse lööbega, mida Kolmanda puhul pidasin higipunnideks. Erinevalt Kolmandast ei olnud nad kõrvadest kandadeni punnilised, aga mõlema rinnak, kaenlaalused, selja ülaosa, keha küljed ja põlveõndlad olid lööbest haaratud. Hakkasin siis guugeldama ja jõudsin põhimõtteliselt kohe sarlakite juurde, kus üsna palju klappis:

Haigus algab palaviku, peavalu, oksendamise (keegi ei oksendanud, aga kõik iiveldasid), nõrkuse, angiini ja lööbe ilmumisega. Lööve, mis levib kaelalt rinnale, seljale ja jäsemetele, on peensõlmeline, katsumisel kare ja paikneb punetaval nahapinnal. Lööve kestab 3-7 päeva. Põsed on intensiivselt punetavad ja iseloomulik on ninaalune lööbevaba kolmnurk (palaviku ajal põsed punetasid küll, aga löövet ei täheldanud). Algul on keelel katt, kusjuures keeleots on puhas. (Kolmandal ei osanud seda vaadata, aga Esimese, Teise ja Silveri puhul kattus.) Alates neljandast haiguspäevast on keel vaarikapunane ja näsaline (Kolmandal märkasin seda alles 8. päeval, võib-olla tekkis see varem).

Guugeldasin edasi, lugesin Perekoolis teiste kogemusi ja keegi kirjutas, kuidas lapsel olid sõrmeotsad paksud ja villis. Kolmandal oli ka! Kas just villis, aga veidi paistes ja täis pisikesi punnikesi. Vaatasin kohe Esimese ja Teise käsi ning mõlemal oli sel hetkel sama seis. Lugesin palju veel lööbe kohta ja leidsin, et see ei pruugi mõnikord isegi välja lüüa või üle paari tunni püsida – see viis mõtted veel enam selle juurde, et äkki ongi sarlakid, kuigi Kolmanda lööve ei kestnud 3-7 päeva.

Haigus iseenesest ei tundunud hull, tüsistused aga küll, nii et helistasin perearsti nõuandeliiniline ja kirjeldasin olukorda, nõustuti, et tegu võib olla sarlakitega ja soovitati EMOsse minna – mitte otseselt laste pärast, nad olid juba paranemas ja oleksid kannatanud antibiootikumidega esmaspäevani, kuid Silver oli (liialdatult) suremas…

Järgmisena helistasin Rakvere EMOsse, sõna “sarlakid” peale pandi mind ootele ja kutsuti keegi teine telefoni otsa. See keegi teine kuulas mu ära, küsis lisaküsimusi ja ütles, et lastel võivad tõesti sarlakid olla, kuid Silveril pigem mitte, samas välistatud pole. Kuna laste seisukord polnud halb, siis soovitas neil minna esmaspäeval perearsti juurde, aga lubas nad ka kaasa võtta, kui Silver peaks EMOsse tulema. Samal õhtul oli juba veidi hilja minna, oleksime pidanud poole ööni seal olema, mistõttu jäi jutt, et läheme järgmisel hommikul, kui Silveril parem ei hakka.

Silveril ei hakanud parem, aga ta arvas, et peab esmaspäevani vastu ega hakka palaviku ja kurguvalu pärast EMOsse sõitma. Kella poole kolme ajal otsustasime siiski minna, sest Silveril langes pärast palavikualandaja võtmist temperatuur taas vaid korraks 38,5 °C peale ja kerkis kohe tagasi kõrgeks, ta ei jaksanud enam, selleks ajaks oli ta ikkagi juba 48 tundi talunud ligi 40-kraadist palavikku. Vahepeal polnud ta midagi söönud ka, ainult joonud, sest midagi tahkemat lihtsalt ei läinud kurgust alla.

Tegin Kolmanda keelest järjekordse pildi, lööbelised võtsime kaasa ja läksime EMOsse, kuid triaažiõest me edasi ei saanud, sest osakonnas oli vaid üks vaba voodikoht ja kõrge risk korjata mingi hullem haigus üles. See kõlas, nagu oleks osakond olnud koroonahaigeid täis. Väidetavalt nii ei olnud, aga nagu triaažiõde ütles, siis kunagi ei tea. Ta vaatas korra ka poiste löövet, mis oli juba kadumas, alles olid vaid teravad täpikesed, aga arvas selle põhjal, et tegu pole sarlakitega. Mina seda ei kuulnud, kuid Silver väidab, et ta lisas veel lõppu, et need ei levi enam…

Kolmanda keelepildi peale ei öelnud ta muidu midagi.

Kirjutasin eile tervisekeskusesse, et soovin lapsi perearstile näidata, et välistada või kinnitada sarlakid, samuti kirjeldasin Silveri olukorda, sest seegi vastab sarlakitele (vaid löövet pole) ja täiskasvanud põevad seda raskemalt.

Perearst helistas täna hommikul, küsis veel lisaküsimusi ning määras kõigile neljale antibiootikumid, näha kedagi ei soovinud. Kõik justkui vastab sarlakitele, aga 100% kindel see pole, sest ühtegi analüüsi pole tehtud ja ükski arst pole kedagi läbi ka vaadanud. Kui tegu pole sarlakitega, siis võtavad lapsed praegu niisama antibiootikume…

Tuli meelde, et üheks sümptomiks on veel paistes lümfisõlmed kaelal ja täna märkasin pead keerava Teise kaelal suurt muhku, temal on küll lümfisõlmed suurenenud, ja keel hakkab ka vaarikakeele ilmet võtma.

Silveril on kogu kael paistes, tal on üldse kõik kordades hullem kui lastel, välja arvatud lööve, seda tal endiselt ei ole. Samuti ei ole tal nohu, köha ega lihasvalusid, et grippi kahtlustada. Ma kaldun rohkem ikka sarlakite poole…

Vahet muidugi pole, mis tal on, sest iga asja põdemiseks on praegu väga halb aeg – arsti juurde on tavapärasest (veel) raskem pääseda. Nii et ei tasu karta ainult koroonat, vaid kõike, mis tänu soojale talvele rõõmsalt ringi liigub. Enamus ilmselt kardavadki kõike, muidu ei oleks apteegid üsna tühjaks ostetud… Ma ei saanud Silverile Põhjakeskuse apteegist paratsetamooli tablettegi, olemas oli vaid vees lahutuv variant, aga hea seegi, eks, halvimal juhul oleksid võinud ainult küünlad alles olla.

Kartmisest rääkides, siis käisin täna apteegis ja poes ning märkasin mitmeid vanureid, kes ostsid nii ravimeid kui söögikraami. Silveri ema rääkis ka, et nad peavad paari päeva pärast poodi minema, aga ei pea ega tohigi – selleks oleme meie, noored ja terved (v.a Silver). Ma lubasin käia ise poes ja viia toidukotid ukse taha, vajadusel võtan sealt ukse tagant ka ID-kaardid ja toon apteegist ravimid. Samamoodi saan aidata oma vanaemal kodus püsida. Ärge laske ka enda vanuritest lähedastel ringi käia, ükskõik, kas nad kardavad koroonat või mitte, sest praegu pole tõesti hea aeg mitte ühegi haiguse põdemiseks.

Katsuge ise ka terveks jääda!

Lõpetuseks üks pildiseeria esimesest kodukoolipäevast:

Esimene, Teine ja Kolmas omas elemendis…

Enda kodukooliga on praegu üsna keeruline, aga loodetavasti saab Silver peagi terveks ja saan siis rohkem oma asjadele keskenduda. Kohustusliku kirjanduse sain õnneks enne raamatukogude sulgemist kätte ja ma pean selle homse päevaga läbi lugema, sest ülehomme on lugemiskontroll. Tegelikult oleks see pidanud olema täna, nii et olen isegi aega juurde saanud, aga kiireks läheb ikkagi, sest ma ei arvestanud lugemist viimasele minutile planeerides ei sarlakite ega eriolukorraga.

Millest ma eelmisel aastal ei kirjutanud

February 2, 2018March 13, 2019 ~ Liivi ~ 29 Comments

Kuna ma ei ole pikalt agaralt bloginud, siis on mul palju veidigi eredamaid või hoopis hapumaid hetki jäänud jagamata ja tänaseks on osa nendest mälust ka pühitud, nii et kõike enam kirja panna ei saagi, aga midagi ikka.

Ma tavaliselt Silveri asjadest siin väga ei kirjuta, aga kuna tema asjad puudutavad väga suurel määral ka mind, siis seekord veidi läbi Mangi horoskoobi jagan tema töösaagat.

Veebruaris jätkub üldsuse huvi Kalade vastu, kusjuures ka tähtsatel kohtadel olevatelt inimestelt. Pakutakse uut töökohta, uusi projekte või paremaid teenimisvõimalusi. Kahjuks Kalad ise pole heas vormis – on pooltõbised või muidu apaatsed.

Silver oli tööasjades veebruaris vägagi apaatne, sest ta oli sel ajal 100% kodune, aga tema seljataga tehti suuri plaane ja loodi talle paremaid teenimisvõimalusi.

25. maist kuu lõpuni on arusaamatusi maksuameti, raamatupidamise või muu paberimajandusega. Ühiskonnas, poliitikas ja isegi äriringkondades käärib ning 13.–23. juunini satuvad Kalad intensiivsete sündmuste keerisesse.

Kuu lõpus oli selle parema teenimisvõimalusega seotud paberimajandusega probleeme. Juunis hakkas ettevõtte omanike vahel tugevalt käärima ja Silver jäi nende sündmuste keerisesse, kus mõlemad osapooled tegid tema ees teineteist maha ning tekkis olukord, kus enam ei teadnud, keda uskuda.

Juuli esimesed kümme päeva on üsna rahutud, see on enamjaolt eelmise kuu sündmuste järelkaja. Nad jäävad jälle opositsiooni, olgu poliitikas või maailmavaates. Sellest pole häda, pigem tõuseb nende autoriteet ja kunagi tuleb ka võit. Igatahes Kalade kuulsus sel kuul kasvab ja tunnustust tuleb juurde.

Juuli algus oli endiselt rahutu, kuid tunnustust sai ta sel kuul juurde ja paberimajanduse sai ka korda ning seda palju leebematel tingimustel võrreldes esialgse nägemusega. Jumal tänatud, et nii läks, sest muidu ta oleks ta veel mitu aastat ettevõttega laulatatud või siis oleks lahutatud, aga ei tohiks konkurentide juures töötada.

Augustis pööravad nad rohkem tähelepanu tööasjadele, ja seda mitmel rindel – nii kodustesse töödesse, lastehoidmisse kui ka oma ettevõtte päevapoliitikasse süvenemisega. Kuu algul ei kulge asjad pahanduste ja riiuta, sest alluvad või kolleegid on lohakad või venitavad asjaajamistega. Olles ise heas vormis, on Kalad nõus suurema osa töödest enda kanda võtma.

Augustis tuli tööasjadele rohkem tähelepanu pöörata ja ettevõtte päevapoliitikasse süveneda. Olid pahandused, olid riiud ja Silver tegi suurema osa töödest ise ära, aga seda tegi ta nagunii ka igal teisel kuul enne ja pärast.Silver mitmel rindel tööasjadele, kaasa arvatud lastehoidmisele, tähelepanu pööramas ehk Lumivalgekesele süsteeme õpetamas.

September toob Kalad reaalsusse tagasi, sellele aitavad kaasa kolleegid või sõbrad, pakkudes osalemist head sissetulekut tõotavates projektides. Võimalusi tuleb palju, mistõttu Kalad vajavad aega süvenemiseks, seda enam et eelmise kuu kõrge temperatuuriga tunded pole veel maha jahtunud.

Septembris tülid vana ja uute omanike vahel jätkusid ning mõlemad püüdsid Silverit oma poolele võita. Poolt oli lõpuks kerge valida, sest uute omanike juhtimise ajal sattus ettevõte esimest korda rahalistesse raskustesse ja samal ajal oli laual hea pakkumine firmalt, kellele nad alltööd tegid ning uus projekt vana omaniku ja tema poja poolt, kes olid endiselt tema kolleegid. Võimalik et ka sõbrad.

Igatahes Silver lahkus töölt ja nad alustasid vana ülemuse pojaga täiesti nullist. Olgu, mitte päris nullist, ühel on oskused ja teisel on raha, aga riskivaba samm see siiski ei olnud. Esimesel kuul töötasid nad kahekesi. Kellel on vähegi aimu asfalditöödest ja masinapargist, mida töö juures kasutatakse, siis võite ette kujutada, milline rabelemine ja masinast masinasse jooksmine see oli.

Oktoober pole kahjuks nii hea. Siin võib jätkuda eelmise kuu lõpul alguse saanud ebameeldivuste jada. Mingid tüübid on otsustanud kärbsest elevandi teha ja sellega neilt suuremaid rahasummasid välja nõuda.

Kuigi töölt lahkumine tehti talle vägagi lihtsaks ja öeldi, et kinni teda ei hoita, mingu päevapealt (sest neil polegi temasugust vaja ning uusi töötajaid saab kasvõi Hiinast), siis ebameeldiv olukord oli see ikkagi ja aina ebameeldivamaks läks, kui niigi hilinenud lõpparvest võeti maha makstud üür. Selgituseks öeldi, et kuna ta ei ole enam töödejuhataja, siis suvalise inimese üüri nad ei maksa, nii et juba makstud kolme kuu üüri võtsid nad lõpparvest maha ja maksmata kuude eest jätsidki maksmata. Loogiline, eks.

Silver seda asja nii ei jätnud ja esitas neile nõude selle summa kätte saamiseks ning lisas sinna juurde ka saamata jäänud ületunnitasud mitu korda suuremas summas. Viimast ei oleks ta teinud, kui temaga nii alatult poleks käitutud. Vastu sai ta nõudeähvarduse, kuna ta olevat tahtlikult takistanud ettevõtte arengut või muud sellist. Noh, ainus tema tegevus, mis takistas ettevõtte arengut, oli töölt lahkumine, pärast mida läks firmal kõik nii allamäge, et nad ütlesid tellijatele tööd üles, sest nad ei suutnud neid enam täita. (Vaatmata sellele, et neid oli brigaadis 5-6.) Peatöövõtja ees nad küll käsi üles ei tõstnud ja üritasid midagi teha, aga ei saanud hakkama ja nad kaotasid oma lepingu ehk nende hooaeg sai varakult läbi. Või et neil ei olegi Silveri-sugust vaja… Kuna peatöövõtja nägi suvel, milleks Silver võimeline on, siis said nemad kõik tööd endale, seda küsimata.

Minnes tagasi selle nõude juurde, siis seda ei täidetud ja asi läks palkkaturvasse. Silver nende nõuet ootab siiani, kuigi ma ei tea, kuidas nad tõestavad, et Silver on ettevõtte arengut takistanud, kui temata ettevõte enam üldse ei toiminud. See on see, kui asfalteerimisfirma võtavad üle inimesed, kellel puudub antud alaga igasugune kokkupuude. Igatahes see saaga veel läbi ei ole, aga samas aktuaalne ka mitte (ilmselt aasta teises pooles hakkavad asjad liikuma), nii et enamasti ei ole see teema üldse meeleski.

Ühesõnaga oli meil Silveriga palju magamata unetunde, sest nii kevadel, suvel kui ka sügisel oli tal tööalaselt väga segane, pingeline, valikuid ja otsuseid täis olukord, millele me mõlemad palju mõtlesime ja millest omavahel lõputult rääkisime. Kui vahepeal isegi tundus kõik, et kõik on paika loksunud, siis kuskilt tuli jälle uus info või uus otsus, mis lõi maapinna taas kõikuma. Sellest segadusest, stressist ja emotsioonide virvarrist sündis aga uus ettevõte, mille töid on juhtinud ja peamiselt ka teinud Silver ning mis lõpetas vaid kaks ja pool kuud kestnud hooaja edukalt. Tahaksin öelda “lõpp hea, kõik hea”, aga tegelikult on see alles algus, nii et uue hooaja ees on kerge ärevus.

Muide, Mangi horoskoop ütles septembri kohta veel nii: “Kuu viimane nädal toob aga mõttetuid väljaminekuid, näiteks liiklustrahvi näol.”

See ei juhtunud küll kuu viimasel nädalal, vaid eelviimase lõpus, aga hommikul toodi ukse taha tähitud kiri Prantsusmaalt. Kolm lehekülge prantsuskeelset teksti, millest ma lugesin välja kuupäeva, kellaaja, koha ja trahvisumma, milleks oli 180 €. Esmalt ma arvasin, et see on mingi petuvärk, sest antud kellaajal olime veel loomaaias, aga daa … ajavahe. Ma vaatasin piltide infos olevaid numbreid, mis näitasid Eesti aega, nii et me siiski ei olnud sel kellaajal loomaaias, vaid võisimegi olla Vitry Sur Seirel ja sõita lubatust 8 km kiiremini.

Ma otsisin netist teiste kogemusi ega leidnud suurt midagi. Ma vaatasin üle krediitkaardi ajaloo, sest sellistel juhtudel võtab autorendifirma tavaliselt mingi väikese summa maha, aga Silverilt ei olnud midagi maha võetud. Vaatasin üle e-postkasti ajaloo, et näha, kas mõni Hertzi kiri oli kahe silma vahele jäänud. Ainult reklaamid. Üritasin Google tõlke abil kirja lahti kodeerida, et aru saada, kuidas ma selle trahvi ära maksta saan, aga ma ei saanud midagi aru. Lõpuks taipasin, et kirjas on mingi kood, millega ma saan näha andmeid Antai.fr lehel ja sealt leidsin sama teksti inglise keeles, nii et päev sai päästetud.

Mul kulus reaalselt üks täispikk päev selle trahvi õigsuses veendumiseks, info otsimiseks, Antai lehega tutvumiseks ja saatkonnaga suhtlemiseks, sest sellelt Antai lehelt sain ma teada, et esimene trahviteade saadeti tavapostiga teele juba maikuus, siis oli trahvisummaks 68 €, mis oleks vähenenud 45 € peale, kui oleksime selle tasunud 15 päeva jooksul alates teate kätte saamisest. Kuna see teade meieni ei jõudnud ja meil trahvist mingit õrnhalli aimu ka ei olnud, siis tuli septembris juba karmim kiri karmima summaga ja ma otsisin saatkonnalt sellise ebaõigluse vastu abi. Nende vastus oli põhimõtteliselt selline, et see on tavaline asi, aga võin üritada seletuskirjaga summat väiksemaks saada.

Sealt tuli edasi dilemma, kas maksta teatud aja jooksul 144 € ja loobuda seletuskirjast või maksta 180 € ja loota, et pärast seletamist kahaneb summa tagasi esialgse peale, sest tahtlikult ei olnud me midagi maksmata jätnud. Sellega on nüüd nii, et näen Antai kodulehelt juba ammu, et nad on mu kirja (loomulikult tavakirja, sest “appeal online” tähendas seda, et pärast nõutud väljade täitmist tuleb ette teade, et prindi see kõik nüüd välja ja pane ümbrikuga teele) kätte saanud ja selle ära menetlenud, aga mingit tulemust ma seal ei näe, samuti pole tulnud koju uut kirja ega arvele mingit tagasimakset, nii et ilmselt ei muutnud seletuskiri midagi ja summaks jäi 180 €.

Kokkuvõttes on tegu ühe eriti mõttetu väljaminekuga, sest me oleksime iga kell maksnud 180 € asemel 45 €, kui meil oleks see võimalus olnud.

giphy

Sügis oli üldse täis ootamatuid olukordi ja väljaminekuid, mis keeras plaanimajanduse tagurpidi. Kui ma tegin plaane, siis jäid mu oma lapsed haigeks või sattus õelaps haiglasse ajal, mil ilmad vähegi lubasid isal saaki koristada, mis tähendas, et ema oli sel ajal kuivatis ja mina olin abis õe teisi lapsi hoidmas. “Õnneks” mu enda lapsed ka siis veel taastusid, nii et saime olla koolinädalal mitu päeva Lehtses.Kui veel saagikoristusest kirjutada, siis seda, et sellel hooajal saime vaid ühe korra paar ringi kaasas sõita. Lihtsalt head ilma oli nii vähe, et kombain seisis kodus ja kui oli ilma, siis polnud meid maal või oli isal nii suur tempo ja stress peal, et ma ei tahtnud talle lastega jalgu minna.Näide jalus olemisest.

Loetud päevad pärast õelapse teemat, kui mul endal olid lapsed Lehtse jäetud, et saaksin võtta päeva oma kooliasjadega tegelemiseks, tuli Neljandaga hoopis erakorralisse sõita, mis tähendas Kadrina-Lehtse-Rakvere-Lehtse-Kadrina otsa, nii et mitte kõige lühem ja kiirem variant. Täna ma ei näe, et sellest käigust tegelikult kasu oleks olnud. Haav, mis erakorralises kokku liimiti, tegelikult kokku ei jäänud, sest plaastri alt tuli lõpuks ikkagi avatud haav välja, millest jääb suur arm. Teisel on üks haav samamoodi kokku liimitud ja temal on armiks silmatorkamatu kitsas valge triip.
Esimene pilt on tehtud vahetult enne liimimist, teine nüüd 4 kuud hiljem. Armi määrin Dermatix Ultraga, aga paremaks see vaevalt muutub ja kaldun arvama, et tüdrukuna ei ole tal tulevikus sellest armist päris ükskõik. Kahju, et nii läks.

Kuidas Neljas selle haava üldse sai? Nad mängisid Kolmandaga õues palliga ja Neljas kummardas pallile nii õnnetult järele, et lõi pea hooga vastu lillepaja serva.

Lasteteemal jätkates, siis eelmise aasta lõpus tegi Kolmas oma valiku ja hakkas vasakukäeliseks, sinnani oli mõlemakäeline. Mul on natuke kahju, et ta sellise valiku tegi, sest paremakäelisena tundub vasakukäelise elu minu jaoks veidi ebamugav. Aga mida ma ka tean, kui ma pole kunagi vasakukäeline olnud. Kolmas on igatahes oma valiku teinud, parema käega enam paljusid asju teha ei oska ja mina vägisi tema käelisust muutma ei hakka, olgu siis ainus vasakukäeline peres. Võib-olla üldse tutvusringkonnas, sest mul ei tule hetkel pähe kedagi, kes oleks vasakukäeline … peale mu onu, kellel pole kunagi valikuvõimalust olnud, sest tal pole töökorras paremat kätt.

Sellest ma eelmisel aastal kirjutasin, kuidas me korteris kiirremondi tegime, aga seda ma ei kirjutanud, miks seda tegime. Me osalesime Coop Panga dokumentaalreklaamis ja tahtsime enne võtete algust kodu vähegi esinduslikumaks muuta. Loomulikult jäi kodu nii vähe pildile, et sama hästi oleks võinud jätta remondi tegemata, aga samas oli motivatsioon hea ja kui seda poleks olnud, siis võtaksime ilmselt siiani hoogu. Clipboard05 Ma reklaami ennast siin ei jaga. Kes pole näinud, aga tahab näha, siis reklaami leiab Coop Panga kodulehelt või nende Facebookist, viimaselt lehelt leiab ka lühiklippe, mis kohati kordavad reklaamis näidatut. Reklaamvideo iseenesest tuli ilus, veidi isegi kurb, või siis päris kurb, sest nii mõnelgi vaatajal on silmad märjaks läinud. Isegi mu ema, kes tegelikult ju teab, et meie lugu pole üldse nii kurb, nuttis korralikult.

Reklaami ennast ma siiski siin jagada ei taha, sest esiteks ei ole see meie terviklik lugu, pigem väga ühekülge, mis edastab rohkem Coopi sõnumit ja teiseks on ennast ikka nii veider ekraanilt vaadata. Silver ei ole näiteks siiani ei reklaami ega lühiklippe vaadanud, ta lihtsalt ei suuda.

Selles reklaamis osalemist me siiski ei kahetse, sest kogemus ise oli põnev ja lõbus, seda muidugi tänu ägedale võttemeeskonnale. Reklaam ise tuli loetud minutid pikk, aga võtted kestsid kolm päeva, enne seda kohtusime režissööriga veel kolm korda ehk kokku kohtusime kuuel päeval. Kui kõik sai läbi ja ma teadsin, et rohkem tagasi ei tulda, siis mul oli isegi kahju, tundsin, et hakkan sellest seltskonnast puudust tundma.

Esimene kord tehti meist tutvustav videoklipp, nagu ka teistest, kes olid valmis reklaamis osalema. Pere välja valimine jäi Coopi teha. Ma ei tea, kui palju lapsesuu valiku tegemisel rolli mängis, aga lapsed viskasid häid kilde küll. Näiteks küsiti neilt, kas nad igatsevad ka isa, kui ta on Soomes. “Kes see isa on?” küsis Kolmas ükskõikselt vastu. Mõne aja pärast teatas Neljas, et emmel käib peika, kui issi on Soomes. Õnneks ei tekitanud see teade mingit piinlikku vaikust, vaid see mõjus kõigile naljakalt ja Silver veel lõõpis Neljandale vastu, et tahab hiljem sellest rohkem kuulda.

Teisel korral, kui me olime juba valituks osutunud, käis režissöör me kodu üles pildistamas ja käisime mu vanemate taluga tutvumas, sest mõttes oli ka seal filmida. Kolmandal korral kohtusime juba Soomes, kus me koolivaheajal olime, seal filmiti kaks päeva põhiliselt Silverit ja pärast vaheaega käisid ühe päeva sees võtted nii meie kodus kui ka mu vanemate juures. 20171031_161408 Kõigest sellest jõudis reklaami sisse äärmiselt vähe. Välja jäi kõik, mis mu vanemate juures filmiti, samuti see, kuidas me Soomes terve perega mänguväljakul olime, lisaks palju erinevaid tahke Silveri tööst, tema lõunapaus, pärast tööd tänaval kõndimine ja nii edasi.

See on tegelikult uskumatu, kui palju tunde ja vaeva ühe lühikese reklaami taga on. Kui palju “oota, õues sõitis reka, teeme selle uuesti” ja “lase tossu juurde, teeme selle uuesti” või “siin on praegu väga hea valgus, teeme ruttu siin ühe võtte”. Lapsed iseenesest pidasid päeva kenasti vastu ja nad said nähtud vaeva eest ka korraliku esimese töötasu.

Muide, kui ma kirjutasin pärast seda kiirremonti, mis oli rohkem nagu värvimismaraton, et mu käsi on sellest haige, siis mu käsi jäigi haigeks, lausa kaheks kuuks. Vahepeal oli nii hull, et mu parem käsi oli üsna kasutu ja ma tegin nädalase pausi igasugusest trükkimisest ja muust, aga kasu sellest ei olnud. Sain uue saatekirja reumatoloogi juurde, aga sinna ei ole mul vist mõtet enam minna, sest tänaseks on probleem kadunud.

Ma ei tea, kas see on nüüd kokkusattumus või mitte, aga mu käsi sai korda pärast seda, kui ema haigeid kohti veidi mudis ja oma pöialt pikalt tolle muhu kohal hoidis. Tema tundsis muhu sees tuksumist, mina ei tundnud mitte midagi, aga sellest hetkest alates läks asi paremaks ja nädal hiljem oli olukord juba täitsa okei. Ema kordas oma seanssi, tundis endiselt tuksumist ja pärast seda unustasin ma oma käehädad täielikult, sest neid ei olnud enam. Muhku ka enam ei ole, kuigi see oli pärast valu kadumist veel mõnda aega alles. Hakka või uskuma, et mu emal ongi ravivad käed nagu talle on öeldud.

No nii, nüüd vist võibki eelmise aasta otsad kokku tõmmata, sest midagi muud mul enam meelde ei tule, millest kirjutada.

Vasakukäelised, kas on ebamugav olla vasakukäeline? Jah, loll küsimus, sest ilmselgelt on teil ebamugav olla paremakäeline, aga siiski, kas on mõnikord tunne, et paremakäeline oleks mingil põhjusel kergem olla?

Kui keegi teab tõhusat armiravi, mida saab või lausa peaks teostama juba lapseeas, siis jagage infot, äkki annab Neljanda armiga midagi teha.