Ma võtsin suvel kätte ja tegin lastega planeeritud pildistamise. Nagu ühe kuti näost näha, siis see ei olnud kerge, aga olen ikka korra aastas üritanud neid pildistada nagu päris fotograaf, nii et tuli teha palju läbirääkimisi ja sain ka teistsuguste nägudega mälestusi.Facebookis ja Instagramis näitasin paari pilti, aga tegelikult on mul kaustas neid 100 ja need on siis juba sorteerimise järel alles jäänud variandid. Tahtsin ka siia neid lisada, aga kuna viimasel ajal WordPress pildikvaliteedile armu ei anna, siis loobusin. Nüüd aga mõtlen, et suva see kvaliteet. Suvi oli ilus, lapsed on meil ilusad, pildid tulid ilusad ja praeguse ilmaga on neid kohe eriti hea vaadata. Esimene tegi aastaga tohutu kasvuspurdi, põhimõtteliselt jättis vahele suuruse 128 ja jalanumbri 33. Paar aastat veel ja meil on sama suur jalg. Uskumatu, et mu koolikuvaludes beebi on kasvanud tujutsevaks eelpuberteediks – sai endale suve alguses isegi esimesed sinised triibud juustesse. Hirmutav on mõelda, et see on alles algus ning puberteet alles tuleb. Jumal teab mis värvi juustega. Teisega on teisiti. Ta on sündinud puberteet. Raske uskuda, et tema tujud võiksid veel hullemaks minna. Pigem teod. Appi, ma isegi ei tea, mida tema puhul oodata. Tal on nutti omajagu. Kui mina panin lapsena kraadiklaasi sooja ahju või lambipirni vastu, siis tema hoidis oma otsaesist puhuri ees ja tuli hädiselt minu juurde, et ma katsuks, kas tal on palavik. Seda kõike selleks, et ei peaks kooli minema. Tol korral ei läinud õnneks, aga ühe korra on ta juba simuleerimisega koju jäänud küll. Samal ajal kibeleb adenoidi operatsioonilt tulnud Esimene kooli ega puudu vabatahtlikult päevagi.Kolmas on meil väga muhe sell. Seda öeldakse pidevalt lasteaias ka. Ta on omamoodi laps, iseenesest seltsiv ja avatud, aga siiski eelistab omaette mängida. Vaid väike õde on see, kellega ta võiks lõputult koos tegutseda. Nemad kahekesi on ehe näide sellest, kuidas väikese vanusevahega lapsed on teineteisele toredad mängukaaslased. Suurte poistega nii hästi ei läinud, nad on rohkem tõestanud, kuidas väike vanusevahe ei tee lastest kohe sõpru. Samas sõpradest neil puudust ei ole. Kolmas jälle ei igatse endale sõpru. Kui viimati lasteaiast tulime, siis küsisin, kas ta oma sõpradega mängis ka ja ta vastas: “Mmmm … põhimõtteliselt ei. Mulle meeldib küll nendega mängida, aga mulle meeldivad enda mängud rohkem.” Nii ongi. Neljas on Neljas. Just selline rõõmurull nagu pildil, kellest õhkub vaatamata poiste seltskonnale tüdrukulikkust. Talle meeldib kaamera ees olla, talle meeldib poseerida ja tal tuleb see hästi välja. Samas võib ta poistega pätte mängida (nägu varjab muidugi roosa sall) ja oma suuga sellist automaatrelva teha, et poisid kahvatuvad ta kõrval. Samuti võib nii mõnigi täiskasvanu kahvatuda, kui see roosa preili oma sõnavara demonstreerib. Ma ei tea, mida seal koolis õpetatakse, aga koos kooliga on meie koju tulnud karvased sõnad ning neid ei ole üldse lihtne välja juurida.Sellel pildil teevad poisid meelega tõsiseid nägusid, sest palusin neil olla väikese õe turvamehed. Tuleb välja küll. Härra jäi ka sel päeval pildile. Oksad laiali. Sõna otseses mõttes.Kui ma seda pilti vaatan, siis mõtlen, et ehk on isegi arusaadav, miks inimesed Kolmandat sageli tüdrukuks peavad. Ta oskab kohati nii nukuliku näoga olla, et näojooned teda ei reeda, kui juuksed petliku mulje loovad. Alles ükspäev läksin tema ja Esimesega perearsti juurde ning registratuuris küsiti, kas Neljas on ka haige, et ta kaasas on. Neljandat ei olnud kaasas. Ükskord olid vanematel peresõbrad külas ja lapsed jooksid ühest toast teise ning lastega vähem kokku puutunud naispool sõnas, et kus on nüüd poisse ja tüdrukuid, nii patsiga kui ka patsita. Kolmas oli siis see “patsita tüdruk”. Meespool lausa kohkus selle peale, et milline solvang ja veel munadepühal! See oli küll lõbus hetk, aga iga kord, kui Kolmandat tüdrukuks peetakse, mõtlen, et peaks äkki tal juuksed maha ajama. Kui aga näen vanu pilte, kus tal on poisipea, siis ei, kasvatagu need juuksed kasvõi põlvini nagu Kolmas kõigile räägib. Okei, seda ma ka tõsiselt ei mõtle, aga praegune soeng sobib talle hästi ja kuni laps ise ei nõua lõikust, seni ma tal midagi kärpida ei raatsi. Teistel ka ei raatsi. Kunagi ammu, kui veel raatsisin vs nüüd. Vahe on ikka sees.