Enne lapsi unistasin ma kaksikutest tüdrukutest, veel esimese raseduse ajalgi lootsin, et lapsi on kaks, aga tüdrukusoovi enam ei olnud. Oli hoopis tugev “poisitunne” ja teda oli üks. Polnud hullu, ta vähemalt nuttis terve esimese eluaasta kahe lapse eest. Rohkem ma kaksikutest ei unistanud, sest Esimese kõrvale ma enam kahte beebit ei igatsenud, vastupidi, soodumuse pärast tundsin nende ees hirmu. Õnneks tulid kõik ühekaupa!

Aga oma kaksikud tüdrukud ma siiski sain, sest leidsin endale parima sõbranna, kelle tütar on Neljandaga samal päeval sündinud ja nüüd on meil kahepeale kaksikud. See on nii lahe ja mul on nii kahju, et me ei olnud bestikad juba raseduse ajal, siis ma poleks küll pärast sünnitust haiglast koju kippunud, vaid oleksin olnud nõus sõbrannaga ühispalatis olema. Aga mis sellest enam, vähemalt on meil kaksikud tüdrukud ja… Jumal tänatud, et üks neist on sõbranna oma. Ma hoian Kaksikõde kolmandat päeva ja… Jumal tänatud, et ta teise ema oma on ning õhtul enda koju läheb.

Ärge saage valesti aru, Kaksikõde on väga tore laps, aga tüdrukud on koos nagu “sellistsõnapoleolemas” ja nad on mind täna “sellistkamitte” ajanud. Asi on muidugi selles ka, et mul oli üleüldine kaos lõunani, sest Härra ajas Soomes paberiasju ning temal oli vaja numbreid ja aadresse ning mina elasin tema asjadele kaasa, sest paratamatult muretsen ka mina, kui tema saab kohtutäiturilt alusetuid nõudeid. Seega ma olin pidevalt telefoni küljes ja lapsed olid kõikide muude asjade küljes.

Kui päris alguses hakata, siis tegelikult stressitase tõusis kõrgele juba hommikul, kui ma püüdsin nuputada, kuidas viia kaks tervet poissi lasteaeda kolme tõbise lapse kõrvalt. Kuna kell tiksus lastest kiiremini, siis otsustasin riskida ja panin kolm last elutuppa kinni ning jooksujalu viisin poisid ära. Olin ära 10 minutit ja kui ma elutoa ukse uuesti lahti tegin, siis pidin pikali kukkuma. Põrand oli kaetud kõigega, mis neil käeulatuses oli – pildid, lauamängud, pusled. Kahetsen, et pilti ei teinud, aga selleks polnud enam aega, kui majahuvilisega sai kokku lepitud, et nad tulevad tunni pärast. Mul oli koristamist kahe tunni jagu.

Noh, nii ma siis rääkisin Härraga, koristasin ja püüdsin teha nii, et lapsed samal ajal mingi hullu pahandusega hakkama ei saaks. Kui tüdrukud silmapiirilt kadusid, siis ma väga inspireerivalt kutsusin neid appi puslejuppe kokku korjama, aga nemad kasutasid saadud sekundid ära selleks, et 2 kilo kassikrõbinaid köögipõrandale valada. See pole küll kõige hullem pahandus, aga tehti väga valel hetkel.

Sedasi mitme asja vahel nahka märjaks ajades olin niigi natuke palju pinges ja siis tuldi veel ootamatult ukse taha ka. Maja vaatama. Kui ma natuke pahaseks sain, et nii need asjad ei käi, et tullakse etteteatamata ukse taha ja mainitakse seda ainult äiale, kes paraku seda maja siin ei müü, siis öeldi, et tuldi ainult telefoninumbrit küsima. Jah, seda tuldi kahekesi ukse taha küsima, sest Härra vanematel ometi minu numbrit ei ole. Loogiline.

Ühesõnaga on mul endal lihtsalt täna raske tüdrukutega hakkama saada, kui nemad Soome bürokraatia ning majahuviliste kõrvalt kassikrõbinaid maha kallavad, külmikust mune välja võtavad, vannitoas vett raiskavad, tuhakogujast tuhka välja kraabivad, riidekappe sorteerivad, mänguasjakaste tühjendavad (et nendes istuda), kassi pooleks tirivad, kindaid kraanikausis pesevad, oma riideid vahetavad, tooli abil Esimese voodisse ronivad ja siis mind appi karjuvad ja nii edasi.

Nad tõmbasid kahekesi kõik Neljanda riided välja, üks pani endale veel ühe kihi selga, teine kooris end paljaks ja küsis abi uue outfiti selga saamisel. Varsti hüüdis ta mind vannitoast – tema uued riided olid ilusti vanni ees ja tema ootas porgandpaljana vannis. Igav ei olnud!

Ma seda ei näinud, kes täna selle tuhaluugi avastas, aga pärast seda on tüdrukud igal võimalus põlvili pliidi ees ja kättpidi tuhas. Kaksikõde läheb küll koju, aga minu enda laps seda tuhaluuki enam rahule ei jäta. 

Ja ma olen üsna kindel, et Kaksikõde oma kodus veega väga ei sodi, aga siin on ta Neljanda eeskujul pidevalt vannitoas ja soristab vett. Ja nad kumbki ei tule enne ära ka, kui ma neile vannituppa järele lähen, eemalt ma võingi hõikama jääda. Okei, selles osas on Kaksikõde tegelikult tubli, et tema enamasti ikka kohe noogutab ja jajahhitab ning tuleb ära, aga minu 2-aastane väljalase on päris kurt, ja kui teda kättpidi välja tirida, siis sõimatakse mind s*takotiks. Selle sõna õpetas ta Kaksikõele ka selgeks.

Seegi hea, et Kaksikõde ei ole kohutav kahene – ta ei karju, nuta, jonni, protesteeri ega provotseeri ja loomulikult ei sõima ta mind s*takotiks. Vaheta või lapsed ära, sest minu oma pigistab endast kogu aeg nuttu välja ning on ropu suuga. Kui mina kutsun kassi Rutsiks, siis tema kutsub samamoodi, aga P-tähega… Selle kõrval on s*itakott isegi leebe sõna.

Igatahes sain toad korda ja sain maja näidatud ning tuppa tagasi jõudes olid elutuppa kinni jäetud lapsed selle taas segi keeranud, ühe kardina alla kiskunud ja vaatasid aknast, kuidas meie Milli naabri aias keksis. Teda ei ole ma siiani püüdma läinud, loodan, et tuleb ise koju tagasi. Härra sai ka kohtutäituriga asjad korda ning kela asjad uuesti liikuma. Sain hakata süüa tegema ja samal ajal said lapsed koristamiseelset olukorda taastada. Nüüd sain veidi puhata ja kohe hakkan otsast peale koristama, sest varsti tulevad järgmised huvilised.

Aga enne seda läheb Kaksikõde oma koju.
Ma ei tea, mida ma mõtlesin, kui unistasin kaksikutest tüdrukutest. See on hullem kui kolm poissi. Ma täna seda ühte poissi, kes koju jäi, polegi tähele pannud. Ta on tüdrukute kõrval nähtamatu.

Lõppu tänase päeva kild, mida ma juba Facebookis jagasin, aga topelt ei kärise.

Preili istus põrandal ja mängis rahulikult, kui järsku hakkas nutma, hoidis oma sõrmedest kinni ja tuli kaebama: “Astus käe pealeee.”
“Kes astus?”
Tõstis oma jala ja nuttes vastas: “See jalg…”

Ma hakkasin sedasi naerma, et mu pingul närvikeeled vajusid hetkega lössi. Hindamatu kaebamisfeil. 😀

Päevad ei ole vennad. Järgnev kirjeldab hästi mu poolteist tundi tagasi toimunud emotsionaalset kollapsi, millele eelnes kaks kohutavat päeva lastega, kelle sisse on ilmselgelt deemonid pugenud. Mul ei ole jaksu ega sõnu kirjeldamaks, mille kõigega mu lapsed viimasel kahel päeval hakkama on saanud, aga tänase õhtuga mu kannatus katkes totaalselt. Ma karjusin oma hääle ära ning saatsin pühas vihas oma põrgulised täna tund aega varem ilma kalli-musi-paita voodisse ja nutsin end tühjaks. Homme on ehk parem päev. Läheksin ka hea meelega magama, aga ma ei saa, sest pesumasin käib veel, kuna lapsed, kes keelust hoolimata käisid minu toas, jätsid kassi sinna kinni, mille tõttu oli Ruudi sunnitud kakama voodisse ja sellega kaasnes kaks masinatäit pesu. Pluss kohutav hais toas, mis ei ole vaatamata tunnipikkusele õhutamisele kuskile kadunud.