haigused

33 tundi voodis

~ Liivi ~ Leave a comment

Mul on elus olnud palju õnne ja palju ebaõnne, õnneks seda õnne on olnud rohkem, kui mitte arvuliselt, siis vähemalt kaalult. Silver küll palju ei kaalu, lastest rääkimata, aga nad kaaluvad üles kõik muu. Viimase lausega ei tüüri ma tegelikult kuskile, tahtsin lihtsalt midagi juustust kirja panna, sest mulle hakkas see omadussõna, mida sõbranna imala jutu kirjeldamiseks kasutab, meeldima.

Tulin teistsugusest õnnest kirjutama. Näiteks eile mõtlesin Maksimarketis, et peaks uue koorimisnoa ostma, sest vana jäi suvest Soome ja Silveril ei jää eales meelde see endaga kaasa võtta. Pealegi ongi parem, kui mõlemas kodus selline väike asi olemas on.

Köögitarvikute alt leidsin ühe koorimisnoa, mis maksis ainult 3.89 €, ei olnud küll päris selline nagu soovisin, aga see oli Fiskars, ja veel nii soodne! Laps piiksutas koorija ära, mina panin selle juba kotti ja siis nägin eraldi Fiskarsi riiulit, millel olid kampaaniatooted, seal rippus soovitud välimusega koorija, mis maksis küll 3 € rohkem, aga kui sageli ma selliseid asju ikka ostan …

Hakkasin eelmist koorijat puldi ekraanilt eemaldama ja mida ma nägin, see maksis hoopis 8.89 €, esimene number oli hinnasildil lihtsalt nii kulunud, et nägi välja nagu 3. Puhas õnn, et paremat koorijat nägin ja vaatamata kallimale hinnale selle kasuks otsustasin, sest kokkuvõttes hoopis võitsin 2 €.

Õnn on muidugi vaatenurga küsimus, sest üle-eelmise Tupperware koorija (mille kinkis meile mu tädi, kui Tartusse üürikorterisse kolisime) viskasin kogemata koos kartulikoortega minema. See oli väga hea koorija, mis oli saatuslikuks hetkeks meid kena 8 aastat köögis abistanud, nii et puhkuse oli see ära teeninud küll, aga kas just prügimäel kartulikoorte vahel … Kokkuvõttes eelnes mu eilsele õnnele kole ebaõnn, aga sellele ma ei mõtle.

Ma ei tea, kuidas seda 33 tundi voodis võtta. Kas mind tabas kole ebaõnn, et kõhuviirusesse jäin ja seda raskelt põdesin või olin hoopis õnnega koos, et põdesin seda vaheajal vanemate juures ja sain olla terve päeva rahulikult voodis või vetsus? Ma ei tegelenud lastega sekunditki, ma ei käinud isegi alumisel korrusel, nii et isa ei näinud mind üldse, vaid ema tõi mulle tassi jahedat kummeliteed ja käis kontrollimas, kas ma ikka elan.

Kohati oli küll tunne, et ma suren. Ma kirjutan seda ilmselt kümnendat või enamat korda, aga minu jaoks on oksendamine üks hullemaid asju maailmas, see on füüsiliselt lihtsalt talumatu ja ajab iga kord nutma. 42DSTol päeval ma ärkasin juba varahommikul iiveldustunde peale, seda korduvalt ja iga kord lootsin, et see läheb üle, kui edasi magan. Ei läinud, kella 8 ajal ärkasin selle peale, et viimane aeg oli poti kohale nutma minna.

Ma käisin sedasi 4-5 korda nutmas, kuni poolest päevast enam midagi välja ei tulnud, aga iiveldas ikkagi nii jubedalt, et ma ei saanud olla püsti, ei saanud istuda, ei saanud isegi voodis ühe või teise külje peal olla, ainult selili kannatas elada, kuigi lõpuks hakkas selg valutama. Lisaks tõusis mul ka palavik. Ma ei oleks suutnud sel päeval olla ema ja ma ei pidanudki, ma sain olla laps, kellele emme tõi teed ja vetsupaberit.

Ma läksin voodisse kolmapäeva õhtul ja ärkasin reede hommikul, need 33 tundi veetsin ma põhiliselt magades või teadvuseta olles, sest ma ei mäleta neljapäevast pea midagi. Seda mäletan küll, et panin ukse kinni ja tegin akna lahti, kui ema allkorrusel süüa tegi, sest lõhn oli väljakannatamatu. Ja ta veel küsis, kas ma ka süüa tahan … Ma oleksin hoopis tahtnud, et ta poleks üldse süüa teinud, see oli kohutav. giphy-downsized-mediumSee ei olnud esimene kord, kus mu enesetunne oli nii halb, et ma ei olnud võimeline isegi enda eest hoolitsema, rääkimata lastega tegelemisest, aga ma olen iga kord õnnega koos olnud, sest ma pole kunagi sellises olukorras lastega üksi olnud, kuigi lastega üksi olen ma olnud väga palju. Mul on selline tunne, et mu organism ise tunnetab, millal võib lubada endale põdemist ja põeb siis kõigi nende kordade eest ka, kus ma seda lubada pole saanud.

Kaks kõrge palavikuga rinnapõletikku (mis on ka ainsad kõrged palavikud, milles olen pärast laste sündi olnud) möödusid, kui Silver oli kõrval, teisel korral ema ka. Migreen, mis võttis pildi eest ja pani oksendama ühel ja samal ajal, möödus siis, kui Silver oli kodus. Kaks koledat oksetõve on möödunud vanemate juures täiesti siruli olles, esimesel korral oli see veel nii kole, et sain kiirabilt süsti tagumikku ja ma arvan, et see on ka ainus kord, kus keegi on mulle kiirabi kutsutud.

Ühe korra, kui trepist alla kukkusin, olen vilkurite ja sireenide saatel haiglasse sõitnud, aga ma ei teagi, kellele ma tookord kiirabi kutsusin, endale või Neljandale … Viis päeva järjest sain süste tagumikku siiski mina, sest Neljas oli alles 23 nädalat kõhus arenenud. RaseKolm nädalat enne Neljanda sündi.

Rasedustest rääkides, siis ma ei ole ühegi raseduse pärast oksendanud ja ühelgi sünnitusel ei jõudnud ka asi nii kaugele, kuigi esimesel korral ajas naerugaas iiveldama ja teisel korral oli lõpp nii intensiivne, et ma kattusin külma higiga, värisesin ja olin valmis iga hetk maosisu väljutama, aga väljutasin ainult lapse. Milline veel võiks olla ühe oksendamisfoobiku suurim õnn?!

Kui nüüd aus olla, siis eks olen siin laste kõrvalt ja nendega koos haige olnud küll ja küll ning veel rohkem olen olnud kirjeldamatult väsinud, nii et selliseid päevi on omajagu olnud, kus olen viimaste jõuvarude najal toimetanud. Eespool kirjeldatud päevadel pole mul mingeid jõuvarusid olnud, ma pole isegi päris teadvusel olnud …

Sellega meenus jälle, kuidas ma Soomes kord sedasi keset päeva magama jäin, et ma ei kuulnud laste askeldamist ega isegi seda mitte, kuidas Silver koju tuli ja mind mitu korda kõva häälega äratada üritas. Mulle endale tundus, et ma ärkasin hetkega selle peale, et Silver tuppa astus, aga tegelikult oli ta juba korduvalt käratanud, et ma ei lollitaks … Kui ta sai aru, et ma ei lollitagi, siis ehmatas ära, sest ma pole kunagi enne ega kunagi pärast sedasi maganud.

Mäletan, et vaatasin, kuidas Kolmas ja Neljas omavahel mängisid ning järgmisel hetkel oli Silver magamistoa uksel, nutune Neljas süles. Kui ta koju jõudis, siis olid kõik lapsed õues (aed oli arvestatava liiklusega tänava poole avatud), Neljas kukkus tema nina all terrassiastmelt alla, majas oli mööblit liigutatud ja köögikappides kolatud ning mina ei olnud mitte midagi kuulnud, kuigi ma tavaliselt ei saa juba siis magada, kui seinakell tiksub, seetõttu Silver arvaski, et ma lollitan. Ei lollitanud.

Kaua ma sedasi pilditu olin, ma ei tea, aga õnneks (ma ju räägin, et mul on õnne olnud) tahtis Silver sel päeval meid üllatada ja tuli väga vara koju ning päästis olukorra. Ma ei taha mõeldagi, mis oleks võinud juhtuda, kui ta oleks tunde hiljem tulnud. _MG_7229.jpgSamal õhtul tehtud pilt, lapsed olid kõik elusad ja terved.

Laupäeva õhtu

~ Liivi ~ 2 Comments

Neljas käis täna sünnipäeval, pärast mida vaatasime koos “Luciferi” järele, sest eilne osa jäi vahele ja mul nõudekas käis, ei saanud kohe maale tagasi sõita (sealt kahekesi sünnipäevale tulimegi). Pidime pärast seepi tagasi sõitma, aga läks hoopis nii, et Neljas jäi diivanil magama ja seal magab ta ikka veel. Oli vast äge pidu, kui sedasi läbi võttis.cofSünnipäev toimus Kadrinas Roosistuudios, mis alles kevadel avati ja kuhu me siiani ei olnud jõudnud. Koht on väike, aga nii armas ja hubane ning mulle väga meeldib see, et Roosistuudios ei ole elektroonilisi ega plastikust mänguasju. Mõnus vintage-stiilis peokoht. sdrMulle meeldib veel rohkem see, et ka Neljandale meeldis Roosistuudios, ei olnudki vaja rohkem ruumi ega tulesid ja vilesid. Ilmselgelt läks kogu aur seal üksteisega mängimisele ja möllamisele, muidu ta mul praegu diivanil omadega läbi ei oleks.

Las ta siis magab, võime homme ka maale tagasi sõita, vahet ei ole. Saangi kasutada võimalust ja kirjutada sellest, millest eile jäi eluargi tõttu kirjutamata.

Eile oli viimane koolipäev, ideaalis oleksime pidanud täna juba Soomes olema, aga me vist ei sõidagi üldse Silveri juurde. Mitte et ei tahaks, väga tahaks, aga laevapiletid on kallid, sõidud pikad, vaheaeg lühike, lapsed tahavad vanaemade juures ka olla, Silveril saab ülevaatus sellel kuul läbi ja tema tahaks esimesel võimalusel koju tulla, aga ta veel ei tea, millal see võimalus tekib, äkki juba kolmapäeval, võib-olla alles novembris … Tee siis sedasi plaane, eks.

Praegu meil vaheajaks plaane ei olegi, elame päeva korraga ja vaatame, mis saab. Küll võin anda lääne-virukatele ja miks mitte ka kaugema kandi rahvale viimase hetke idee – seiklusorienteerumine. Pühapäev on viimane orienteerumispäev, õhtuks tuleb vastused toimetada sinna, kuhu need toimetada tuleb. Kadrinas näiteks spordikeskusesse. Osalejate vahel läheb midagi loosi, aga auhinna või auhindade kohta mul info puudub.

Me tegime lastega kolmapäeval Kadrina raja läbi. Tegime tegelikult natuke sohki, esimene ja viimane punkt jäid samal päeval läbimata, aga kokku kõndisime siiski kena kuus kilomeetrit. Lastele muidugi lubasin poole lühemat maad, sest muidu ei oleks nad ideest väga vaimustuses olnud. cofLõikasime veidi läbi surnuaia, seda mitte jalavaeva säästmiseks, vaid surnuaia ilu pärast. Mulle ei meeldi matused ja ma ise ei tahaks saada surnuaeda maetud, kuid mulle on alati surnuaiad meeldinud, neis on vaikne võlu. cofsdrIlm oli jalutamiseks suurepärane, valdaval enamusel meist olid tujud ka head. Esimene oli rõõmuga peamine kaardilugeja, Kolmas kandis meeleldi pastakat ning Teine ja Neljas vaidlesid seljakoti kandmise pärast (mõlemad tahtsid seda ise teha), kui Teine parasjagu millegi üle ei kurtnud.davKõik on pildil. Peaaegu.

Kodus selgus, et Teine ei kurtnudki niisama kurtmise pärast, kuidas ta ei jaksa kõndida, kuidas jalad enam üldse ei liigu, kuidas ta on nii väsinud ja kuidas tal pea ka valutab juba. Kui ta toas diivanile istus, siis ta sai vist aru, et tal ei valutagi pea niisama ja tahtis, et katsuksin tal otsaesist. Katsusin, aga midagi aru ei saanud, sest käsi oli mul külm ja me mõlema otsaesised tundusid sama soojad. Andsin talle igaks juhuks kraadiklaasi ja see näitas 38,5 °C.

Minnes ei olnud tal häda midagi, ka esimesel kahel kilomeetril ta veel ei kurtnud, sealt alates hakkas kurtma, aga kuna see tema puhul ei ole midagi uut, siis ma tõesti ei osanud arvata, et tal parasjagu palavik tõuseb. Kodus tõusis see veel edasi ja 39,2 °C juures tundis ta end juba päris halvasti, siis andsin rohu sisse, muidu oleksin lasknud rahus kehal viirusega võidelda.

Ma ei tea, millega ta võitles, aga järgmisel päeval temperatuur üle 37,2 °C ei tõusnud ja midagi pole sellele järgnenud ka, ei nohu, ei köha. Jumal teab, mis see oli. Olin siiski ettevaatlik ja jätsin ta kahel päeval koolist koju, tema vaheaeg kestab seega juba kolmandat päeva.

Neljapäeva hommikul käisin lasteaiast tulles Konsumist läbi ja ostsin kiidetud kaerakliid.

https://www.instagram.com/p/BpGwI1xg0-m/?taken-by=kuussidrunit

Ma ei tea, kus ma varem olen olnud … Kaerakliidest tehtud puder on nii hea, et tõesti läks isegi mannapudrupoisile peale. Mulle see mannaputru ei meenutanud, ma muidugi maitsestasin seda mee ja kaneeliga, mida Silver mannapudru puhul kunagi ei tee, aga kaerakliipuder oli sellegipoolest hea.

Samuti katsetasin järele soovituse lasta vesi keema, võtta pott tulelt, kallata helbed sisse ja lasta mõnda aega seista. Toimib! Putru ei peagi keetma ja see teeb asja veel lihtsamaks, ei mingit põhjakõrbenud putru ega erilist ajakulu selle valmistamisel.

Putrudest rääkides, siis ma küsisin ühe Helen Helde pudrukohvi juurde, mille loosin välja järgmisel laupäeval pudrupostituse kommenteerijate vahel. Kellel esmaspäeval Facebooki loosis ei vea, siis jääb veel võimalus proovida õnne siin, Heleni Facebooki või Instagrami lehel.

Esmase tagasiside põhjal võib vist öelda, et Helen Helde on algajate pudrusari. Suured pudrusõbrad oskavad juba ise oma putrude sisse igasuguseid erinevaid asju lisada ning neid Helen Helde pudrud ei vaimusta. Mina olen algaja või siis lihtsalt rutiiniarmastaja, kes aastaid kolme erineva pudru vahel laveerinud ega ole osanud igatseda midagi muud, nii et mulle läheb Helde sari hästi peale (välja arvatud porgandiga variant, aga need helbed on jälle kotletis head).

Mul muud juttu ei olegi ega saagi olla, sest Neljas ärkas ja üldse mitte hea tujuga …

Ilusat laupäeva õhtut ja ilusat pühapäeva ja ilusat vaheaega nendele, kellel on vaheaeg!

Argine

~ Liivi ~ 13 Comments

Enamus teist mind vist Instagramis ei jälgi? Arusaadav, seal väga midagi jälgida ei olegi, aga kuna seal jälgijaid vähe ja siin lugejaid rohkem, siis kipun end kordama. Nii ka täna, sest muidu jääksite mu argielust ilma ja see oleks ju küll suur kaotus.

https://www.instagram.com/p/BizgnSdlDaB/?taken-by=kuussidrunit

Kuidas teile viimaste päevade ilmad meeldivad? Ma olen endiselt talveinimene ega oska kõrvetavast päikesest lugu pidada, nii et ma olen veidi isegi rahul, et Neljas lasteaia jaoks liiga nohune on ja ma ise neelupõletiku käes vaevlen – toas istumiseks vabandus olemas.

Neljanda nohu pärast me tegelikult tubased ei oleks ja ideaalis ma oleksingi tahtnud esmaspäeval temaga kuuekilomeetrise jalutuskäigu teha, aga ma ise ei jaksanud. Mu enesetunne on kaks päeva olnud piisavalt kehv, et juua siin teist õhtut järjest Coldrexi teed, mis on muidu pärast antibiootikume viimane asi, mille järele ma tavaliselt käe sirutan. Silver jälle sellistest teedest alustabki, kui tunneb, et hakkab haigeks jääma ja seetõttu on need kodus alati olemas. Pean ütlema, et sümptomeid aitab hästi alla suruda ja seetõttu ma seda nüüd teist õhtut järjest joon ka – et saaks vähemalt pool öödki rahulikult magada.

Naljakas on see, et ma olin esmaspäeval omadega päris läbi, aga elementaarseid kodutöid tegema hakates jõudsin välja selleni, et tõstsin väikeste toas mööbli ringi, tegin seal totaalse suurpuhastuse alates aknapesust kuni riidekapi sorteerimiseni. Vahepeal panin veel kuid kapi otsas seisnud pildid seinale ja kardinapuu üles. Selle kardinapuu, mis seisis alates aprilli keskpaigast meie magamistoas, sest ma pidin selle halliks värvima. No ei tulnud tuhinat peale.IMG_20180514_144049.jpgcofTäna ma jätkasin samas vaimus, hakkasin koristama merisigade puuri, sest see haises väljakannatamatult, aga üks asi viis teiseni ja lõpuks tegin terves vannitoas suurpuhastuse (sest pesin seal puuri), koristasin põhjalikult poiste tuba (sest merisead elavad nende toas ja seal oli maas veidi saepuru), käisin esiku üle (sest seal selle puuriga tegelesin) ning sättisin panipaigas asju ringi (sest sealt võtsin sigadele heina, saepuru ja muud). Lisaks kõigele sellele siis see elementaarne koristamine, mida sain täna köögis kolm korda tehtud. Oleks ma tervena ka nii produktiivne …

Muide, selle asjade ringi sättimisega tõstsin panipaigast välja ka Silveri rulluisud, nii et kui keegi tahab endale ligi poole odavamalt selliseid rulluiske suuruses 42, siis meil on ühed üle. Ma nii lootsin, et ma suudan teda rulluisupisikusse nakatada, nagu tema nakatas mind suusapisikusse, aga ei, ta veeres nendega kokku umbes 5 kilomeetrit ja sellest talle piisas, rohkem ta neid jalga ei pane.

Rulluisutamisest rääkides, siis ma pole paar nädalat korralikult veerenud. Pühapäeva õhtul tegin pooletunnise sutsaka, sest kauemaks ei julgenud lapsi üksi jätta ja enne seda jäi ka viimane sõit poolikuks, nii et mu jalad on juba päris rahutud. Kui Neljas lasteaeda tagasi saab, siis lähen ilmselt esimese asjana rulluistutama.

Kui edasi minna Neljanda nohu peale, siis eelmise nohu ajal ostetud ninakannu kasutamine teda kiiremini terveks ei teinud, nohuga oli kodus ikkagi 3 nädalat, aga pärast seda oli 4 nädalat lasteaias, mis on tema absoluutne rekord … mis on veidi masendav, kui arvestada, et tal on käsil teise lasteaia-aasta lõpp.

Tahtsin tegelikult sellest ninakannust kirjutada, et päris hea asi. Neljandal oli eelmise nohu ajal pidevalt nii, et kuskil kaugustes midagi lurises, aga nuusates midagi välja ei tulnud, kuigi ta nuuskas korralikult. Loputusega tuli see jama sealt kaugustest välja ning lurin lõppes ära. Seekord oli tal nohu alguses kuskil kaugustes tropp ees. Õhk käis tal mõlemast ninasõõrmest läbi, aga vesi läbi ei käinud, nuusates ka midagi välja ei tulnud. Kolmandal katsel tuli vesi läbi, aga koos veega tuli ninast ka midagi väga koledat, suurt ja tihket välja, see oli tõesti tropp, mis kuskil ees oli. Nohu on tal igatahes juba taandumas ja seekord ma talle pikalt kodus olemist ei ennusta.

Esimese kõhugripp tundub ka ühepäevane olevat, aga lasen tal siiski veel ühe päeva kodus olla, igaks juhuks. Teine küll juba nördis selle peale ja ütles, et ta tahaks ka oksendada ja vaba päeva saada, aga ma siiski loodan, et kõhugripiga piirdub ainult Esimene. Naljakas mõelda, et üks tahaks vabatahtlikult oksendada. Ma hommikul hirmuga mõtlesin sellele, mis siis veel saab, kui mu neelupõletikule lisandub juurde oksendamine … ka neelupõletikuta on see nii hull, et iga kell käiksin selle asemel koolis.

Nohud, neelupõletikud ja kõhugripid pole ainsad asjad, millega siin kimpus oleme. Esimesel on nahk jälle korrast ära ja seekord haiguskolded kookosõlile väga alluda ei taha. Paremaks on küll läinud, aga kui võrrelda löövete tekkimise kiirust nende paranemise kiirusega, siis viimane võtab ikka kõvasti kauem aega. nahahaigus

Pildil tundub olukord tegelikkusest leebem, nukkide peal on ikka korralikud “soomused” ja terve käsi on selliseid pisikesi punnikesi täis. Kui see sama asi poleks saanud diagnoosiks ekseemi või dermatiiti, siis arvaksin, et tal on päikeseallergia, sest päikese tulekuga see jama jälle pihta hakkas. Tegelikult on tal samasugust asja leebemal kujul ka päikeseta esinenud, nii et ega ma lõpuni ei oskagi ette ennustada, mis tal haigust esile kutsub.
nahahaigus 2

Küünarnukkide “soomus” on juba tavaline asi, see tal mõned korrad aastas ikka välja lööb. See lööve on hästi kummine ja kõva, ongi katsudes nagu mingi looma soomustega nahk. Niisutuseta on see lööve kuiv, lõhenev ja valus, aga muidu lihtsalt häirivalt sügelev. Kuna nii karmi löövet lapsel enne ei ole olnud, siis läheme uuesti nahaarsti juurde, võib-olla siin seekord ainult kookosõliga hakkama ei saagi. Või siis arsti juurde jõudmise ajaks on kookosõli kõik juba korda teinud.

Kelle jaoks tuttav probleem, siis milliseid leebeid ravivõtteid kasutate? Saab alati üldse leebete variantidega hakkama? Esimesel oli siin märtsi lõpust alates põsel ka üks kolle, mille kutsus esile kloorivesi ja selle saime lõpuks ikkagi kookosõliga kontrolli alla.

Põsel olnud kolde pärast helistati mulle koolist, sest arvati, et tegu on kassihaigusega ja vastupidist väga uskuda ei tahetud. Korra olen samasuguse kõne ka lasteaiast saanud ja siis oligi laps nädalaid kodus, kuni saime nahaarstilt kinnituse minu sõnadele, et tegu on ekseemi, mitte kassihaigusega. Loodan, et sellised kõned ja tõestamised tavaliseks ei muutu. Eelkõige siiski loodan, et lapse nahaprobleemid ajaga vähenevad. Ütleb psoriaatik, kellel endal nahaprobleemid ajaga ainult süvenenud ja ilmselt liigestessegi edasi läinud. 

Et lõpetada vähe lõbusamatel teemadel, siis mul oli esmaspäevase suurpuhastuse ajal abiks väike piraat. Ja haldjas ja Spiderman ja luukere. Kuid hetkel, mil ma palusin oma abilisel kuivatist enda ja venna riided ära tuua, oli ta piraat. Ta pööritas korra silmi ja ütles, et ei jaksa seda teha, aga hakkas ikkagi minema … ja siis ta avastas: “Aga ma olen ju piraat! Piraadid ei kuula kellegi sõna, vaid teevad seda, mida ise tahavad!” Täitsa tõsi, nii et jäidki tal kuivatist riided toomata.IMG_20180514_124536_1.jpg