Kujutasin tänast päeva, esimest adventi, veidi teistsugusena ette, sest nädala alguses oli üsna suur võimalus, et Silveril saab reedega tööhooaeg läbi. Ma muidu ei ole eriline jõulufanatt, aga seekord tekkis koos ootuse ja lootusega mõnus jõulumeeleolu, ostsin isegi Nurme “Vürtsivalgus” lõhnaküünla, et esimesel advendil oleks terve korter seda meeleolu täis. Lõhna osas oleks tegelikult jõulupudrust ka piisanud.Noh, lõhn oli, meeleolu oli, aga Silverit ei olnud … Veidi kahju oli, aga kuna viimati nägime alles kaks nädalat tagasi, siis igatsus veel ei murra ja jaksan oodata teda teise advendini, selleks ajaks peaks ta küll kodus olema.

Lõhnaküünlaid ostsin tegelikult rohkem ja eesmärk ei olnud jõululõhna koju tuua, vaid peita haisu, mis kasside, merisigade ja rottidega kaasneb. Kui kaasneb. Ma siin alles küsitlesin üht võõrast nina, kelle arvates ei olnud meil kassikusehaisu ning merisigade ja rottide puurid ei olevat ka haisenud, aga võib-olla oli tal nina kinni, võib-olla oli lihtsalt viisakas.

Sõbranna küsis küll ühel hommikul otse, mis meil toimunud on … Siis oli kassikusehais muidugi läbi kinnise nina ka tunda. Kass lasi vaiba täis, pesin selle õhtul masinas läbi ja jätsin ööseks radika peale ning hommikuks haises terve korter. Ma ei tea, kuidas nii, aga tehtud protseduurid pigem võimendasid seda haisu.

Alustades algusest, siis oktoobri keskpaigas sain hakkama suure veaga, ma vahetasin vana hea kassiliiva saepurugraanulite vastu ja Ruubi, igavene pirtsutaja, väljendas üsna ruttu oma pahameelt ning tegi oma mõlemad hädad vaibale. Läksin kohe liiva peale tagasi, kuid Ruubi pirtsutab ikka veel ja tänaseks on kolm kaltsuvaipa korduvalt pesumasinast läbi käinud ning kappi ära pandud, sest muidu ta suure tõenäosusega kergendaks end nende peal.

Viimane kord, millest on juba nädal möödas, pissis ta minu nina all vaibale ja ma ei ole kindel, kas ta heitis ette musta liivakasti või seda, et olin terve päeva ära olnud, mistõttu oligi liivakast täis ja söögikauss tühi. Ma pissimise hetke ei näinud, aga demonstratiivset vaiba kraapimist märkasin küll … Loik ise oli nii väike, et seda kogust oleks jaksanud kinni hoida küll veel. Pigem jäi mulje, et ta tahtis oma teoga midagi öelda.

Olen nüüd terve nädala hoidnud liivakasti piinlikult puhtana ja söögikaussi alati täidetuna ning kass kuskile mujale oma hädasid teinud ei ole. Kaltsuvaipasid pole muidugi enam maas ka, aga kui tal tuju peale tuleb, siis väikeste toas on suur vaip veel alles ning terve esik on kaetud vaipkattega …

Ühesõnaga on siin viimastel nädalatel olnud palju ebameeldivat lõhna ja kuna mul nagunii on pidevalt hirm, et mu nina on loomadega lihtsalt harjunud ega tunne, kuidas nende puurid tegelikult haisevad, siis ostsin elu esimesed sojavahast lõhnaküünlad.Nurme e-poes on küünlad praegu 40% soodsamad ja vähemalt 35-eurose tellimusega saab kingituseks kaasa magneesiumiõli, ma seda ei teadnud, nii et see oli tore üllatus. Mul on magneesiumiõli muidu kogu aeg olemas, aitab väga hästi, kui jalakrambid kimbutavad. Mitte küll sekundiga, kuid loetud päevadega küll ja kui nüüd mõtlema hakata, siis ma pole enam ammu voodis sirutamisest krampi läinud jalataldade pärast väänelnud. Enne magneesiumiõli oli see igapäevane nuhtlus. 

Isegi, kui tõesti meie loomaaed siin ei haise, siis miski ikkagi haiseb … Kas on võimalik, et suitsuhais on veel aastaid hiljem korteris tunda? Sest minu jaoks on see täielik suitsukas, mis esikus vastu lööb, kui pole päevi või nädalaid kodus olnud. See ei ole meie kodu lõhn, vaid miski, mis on üürilistega tulnud ja nendest maha jäänud. Lõhnaküünalde lõhn võiks nüüd samamoodi igasse seinaprakku imbuda ja kodule uue lõhna anda.

Kui ostetud küünalde lõhnadest rääkida, siis “Vürtsivalgus” on minu jaoks tegelikult natuke liiga vänge. Jõulune on küll, aga mulle hakkab üsna ruttu vastu ja see ei üllata mind, sest mulle pole tegelikult kunagi jõuluvürtside lõhn peale läinud. Küünla lõhn ei ole halb, aga paneb lõpuks pea valutama … mis iseenesest annab ka jõuluemotsiooni edasi, sest jõulud ja peavalu käivad sageli kokku.

“Nurme saladus” on rohkem minu maitsele, mõnusalt magus, panin selle meie magamistuppa ja sensuaalse lõhnaga “Romantilise puudutuse” jätsin sahtlisse oma aega ootama, kuigi ostes oli vastupidine plaan.Nurme sojavahast küünlaga asendasin viis tavalist parafiiniküünalt, mida ma olin põletanud vaid korra, sest need täitsid rohkem dekoratiivset rolli, aga need ei olnud enam pealtpoolt kollaseks luitunud välimusega dekoratiivsed. Kuna parafiinist eritub õhku kahjulikke aineid, siis ma ei hakanud kollasekirjuid küünlaid väikeses magamistoas lõpuni põletama, aga ära neid ka ei visanud – viin need hoopis vanaema ja vanaisa hauale.

Kui olin Nurmest tellimuse ära teinud, siis avastasin, et Signe Seebid tootevalikus on samuti lõhnaküünlad, mis põlevad ligi kaks korda kauem ja kuna Signe Seebid vannitooted on mulle alati meeldinud, siis tellisin samal õhtul sealt ka veel ühe lõhnaküünla ja kui ma juba midagi ostma hakkasin, siis lisasin korvi ka huulevõide ja kehakoorija. Viimase puhul tekkis küll tunne, et reedan Bon Meritet, kelle kehahooldustooteid viimased kaks aastat kasutanud olen, kuid hind oli sünnipäeva raames liiga hea, et jätta võimalus kasutamata. Signe pakis oli ka väike kingitus – näovõie. Sõrmede vahel tundus see kahtlaselt rasvane ja kuna mul on niigi kohati rasune näonahk, siis kartsin, et see teeb asja hullemaks, aga ei, imendus hästi kiiresti ja mingit rasust läiget nahale ei jäänud. Talvel saab sellest kindlasti asendamatu abimees, kui jälle suusatama hakkame ja külm põsed ära võtab.

Signe Seebid “Looduse värskus” sojavahast küünal lõhnab täpselt nii sidrunheinaselt nagu lootsin, mulle väga meeldib. Lisaks põleb see kuni 58 tundi, nii et saan sidrunheina värsket lõhna pikka aega tunda.

Kohvi-greibi kehakoorija on taas üks kiidetud ja tunnustatud toode, mida ma ei ole jõudnud veel kasutada, kuid mille välimus ja lõhn on paljulubavad. Paki sain kätte laupäeval ja samal päeval kasutasin lõpuni oma lemmiku Bon Merite mask-koorija, nii et õigel ajal tegin oma tellimuse, uuel laupäeval saan juba saunakohvi nautida.

Neljandale ostsin huulevõide, kuigi mulle tegelikult ei meeldi sellised, millel tuleb sõrmepidi sees käia, sest see on ebahügieeniline ja ebamugav lahendus, aga taas, hind oli katsetamiseks hea. Neljandal küüsi ei ole, seetõttu tema jaoks ebamugavuse faktor nii suur ei ole, ebahügieeniline osa teda samuti ei morjenda, nii et las olla sõrmepidi purgis, kui huuled lasteaias tunda annavad. Poistele ostsin Nurmest huulepalsamid, sest talvel kuluvad nendelgi sellised asjad ära. Huulevõide ja -palsamid tõi lastele tegelikult päkapikk, sest tal ei olnud midagi muud sussi saapa sisse panna. 

Üks väike vihje neile, kes Signe Seebid e-poest suuremat tellimust tahavad teha, aga sünnipäevasoodustustest ilma jäid: praegu antakse tellimusega kaasa 20% suurune sooduskood järgmiseks ostuks, nii et esialgu tasub teha väiksem ost ja siis suurem. Kuna tarne pakiautomaati maksab euro, siis ei ole selline topelt tellimine rahaliselt kulukas, ainult ajaliselt (ja ma hea meelega säästaksin teid sellest, aga ma ei tohi oma koodi jagada).

Tagasi tänase juurde minnes, siis hommik algas meil kerge koristamise ja kodu ehtimisega, viimase nimel loobusid lapsed isegi vanaema juures ööbimisest, nii et see oli suur sündmus. Suurt ehtimist iseenesest ei olnud, sest iga aastaga on jõulukaunistusi aina vähemaks jäänud, aga lastel läksid silma särama juba ainuüksi elektriküünalde peale ja minu silmad pani särama korras kodu.Neljas alustas kassi ehtimisest.

Üldse oli tänane päev kuidagi nii päris, selline mõnusalt jõulune. Ma ei tea, kas ma üldse ühelgi aastal olen esimeseks advendiks sedasi jõulumeeleolus olnud. Kinkide osas jõuludeks valmis olen küll olnud, aga seekord on kuidagi vastupidi, meeleolu on olemas, aga kingituste peale pole üldse veel mõelnudki. Kuna kingituse teeme ainult lastele ja asju neil juurde pole vaja, siis mõtlen praegu, et võiks neile kinkida hoopis mälestused – läheks kuskile, kus varem pole käinud või teeks midagi, mida varem pole teinud.Kui kodu sai korda ja ehitud, siis sõime ideaalset esimese advendi hommikusööki – jõuluputru. Me ei söönud seda esimest korda, nii et ma juba teadsin, et sööjaid saab olema ainult kolm, sest kahele suuremale see puder ei maitse, neile tegin kaerahelbeputru võisilmaga. Nüüd, kus olen hakanud rohkem putrusid tegema, on suuremate poiste puhul tulnud selgelt välja soolase pudru eelistus ja võisilm on nende eriliseks lemmikuks saanud. Ma ei ole üldse pettunud, et nad igas versioonis putrusid ei söö, mul on hea meel, et nad mingiski versioonis seda teevad. Jõulupudru puhul olin isegi alguses kõhklev. Nagu eespool kirjutasin, siis jõuluvürtside lõhn ei ole mu lemmik ja paraku on nende maitsetega sama lugu. Mulle ei maitse klassikalised piparkoogid, eelistan iga kell Kalevi mahedaid piparkoogiküpsiseid ja jõulukookidele eelistan kõikvõimalikke muid kooke, sest ma ei ole veel saanud koogiletist sellist jõulude eritoodet, mis mulle meeldiks.

Jõulupudrust ei oodanud ma seega ka suurt midagi ja kui seda esimest korda tegin, siis juba lõhn, mida teised nii kiitsid, oli minu jaoks pisut liig, isegi väga liig. Aga pidin poti kohal olema ja pudruhelbeid mõõdetud kogusele kõvasti juurde valama, sest täisterahelbeid polnud väga nähagi, küll ujusid vees vist kõik õunatükid, mis karbis olid. Kuigi lõhn mulle ei meeldinud, oli esimene maitseelamus mõnusalt mahlane ja hea, üldse mitte liiga jõuluvürtsine.

Täna oli pudrus õunatükke kõvasti vähem, kuid rosinaid oli päris palju ning puder oli endiselt magusalt (maitsestasin meega, mitte suhkruga) mahlane. Jõulumaitsed ei ole muidu mu lemmikud, aga jõuluputru sööksin küll terve detsembri ja ma ei ütle seda seetõttu, et kaks pakki putru kingituseks sain. Ma ei kiitnud teisi Helde putrusid (kolme neist siis, porgandiga variant mulle ei meeldi) ka vastutasuks millegi eest, vaid mulle päriselt need meeldivad. Vinnutatud lihaga varianti olen siin kõige rohkem juurde ostnud, sest seda teen kõige sagedamini – lapsed armastavad seda võisilmaga, mina tšilliga.

Suurtele poistele ei meeldi jõulupudru sees rosinad ja pean ütlema, et tegelikult ei fänna lastest keegi kuivanud viinamarju, kringlitest ja pirukatest nokivad kõik neli need välja või jätavad küpsetised üldse puutumata, aga väiksemad söövad jõuluputru kenasti koos rosinatega. Alguses küll lubasid, et kuivanud viinamarju nad ei söö, kuid palumise peale maitsesid ja ilmselt veidi mahlasema oleku tõttu need kaubaks ka läksid.

Muide, mulle pakuti võimalust kirjutada jõulupudrust tasu eest, aga kuna mul oli nagunii plaanis muljeid jagada, siis ma ei soovinud seda tasu. Täitsa imelik tegelikult, öelda ära rahale, mis oleks põhimõtteliselt niisama arvele tulnud, aga ma teeksin seda uuesti. Mainin ära, et tasu eest ei oleks ma kirjutanud midagi teisiti ehk pudru keetmisega kaasnenud lõhn poleks meeldima hakanud ja ma tõesti loodan, et mu lugejaid saavad aru, et kui ma kiidan, siis ma päriselt kiidan, mitte ei ole “kinnimakstud”.

Ühesõnaga oli jõulupudrul täna meeleolu loomise juures tähtis roll, samuti (lõhna)küünaldel, Kalevi piparkookidel, mandariinidel, vähem ja rohkem jõulustel filmidel ning loomulikult ka kõikvõimalikel jõuluehetel. Vaid Silver ja kuusk olid puudu, aga küll tulevad nemad ka või vähemalt üks neist, kuuse osas pole veel nii kindel.Õhtuks meeleolu muidugi hajus, sest siis tuli hakata õppima, keeleharjutusi tegema, pesu pesema, küüsi lõikama ja kuna selleks ajaks olid toad jälle segamini, siis ka koristama. Tavaline argielu, ei mingit esimest adventi ega vürtsivalgust.

Lõpetuseks üks väike küsimus – kas kellelgi on pakkuda Khaled Hosseini raamatut “Tuhat hiilgavat päikest”? Mul on kaks raamatut nüüd olemas ja kolmandat tahaks ka.

https://www.instagram.com/p/Bq5BtkpgSnR/