fusion mineral paint |

Viimase kolme aasta jooksul on siin magamistubades omajagu uuendusi olnud. Esmalt sai suurte poiste tuba uue ilme, kui Esimesest koolilaps sai; pärast seda sai väikeste tuba uue ilme ja lõpuks said mõlema toa uksed esiku iluravi käigus uue värvi, mis muutis olukorra juba peaaegu ideaalseks, aga…

Lastel oli mängimisruumi vähe, mistõttu andsime oma master bedroomi väikestele, ise kolisime suurte poiste magamistuppa ja nemad omakorda väikeste vanasse tuppa. Mängimisruumi tuli juurde, aga väikeste uue toaga ma enam rahul ei olnud.

Kollane tapeet, beež lagi ja otsasein (19aastane mina arvas, et äge mõte), sinine ja punane mööbel, männipuidust põrand, sama tooni puidust kirst, tumepruunid puidumustriga kardinapuu ja laelamp… See kompott ei istunud hästi kokku ja see häiris mind.

Ostsin juba eelmisel aastal halli seinavärvi ära, et eemaldada kompotist kollane toon, aga värvimistuhinat peale ei tulnud. Tuhin saabus nüüd koos Kolmanda kooliminekuga, sest oli aeg muuta tuba koolilapselikumaks ja vahetada pisike lastelaud korraliku kirjutuslaua vastu.

Kui seinad said ööpäevaga kollasest halliks, siis männipuidust kirjutuslaua siniseks saamise teekond võttis kõvasti kauem aega ja kõvasti tuhinat maha. Ostsin juba enne värvima hakkamist varuks uue purgi Fusioni mineraalvärvi, aga tegin seda vaid mälu järgi ning valisin kogemata Liberty Blue asemel Midnight Blue tooni. Need on küll üsna sarnased, aga kui olin pooliku Liberty Bluega laua kahes kihis üle värvinud ning uue purgiga kandnud lauaplaadile kolmanda kihi, siis jäi vahe ilmselge. Kusjuures mulle tundus uus purk kuidagi tumedam sinine, aga ma ei süvenenud ja see maksis kätte.

Tellisin õige tooni, aga tuhinat enam polnud, nii et päris valmis sain värvimistöödega alles nüüd, umbes kolm kuud hiljem….

Lisaks seintele sai halli tooni ka kardinapuu ning me paigaldasime tuppa uue halli lambi (Olaf), mille jaoks varusime viis võimsat LED pirni, nii et väikeste toast sai hoobilt korteri kõige valgem tuba. See valgus oli nii tugev, et mul hakkas sellest halb, mistõttu vahetasin kolm pirni nõrgemate ja kollakamate vastu. Pildil on pirnide vahe näha, samuti aknapeegelduselt, aga muidu mitte.

Varem oli nende toas väga nõrk kollakas valgus, kuigi ka enne oli lambil viis pirni, lihtsalt need pirnid olid peidus ja andsid kokku sama palju lumeneid kui üks uus pirn. Vahe oli nii suur, et oleme praeguseks terves korteris pooled pirnid paremate vastu vahetanud ja ühe pirni omakorda kehvema vastu tagasi, sest see paljastas korteri pimedaima nurga kehva värvimistöö…

Koos lastelauaga vahetasime välja ka väikese kummuti, asemele tõin esikust suurema ja värvisin selle ka siniseks. Esikusse rändas asemele kirst, mille olin vahepeal halliks värvinud.

Voodipesu on ostetud mõnda aega tagasi Dormeost. Kahjuks enam neid tootevalikus ei ole, aga ostsin need 13 euro eest komplekt ja saan jagada vaid kiidusõnu. Voodipesu kangas on tihe ja tugev, aga samas pehme ja mõnusalt siidine, nii tekokott kui padjapüür on lukuga suletavad ning voodipesu ise on kahepoolne: triibuline või haide/merineitsidega. Kummiga linad on samuti Dormeo omad, need maksid mingi kampaania ajal vaid 2 eurot ja on ligi kolm aastat igapäevases kasutuses olnud. Need on nii head linad, et ma kahetsen, et neid vaid neli ostsin, oleksin võinud sellise hinna eest neid kaks korda rohkem varuda.

Suured poisid said enda tuppa suure riiuli tagasi ja nende väike riiul kolis koos gloobusega väikeste tuppa, sest viimane ei mahtunud poiste riiulisse ära. Poisid sellega väga rahul ei ole, nendele meeldus gloobuse valguses magada, soolalambi valgus ei pidavat sama olema, nii et nemad tahavad pisemat valgustatud gloobust asemele. Jep, meil magavad lapsed öölampide valguses, Silver samamoodi, ma olen ainus, kes eelistab kottpimedat tuba, nii et ma pean magama silmaklappidega.

Koolikott saab nüüd kaks nädalat samas kohas seista, sest lõpuks on käes jõuluvaheaeg.

Täispuidust kirjutuslaua ostsime Soomest 30 € eest, kuigi Silver oli väga skeptiline, et me selle kuidagi koju saame toimetatud. Ta ei arvanud, et see meie Voyageri või tema Almerasse mahub, mina uskusin, et pool lauda mahub ühte ja pool lauda teise autosse ning koju see lõpuks jõuab. Tegelikkuses mahtus laud koos meie kõigi ja muu kraamiga Voyageri ära, nii et ei pidanud midagi isegi poolitama hakkama.

Tool maksis rohkem kui laud ja on ebaõnnestunud ost. Esiteks on see liiga kõrge ja teiseks on kassid selle juba väga koledaks kraapinud. Nad muidu ei kraabi diivanit või seinu, ainult tumbat, mida on lubatud kraapida, aga toolist nad mingil põhjusel küüsi eemale ei saa.

Seinal ripuvad laste kunsiteosed, laua all elavad rotid ja hall riidest kott on Duplo klotse täis. Väikeste toast on kadunud juba omajagu asju, mis vihjasid sellele, et toas elavad väikesed lapsed, aga Lego Duplod on veel alles ja täitsa kasutuses. Väikesed pole tegelikult enam nii väikesed, Kolmas käib ikkagi juba koolis ja Neljas lõpetab kevadel lasteaia, nii et varsti tuleb aeg, kus pakin klotsid lapselapsi ootama…

Kuigi kompott ei ole enam nii häiriv, ei saa ma ilmselt enne rahu, kui lagi ja otsasein on valged, plastmassist põrandaliistud hallide puidust liistudega asendatud ning puidumustriga lüliti ja pistikupesad neutraalsete vastu vahetatud. Tõenäoliselt jääksid pärast seda põrand ja aknalaud endiselt häirima, nii et päris valmis see tuba ei saagi, sest me endiselt loodame lähiaastatel kolida ega soovi seetõttu siin kapitaalset remonti ette võtta.

Kes vaatasid, et tuba on nii ilusti korras, siis mainin ära, et tegin pildid laupäeval, kui lapsed olid vanaemade juures. Tänane vaatepilt oli taas selline:

Silver plaanis siin küll juba märtsi lõpus paariks nädalaks Soome sõita, aga temal tulid siin ja teistel seal muud asjad vahele, nii et ta sõitis ära alles eile ja enam mitte paariks nädalaks, vaid terveks kuuks või kauemakski…

Algusest peale oli teada, et hiljemalt aprilli keskpaigast algab järjekordne hooaeg, aga siiski tundus see veel üleeilseni kauge tulevik. Reaalsus jõudis alles siis kohale, kui magama läksime – ongi kõik, viimane öö koos, hommikul jätame jälle head aega ega näe teineteist mitu nädalat. Nutsin selle peale Silveri padja märjaks.

Hommik oli üsna tavapärane, Silver ärkas varem, tegi lastele putru, sättis nende trennikotid valmis ja saatis suuremad kooli, pärast seda viisime väiksemad lasteaeda ning saime kodus veel tunnikese niisama kahekesi olla. Niisama, pakkides ja sättides… Kui ta ära läks, siis nutsin enda padja märjaks.

Seekord oli nii raske head aega jätta. Vahepeal juba nagu läks see asi kergemaks, Silver sai siit ja mina sealt pisarateta minema, aga eile vesistasime jälle mõlemad. Tekkis taas tunne, et peaksime ikkagi Soome kolima, aga see tunne kestis vaid päeva. Täna on temal seal ja minul siin kõikehaarav argipäev, mille jooksul pole aega teineteist igatseda ega igasuguseid hulle mõtteid mõelda, nii et kõige kurvem osa on juba möödas.

Eile läks mul siis ka silm märjaks, kui avastasin, et ta oli mulle viimase kohvikapsi jätnud ja ise lahustuvat kohvi joonud (kuigi see talle ei maitse). Nii väikene asi, aga nii hooliv, nii temalik. Ta koristas nädalavahetusel ka toad, pesi autot seest ja väljast, varus merisigadele kõvasti heina ja veel eile hommikul tegi nende puuris suurpuhastuse, et mul kergem oleks. Ma tõesti ei tea, millega ma sellise mehe ära olen võlunud, aga tema igatahes võlub mind jätkuvalt.

Eile õhtul ja täna hommikul andis tunda, et Silverit ei ole enam kodus. Ma ei ole terve talve laste trenniasju kokku pannud, nii et olen veidi roostes ja saatsin Esimese pärast tunde lisaujumisse ujumispüksteta. Õhtul andis ühel ja samal ajal lastega õppida, süüa teha, koristada, pesu pesta… Iga kord, kui koolipoiste toast mööda kõndisin, meenusid mulle merisead, kellel oli hein otsas, aga iga kord mõtlesin enne mingi muu asja ära teha ja nii see läks, lõpuks käisin poiste uneajal kikivarvul sigadele jääsalatit andmas, sest ei tahtnud enam heinakotiga sahistada. Hommik möödus samuti toast tuppa siblides, seda isegi siis, kui lapsed olid juba kooli ja lasteaeda saadetud, sest kassid ja merisead ja rotid ja kuivatist tulnud riided ja… Mitte et see raske oleks, lihtsalt harjumatu on jälle üksinda joosta, kahekesi kulges kõik aeglasemalt.

Heh, aeglasemalt… Need neli kuud möödusid nii kiiresti, et me ei jõudnud väikeste toas isegi seinu ära värvida. Praegu on seal muidugi veel veidi üleliigset mööblit ka ees, mille müügiga ma pole viitsinud aktiivselt tegeleda. Aeg on nimelt sealmaal, kus lastelaud koos toolidega läheb välja ning asemele tuleb kirjutuslaud, sellega seoses tuleb asendada ka väikene kummut ja riiul ühe suurema kummutiga, et ruumi juurde saada. Loomulikult tähendab see jälle mööbli värvimist, mis mulle väga meeldib. Silver siiani sellest meeldimise osast aru ei saanud (mitte et vajadusest oleks saanud), aga ta värvis Kolmanda tehtud kindluse korralikult üle ja talle hakkas see töö tänu Fusion mineraalvärvile täitsa meeldima. Sellega värvimine on tõesti puhas stressimaandus.Lasteaia näituse jaoks piimapakkidest ehitatud kindlus, millele Kolmas lõppviimistlust annab.

Me alguses tahtsime mustast ja valgest guaššvärvist halli kokku segada, aga nädalavahetusel poest ostetud värvid osutusid kuivanuks. Mulle meenusid siis mu Fusioni mineraalvärvid, millega oligi palju parem värvida – need katavad hästi ja kuivavad ruttu, lisaks on need lõhnatud, nii et polnud kahju lubada lastel ise värvida.

Neljandaga meisterdasime pikajuukselise roboti, kellest sai lasteaia näituse suurim tegelane. Neljanda robot ja Kolmanda kindlus.

Lastest rääkides, siis Nutrigeni vitamiinikuur hakkab neil läbi saama ja laatsaret ise on lõpuks päriselt läbi. Neljas siin küll vahepeal jäi nohusse, aga teised temaga ei ühinenud – ei korjanud Kolmas enda rühma uue haiguspuhangu ajal midagi üles ega jäänud keegi kõhugrippi, kui see siin ja seal levis. Aitas sellele Nutrigen kaasa või mitte, seda ei oska öelda, kuid kuur mööda külge kellelgi vast maha ei jooksnud.

Eelmise vaheaja veetsid lapsed haigetena toas, seekord on lootust veeta vaheaeg maal ja olla palju õues. Kaalusin küll ka Silverile järele sõitmise varianti, aga leidsime mõlemad, et me pole veel piisavalt pikalt üksteisest eemal olnud, et raatsiks sellele sõidule 250 eurot kulutada. Seda enam, et Soomes ootab meid ka vaid argielu, tegu poleks põneva vaheajareisiga. Maal ootavad aga põllutööd, lammutamine, loomad, jalgrattad, onu Mart ja filmiõhtud, saun, mets, kanad, munad…

PS! Kui ma siin juba kirjutan, siis kas kellelgi on mulle müüa sellist raamatut nagu “Aroomiteraapia pakub lahendusi”?

fusion mineral paint

Järgmiste koolilaste tuba

Talvepuhkus läbi, argielu jälle argisem