…lehma!

Ma olin lapsena hull hobuste järele, nii väga tahtsin enda ratsut ega saanud aru, miks vanemad ei luba, kui nad oleksid hobusele koha leidnud küll. Ma nägin pidevalt unes, kuidas ma hobusega ratsutan, mäletan siiani, kui võimas tunne see oli.

Tegelikult olen ma ratsutanud iseseisvalt ainult ühe korra ja seda vist maailma rahulikuma hobusega. See oli üldse esimene kord, kui ma hobuse seljas olin ja ma pole kindel, kas toda aeglast lonkimist saab nimetada ratsutamiseks. Alguses ikka kõndis keegi kõrval, aga hiljem juhtisin hobust ise, kuigi mind ennast ei olnud üldse olla, olin parimal juhul 10-aastane. See juhtus mingisuguse rattamatka ajal kuskil turismitalus, aga sellest matkast ega päevast ei mäleta ma midagi muud kui ainult toda hobust.

Sugulaste täku seljas olen saanud ka põrgata. Umbes sedasi see välja nägi, sest too ülikõrge noor täkk küll väga rahulik ei olnud ning sugulastel endalgi oli raske hobune pidama saada, et mind maha aidata. Pärast seda pani täkk metsa jooksu. Tookord oli suuremaks elamuseks pigem hobusega peaaegu samas ruumis magamine. Meie olime lauda lakas, mis on küüni poole avatud, hobune ise oli küünis ja vahepeal hüppas vastu seina, et meid vaadata. Öösel ta norskas ja hirnus läbi une, mis oli eriti naljakas.

Hommikul oli raske voodiriideid ära viia, sest tuli käia läbi küüni, aga hobune ei olnud väga sõbralik sell. Ta ikka blokeeris tee ja üsna agressiivselt andis mõista, et edasi ei saa, kui talle midagi ei anna. Kui esimesel korral veel kuidagi puiklesin mööda, siis teisel korral olin kaval ja meelitasin ta suhkrutükkidega küüni teise nurka, et vend ja õde saaksid ise voodiriided kiiresti ära tassida. Kaval olin selle hetkeni, mil suhkrutükid otsa said, siis olin ma küüni teises nurgas kurja hobuse poolt sissepiiratud ja vend pidi minema abi kutsuma. Võib-olla ta tegelikult ei olnud kuri, aga ta oli noor ja pealetükkiv, kippus näksama ja ninaga tõukama. Teda ma küll kartsin.

Täna pelgan kõiki hobuseid, enam ma neile ikka julge sammuga ei lähene. Mul on nendega lihtsalt nii vähe kokkupuuteid olnud ja ma ei tunne nende hingeelu.

Samas lehmi ma ei karda, sest olen nende keskel üles kasvanud. Kuna ma hobust ei saanud, siis mingil hetkel üritasin vähe malbematele lehmadele turjale ronida. Sain alati vaid nii kaugele, et olin rinnuli lehma turjal ja lehm keerutas mu maha. Kuid siis avastasin mullikate keskelt lehmakasvu sõbrakese, kes ei teinud teist nägu ka, kui talle turjale ronisin. See ei olnud planeeritud. Me käisime lihtsalt vennaga mullikatele õunu loopimas, seisime koplis suurte kivide peal ja too sõbrake tuli sedasi kivi kõrvale, et sain talle hopsti selga hüpata. Tal oli sellest täitsa ükskõik. Lausa nii ükskõik, et ta ei liikunud edasigi ja nii iga kord, tema hoopis seisis ja sõi rohtu, ükskord libisesin seetõttu mööda tema kaela alla. Kui tahtsin temaga “ratsutada”, siis pidin taskud õunu täis toppima ja neid kaugustesse loopima, et sõbrake õunu otsima sammuks. Mõnikord jooksis vend õunaga ees. 😀 Kuigi oleks olnud palju lihtsam viis…

Kahjuks oli meil vaid üks suvi, siis ta läks lihaks, sest tegu oli “praakmullikaga”, kes poleks mitte kunagi piima hakanud andma. Polnud hobust ja polnud enam mullikat ka…

Ps! Ma olen päriselt saanud kingituseks lehma. Tegelikult küll vasika, aga temast kasvas ikkagi lehm. 😀 Tema nimi oli Roosi, mäletan veel ähmaselt tema nägugi, kuigi teda pole enam ammu siin ilmas. See omapärane kingitus meenus mulle täna sõbrannaga vesteldes ja üks asi viis teiseni, varsti meenutasin juba ägedamaid lehmi, kes mu vanematel kunagi olnud on ja lõpuks jõudsin siis selle postituseni. 🙂