Ma arvasin, et juulist pole midagi kokku võtta, aga kui eile juuli alguses ostetud motivatsioonipükse jalga proovisin, siis mõistsin, et ikka on küll. Instagramis juba hõiskasin, siin eraldi pikemalt ei hakka kirjutama, vaid jagan Insta postitust. (Liigu noolega paremale, pilte on kokku 5)
Mul on aina enam tunne, et ma hakkan pirn/liivakell kehatüübi asemel õunaks (nagu ema ja õde on) või meheks muutuma. Alakeha, mis on mul alati olnud ülakehast ühe suurusnumbri võrra suurem, kahaneb praegu ülakehaga võrreldes palju kiiremini. Tagumik muutub aina lamedamaks, puus kitsamaks, aga käsivarred on endiselt jämedad ja seda mitte ainult rasvast. Kordan, et mul on polstri all peidus korralik muskel. Või siis enam nii väga peidus ei olegi, sest lihased paistavad välja ka musklit meelega pingutamata. Ja ma endiselt ei treeni käsivarsi …
Kuidas ma saan käsivarred saledamaks? Rasvaimuga? Muskliimuga? Ma kannan S-M suurust, aga vähe kitsama lõikega varrukatesse mu käed ei mahu. Tahaksin, et mahuksid. Samuti tahaksin varrukateta riietes hea välja näha. Pole ju palju palutud, eks.
Ma näen, et tegelikult on ka mu käsivarred kõvasti kahanenud, kuid minu silmis ei ole need endiselt ülejäänud kehaga proportsioonis. Ja rinnad on jälle teistmoodi proportsioonist väljas, neid polegi enam … Rinnahoidjad on aga endiselt samad. Tühjad korvid hoiavad kehast eemale, mistõttu on avara dekolteega kummardades liiga palju näha. Eile juhtis Silver sellele tähelepanu:
“Kuule, sul tissid paistavad.”
Vaatasin ka: “Ei paista ju, nibusid pole näha.”
“No palju puudu ei ole …”
“Muidugi ei ole, kui mul varsti ainult nibud ongi!”
Kaalun tõsiselt rindade korrigeerimist, kui olen saavutanud ideaalkaalu. Ma ei nimetaks seda suurendamiseks, pigem täitmiseks, sest täita on mul nii mõndagi. Olen ikkagi kandnud kunagi ka suurust 75E ja suurem osa nahka on sellest ajast alles.
Sellise partiiga pole mingit muret olla kõõrdsilmne, nagunii keegi otsa ei vaata. Pilt on tehtud 4. raseduskuul, kui korteris remonti tegime. Mina enamuse ajast sedasi.
See juuli kokkuvõte, jah. Kuu esimeses pooles käisin ma jalutamas, mitte iga päev, aga kindlasti rohkem kui juunis. Kirja ma neid käike paraku ei pannud, ikkagi suvevaheaeg. Juuli teise poole veetsin Eestis. Pidin seal isuga kepikõndima ja rulluisutama, aga reaalsuses olin paar päeva mingi kõhugripi moodi asjaga lääbakil, pärast seda jäi kurk haigeks ja sain korraliku nohu. Kokkuvõttes ei käinud ma kordagi trenni tegemas, aga samas olin maal nii palju õues, et 10 000 sammu tulid iseenesest täis. Kuumalaine ajal väga palju süüa ka ei tahtnud …
Aga ometi suutsin juuli viimastel päevadel kilo juurde võtta. See võis ajutine ainevahetuse aeglustumine olla, aga võttis siiski tõsiseks. Tänaseks on see kilo ja veel teine ka kenasti läinud.
Tulemused on siis sellised, et juulikuud alustasin kaaluga 62,4 ja lõpetasin kaaluga 61,5. Viimane on 1. augusti kaal, juuli viimase sissekande ajal kaalusin veel 60,5 kg, aga pärast seda ma mõned päevad midagi kirja ei pannud. Kokkuvõttes võib öelda, et võtsin kaks kilo alla ja ühe hetkeks juurde tagasi.
Aprilli alguses, mai alguses ja juuli lõpus.
Mulle endale tundus, et seis võrreldes juuni algusega pole üldse muutunud, kaalu ka vahepeal ju vaid 3 kilo ringis kaotanud, kuid täna võtsin mõõdulindi kätte ja üllatusin korralikult. Ma olen selle 3 kilo kaotamisega kahanenud sentimeetrites veel rohkem kui esimese 6 kilo alla võtmisega. Hakka või tõesti arvama, et mul on mingi vähk, sest selline kahanemine tundub liiga hea, et olla tõsi, kahe kuuga 26 sentimeetrit …
Rind: -6 (kokku -8 cm)
Piht: -3 (kokku -8 cm)
Vöö: -7 (kokku -11 cm)
Puus: -4 (kokku -8 cm)
Reis: -3 (kokku -5 cm)
Säär: -1,5 (kokku -1,5 cm)
Õlavars: – 1,5 (kokku -4 cm)
Aprillis alates olen kahanenud 45,5 sentimeetrit. Ja ma olen kaalulangetusega alles poole peal.
Ahjaa, tänane Instagramis hõiskamine:
https://www.instagram.com/p/BmSWWuplmyx/
Tundub, et olen endale valed eesmärgid seadnud, sest number ei pruugi midagi näidata. Olen viimase kuuga rohkem kahanenud kui kaotatud kaalunumbrist järeldada võiks, aga rõõm 5-ga algava numbri üle on siiski suur.
Naljakas on see, et kui ma paksuna ei näinud, et ma paks olen, siis nüüd ma ei näe, et ma olen alla võtnud. Näiteks need motivatsiooniteksastes tehtud pildid … Ma mõtlesin pikalt, kas jagada neid või mitte, sest ma ei näinud, et ma oleksin nendel saledam kui kuu või kaks tagasi. Tundus mõttetu jagada mingit edusammu, mida näha ei ole. Aga tegelikult vist on ja ma arvan, et ma näen seda praegu ise ka.
Nii on olnud paljude piltidega, mida ma jaganud ei ole, sest olen vaadanud, et olen nendel liiga pläss või pekine. Samas kuu hiljem olen samu pilte nähes mõelnud, et oi, täitsa kenad ju tegelikult, oleksin võinud jagada küll. Kui kaalutõusu ajal ei jõudnud reaalsus minuni, siis nüüd on vist sama seis, ma ei näe kahanemist … Ma muidugi väga ei mõtle ka sellele, ma vaid kaalun end hommikuti, et olukord oleks kontrolli all.
Juuli kohta ütleksin veel, et ma ei olnud tegelikult üldse tubli, endiselt ei suutnud end liigutama sundida. Tubaseks trenniks olid põhiliselt 10 kükki enne duši alla minekut ja niisama higistamine, sest suurema osa ajast oli palav. Kaloreid vahepeal üldse ei jälginud, mõnel päeval koguseid ka mitte ja päris kindlasti esines päevi, kus sõin taas 3000+ kalorit ja ägisesin. Need olid kõik istumised ja grilliõhtud, kus ma end tagasi ei hoidnud. Igapäevaselt piisab mulle siiski 1700 kalorist, mõnel päeval on seda raske täiski saada, kui avastan, et olen unustanud lõunat süüa.
Ma olen vaid mõnel üksikul õhtul päriselt tubli olnud, kus pole vaatamata isule endale samuti moosisaia teinud või ohtralt šokolaadi söönud. Ostsin siin maitsmise pärast kookoshelvestega täidetud Marabou šokolaadi, mulle meeldib kõik, mis kookost sisaldab ja oleksin tahtnud süüa kahest ruudukesest kõvasti rohkem, aga ma ei teinud seda. Maitsesin ära, uudishimu sai rahuldatud ja nüüd on Silver koos lastega seda šokolaadi päris mitu õhtut tükikaupa söönud. Mina olen seda tublilt kõrvalt vaadanud, pole tegelikult nii vastupandamatut isu ka olnud …
Ühel õhtul oli küll kohutav isu süüa kõike. KÕIKE. Ja nii ma võtsin järjest viilu juustu, kummikommi, kurgi, suutäie jalapeno Coleslawi, õuna, lihapalli ja ikka oli tunne, et tahaks veel midagi. See tunne läks alles hommikuks üle. Õnneks sellised “olen jumala nälgas” õhtuid sageli ei esine.
Muide, olen nüüd jälle Feroglobin Plus rauasiirupi peal ja mu ainevahetus töötab taas! Vahepeal kasutasin Pirkka rauasiirupit, ainult vist nädala, aga seedimise keeras see tuksi. Feroglobiniga toimib kõik isegi paremini kui ilma, nii et ma ütleksin, et see on hoopis seedimist soodustav rauasiirup. Kas see ka mu rauavarusid korralikult täiendab, see selgub sügisel, kuid ühegi teise rauakuuri ajal pole mu enesetunne olnud parem ja kergem.
Lõpetuseks nostalgitsen veidi, ikkagi täna 5 aastat tagasi langes kaal hoobilt 77 kilo pealt 72 peale. Hommikul 7.37 sündis meie Neljas, kuigi pool tundi varem näitas KTG, et suurt midagi ei toimu ja seetõttu ei kontrollitud isegi avatust, viimast pidi tegema uus vahetus kella 8 ajal. Kiire ja lihtne ning pärast lõunat olime juba kodus tagasi. Mõnus!
Minu number 5 kaalu peal on täna väike asi, palju tähtsam on Neljanda number 5 ja seda me hommikul juba tordiga tähistasime. Kui Silver õhtul koju jõuab, siis teeme mere ääres traditsioonilise pikniku ka, Neljas nii ootab seda. Meie ka.
Enne piltideks on ikka ainult kuulutuses olnud veidi kehvad jäädvustused, sest remondiga alustamisega oli nii kiire, et piltide tegemisele ei jõudnud mõelda. Kiire oli siis rohkem elevusest, terve maja korda tegemine võttis aega poolteist aastat.
Silver oma isaga, nemad kahekesi tegidki põhimõtteliselt kogu remondi ära.
Elutoa ja söögitoa vahelise ukseava panime kinni, aga elutoa poolele ehitasime ava sisse riiulid.
See ukseavasse tehtud riiul jäi mind lõpuks häirima ja panime selle “kinni”:
Kaks enne ja päris pärast (kui väikese diivani asemele tuli diivanikomplekt) pilti:
Tänaseks on elutuba hoopis teistsugune, olen käinud ja olen näinud. Nutma ei hakanud.
