kaerakliid |

Otsisin postituse pealkirja jaoks Folklore.ee andmebaasidest pudruteemalisi vanasõnu ja mõistatusi ega suuda enam kunagi võisilmaga putru sama pilguga vaadata, sest just see on vastus halli härja ja tema mädase silma mõistatusele. Sama lugu ka mädapüti ja igasuguste mädaste selgade või aukude mõistatustega (alates numbrist 4630). Tekib küsimus, kas vanasti oli mädal mingi muu tähendus, et seda nii ohtralt pudru kirjeldamiseks kasutati? Või oli inimestel kesisest toiduvalikust nii villand, et negatiivsed seosed olid kerged tekkima?

Minu lapsepõlves küll kesist toiduvalikut ei olnud, kuid pikka aega oli minu kiireks hommikusöögiks tops kohupiimakreemi ja kuigi sellest on juba 15 aastat möödas, on mul kohupiimakreemidest siiani isu täis, ainuüksi mõte neist ajab iiveldama. Kui mädaste mõistatuste autorid tundsid pudru suhtes midagi sarnast, siis mõistan neid täielikult. Minu loodud mõistatus kõlaks ka umbes nii: tops külmkapis, sees kohutav piin…

Pudru puhul on erinevaid variante nii palju, et see hommikusöök ei muutu vist kunagi päris üksluiseks. Endal küll kogemus puudub, aga järeldan seda teiste kogemusest. Kui Instagramis ja Facebookis küsisin, kas 10 hommikut putru oleks väljakutse, siis enamus vastasid, et ei ole ja nii mõnigi lisas, kuidas nende peres süüaksegi peaaegu igal hommikul putru, niimoodi aastast aastasse.

Ka meie jaoks ei olnud väljakutse (mille Helen meile esitas) süüa 14 hommikut järjest putru, aga mõni puder ise oli väljakutse.
Igal hommikul enne või pärast söömist tehtud pilt.

Tegin esimesel hommikul segu kahest Helde sarja soolasest pudrust, sest arvasin, et sedasi võiks porgandiga variant meile meeldida, aga eksisin, see rikkus hoopis vinnutatud lihaga pudru ära. Selle segu söömine oli päris kindlasti väljakutse! Porgandi ja seemnetega mitmeviljahelvestest tehtud kotletid meeldivad muidu meile kõigile, lihtsalt pudruna see helbesegu peale ei lähe. Helen Helde kotletid 2 Heleni kodulehel leiduva retsepti järgi tehtud kana-kodujuustukotletid mitmeviljahelvestega.

Segaputrudest rääkides, siis Silver tegi siin mingi aeg vinnutatud lihaga putru… Ma sain kohe aru, et hommikusöögi juures on midagi valesti, aga eriti imelikuks läks asi siis, kui koos vinnutatud lihaga jäi hamba alla rosin. Minu hämmingu peale teatas Silver, et vinnutatud lihaga helbeid oli vähe, ta pani jõuluputru juurde… Jõuluputru! Kes nii teeb?

Ma lisan putrudele sageli kaerakliisid juurde, aga eriti hea on kaerakliipuder ise… Avastasin selle tänu lugejatele, kes seda sügisel mannapudru asemel soovitasid – aitäh soovitajatele! Tegin Instagrami storys suuremat sorti pudruküsitluse ja viimase seisuga ei ole 78% vastanutest kaerakliiputru söönud. Ma soovitan proovida, see on veel parem kui mannapuder, aga palju tervislikum. Kaerakliid sisaldavad kõige rohkem kiduaineid, see on ka põhjus, miks neid teistele putrudele juurde lisan, see kulub mu aeglasele seedimisele ära. Kellel veel aeglane ainevahetus, siis eriti hea hommikune ärataja on soolane puder tšillisädemetega (Santa Maria Chili Explosion)… Neljaviljahelbed Tšillisädemed, keset lauda, või kõrval.

Soolase alatooniga pudruna läheb meil kõige paremini peale ~~mädase silmaga hall härg~~ võisilmaga (mitte margariinisilmaga!) neljavilhapuder, seda lapsed tellivad, tatrahelbepuder meeldib neile ka, aga vinnutatud lihaga putru söövad nad pika vinnaga…

Tatrahelbed saatis meile Helen, ise ei ole ma neid kunagi poest ostnud ega ole varem üldse tatrahelbeputru söönud. Tatart teen muidu sageli, aga seda lõunaks või õhtuks, mitte hommikuks. Kuigi maitselt on need peaaegu ühesugused, hakkas mulle väljakutse viimasel hommikul tatrahelbepuder vastu (jätsin pool alles, edasi sõin hoopis kooki) ja sellega sai minu pudruisu paariks päevaks otsa. Ainult paariks!

Millest ei saa mul vist kunagi küll, on Helde sarja mitmeviljahelbed jõhvika, kookose ja õunaga. Mind täitsa hämmastas, kui Instagramis vastas valdav enamus, et see puder ei maitse neile. Minu arvates läheb see iga söömisega aina paremaks, nii et soovitan uuesti proovida. Ma teen seda vee ja piimaga (pooleks või piima natukese rohkem), maitsestan meega, mõnikord raputan peale ka kaneeli (kiirendab ainevahetust, nagu tšilligi) ja ongi ideaalne puder valmis. Helen Helde jõhvikaga 2 Jõhvika, kookose ja õunaga Helde sarja puder, mis on väga hea ka igasuguste lisanditeta.

Alguses meeldisid mulle mõlemad Helde sarja magusa alatooniga pudrud võrdselt, aga ajaga on jõhvika ja kookosega variant nii palju rohkem meeldima hakanud, et õuna ja mustsõstraga putru polegi ma enam teinud, lihtsalt pole isu selle järele. Küll käivad neelud aegajalt sellest helbesegust tehtud muffinite järele… Soojad muffinid ja külm piim, mmm.Heleni kodulehe retseptide järgi tehtud küpsised ja muffinid. Maitsesid väljanägemisest paremini.

Instagrami küsitluse põhjal meeldisid vastajatele enim neljaviljapuder ja riisihelbepuder, vähim meeldisid mõlemad Helde sarja magusa alatooniga pudrud ja tatrahelbepuder. Kaerakliipuder sai ka palju eitavaid vastuseid, aga kuna seal kadus küsimus ära, siis seda ma ei arvesta. Tulemused veidi üllatasid mind, sest ma ei kujuta ette, kuidas saab enamikule meeldida riisihelbepuder rohkem kui jõhvika ja kookosega mitmeviljapuder…

Riisihelbeputru olen elu jooksul mõned korrad teinud, aga siis kasutasin maitsestamisel veel julgelt suhkrut ja sõime putru kisselliga. Nüüd maitsestasin putru ainult meega ja tulemuseks oli üsna maitsetu kokkukleepunud riis. Teist korda seda tegema ei kipu, aga kuna enamuse arvates pole pudrul viga midagi, siis järelikult oli viga minu valmistamisviisis.

Märts oli riisikuu, siis lisas Helen sotsiaalmeediasse erinevaid retsepte, kus riisihelbeid kasutada saab ja nii mõndagi tahan järele proovida, näiteks kookospiima ja mangoga riisihelbeputru või riisidesserti mango ja granadilliga. Instagramis soovitas üks lugeja teha riisihelbeputru mustsõstarde ja mandlitega või peekoni ja salatiga, need variandid kõlavad ka täitsa hästi. Eks ma varsti saan teada, kas riisihelbepuder jääbki minu jaoks väljakutseks või saame sõpradeks. Kavatsen nüüd koolivaheajal esitada pudruväljakutse ka oma vanematele ehk plaanin maal olles neile igal hommikul putru teha. Ma mäletan enda lapsepõlvest ainult mannaputru ja see saab olema ainus, mida ma neile ei tee. Riisihelvestega ei hakka ka ilmselt katsetama, aga teised pudrud saavad olema kenasti esindatud, ehk hakkavad neilegi meeldima.

Muide, tänu lugejatele sain teada, et puder on tegelikult laiskade hommikusöök – aitäh jälle kõigile, kes ütlesid, et putru ei pea keetma! Seda tõesti ei pea tegema. Ma panen hommikul pudruhelbed valmis, valan potti veidi vähem vett, kui õpetuses kirjas ja lähen muid asju ajama. Kui vesi läheb keema, siis valan helbed sisse, segan paar ringi, tõmban poti tulelt ja jätan pudru 10 minutiks paisuma. Ma seisan sedasi pliidi ees kokku 1-2 minutit, nii et hommikupuder ei tähenda mingit aeganõudvat vaaritamist.

Kuigi ma tean, et puder on kiire ja soodne hommikusöök, kaldun ikkagi sageli võileibade poole, sest… Ma ei tea, harjumus. Kui eelmise aasta lõpus sõime juba väga sageli putru, siis mingi aeg vajusin võileibade juurde tagasi ja putru tegin heal juhul 3 korda nädalas. Praeguse väljakutse raames sõime üldse esimest korda 14 hommikut järjest putru ja see ei olnud tegelikult üldse raske, pigem hakkas tekkima juba mõnus harjumus ja ka igatsus, kui pärast väljakutset sõin kahel hommikul võileiba.

Ma olen alles viimastel aastatel (alates Orgu kavaga tutvumisest) hakanud rohkem putrusid tegema, varem tegin ainult mannaputru ja see on ilmselt miski, mille olen lapsepõlvest kaasa võtnud. See tekitas minus sageli süümekaid, sest olen alati pidanud putru kasulikuks ja heaks hommikusöögiks, olen lihtsalt olnud oma harjumuste ori. Võib-olla peaksin iseendale sagedamini selliseid väljakutseid esitama, et hommikupuder muutuks harjumuseks, millest enam lahti ei saa.

Või siis peaksin end rohkem motiveerima teadmisega, et mul on võimalus anda lastele kodust kaasa harjumus süüa hommikuti putru…
Postitus on sündinud koostöös Heleniga, kes varustab meid pudruhelvestega.

View this post on Instagram

A post shared by Liivi Sidron (@kuussidrunit)

Neljas käis täna sünnipäeval, pärast mida vaatasime koos “Luciferi” järele, sest eilne osa jäi vahele ja mul nõudekas käis, ei saanud kohe maale tagasi sõita (sealt kahekesi sünnipäevale tulimegi). Pidime pärast seepi tagasi sõitma, aga läks hoopis nii, et Neljas jäi diivanil magama ja seal magab ta ikka veel. Oli vast äge pidu, kui sedasi läbi võttis.Sünnipäev toimus Kadrinas Roosistuudios, mis alles kevadel avati ja kuhu me siiani ei olnud jõudnud. Koht on väike, aga nii armas ja hubane ning mulle väga meeldib see, et Roosistuudios ei ole elektroonilisi ega plastikust mänguasju. Mõnus vintage-stiilis peokoht. Mulle meeldib veel rohkem see, et ka Neljandale meeldis Roosistuudios, ei olnudki vaja rohkem ruumi ega tulesid ja vilesid. Ilmselgelt läks kogu aur seal üksteisega mängimisele ja möllamisele, muidu ta mul praegu diivanil omadega läbi ei oleks.

Las ta siis magab, võime homme ka maale tagasi sõita, vahet ei ole. Saangi kasutada võimalust ja kirjutada sellest, millest eile jäi eluargi tõttu kirjutamata.

Eile oli viimane koolipäev, ideaalis oleksime pidanud täna juba Soomes olema, aga me vist ei sõidagi üldse Silveri juurde. Mitte et ei tahaks, väga tahaks, aga laevapiletid on kallid, sõidud pikad, vaheaeg lühike, lapsed tahavad vanaemade juures ka olla, Silveril saab ülevaatus sellel kuul läbi ja tema tahaks esimesel võimalusel koju tulla, aga ta veel ei tea, millal see võimalus tekib, äkki juba kolmapäeval, võib-olla alles novembris … Tee siis sedasi plaane, eks.

Praegu meil vaheajaks plaane ei olegi, elame päeva korraga ja vaatame, mis saab. Küll võin anda lääne-virukatele ja miks mitte ka kaugema kandi rahvale viimase hetke idee – seiklusorienteerumine. Pühapäev on viimane orienteerumispäev, õhtuks tuleb vastused toimetada sinna, kuhu need toimetada tuleb. Kadrinas näiteks spordikeskusesse. Osalejate vahel läheb midagi loosi, aga auhinna või auhindade kohta mul info puudub.

Me tegime lastega kolmapäeval Kadrina raja läbi. Tegime tegelikult natuke sohki, esimene ja viimane punkt jäid samal päeval läbimata, aga kokku kõndisime siiski kena kuus kilomeetrit. Lastele muidugi lubasin poole lühemat maad, sest muidu ei oleks nad ideest väga vaimustuses olnud. Lõikasime veidi läbi surnuaia, seda mitte jalavaeva säästmiseks, vaid surnuaia ilu pärast. Mulle ei meeldi matused ja ma ise ei tahaks saada surnuaeda maetud, kuid mulle on alati surnuaiad meeldinud, neis on vaikne võlu. Ilm oli jalutamiseks suurepärane, valdaval enamusel meist olid tujud ka head. Esimene oli rõõmuga peamine kaardilugeja, Kolmas kandis meeleldi pastakat ning Teine ja Neljas vaidlesid seljakoti kandmise pärast (mõlemad tahtsid seda ise teha), kui Teine parasjagu millegi üle ei kurtnud.Kõik on pildil. Peaaegu.

Kodus selgus, et Teine ei kurtnudki niisama kurtmise pärast, kuidas ta ei jaksa kõndida, kuidas jalad enam üldse ei liigu, kuidas ta on nii väsinud ja kuidas tal pea ka valutab juba. Kui ta toas diivanile istus, siis ta sai vist aru, et tal ei valutagi pea niisama ja tahtis, et katsuksin tal otsaesist. Katsusin, aga midagi aru ei saanud, sest käsi oli mul külm ja me mõlema otsaesised tundusid sama soojad. Andsin talle igaks juhuks kraadiklaasi ja see näitas 38,5 °C.

Minnes ei olnud tal häda midagi, ka esimesel kahel kilomeetril ta veel ei kurtnud, sealt alates hakkas kurtma, aga kuna see tema puhul ei ole midagi uut, siis ma tõesti ei osanud arvata, et tal parasjagu palavik tõuseb. Kodus tõusis see veel edasi ja 39,2 °C juures tundis ta end juba päris halvasti, siis andsin rohu sisse, muidu oleksin lasknud rahus kehal viirusega võidelda.

Ma ei tea, millega ta võitles, aga järgmisel päeval temperatuur üle 37,2 °C ei tõusnud ja midagi pole sellele järgnenud ka, ei nohu, ei köha. Jumal teab, mis see oli. Olin siiski ettevaatlik ja jätsin ta kahel päeval koolist koju, tema vaheaeg kestab seega juba kolmandat päeva.

Neljapäeva hommikul käisin lasteaiast tulles Konsumist läbi ja ostsin kiidetud kaerakliid.

https://www.instagram.com/p/BpGwI1xg0-m/?taken-by=kuussidrunit

Ma ei tea, kus ma varem olen olnud … Kaerakliidest tehtud puder on nii hea, et tõesti läks isegi mannapudrupoisile peale. Mulle see mannaputru ei meenutanud, ma muidugi maitsestasin seda mee ja kaneeliga, mida Silver mannapudru puhul kunagi ei tee, aga kaerakliipuder oli sellegipoolest hea.

Samuti katsetasin järele soovituse lasta vesi keema, võtta pott tulelt, kallata helbed sisse ja lasta mõnda aega seista. Toimib! Putru ei peagi keetma ja see teeb asja veel lihtsamaks, ei mingit põhjakõrbenud putru ega erilist ajakulu selle valmistamisel.

Putrudest rääkides, siis ma küsisin ühe Helen Helde pudrukohvi juurde, mille loosin välja järgmisel laupäeval pudrupostituse kommenteerijate vahel. Kellel esmaspäeval Facebooki loosis ei vea, siis jääb veel võimalus proovida õnne siin, Heleni Facebooki või Instagrami lehel.

Esmase tagasiside põhjal võib vist öelda, et Helen Helde on algajate pudrusari. Suured pudrusõbrad oskavad juba ise oma putrude sisse igasuguseid erinevaid asju lisada ning neid Helen Helde pudrud ei vaimusta. Mina olen algaja või siis lihtsalt rutiiniarmastaja, kes aastaid kolme erineva pudru vahel laveerinud ega ole osanud igatseda midagi muud, nii et mulle läheb Helde sari hästi peale (välja arvatud porgandiga variant, aga need helbed on jälle kotletis head).

Mul muud juttu ei olegi ega saagi olla, sest Neljas ärkas ja üldse mitte hea tujuga …

Ilusat laupäeva õhtut ja ilusat pühapäeva ja ilusat vaheaega nendele, kellel on vaheaeg!