Kuna eelmises postituses lubasin huvitavast suunamuutusest kirjutada, siis selle loo lisan ka lasteaiateemaliste kirjutiste vahele. Etteruttavalt ütlen ära, et nii ilusaks kõik ei jäänud. Avaldatud Pere ja Kodu blogis 15.11.2014.

Viis nädalat tagasi küsisin sensitiivi käest, miks me lapsed pidevalt haiged on. Minust on see päris meeleheitlik samm, sest ma olen tegelikult suhteliselt skeptiline „nõiavõimete“ suhtes. Igatahes sensitiivil oli kohe vastus ja lahendus minu murele olemas ning enesekindlalt teatas ta, et nüüd on kõik korras. Hakka või uskuma…

Esimesed viis aastat emana möödusid mul haiguste suhtes muretult. Hambapalavikke esines küll omajagu, aga midagi muud nendega ei kaasnenud. Mõnikord lapsed köhisid kergelt või olid neil ninad tatised, aga ei midagi sellist, millest kummelitee meega poleks jagu saanud.Kaasa aitasid ka hanerasv, eukalüptiõli ja merevesi.

Ühel talvel käis oksetõbi Esimesest ja Teisest kaks korda üle, need olid ka ainsad, mis viie aasta jooksul kimbutasid. Esimesel korral nad õhtul oksendasid mitu korda ja järgmisel hommikul oli kõht lahti, teisel korral oksendas Esimene kaks korda ja Teine vaid korra ning järgmine päev oli kõik korras.

Kui me Härraga poleks samuti (raskemalt) põdenud, siis oleksin pigem kahtlustanud, et lapsed on midagi halba söönud. Ühesõnaga olid poisid väga tugeva tervisega, olid harva tõbised ning põdesid kiiresti ja kergelt, aga siis toimus seletamatu pööre.

Haigusterada sai alguse eelmisel suvel, kui poistel tekkisid nahale veidrad laigud, mis osutusid kassihaiguseks. Kolmandal oli kaks laiku, Esimesel ja Teisel vaid üks, kuid sellest piisas lasteaiast puudumiseks. Kreemitasin neid neli nädalat ja siis hakkasid kõik köhima ja tatistama, taas lasteaeda ei saanud. Kui nad lõpuks oktoobris lasteaeda läksid, siis ülejäänud õppeaasta said nad kohal käia 3-7 päeva ning olidki jälle uuesti haiged. Kõige rohkem käisid nad ühe kuu jooksul 11 päeva lasteaias.

Vaheloona kirjutan ka sellest, kuidas nad ühe korra täiesti põhjuseta pikalt puudusid. Umbes pool aastat pärast nende kassihaigust hakkas koolis ja lasteaias levima nahaseen, mida kõik nimetasid samuti kassihaiguseks. Samal ajal avastasin Esimese õla pealt ühe laigu, mis meenutas ka mulle algavat kassihaigust ning ta jäi koju jälgimisele.

Järgmisel päeval tekkis Teisel lasteaias sõrme peale ringikujuline marraskil tulipunane laik, nagu oleks kerge põletushaavaga tegu olnud. Sellise „põletushaavaga“, mis tekib, kui nahka tugevalt ja kiiresti vastu karedat stendi või vaipa hõõruda. Küsisin ka lasteaiaõpetaja käest, kas nemad teavad, mis Teisel juhtus. Nemad ei teadnud midagi, kuid mina teadsin, et see laik tekkis lasteaias, sest hommikul kontrollin alati nende käsi ja küünealuseid ning mingit laiku ei olnud, kuid kella poole ühe ajal, kui talle järele läksin, nägin seda kohe.

Peagi sain kodus kõne lasteaiast, küsiti, kas oleme juba perearstile laiku näitamas käinud. Ütlesin, et ei ole, sest kreemitasin juba Esimest seeneravimiga. Siis tekkis segadus, sest tuli välja, et tema rääkis hoopis Teisest, aga mina Esimesest, kuna tema puhul kahtlustasin kassihaigust.

Kui lõpuks sain aru, et ta räägib Teisest, siis ütlesin, et tal on kõigest nahakahjustus. Selle vastusega ei jäädud rahule. Laiku nägemata leidis terviseõpetaja, et tal on kindlasti kassihaigus. Ütlesin, et neil alles pool aastat tagasi oli kassihaigus ja Teise laik ei ole üldse selle moodigi ning see on pigem põletushaav või muud sarnast. Selle peale käratati, et lasteaias ei ole võimalik end kuskil ära põletada, vaid hoopis mina pole oma lapsi korralikult kassihaigusest terveks ravinud, see on neil nüüd veres ja nad vajavad antibiootikume ning tema on juba perearstile meist teada andnud.

Sellest kõnest jäi väga halb maik suhu, mulle jäi selline mulje, et helistaja meelest olid minu lapsed lausa kassihaiguse puhangus süüdi. Härra läks poistega perearsti juurde, aga registratuurist nad edasi ei saanudki, vaid õde/ämmaemand vaatas sealsamas lapsed üle ja kinnitas, et see on kassihaigus. Härra ei olnud sellega nõus, aga õde jäi endale kindlaks. Minu jaoks tundus see kõik juba absurdne. Jäi mulje, et massiliselt leviva nahahaiguse pärast pannakse igale laigule selline diagnoos, sest mida muud see ikka olla saab.

Helistasin nahaarstile, kellele kirjeldasin laste laikusid ja tema arvas, et Teisel ei ole seenhaigus, kui Panthenoli kreem seda parandab, et pigem siiski nahakahjustus. Küsisin ka üle, kas kassihaigus võib pool aastat veres olla ning kas seda peab antibiootikumidega ravima. Selle peale hakkas ta naerma, et seenhaigus ei saa olla veres ning antibiootikume läheb vaja eriti raskete juhtude puhul, mida ilmselgelt 1-2 laiku ei ole. Kutsus mind lapsi näitama, aga kalli raha eest ma seda teha ei tahtnud, seega ootasime poolteist nädalat.

Arstile saime ette näidata peaaegu kadunud laigud, kuid sellest talle piisas, et kinnitada Teise puhul nahakahjustust (mida kreemitasingi ainult Panthenoliga) ning Esimesel oli hoopis mittenakkav ekseem. Lisaks tuli välja, et koolis ja lasteaias levis inimeste seenhaigus, kassidega ei olnud seal midagi pistmist, kuid minu lastel oli suvel siiski päris kassihaigus, mille nad said nakatunud kassipojalt.

Kokkuvõttes olid lapsed kaks nädalat niisama kodus ja mina tundsin end veel pikalt terviseõpetaja poolt solvatuna. Kusjuures ma tänaseni ei tea, milline too terviseõpetaja üldse on ning ma pole saanud talle ka öelda, kuidas ta oma süüdistustega eksis.

Igatahes, kui poisid lõpuks lasteaeda tagasi said, siis kohal said nad taas vaid loetud päevad käia. Üks haigus ajas teist taga ja see ei saanud otsa isegi mitte suvel. Viimase aasta ja kolme kuu jooksul on meie majast läbi käinud igasuguseid haigusi, enamik küll kergekujulistena.

Näiteks ärkasid Teine ja Kolmas ühel hommikul villiliste jalataldade ja peopesadega, hiljem tekkisid üksikud villid ka Neljandale. Ilmselt põdesid kergelt enteroviirust. Esimene jälle ärkas ühel hommikul valutavate käte ja jalgadega, ta ei saanud end isegi riidesse panna, lisaks tekkis palavik ja kurguvalu. Kolmandal on korduvalt larüngiidihood olnud ja ühe korra käis sellepärast kiirabi siin, kes viis ta omakorda haiglasse, sest ravim ei hakanud kodus toimima. Koju tagasi sai siiski juba paari tunni pärast.

Ka esimene kõrvapõletik lisandus haiguste nimekirja. Jälile saime sellele siis, kui kesest kuumalainet hakkas Neljandal kassajärjekorras ühest kõrvast kollast lima voolama, sinnani polnud tema põletikust aimugi. Maakonnas puhkasid kõik LOR arstid ja pidime käima Tallinnas, kus diagnoositi mädane keskkõrvapõletik. Selleks ajaks olid närvid juba päris kurssis laste tervisejamadest. Varsti olid Esimesel kõrvad tatti täis, aga põletik oli tal kuskil mujal, lihtsalt lima kogunes igale poole kanalitesse ja ummistas ka kuulmiskanalid. Mõlemad tegid antibiootikumikuuri läbi ja ka Kolmas oli aasta jooksul juba kaks korda antibiootikume saanud. Viis aastat sai ilma ja siis järsku neli kuuri ühe aastaga, minu jaoks oli see hirmutav.

Lisaks nendele igasugustele muudele jamadele oli lastel pidevalt köha ja/või nohu, mis alati ei allunud vaid hanerasvale ja kummeliteele, kasutasime ka kangemaid ravimeid ja isegi retseptiravimeid, et köha laseks öösel magada. Muidugi esines kõigil kolmel poisid oksendamist, ma isegi ei mäleta enam, kui palju kordi, õnneks möödusid need taas kiiresti ja kergelt. Teine ja Esimene olid erinevatel aegadel kõrge palavikuga pikali, sellist asja polnud samuti varem esinenud. Neljas vindus suurema osa ajast ning lükkasime pidevalt vaktsineerimist edasi ja seda kuude viisi.

Tegelikult raskeid põdemisi (peale Kolmanda larüngiidi) polegi olnud, laste enesetunne on haiguste ajal enamasti hea olnud ja võiks öelda, et isegi hästi on läinud, kuid need tervisejamad muutusid juba väga tüütuks, ei möödunud kahte nädalatki nii, et kõik neli last oleksid terved olnud. Sellel sügisel algas lasteaiahooaeg samas vaimus – 3 päeva kohal, 3 nädalat kodus, 2 päeva kohal, 3 nädalat kodus…

See ei olnud küll põhjus, miks ma sensitiivi juurde läksin. Otsest põhjust tegelikult ei olnudki, mu ema oli hoopis see, kes mulle aja kirja pani, kui oli näinud mind emotsionaalse kokkuvarisemise äärel.

Igatahes kohapeal küsisin, miks lapsed kogu aeg haiged on ning nõid küsis minu käest esimese asjana maja aadressi. Andsin hoopis pildi ja pendel hakkas selle kohal vist vales suunas keerlema, igatahes tema ütles, et majas on tagurpidi energia ja selles asi ongi. Lihtne!

Järgmisena hakkas ta maja energiat puhastama ja tegi seda ikka päris pikalt – puhastas vaheldumisi pilti ja enda kätt küünlaleegi kohal ning hoidis kätt pildil, et uut energiat laadida. Protseduuri lõpp oli ilus, tema hoidis kätt pildil ja pigistas silmi kõvasti kinni ning siis tuli päike välja ning ta ütles: „Oi, päike tuli välja, nii ilus!“Ta ei saanud seda näha, sest tal olid silmad kõvasti kinni ja ta istus seljaga akna poole, aga ta „nägi“ siiski ja samal ajal sai energia laadimine ka valmis. Sensitiiv sõnas enesekindlalt: „Nüüd on kõik korras!“

Usu või ära usu, aga kõik ongi korras – lapsed on viis nädalat terved olnud, nad on viis nädalat lasteaias käinud! Ma muidugi ei arva nüüd, et nad enam kunagi haigeks ei jää, aga praegune seis on minu jaoks tõeline ime ja ma väga loodan, et mu tugeva tervisega lapsed on tagasi.
Keda sellised müstilised asjad huvitavad, siis olge valvel, noppeid antud visiidist tuleb veel