Meil on kassid Ruubi ja Robin, kes said endale nimed kohe, kui nad perre tulid. Ruubi nimi oli alguses küll Ruudi, aga see muutus, kui loomakliinikus selgus, et kastreerimise asemel läheb steriliseerimiseks. Merisigadele panid lapsed esimesel kohtumisel nimed – Muri ja Nupsik. Sama kiiresti said endale nimed rotipreilid Siidi ja Saara. Nüüd on meil varsti nädal aega kaks apteegikaani olnud, kellele pole osanud isegi lapsed nimesid anda. Milline on tüüpiline kaani nimi?

Kaanidel endil on tõenäoliselt ükskõik, kas neil on nimed või ei ole, sest pai ja tegelemist nad nagunii ei taha, vaid vett tuleks aegajalt vahetada ja korra aastas võiks lasta verd ka imeda.Minu kaanid pärast lõunasööki, enne olid palju väiksemad.

Ma ei karda vist ühtegi elukat, aga kõrvaharke pean küll jälestusväärseks ja kaanidest ma ka varem eriti rohkem lugu ei pidanud. Kui aga sõbranna läbis oma õpingute käigus kaaniravi koolituse ja sellest väga positiivselt rääkis, siis hakkas see teema mindki huvitama ning tahtsin kaaniravi omal nahal kogeda. Eelmisel reedel jõudiski sõbranna kahe pisike kaaniga minu juurde.Näost ei ole seda küll näha, aga tegelikult oli mul esimese kaani paigaldamise ajal väike närv sees, või isegi päris suur, sest hetkeks ajas isegi iiveldama. Seda ainult hetkeks, sest ma olin ikkagi umbes viis kuud seda kogemust planeerinud ja oodanud ning olin vaimselt nii valmis, et kõhklema ma ei hakanud.

Kui esimene kaan oma hambad mulle sisse lõi, siis muutusin taas rahulikuks – see oli küll valusam kui sääsehammustus, kuid mitte nii valus kui pelgasin. Ütleksin, et füüsiliselt on see protseduur täiesti talutav, vaid esimestel minutitel on tunda torkimist, mis meenutab veidi nõgese kõrvetamist. Iseasi on see, kas see ka vaimselt talutav on. Paljude jaoks ei ole.

Minu jaoks oleks veel aasta tagasi mõte kaaniravist judinaid tekitanud, aga sõbranna enda kogemus muutis ka mind avatumaks ja uudishimulikumaks. Kui ma lugesin, kuidas kaanid aitavad veresoonkonna haiguste, juuste väljalangemise, artriidi, migreeni, spordivigastuste, endometrioosi, põletike ja paljude muude probleemide puhul, siis minu avatus ainult kasvas ja ma jõudsin punkti, kus lasin rõõmsalt kahel kaanil tunnikese mu verd imeda.Pildil on mõlemad juba veidi söönud ja kosunud. Teine kaan ei haakinud end kohe kinni ja kui lõpuks hambad sisse lõi, siis mõnules rohkem niisama, ei hakanud aplalt sööma. Esimene kaan pugis korralikult, näitaksin sellest videotki, aga see ilmselt ei vaimusta teid sama palju kui mind.Sellel pildil hakkavad nende kõhud juba täis saama. Pisem kaan hakkas hiljem sööma ja lasi varem lahti ning tema jäigi teisega võrreldes väikeseks. Suurem kaan oli naha küljes kinni veidi üle tunni ja kasvas ikka mitu korda suuremaks. Muide, mõlemad higistasid söömise ajal ja seda higi pidavat paljud naised endale näonahale määrima, pidavat ka kasulik kraam olema.

Sõbranna ütles enne kaanide paigaldamist, et pärast võib isegi mitu päeva verd või koevedelikku immitseda … Immitseda. Palju seda siis ikka tuleb, kui ainult immitseb? Kui ta aga hammustusjäljed paksu kihi haavapatjade ja lataka plaastiga kattis ning soovitas ööseks rätiku tagumiku alla panna, siis sain aru, et ta pidas immitsemise asemel silmas päris verekaotust. Ma olin tegelikult selleks valmis, ei tulnud päris šokina, kuid sellist verejooksu ei osanud ka oodata, kus isegi paksust kihist haavapatjadest jääb väheks.

Esimesed kaks tundi olidki kõige hullemad, haavapadjad ja plaaster vastu ei pidanud, veri hakkas läbi tulema. Viis tundi hiljem oli verejooks juba immitsemiseks muutunud, ööseks rätikut alla ei olnud vaja panna ning hommikul sain suured plaastrid asendada tavaliste väikestega ning 24 tundi hiljem ei hakanud augud isegi saunalaval uuesti immitsema. Hammustusjälg kaks päeva hiljem, sama suur kui väikese sõrme tipp. 

Hammustuskohad ei hakanud sügelema rohkem kui tavalised sääsehammustused, kui sedagi. Vaid paar korda on sügelus olnud nii tugev, et olen neid kohti süganud, aga mitte liiga kõvasti. Igatahes katki ma end kraapinud ei ole, mida sääsekuppude puhul on küll ette tulnud.

Kokkuvõttes ei olnud kaaniravi juures minu jaoks midagi ebameeldivat, vastupidi, protseduuri lõpuks hakkasid kaanid mulle nii meeldima, et mul ei olnud südant neid surma saata ja jätsin nad endale. Ma võin neid korduvalt kasutada, aga nüüd läheb omajagu aega, kuni nad uuesti süüa tahavad. Selleks ajaks on mu kaanide arv tõenäoliselt kümnekordistunud, sest kavatsen vahepeal protseduure veel ja veel teha.

Kellel on kaaniraviga kogemusi? Leevendas mõnda tervisehäda või parandas enesetunnet?

PS! Lapsed on meie uued lemmikud kenasti omaks võtnud, kõige rohkem imetleb neid pesamuna, kelle arvates on nad väga armsad tegelased. Minagi vaatan neid nüüd pigem imetleva pilguga, õudust nad minus kindlasti ei tekita.