Täna läks ilm alles õhtu poole ilusamaks ning Härra läks õue tööle, me läksime lastega niisama õue hängima. Kui Härra kõõlus redeli peal ja täitis maja krohvi sees olevaid pragusid, siis näitasin talle liivakastist jäänud nelinurkset musta maad ning pakkusin, et sinna sobiks hästi telliskividest põrand, sest siis:
1) saab väljakaevatud mullaga täita ära kaevuümbruse, kust eelmisel suvel kangutasin välja katkised betoonplaadid.
2) saab aiamööblile kõva põranda ning lauda ei ole vaja niitmise ajal eest tõsta.
3) leiab rakenduse telliskividele ja saab tööriistakuuri ruumi juurde.
Härra leidis, et hea mõte ja minut hiljem loopisin juba labidaga mulda kaevu ümber. Viis minutit hiljem oli mu pulss 250, seisin nõutult seina ääres ja tõdesin, et pealnäha kerge töö ei olegi nii kerge.
Aga alla ma ei andnud – kaevasin edasi, silusin, tassisin telliskive ja nii edasi. Neljas tüdines vahepeal ära ja Härra läks temaga tuppa, mina töötasin poistega edasi. Tegime suurepärast koostööd, nemad sättisid telliskivid paika ja mina sättisin need hiljem paremini paika.
Härra jälgis meid köögiaknast ja tegi samal ajal perele süüa, vahepeal kommenteeris aknast, kui normaalne, et tema vaaritab toas ja naine teeb õues rasket tööd. Ta ei teinud seda üldse etteheitvalt, pigem oli õnnetu, et tema peab toas olema ega saa aidata. Mina olin jälle õnnelik, et tema lasi minul õues tegutseda. Kui üksi olen, siis mul ei ole seda luksust, et saan tuhinaga kõik tööd lõpuni viia. Varem ei saanud ma seda ka siis teha, kui Härra kodus oli, sest alati oli keegi nii väike, et emme (koos oma piimaletiga) oli A ja O. Seega naudin ma nüüd väga neid hetki, kus Härra võtab lastega ohjad üle ja mina saan olla oma aja peremees.
Selle pisikese platsikese tegemise peale kulus mul ligi kolm tundi ja nüüd “tiivaluud” valutavad, aga tulemusega võib rahule jääda. Härra küll ütles, et talle vahepeal tundus, et asi läheb täitsa rappa, aga lõpptulemus talle siiski meeldis.
Need plaadid, mis jalgade alla jäid, pole sugugi sedasi sätitud, see on hoopis tore kokkusattumus. Ma ei võtnud ühtegi mõõtu ja see ruut ka pole võrdsete külgedega, kuid ma ei ajanudki täpsust taga. Tühimikud täidame hiljem parajaks lõigatud telliskividega ära ehk siis Härra lõikab relakaga kivid mõõtu ja mina heal juhul panen need paika.
Nüüd võiks olla homme ilma, et saaksime laua taha istuda ja selle aasta esimese grillimise ära teha. Jumal teab, millal jälle uus võimalus avaneb.
