2/4

June 7, 2017March 15, 2019 ~ Liivi ~ 10 Comments

Viimased 4 aastat on mul lasteaias käinud 2-3 last korraga, aga sel kevadel oli esimene emadepäeva kontsert, kus minu lapsed ka esinesid. Enne seda on üldse olnud ainult üks rühmasisene jõulupidu, kus lapsed esinesid, nii et see oli üleüldse esimene kontsert. Esinesid seal Teine ja Kolmas. Teine oli nagu ta on, väga paigal ei püsinud, saatis tüdrukutele õhumusisid, otsis mind varjamatult ja kui leidis, siis lehvitas ja lehvitas ja lehvitas. Kolmas oli laval pigem vastumeelselt, laulis tujutult kaasa, tantsuliigutusi tegi tuimalt või üldse mitte ja seda oli veidi kurb vaadata. Mitte siis seda, et ta elavalt kaasa ei teinud, vaid seda, et ta üldse laval pidi olema. Ka mulle ei meeldinud lapsena sellised esinemised ega meeldi siiani, vabatahtlikult ma lavale ei läheks ja sundida mind enam vast keegi ei saa. Ma loodan.

Teine on see eest täielikult lavale sündinud, ta on esineja, ta naudib tähelepanu, tahab keset esinemist veel esineda, teistest erineda, nalja teha. Iseenesest on tore, et ta on julge ja tunneb end publiku ees igati koduselt, aga ta ei saa aru, millal asi läheb juba üle piiri ja hakkab muutuma tema isiklikuks sõuks, nii et sain emana tunda tema esinemiste ajal uhkust ja kerget piinlikkust korraga.

Lasteaia lõpupeol esitas ta üksinda luuletuse, mis ei tulnud ilmselt sellest, et ta oleks kõige ilmekam lugeja, vaid pigem sellest, et need sõnad käivad täpselt tema kohta …

Poisid täis on tulist kärtsu,
karjuvad ja löövad särtsu.
Kui nad oleks paid ja tuid,
saaks topelt portsjon tüdrukuid.

Poisi hing on nagu süsi.
Pingis paigal poiss ei püsi.
Hoidku teised konte, luid,
poiss las ronib mööda puid!

Ma siiski tahaksin loota, et ta püsib pingil paigal, sest sügisest on ta koolilaps ja siis ta lihtsalt peab seda tegema. Uskumatu, et tänase seisuga on mul kaks lasteaialast ja kaks koolilast. Okei, Teine otseselt veel koolis ei käi, aga lasteaias ka enam mitte, lõpupidu oli ära ja nimekirjas teda enam ei ole.

Mul kahjuks paremaid pilte ei ole, ma ei tea veel sedagi, kuidas me perepildile jäime, äkki mulle üldse ei meeldi ja peame seda kordama. See oleks veidi keeruline.

Teise lõpupidu oli ilus, aga nutma ma ei hakanud, kuigi mul oli juba nädalaid enne klomp kurgus, kui sellele mõtlesin. Mul oli nii kahju mõelda, et ta ei lähe enam kunagi lasteaeda, et see ilus aeg on läbi ja ta peab hakkama vaikselt suureks saama, aga tema ei osanud isegi seda viimast nädalat lasteaias nautida, ootas oma lõpupidu nagu vabanemistähtaega. Sügisel ilmselt tahab lasteaeda tagasi …

Sekka üks pilt Neljandast, kes vaatas vaikselt venna lõpuaktust. Alguses istus küll issi süles, aga üsna pea kibeles omaette istuma ja võttis koha sisse meie ees olnud reas. Tal on isegi rohkem kannatust, kui vanematel vendadel, kes hakkasid juba keset aktust nurisema, et liiga kaua läheb.

Kuna Esimesel on suvevaheaeg ja Teine lõpetas lasteaia, siis Kolmas ja Neljas jäid ka suvepuhkusele. Neljanda puhul on see muidugi palju öeldud, sest ta on kokku võib-olla 1,5 kuud lasteaias käinud … märtsis ei käinud päevagi, aprillis käis lausa 2 nädalat, siis oli 5 nädalat kodus ja enne suvepuhkust käis veel 3 ja pool päeva nägu näitamas. See oli antibiootikumikuuri tulemus, aga tänaseks on ravikuuri mõju kadunud ja lapsel jälle paks nohu, nii et ta oleks praegu kodus ka suvepuhkuseta. Kolmas käis lasteaias küll oluliselt rohkem, enne suvepuhkust vist isegi 5 nädalat jutti, mida ei juhtu kuigi sageli, aga ka tema on nüüd kodus haige.

Ma pidin täna kooli minema, homme ka, aga juhtus elu ja sõitsin eile hilisõhtul palavikualandajaga ema juurde, kuigi ta ütles, et ei ole vaja, saavad hakkama. Mina aga ei saanud hakkama, kui teadsin, et lapsel on kõrge palavik ja hommikul oli hinganud larüngiidiselt. Kartsin, et ema juures pisikeses umbses toas tekib tal korralik larüngiidihoog ja tahtsin öösel magada tema juures, et kuulda, kuidas ta hingab. Hingas ilusti, aga keset ööd hakkas palavik ikkagi nii palju liiga tegema, et laps rohkem nuttis läbi une ja palavikualandaja kulus ära.

Täna tuli tal veel lõuna ajal ja enne ööund palavikku alandada, kuigi ma tavaliselt 39 kraadi peale veel ei reageeri, seekord oli lapsel sellise temperatuuri juures lihtsalt väga halb olla. Ma siiski loodan, et homme õhtul (tegelikult juba täna ehk neljapäeval) saan lapsed emale tagasi viia, sest reedel pean minema matemaatikat õppima. See on hetkel kõige suurem pähkel, aga kui nüüd elu rohkem kaikaid kodarasse ei loobi ja laseb mul kenasti koolis käia, siis peaksin saama järgmise nädalaga kõik tehtud. Peaaegu. Sügisesse jääks miniuurimustöö ja üks referaat, mida teised tegid 10. klassis sellises aines nagu kultuurilugu, mida minul omal ajal koolis ei olnud. Ühesõnaga ma lähen sügisel ikkagi 12. klassi ja siis alles läheb raskeks, sest enam ei ole mul pooltes ainetes hinded olemas. Tunnen juba praegu, et suvevaheaeg jääb liiga lühikeseks …

Esimese esimesest kooliaastast rääkides, siis koolipikendus ei andnud talle sellist eelist, et ta oleks hoobilt viieline. Kui hinnataks numbrites, siis ta oleks neljaline ja kohati isegi alla selle, aga minu silmis on ta ikkagi tubli. Oma kooliasjade eest vastutas ta enamuse ajast ise, õppis samuti iseseisvalt ja seda nii, et ei pidanud talle midagi ütlemagi, tuli koolist ja kohe hakkas õppima. Kohustuslikku kirjandust luges nii, et ma isegi ei tea, mida ta luges. Ise käis raamatukogus, ise laenutas, ise luges, ise viis tagasi ja ise hoidis raamatuid nii, et väikesed ei saanud neid kodus lõhki rebida. Ma ütleksin, et see esimene kooliaasta läks ikka ütlemata sujuvalt, annaks keegi kuskil kõrgemal, et Teisega läheks kõik sama libedalt. Sisetunne ütleb kahjuks, et nii see ei lähe, alustame juba sellest erinevusest, et Esimene tahtis kooli minna ja ta on endiselt koolist vaimustuses, ootab õhinaga 2. klassi minekut, aga Teine ei taha isegi 1. klassi minna.

Minnes kooli juurest tagasi lasteaia lõpetamise juurde, siis me kinkisime Teisele samuti nutitelefoni nagu aasta varem Esimesele ja tellisime siis juba mõlemale kohe uued kaaned ka, sest ühe Lotte kaaned olid juba kulunud ja teine on enda arvates liiga kõva mees titeka Lotte temaatika jaoks. Läks aga nii, et kui kaaned kohale jõudsid, siis Esimene oli oma telefoni ekraani ämblikuvõrguga asendanud. Üritasin küll youtube`i abil sotti saada, kuidas seda ekraani ise vahetada saaks, sest Tikker ju sai sellega hakkama ja maksis remondi eest kokku vaid 2 €, aga minu jaoks on see liiga raske, pool telefoni tuleb laiali lammutada ja Huaweile ei leidnud ma nii odavalt uut ekraani ka. Praegu telefon seisab ja ma ei teagi, mida teha, proovida ise pusida, viia remonti, osta kasutatult teine samasugune telefon asemele … Esimene remondikoht pakkus igatahes hinnaks 80 eurot ekraani eest + vahetus. Ei, aitäh. Telefon maksis aasta tagasi 89 eurot. Kui kellelgi seisab kasutult töökorras Huawei Y5/Y560, siis pakkuge mulle, sobiva hinna korral ostan ära.

Kaldusingi teemast kõrvale. Tahtsin jõuda tegelikult välja Teise lõpupeo maksumuseni. Lõpupeo eest maksime 40 € ja sealt vist tuleb midagi tagasi, sest õhtujuhti ei tulnud, aga märkimisväärne see summa kindlasti olema ei saa ja mina isiklikult sellest puudust ei tunne. Riided ostsin paar päeva enne lõpetamist Lindexist ja H&M-ist, lihtsalt ei tahtnud, et ta on lõpetamisel nagu Esimese koopia. Püksid, pluus ja lips läksid ümmarguselt 23 € maksma, helehallid kingad olid kodus olemas, kunagi ammu Härra õelt saadud ja leidsid alles nüüd esimest korda kasutust. Kingituseks sai telefoni ja pleedi, mis maksid kokku 100 €, nii et ka tema lõpetamine läks kokku 160 € ringis maksma, täpselt nagu Esimese lõpetamine.

Pleedi ostsin tegelikult juba mõnda aega tagasi ja ma oleksin selle ostnud ka lõpetamiseta, sest ma ei saa end kunagi õhtuti diivanil teki sisse mässida, kuna Teisel on vaja see fliistekk vedada oma voodisse, et siis magada enda teki peal ja üldkasutatava pleedi all. Sai siis nüüd endale isikliku pleedi.

Populaarne spinner ei olnud kingituseks, aga selle sai samal päeval ja ega seda siis enam käest ei pandud.

Tahtsin tegelikult ühest käigust veel kirjutada, aga see venitaks postituse liiga pikaks, seega tuleb veel üks postitus. Küll võin kirjutada lühidalt käimata käigust. Mulle saadeti e-mail, kus kiideti mu blogi ja pakuti koostööd, täpsemalt pakuti võimalust veeta perega vaba aega ja sealjuures ka kõhtu kinnitada. Mulle see pakkumine täitsa meeldis, sest see oli midagi, mis on nagunii plaanis olnud. Uurisin siis põhjalikumalt kodulehte, tegin lisavõimaluste osas valikud ja andsin sobiva kuupäeva. Vastu küsiti, et mitu meid peres on ka … Nii palju siis sellest, et neile mu blogi meeldib, eks. Ilmselt on meid peres liiga palju, sest pärast arvu ütlemist minuga rohkem ühendust ei võetud.

Lõppu üks pilt sellest päevast, kui sain 29, oli alles pidu …

Nelja lapsega Pariisi Disneylandis

May 26, 2017March 15, 2019 ~ Liivi ~ Leave a comment

Mul jäi eelmine kord reisijutt pooleli, Pariisist Disneylandi ei jõudnud, täna jõuame – esmaspäeva hommik algas meil ikka Pariisis, oli teine selline tõeline esmaspäeva hommik, vasaku jala oma … Meie murelaps läks meiega tülli ja siis meie läksime omavahel tülli ning kokkuvõttes ei olnud mingit idülli. Teadsime seda ette, et meie kangekaelikuga see reis kerge ei saa olema, aga päris sellist olukorda, kus uksed pauguvad, pisarad voolavad ja hommikusöök jääb vaat et söömata, me ette ei näinud. Murelaps ise ei osanud ka ette näha, millega tema iseloomu näitamine võib lõppeda ja nii oli ta pärast perekondlikku plahvatust vaiksem kui kunagi varem, aga see raputus kulus talle ära. Tänaseks on mõju muidugi kadunud, aga sel päeval see raputus siiski mõjus ja jäärapoiss, kes oli äsja olnud saba ja sõrgadega kõige vastu, tuli ise kõrvupaitavalt malbelt paluma, et me ikkagi läheksime kõik koos hotelli restorani sööma. Läksime ja vasakust jalast sai parem.

Kui kõhud said täis, siis jätsime hüvasti nii hotelli kui ka Pariisi endaga ja sõitsime metroorongiga Disneylandi. Kuigi teemapark oli kohe rongijaama kõrval … või siis rongijaam oligi Disneylandis, ei viinud meie jalad meid kohe lõbutsema, vaid me hakkasime otsima oma rendiauto rattaid. Olime küll poolteist tundi varem kohal, aga saime auto kohe kätte ja võisime võtta suuna Disneylandi Davy Crockett rantšo poole, kus meid ootas väike majake sadade samasuguste seas.Ümbruskonnast rääkides, siis ma ei saanud lõpuni aru, kas Chanteloup-ne-Brie, kus me Lidlis käisime ja Serris, kus me McDonaldsis käisime, olid väikelinnad või alevid või midagi muud. Igatahes olid mõlemad nii ilusad väikesed asulad, et mingi hetk tekkis isegi tunne, et tore oleks sealkandis elada. Serrises asus ka tohutult suur ostukeskus, kust Silver läks lapsele palavikualandajat otsima ja kõndis selleks vähemalt kilomeetri maha. Serrises oli peale ostukeskuse veel pikk ostutänav, mille väravas seisid karmid turvamehed, nii et ka sinna pääsemiseks tuli läbida turvakontroll. Kuigi sellised kontrollid olid meie jaoks juba tavaline nähtus, siis selline suletud tänav suutis siiski üllatada.

Minnes nüüd tagasi selle esmaspäeva juurde, siis kell kolm saime oma majakese kätte ja võisime seal paariks tunniks aja maha võtta. Sõime kõhud täis, lasime leiba luusse ja tundsime end oma pisikeses hubases elamises nii hästi, et oleksimegi võinud tuppa jääda, aga Disneyland ootas meid.

Juba parklas tekkis Disneylandi meeleolu, mis iga sammuga aina suuremaks läks, kuni vahetult enne väravaid tekkis mul tunne, et see kõik ei ole lihtsalt reaalne. Disneyland! Ma olen Disneylandis! Mulle meenus see, kuidas mu lapsepõlves oli pea iga Miki Hiire tagakaanel Disneylandi reklaam, mida ma igatsusega vaatasin, aga millest ma ei unistanud, sest ma teadsin, et see on kaugel ja kallis ning meie sinna ei saa. Ja seal ma siis olin … Disneylandis! Ma üldse ei eitagi, et minu elevus oli sel hetkel kõige suurem …Hooajavälise aja kohta oli meie jaoks ebamugavalt palju inimesi, tänavatel sirgjooneliselt ühtlase tempoga kõndida ei saanud ja järjekorrad ka väga lühikesed ei olnud. Igatahes tekkis meil küsimus, mis seal hooajal veel toimub ja see oligi vaid küsimus, vastust kogemuse näol me teada ei soovi. Meile soovitati enne reisi fastpasside varianti, mis oleks võimaldanud suurema järjekorrata atraktsioonidele pääseda, aga nende kiirpääsetega oli selline lugu, et pooletunnine järjekord oli Disneylandi mõistes olematu ja sellisel juhul fastpassi automaadid seisid. Mitte küll kõik, mõni üksik võimaldas vältida ka pooletunnist järjekorda ning hooajavälise aja kohta oli ka ligi tunnipikkuse järjekorraga atraktsioone, mille juures automaadid töötasid. Meist jäid kiirpääsmed siiski kasutamata, sest põhiliselt jagati neid atraktsioonidele, millele meie päkapikke ei lubatud.

Esimesel õhtul tegime pea tervele pargile ringi peale, kuid põhiliselt viibisime kõige väiksemate alal, kus tegelikult lõbutsesid igas vanuses inimesed. Peamiselt täiskasvanutest koosnev järjekord oli täiesti tavaline vaatepilt – Disneylandis oli väga palju selliseid paare, kes lasteta lõbusalt aega veetsid. Oli nii neid, kes olid laste jaoks ehk noored ja ka neid, kellel kodus ilmselt juba lapselapsed, aga ühtemoodi teetassidega keerlema kibelesid nad kõik. Disneylandi romantika!Esimesel õhtul olime pargis peaaegu sulgemisajani. Mingi hetk hakati inimesi keskväljakule koondama, me parasjagu samal ajal just kõndisimegi sinna ja saime esimeste hulgas väga head kohad ilutulestiku vaatamiseks. Ootasime pool tundi ja mõtlesime, et nüüd küll sõu kohe algab, aga selgus, et pool tundi oli veel aega. Meie seda ootama ei jäänud, sest lapsed olid väsinud ja kurtsid pissihäda ning inimesi oli nii palju, et hiljem oleks raske olnud sealt ära saada. Parklasse kõndisimegi täpselt pool tundi ja siis algas tulesõu, mis linnulennult umbes kilomeetrise vahemaa tõttu meid väga ei kõnetanud. Pärast Youtubest vaatasime, et tegelikult on tegu laheda sõuga, mitte ainult ilutulestikuga, nii et see oleks ka kindlasti elamus olnud, aga meie jätsime selle ka teistel päevadel vahele.

Järgmistel päevadel käisime Disneylandis nii hommiku kui ka õhtu poole, mis tähendas, et ainuüksi auto ja keskväljaku vahet liikusime 6 kilomeetrit päevas ja ilmselt teine sama palju tuli pargis ringi kõndides veel otsa. Seal oli küll ka rong, millega sai ühest tsoonist teise sõita, aga selle järele ei tundnud me vajadust. Disneyland on juba selles mõttes põnev koht, et isegi atraktsioonidele minemata oli seal huvitav, me kõndisime just kui imedemaal ja kes siis tahaks imedemaal jalavaeva vähendada, kui nii palju on vaadata ja endasse ahmida?!

Enne reisi olin korduvalt lugenud tagasisidet, kuidas Disneylandi käib ühe päevaga läbi ja kuidas seal väikeste lastega pole suurt midagi teha, viimast ütles ka reisikorraldaja, aga meil jäi isegi kolmest päevast väheks. Võib olla oleks tegelikult kahe intensiivse päevaga hakkama saanud, kuid me veetsime aega meie väiksemate laste tempos ja seetõttu jäid mitmed atraktsioonid proovimata, lihtsalt ei jõudnud nende peale. See eest osade atraktsioonide peale jõudsime mitu korda. Ma ei ütleks, et väikeste lastega seal midagi teha ei ole, meil said poisid isegi ameerika raudteel sõita ja kuigi see nägi lahja välja, siis see ei olnud seda.Esmalt tegi Silver poistega tiiru ära ja kõik rääkisid ühest suust, kui hirmus see oli. Seda ma usun, et poiste jaoks võis see ekstreemne olla, aga Silveri puhul ma arvasin, et ta liialdas veidi, sest muidu sinna ei lubataks viieaastaseid päkapikke. Mina käisin esmalt üksinda raudteel, millele lasti alates 140-sentimeetriseid ning see oli jube, nii et mägiraudteele minnes ootasin lahjemat elamust. Kaasa tuli minuga vaid keskmine poiss, sest teised enam ei julgenud ja keset sõitu karjus juba ka tema, kuidas ta kahetseb, et tuli ning lubas rohkem mitte tulla. Oli tõesti kõhe, ehk mitte nii kiire ja järsk nagu too teine raudtee ning pea alaspidi ka ei pidanud rippuma, kuid pikad pimedad koridorid pakkusid närvikõdi küll. Ei olnud lahja.

Küll jäi lahjaks õuduste maja. Sellega oli veel selline lugu, et me esimesel korral jõudsime 20 minutiga majja sisse, seal peaaegu sihtpunktini ja siis selgus, et miski läks rikki ja kõik juhatati avariiväljapääsu kaudu õue. Teine katse oli edukas ja olin valmis selleks, et väiksemad võivad kartma hakata, kuigi olime juba eos neile seletanud, et kõik, mis nad näevad, on puhas kunst, miski pole päris. Oligi puhas kunst, närvikõdi ei pakkunud miski, pigem ajasid luukered ja peata mees lapsi naerma ning see pakkus omakorda meile nalja, nii palju siis õuduste kogemisest.

Ka kosmosereisil kogemise esimesel korral rikkeid, kedagi küll välja ei saadetud, aga meie kosmoselaevad jäid kümneid kordi selle sõidu jooksul seisma ja see segas tulnukatega võitlemist. Ilmselt seetõttu pikenes ka lubatud ooteaeg poole tunni pealt tunni peale, mis oli ühtlasi meie kõige pikem ja tüütum ooteaeg. Ega lapsed selle tunniajase järjekorras seismise üle rõõmsad ei olnud ja ilmselt oleksime enne väravatest sisenemist otsa ringi keeranud ja mujale läinud, kui me oleks teadnud, et majas sees läheb järjekord veel sama pikalt edasi ja teine pool tundi kaob sinna. Järgmisel hommikul tahtsid lapsed uuesti kosmosereisile minna ja sel korral jäi lubatud 20 minuti pikkune ooteaeg isegi lühemaks, sõit ise oli ka sujuv ja elamus palju vahvam.

Ma ei hakka pikemalt iga atraktsiooni peal peatuma, lühidalt öeldes meile väga meeldis Disneylandis, vahepeal isegi mõtlesime oma loomaaia külastamise plaanist loobuda ja veeta kõik viis päeva lõbustuspargis, aga juba teisel õhtul jäi pesamuna kõrgesse palavikku, mille ta küll hommikuks välja magas, kuid mis hakkas õhtu poole taas kerkima. Seetõttu jäi kolmandal päeval teine külastus lühikeseks, käisime vaid paraadi vaatamas, võtsime kohad pool tundi varem sisse ja kohe pärast paraadi läksime ära. Paraad oli vägev, seda oleks võinud ka mitu korda vaadata, aga me otsustasime järgmisel ehk eelviimasel päeval vabamalt võtta ja käisime Thoiry loomaaias ära. See andis lastele võimaluse rahulikumalt võtta, sest enamuse ajast said nad autos istuda, seda ka loomaaias, kus üks osa oli safaripark ja teine osa oli lihtsalt nii väike, et seal pikki kilomeetreid kõndima ei pidanud. Pesamuna ei pidanud pea üldse kõndima, temale rentisime 7 € eest jalutuskäru.Eesel pildil ei olnud kõige sõbralikum isend, hammustas üht poistest õlast, aga õnneks mitte väga valusalt, isegi sinikat ei jäänud järele, aga poiss sai oma õppetunni siiski kätte – loomale lähenetakse aeglaselt ja ettevaatlikult.Leia pildilt jõehobud. Me oleks nad peaaegu maha maganud.

Loomaaias oli ka põnev, hoopis teistsugune elamus võrreldes Tallinna loomaaiaga, esiteks see osa, et saime seal loomade vahel ringi sõita, teiseks oli tegu väikese ja armsa loomaaiaga, me jalutasime just kui pargis, loomad olid kõik keset avarat rohelust, keegi ei elanud pisikeses betoonpuuris. Dinosauruseid ei hoidnud üldse miski kinni. Jah, meil õnnestus loomaaias dinosauruseid näha, kahjuks vähe, sest selle osa avamiseni oli jäänud nädal ja nii me nägime lähedalt vaid üksikuid isendeid, aga kõik juba „elasid“ ehk liigutasid ja tegid häält. Huvitavate loomadena võiks välja tuua veel hiidämbliku ja -kiili, kes olid sama elus nagu dinosaurused.Suure labürindi keskel oleksime näinud draakonit ka, aga sinna me ei läinud, sest arvasime, et aeg hakkab otsa saama, kuid pärast saime aru, et tegelikult oleksime jõudnud seal ära käia küll. See oli rohkem minu möödapanek, millest on mul siiani kahju, sest lapsed väga tahtsid labürinti minna.

Kui me loomaaeda sõitsime tund ja veidi peale, siis tagasi sõitsime poole kauem, sest teed olid nii umbes, väga palju kordi sõitsid meist erinevad sireenidega autod mööda, aga oma silmaga nägime ainult üht õnnetuspaika, kus oli olnud küll kerge plekimõlkimine, kuid liiklust segas see ikka. Lootsime sel õhtul tegelikult veel Disneylandis korra käia, aga tagasisõit võttis nii palju aega ning pesamunal tõusis kolmandat õhtut järjest kõrge palavik, seega jäi ära. Läksime majakesse ja hakkasime järgmiseks päevaks asju kokku pakkima. Kui esmaspäeval kohale jõudsime, siis oli küll tunne, et me ei tahagi sealt kunagi ära minna, kuid neljapäeva õhtul tundsime, et aitab küll, isegi pakkimine ei teinud kurvaks. Selleks ajaks oli juba seitse pikka päeva seljataga ja olime kõik kurnatud, pesamuna kõige rohkem.

Neljas magas viimase öö väga rahutult ja ärkas hommikul mädase kõrvaga. See oli täitsa ehmatav, sest ma ei teadnud, kas tohime üldse sedasi koju lennata. Esmalt otsisin internetist infot ja leidsin ehmatavaid tulemusi, kuidas nohuga lendamine on kohutavalt valus ja kuidas kõrvapõletikuga ei tohiks kindlasti lennata. Kuna me nohuga lendasime Pariisi ka, siis ma seda riski uuesti võtta ei kartnud, kuid kõrvapõletik oli midagi muud. Helistasin oma perearstile ja tema omakorda kõrvaarstile ning tulemus oli see, et kuna lapsel jooksis vedelik juba kõrvast välja, siis anti luba koju lennata.

Esmalt pidime aga lennujaama jõudma. Viisime rendiauto tagasi, viisime oma kompsud rongijaama pakihoidu ja siis läksime veel korra Disneylandi, sest meil oli Studios Park külastamata ning lennuni oli aega maa ja ilm. Neljandale rentisime taas käru, kuigi süda tilkus verd, sest seal maksis see 7 € asemel 20 € ja meil oli seda vaja vaid paariks tunniks. Studios Parkis tegime põhimõtteliselt vaid territooriumile ringi peale, seal oli väikeste laste jaoks vähem atraktsioone ja me Silveriga ei kibelenud ise millegi peale. Ma vanima poisiga paari atraktsiooni peal käisin, üheks oli siseruumis olnud ameerika raudtee ja see oli kohutav, see oli kordades jubedam kui Disneylandi raudtee, millele Esimest ei lastud, sest tema 134 cm pikkust ei andnud mõõtu välja. Aga sellele sai ta vabalt ja napilt oleks keskmine poiss ka saanud, seega ma ei osanud midagi väga jubedat oodata.

Kuid see oli jube. Esiteks oli start juba selline, kus rong läks kohalt nagu püssikuul ja siis hakkas pimedas ruumis meeletul kiirusel järske kurve võtma, pea alaspidi sõitma, järsult langema ja tõusma ning ainus, mida ma vahepeal nägin, olid väga kitsad rööpad meie ees. Mul oli isegi surmahirm. Mitte ainult mul, Esimene oli minu kõrval täiesti paanikas, ta vist nuttis ja karjus samal ajal, et ta tahab maha. Mina tahtsin ka. See kiirus mõjus mu põskkoopapõletikule ja ülemisele hambareale väga valusalt, selline tunne oli, et hambad jäävad koha peale seisma ja keha sõidab koos rongiga minema, umbes nagu multikates. Õnneks kestis see sõit väga lühikest aega, kuid oli siiski nii ekstreemne, et meil mõlemad olid jalad pärast seda nõrgad. Viis minutit hiljem oli Esimene valmis juba uuesti minema, aga mina ei kordaks seda isegi nüüd kaks kuud hiljem ja Silver väldib juba eos selliseid asju, ta on rohkem keerlevate teetasside mees, nii et poisil jäi kordussõit tegemata.

Studios Park meile sellist emotsiooni ei pakkunud nagu Disneyland Park, kuid adrenaliininäljastele sobib jälle esimene rohkem, nii et seal on kõigile midagi. Ilmselt viie aasta pärast oleksid meie lapsed ka piisavalt pikad ja adrenaliininäljased, et mõlemast pargist rõõmu tunda ning kui vähegi võimalik, siis külastamegi sel ajal uuesti Disneylandi.Lõbustuspargist sõitsime otse lennujaama, ühe korra istusime Pariisis ringi, aga seda maa all, nii et Pariisi me rohkem ei näinud. Sõidu peale kulus äkki tund või isegi veidi rohkem, alternatiiviks oleks olnud kiirrong, mis oleks 12 minutiga Disneylandist otse lennujaama sõitnud, aga sellele olid piletid kõik välja müüdud, seega pidime põhimõtteliselt sama raha eest palju kauem sihtpunkti loksuma. Lennujaamas oli selline tore lugu, et Teine, kes sai samal päeval 7aastaseks, käis Mai Pallingu poega oma sünnipäevale kutsumas. Mida nad veel seal omavahel rääkisid, seda ma ei tea, aga nagu aru sain, siis olid ka nemad Disneylandis käinud, nii et ehk neil siis jutuainet oli. Lennureis möödus meil probleemideta, nohused lapsed valu üle ei kurtnud, minul oma põskkoopapõletikuga ka midagi hullu ei olnud ja kõrvapõletikus pesamuna magas terve lennu maha. Koju jõudsime pool üks öösel, aga tuppa sisse me ei saanud, sest keegi oli oma muukimisraua lukusüdamikku ära murdnud ja nii meie seiklused veel jätkusid.

Ma vaatan, et ma vist oleks pidanud seda postitust ka poolitama, jube pikaks on veninud ja ma ei ole veel lõpetanud, loodan, et jaksate veidi veel lugeda. Tahan öelda seda, et see reis nelja lapsega oli raske ja pingeline: kangekaelik näitas iga päev oma iseloomu ja mitte vähe, see ei olnud küll midagi uut, aga see hoidis ikkagi pidevalt pingeid õhus; lapsed väsisid ruttu ja nende tujud olid seinast seina; nendega juhtus erinevaid äpardusi, suurim oli ehk see, et üks lastest pissis rendiautos püksi ja pesemist vajasid nii istmekõrgendus kui ka autoiste ise; pesamuna kolm õhtut kõrget palavikku ja kõrvapõletik ei teinud ka midagi kergemaks. Kuigi tagantjärele on meie sees alles vaid positiivsed emotsioonid, ei soovinud ma siin jätta muljet, et meil läks kõik idülliliselt ja lastega reisimine oli puhas rõõm. See poleks olnud aus, sest see ei olnud nii. See oli kohati hullumeelne närvidemäng, aga vaatamata sellele oli see reis päriselt parim aeg, mida koos perega viimasel ajal veetnud oleme, see oli elamusterohke seiklus meile kõigile, mida kordaks iga kell.

Lõpetuseks soovime tänada kõiki, kes meid sellele reisile aitasid – 6 korda aitäh teile!

Aitäh, kallis Assa lukk, et sa vargaid sisse ei lubanud!

March 29, 2017March 15, 2019 ~ Liivi ~ 20 Comments

Nii tahaks praegu reisimuljeid jagada, aga need on hetkel reisile järgnenud sündmuste varjus. Kui me kella poole ühe ajal öösel (vastu laupäeva) koju jõudsime, siis me ei saanud korterisse sisse, lukusüdamikus oli mingi metallvarras ees. Kujutate ette, kui muserdav võib selline asi olla, kui jõuate nädalaselt reisilt tagasi, olete surmväsinud, kõik on vähemal või suuremal määral tõbised, üks veel päris kõrvapõletikus, ja ainus soov on kodus hetkeks aeg maha võtta, aga koju sisse ei saa ning tuleb hoopis ööseks vanemate juurde sõita? Sel hetkel me ei saanud aru ka, kas see oli sissemurdmiskatse, kellegi haige nali või hoopis mingi vimm meie vastu.

Järgmisel päeval sõitis Härra juba hommikul vara peenete tööriistadega Kadrinasse, et uks lahti saada. Tagasi tuli ta sama targalt ning uuele katsele läks juba puuride ja ketaslõikuritega. Esimene eesmärk oli lukk läbi puurida, aga arvestasime ka sellega, et võib-olla tuleb hoopis uks läbi lõigata.

Kell läks ja lõunaks oli selge, et kogu see jama võtab nii palju aega ära, et kell 17.00 lapse sünnipäeva enam pidada ei jõua. Härra ei olnud endiselt tuppa saanud, me lastega olime endiselt Lehtses ootel, meil ei olnud puhtaid riideid ja meil ei olnud ka aimu, kaua uksega läheb, nii et helistasin Politseimuuseumisse ja lükkasin lapse sünnipäeva kahjutundega nädala võrra edasi. Teine nii ootas seda tähtsat päeva ja tegelikult möödus tema sünnipäev igasuguse vastava meeleoluta. Kogu selle olukorra juures oligi kõige rohkem lapse sünnipäevast kahju.

Härra lukku lahti ei saanud, ükski puur lukusüdamikku ei puurinud, nii et ta lõi lõpuks käega ning lõikas lukukeele läbi ja seda läbi ukse, sest muudmoodi sellele ligi ei pääsenud. Pilt kodukootud “lukuabist” on Instagramis ka olemas, kes veel näinud ei ole. Õige lukuabi oleks kindlasti vähe viisakamalt ukse lahti saanud, aga kuna me ei ela Tallinnas, siis see abi koos uue lukusüsteemiga oleks lihtsalt niivõrd palju maksma läinud, et me ei pidanud seda otstarbekaks, eriti olukorras, kus me nagunii tahtsime selle ukse uue vastu vahetada. Selline päevapealt vahetamine, eriti pärast reisi, mis meid niigi miinusesse viis, siiski plaanis ei olnud, nii et tegelikult on meil nüüd näpud täitsa põhjas ja oma võlga vanemate ees klapime mitu kuud. Õnneks või kahjuks lähebki Härra nädala pärast taas tööle ja tänu sellele pöördub pooleaastane “väljaminekud suuremad kui sissetulekud” seis taas vastupidiseks ja saame näpud põhjast välja tõmmata.

Sedasi päevapealt uue ukse leidmine ei olnud ka kerge, Rakvere Ehituse ABC, Bauhofi ja K-Rauta valiku peale oli ainult kaks ust, mis meile meeldisid ja mõlemad maksid 400 € ringis. Kuna raha praegu loopida ei ole, siis kaalusime kolmandat varianti, mis meile ei meeldinud, aga oli 150 € odavam. Me isegi mitte ainult ei kaalunud, vaid olime juba valmis selle ära ostma, aga küsisin igaks juhuks üle, kui vastupidav on selline lukusüsteem, kus võtme keeramise peale läheb uks lukku viiest erinevat kohast: ukse alt, ukse pealt ja kolmest kohast ukse küljelt. Müüja vastas ausalt, et ta väga optimistlik selle süsteemi osas ei ole, sest ukse kohta on palju pretensioone olnud ja neil on lingid kogu aeg laos olemas, sest need kipuvad ära murduma. Tõdes, et tegu on Hiina uksega ja soovitas meil pigem kallima variandi valida. Mõeldud tehtud ja kuna neil seda kallimat varianti meile sobivas mõõdus koha peal ei olnud, siis sõitsime edasi Jõhvi, kus see oli olemas. Ukse otsimise ja sellel järel käimise peale kulus kokku 4 tundi ning terve selle ajal ootas meid korteris Härra isa, kellele me ei saanud kuidagi teada ka anda, et meil läheb plaanitust veidi kauem.

Kuna jamad kipuvad meid pidevalt saatma, siis ega uue uksega ka kõik libedalt ei läinud. Härra ja ta isa said selle üsna kiiresti ette, aga selgus, et lingid, üks lukk ja riiv olid puudu. Üks lukk oli õnneks olemas, nii et ukse ikkagi lukku sai panna, kui Härra järgmisel päeval meile Lehtse järele tuli. Me nimelt ei jaksanud laupäeva õhtul enam koju sõita ja Härra, kes lõpetas uksega mässamise alles kella 21-22 vahel, ei jaksanud Lehtse meie juurde sõita. Nii imelik oli üle pika aja jälle eraldi olla, aga eks see oligi väike soojendus enne järgmist nädalat, mil Härra läheb taas tööle ja hakkab kodus vaid mõned päevad kuus olema.

Pühapäeval helistasin ka Jõhvi, et puuduolevad osad kätte saada, aga nii kiiresti see ei käinud, lubati hoopis järgmisel päeval koos juhatajaga lahendus leida. Esmaspäeval võttis Härra ise ühendust ja kordas sama, mida mina eelmisel päeval – nende asjadega on kiire. Edasi läkski asi kiiresti, ta sai kohe hommikul jäätmekeskusest (kuhu ta vana ukse viis) tagasi sõites puuduolevad asjad Rakvere kauplusest kätte ning lõunaks oli uks peaaegu komplekte. Peaaegu seetõttu, et meil oli tegelikult kodust lahkumisega kiire ja riiviga nii kiire ei olnud, nii et see ootab endiselt oma aega.Kuna uus uks vana kohale ei sobinud, siis meie uksepõsed on päris koledas seisus ja saime oma korterisse pool rida koridori plaate ka. 00000 Kui uksevahetus on nüüd tehtud, siis tuleks tõsisemalt plaani võtta ka esiku-köök-elutoa remont, millest me siin ka vahelduva eduga oleme rääkinud. Ühel hetkel olime seda meelt, et kuna nagunii tahame esimesel võimalusel maja osta, siis pole mõtet siia investeerida ja teisel hetkel olime jälle seda meelt, et kui see esimene võimalus avaneb näiteks alles viie aasta pärast, siis sinnani tahaks elada ikkagi nii, et kodu silma ei riiva. Kuna olukord riivab silma nüüd veel rohkem, siis tuleb see remont ikka ära teha. TF Bank saatiski esmaspäeval reklaami pealkirjaga “Kas Sul remonti on vaja teha?”, mille ajastus on lihtsalt suurepärane, aga remonti kavatseme siiski ilma laenuta teha, või kui, siis Ehituse ABC 0% intressiga. Remondiga hakkame tegelema ilmselt suvel ja kasutame selleks veidi kõrvalist abi, sest me ise oleme sel ajal ju Soomes. (NB! Sellel suvel korter tühjaks ei jää, kui kellelgi mõte liikuma hakkas või midagi.)

Sel ajal, kui Härra ja ta isa uksega jamasid, käis ka ülemine naaber rääkimas, kuidas tema ärkas 18. või 19. öösel selle peale, et meie magamistoa akna taga käis korralik kolistamine. Kui ta akna peale jõudis, siis polnud enam kedagi näha, aga meie magamistoa mõlemal lahtikäival aknaruudul on kangutamisjäljed olemas, nii et pole kahtlustki, et keegi üritas meile sisse murda, mitte ei olnud see kellegi nali või vimm. Isa sõber helistas oma politseinikust sõbrale, kes ütles, et sel nädalavahetusel oli küll Kadrinas sissemurdmisi või vähemalt katseid, aga ta peast ei osanud neid välja tuua. Lisaks oli sel nädalavahetusel olnud sissemurdmisi ka Tapal, kust ei ole siia üldse pikk maa, nii et võib-olla sama punt käis nii seal kui ka siin “töötamas”.

Ma tegelikult ei usu, et see varas või need vargad meie akna ja ukse taha blogi kaudu tulid, sest vastasel juhul nad oleksid teadnud, et meilt ei ole midagi võtta. Kui just 32″ televiisor, mis näeb tänasel päeval välja nagu arvuti ekraan (ja mille asemel eelistavad paljud osta pigem 40″ ja suurema teleri, mille hinnad algavad juba 300 eurost), või 6 aastat vana väga aeglane sülearvuti mingi hea saak pole. Olgu, Xbox ka. Aga ehteid või naaritsa kasukaid mul ei ole, kullakange ka mitte, raha pole meil ei kodus ega pangaarvel, lauahõbeda tegime ise paar aastat tagasi rahaks, seega midagi, mida suurema vaevata akna kaudu välja tassida või kiiresti ja kergelt rahaks teha, meil ei ole.

Samuti ei ole ma kunagi maininud meie täpset aadressi. Selle väljauurimine kindlasti raketiteadus ei ole, eriti kohalikule, aga ma siiski kahtlen, et blogi siin saatuslikuks sai. Pigem sai saatuslikuks see, et me unustasime rulood alla lasta ning meie magamistoa aknast sisse vaadates paistsid kohe silma sülearvuti, televiisor ja Xbox. Lisaks reetsid ka keset ööd üleval olevad rulood (ja tühjad voodid), et meid ei ole kodus. Ma usun, et kui varas oleks teadnud, et me läksime ära terveks nädalaks, siis ta oleks tulnud uuesti aknaid kangutama või klaase lõhkuma, oli tal ju veel 5-6 ööd aega katsetamas käia, aga see oli ühekordne katse ja piirdus ainult meie magamistoa aknaga, laste magamistubade aknaid ei ole kangutatud. Või noh, ainult meie magamistoa aknaga ikkagi ei piirdunud, ukse taga käisid ka ja lõhkusid luku ära, igavesed saatanad. Võib-olla koridori uksest muukisid end ka sisse, sest naabrimehel läks ühel päeval ukse lukust avamine väga raskelt, ta isegi arvas, et ei saagi ust lahti. Ja kuidagi pidi ju võõras keset ööd meie ukse taha saama.

Vahepeal ma isegi mõtlesin, et see oleks ikkagi võinud olla õnnestunud katse, siis oleks meil esimene mõte olnud politsei ja kodukindlustuse poole pöördumine. Viimane oleks varastatud asjad asendanud ja kõik korras. Praegusel juhul ei näinud politsei kutsumisel mõtet ja kui ikkagi isa sõbra politseinikust sõbra soovitusel politseisse helistasin ja sissemurdmiskatsest teatasin, siis teate vastuvõtja ei saanud aru, miks ma üldse helistan, kui keegi korterisse sisse ei saanud ja midagi minema ei ole viidud. Ohates selle sündmuse siiski fikseeris, kuigi ta ei saanud aru, mis point sellel on. Isa sõbra sõbra jutu põhjal oli point selles, et kui sellel ajavahemikul oli Kadrinas sissemurdmisi, siis saaks neid asju omavahel seostada, aga samas tõestada ikka midagi ei saa, nii et uue ukse eest arvet kellelegi esitada ei ole.

Kodukindlustus ka ilmselt enam appi ei tule. Oleks tulnud, kui oleksime kutsunud lukuabi ja lasknud luku ära vahetada, siis poleks omavastutust ka olnud, aga paraku ei olnud meil meeles, et meil on kodukindlustus ja me ei tulnud absoluutselt selle peale, et tegu on kindlustusjuhtumiga. Me tahtsime lihtsalt ruttu koju saada ja uksevahetus tundus selleks kõige mõttekam lahendus, kodukindlustus tuli meelde alles siis, kui kõik oli juba läbi. Mis seal ikka, kui pea ei võta, siis peab võtma rahakott. Ma küll pühapäeval kirjutasin kindlustusandjale, aga ma väga optimistlik ei ole ja kuna vastust pole siiani tulnud, siis ilmselt on nad veel naerust kõveras meiesuguste kilplaste pärast.

Positiivne on siiski see, et meil on uus, tervem, ilusam ja helikindlam uks ning tänu sellele tuleb peagi ka päev, kus vahetame esiku ajutise põranda päris põranda vastu ja kui juba, siis juba ja uue ilme saab kogu esik-köök-elutuba, mis on omavahel avatud ja mida on kokku kena 40 m2.

Kui reisile järgnenud sündmustest veel rääkida, siis esmaspäeval läksime Härraga puhkusejärgsele puhkusele, mille saime kingituseks. Enne seda käisin veel Neljandaga arsti juures, Esimene pidi ka tulema, aga tema oksendas pärast ärkamist, nii et jäi ära. Olime üsna veendunud, et Esimene jälle lihtsalt oksendas, nagu ta seda mõnikord teeb, kui ärkab liiga vara või sööb asju, mis omavahel väga kokku ei sobi, näiteks banaan ja soe tee, seega oma puhkusejärgset puhkust ära ei jätnud. Esimene ise tundis end ka pärast oksendamist hästi, aga igaks juhuks võtsime autosse kilekoti kaasa, kui peaks sõidu ajal halb hakkama. Sõidu ajal ei hakanud, hoopis enne autosse sisenemist hakkas ja nii ta oksendas maja ees kilekotti. Pärast seda oli jälle kõik korras. Aga tegu ei olnud siiski lihtsalt oksendamisega, sest õhtuks oksendas ka Teine. Nii palju meie puhkusejärgsest puhkusest, mille ajal me tundsime end Härraga nii sitasti, et me veedame aega 150 km kaugusel veekeskuses ja käime kinos, kui meie emad tegelevad selle jamaga, mis võib neile ka külge hakata. Kui me veekeskuses käisime, siis me muidugi veel ei teadnud, et Teine ka oksendab, see selgus kell pool 10 õhtul kinos, kui Härra ema seansi alguses helistas. Vastu ööd me enam koju sõitma ei hakanud, mitte et Härra ema seda oodanud oleks, aga filmijärgseks nosimiseks ostetud koogid ja šampus meid kumbagi enam ei isutanud, ei olnud lihtsalt tuju. Esmaspäeva hilisõhtul oli mul ka juba veidi raske olla ja eile varahommikul olin ma külma higiga kaetult hotelli vannitoa põrandal siruli ja mõtlesin hirmuga kojusõidule.

Sedasi olin ma mitu korda siruli ja kui viimane hoog üle läks, siis läksime ruttu autosse, kus sõitsin terve tee lamavas asendis koju, terve aja iiveldas, aga suutsin veel käia oma vanemate juures toas ja Härra vanemate juures toas, kui lapsed, kes selleks ajaks olid kõik vähemalt korra oksendanud, peale korjasime. Vahetult enne kodu tuli uus hoog peale, kus ma läksin nii higiseks, et märjad jäljed jäid ukse käetoele ja higipärlid voolasid mööda nägu alla. Eirasin oma põskkoopapõletikku ja tegin akna lahti, et külm tuul mind maha jahutaks. Aitas, ma ei hakanud oksele, aga kõnevõimetuna teises dimensioonis olin hetkeks küll ning toas kukkusin voodisse, kuhu jäin õhtuni, rohkem ma end liigutada ei suutnud.

Ma magasin eile kokku vähemalt 18 tundi ja lapsed umbes sama kaua, vaid Härra oli korras ja poputas seda, kes poputamist vajas. Öösel oli ka minul juba nii palju parem, et kui Teine nuttis kõrvavalu käes, siis ma sain ise sellega tegelda. Kahjuks kõrvavalu hästi ära ei läinud ja hommikuks oli ka tema kõrvast verine vedelik väljas. Pärast seda pole rohkem valu kurtnud, nii et ma ei teagi, kas tal on põletik või oli tal samasugune viiruslik vill, mis oli Esimesel ja mis ravi ei vajanud. Neljandal ei olnud ka esmaspäeval kõrvas midagi näha, aga antibiootikumid sai ikka peale, kuigi põletikunäit nii suur ei olnud, et oleks võinud bakteriaalset põletikku kahtlustada ja ka tema ei ole rohkem kõrvavalu kurtnud, ainult samal ööpäeval oli viril, kui tal samamoodi verine vedelik kõrvast välja tuli. Kuigi perearst kõrvas midagi erilist ei näinud, arvas ta, et kõrvaarst peaks selle üle vaatama, kuid viimase juurde saab alles aprilli lõpus. Registratuuris soovitati erakorralisse minna, kui asjaga on kiire, aga me oleme ilmselt kõik lugenud, kuidas erakorralise jaoks on sellised viirushaigused lihtsalt koormaks. Naljaks on minna lapsega, kellel pole palavikku, kes millegi üle ei kurda ja kelle kõrvas perearst midagi erilist ei näinud, erakorralisse igaks sajaks juhuks kõrva näitama, aga parem karta kui kahetseda.

Hetkel vajaksid kõrvade kontrolli isegi kolm last, Neljas siis igaks sajaks juhuks, Teine nüüd ka, kuigi ta pole rohkem kurtnud ja pealtnäha pole tal midagi viga ning Esimene samuti, sest ta taas ei kuule. Ilmselt on nohu jälle kõrvadesse löönud. Paraku ei olnud täna ei minust ega Härrast erakorralisse minejat, nii hästi ma end ei tunne, võitlen ikka iiveldusega ja Härra on üldse terve päeva pikali olnud, nagu mina olin eile. Erakorralisse me siiski minema peame ja kuna homme on nagunii vaja Kolmandaga Tallinnasse silmaarsti juurde minna, siis käime (kui Härra muidugi on teovõimeline) vast ülejäänud kolmega Mustamäel erakorralises ka ära, seal peaks kiiremini kõrvaarsti jutule saama kui siin.

Ma ise sain ka esmaspäeval antibiootikumid peale, kuigi mu põletikunäit oli väiksem kui 5, kuid kõik sümptomid viitavad põskkoopapõletikule ja kuna ma olen tänaseks olnud 6 nädalat haige, eriti viimasel kahel nädalal, siis ma olen nõus taas antibiootikume võtma, ma lihtsalt tahan terveks saada. Ma tahan, et lapsed terveks saaksid. Ma tahan loota, et see oligi nüüd kõik, et praeguse enneolematu haigustekompotiga see haiguste laine otsa saabki, nagu ilutulestiku viimane suur pauk, selline millenniumi pauk, mis meie eluajal enam ei kordu.

Eile me muidugi Neljandaga kumbki antibiootikume ei võtnud. Tema tegelikult võttis hommikul ja oksendas selle välja, mina ei võtnud üldse, sest ma ei söönud eile suutäitki ja ega Neljaski pärast hommikusööki enam midagi ei tahtnud. Mitte et täna meil siin kellelgi üldse hea söögiisu oleks, aga paast on läbi, me lastega midagi ikka hammustanud oleme, mina selle eesmärgiga, et saaksin rohtu võtta, enesetunde poolest oleksin võinud küll edasi paastuda. Loodan, et ma ei hõiska enne õhtut, aga oksendamisest ma pääsesin, olin küll korduvalt sellele väga lähedal, aga külm põrand ja külm õhk aitasid selle “üle hingata”. Nali naljaks, aga külmaga läksid need hood üle ja ma ei pidanud oksendades surema. Isegi, kui ma ellu jään, siis oksendades ma tunnen, et ma suren, ma ei kannata seda absoluutselt. Ma nutan ja oksendan. Lapsed ei nuta, nad oksendavad ja elavad edasi, igasuguse kaebamiseta. Minult nad oma vaprust igatahes saanud ei ole.

Kusjuures see kõhugripp on väga veider, sest mitte kellegi kõht lahti ei ole, kõik toimib tavapäraselt ja keegi vist sapivedeliku oksendamiseni ka ei jõudnud, Neljas oksendas ainult korra, Kolmas kaks korda ja suured poisid siis veidi rohkem, kuid ühtemoodi halb oli kõigil. Ka täna ei olnud lapsed veel taastunud, päeva küll keegi maha ei maganud, aga tavapärasest rahulikumad ja vaiksemad olid kõik.

Kui nüüd homse päeva ka üle elame ja lõpuks reisist ning sellele järgnenud sündmustest taastunud oleme, siis katsun reisimuljeid ka jagada. Hea asi on see, et mida päev edasi, seda ilusamaks need muljed muutuvad, negatiivne lihtsalt kaob kuhugi ära ja alles jäävad vaid toredad mälestused. Tänagi pilte vaadates tekkis hea tunne, parem tunne, kui oli nende piltide tegemise ajal, kui tuli nahast välja pugeda, et kõik lapsed koostööd teeks. Kõige paremini tegid nad koostööd siis, kui meid pildistas võõras inimene, aga seda juhtus vaid kaks korda. Kõige vaiksem autosõit möödus meil ka siis, kui võtsin kord hääletaja peale, lapsed olid hiirvaiksed, Esimene ei vaadanud nutikast isegi oma videoid edasi. Kui tädi sihtpuntki jõudis, siis ärkasid lapsed taas ellu. See oli piinarikas autosõit ka minu jaoks, sest tädi ei võtnud vedu, kui üritasin juttu teha ning raadio ainult ragises, pidin selle kinni panema ja nii me sõitsime piinlikus vaikuses, aga see on juba hoopis teine lugu.

Teine lugu on ka see, kuidas hetk tagasi tuli Kolmas voodist välja, läks padjanäoga meie tuppa, seisis seal kottpimedas kummuti (mille peal on xbox) kõrval ja kui tule põlema panime, siis ta ütles, et ta tahab Minecrafti mängida. Ma hakkasin naerma ja ütlesin, et mingu magama tagasi, aga selle peale läks ta hoopis esikusse, ronis diivani seljatoele ja toetus kätega vastu pilti, mis diivani kohal ripub. Seisis hetke sedasi segaduses olekuga, läks sõnatult oma voodisse tagasi ja magas edasi. Kuutõbine? Ma ei tea, aga igatahes oli see praegu väga veider hetk.

Edaspidi katsun vähem laatsaretist kirjutada, mul ausõna on muid teemasid ka, aga kõik on ootel, ma lihtsalt ei jõua siia sageli, sest päris elu ja muud jutud. Varsti tuleb suvi, siis, sest järgmisest nädalast läheb mul ajaga veel kitsamaks ja kitsas ongi kuni suveni.