“Iga kord nagu kasvaks midagi pea sees.”

Teine oli siin paar päeva palavikus, pärast mida ta hakkas rääkima, et iga kord, kui ta hakkab haigeks jääma, kasvab tal pea sees midagi. Näitas sõrmedega, kuidas see alguses on nii väike, aga siis läheb laiemaks ja laiemaks ja laiemaks ning see on väga hirmus. Mõõdud, mida ta käega näitas, oli juba suurem kui pea, nii et küsisin, kas ta hoopis näeb midagi, aga ei, see lihtsalt kasvabki suuremaks kui pea. Ei osanud ta seda tunnet kirjeldada, aga ütles, et see on halb tunne ja selle järgi saab ta kohe aru, et hakkab haigeks jääma.

Palavikus Teine ja kass, kes leidis magamiseks hea sooja koha või hoopis rakendab oma ravivõimeid.

Ma kujutan ette, mida ta võib tunda ja nõustun, et seda tunnet ei anna kirjeldada. Tema jutuga meenus mulle, kuidas ma lapsena tundsin palavikuga kulgenud haiguste ajal, et mul kasvab sabakondi piirkonnas midagi. See oli füüsiliselt hästi ebameeldiv tunne, algas väikesest … ma ei tea, millest. See ei olnud nagu kakahäda, aga miski minu sees läks suuremaks ja suuremaks ja suuremaks, kuni oli samamoodi tunne, et see ei mahu enam minu sisse ära. Ma mäletan siiani seda tunnet, aga ma ei oska seda kirjeldada, sest sellist asja pole olemas ega olnud ka siis päriselt olemas, see oli lihtsalt mu peas, aga füüsiliselt nii reaalne. Kui sabakondi alla panna õhupall, siis ehk selle täis puhumine tekitaks tunde, mida ma tundsin. Valus see ei olnud, aga seletamatult ebamugav ja hirmutav.

Mäletan, kuidas ükskord paisus see miski mu sabakondi all ja samal ajal kasvas lärm mu peas. Tookord ma küll ei saanud kohe aru, et see on mu peas, kuigi see lärm tuli nagu vati seest, ühestki sõnast ma aru ei saanud. Oli meeshääl ja naishääl, nad vaidlesid ja nende vaidlus läks aina raevukamaks, kiiremaks, kuni lõpuks oli see üks suur sumin. Ma hakkasin selle peale nutma, sest minu jaoks vaidlesid mu vanemad teises toas. Tegelikult midagi sellist ei olnud ega ole üldse kunagi olnud, vähemalt mina pole 31 eluaasta jooksul kuulnud neid raevukalt vaidlemas või teineteise peale karjumas, võib-olla suletud uste taga on seda juhtunud. Igatahes, “kaklevad” vanemad tekitasid minus segadust ning ma tahtsin neile karjuda, et nad lõpetaks ära. Võib-olla tegingi seda, aga mul pole aimugi, kas päriselt või ainult peas.

Hääled mu peas jäid ühekordseks, aga see teine tunne oli korduv, ma vaid ei mäleta, millal see lõplikult kadus. Kui mul selliseid mälestusi poleks, siis ma oleksin Teise jutu peale ilmselt pabinasse läinud, aga hetkel ma väga ei muretse. Kui millalgi perearsti juurde asja on, siis igaks juhuks mainin talle seda, aga ma usun, et seal peas ei kasva tegelikult midagi (peale tarkuse), nagu ei kasvanud midagi ka minu sabakondi all.

Kas olete kogenud midagi sarnast? Üritasin selle kohta guugeldada, aga ei leidnud midagi, ma muidugi ei osanud otsida ka, “palaviku ajal miski kasvab kehas” väga tulemusi ei andnud.

Eluark

Ma mõtlesin just uue sõna välja. Kui argielu on igapäevane, päevast päeva veerev, rutiinne, siis eluark on mingi hetk argielust, mis on küll argine, aga mitte igapäevane. Näiteks tänase päeva eluark oli hunnik kassijunne väikeste toas vaiba SEES. Selle eluargi juures on kõige hullem veel see, et need junnid olid seal juba eile …

Kui ma eile hommikul väikeste toa ukse lahti tegin, siis rõve hais lõi mind jalust maha ning minu esimene mõte oli, kuidas rotipuur niimoodi haiseda saab, alles pesin seda. Avasin akna paarisentimeetrise tuulutusaava, käisin rotipuuri plastikust pinnad lapiga üle, lasin õhku lõhnaeemaldajat ja läks paremaks.

Õhtul, kui lapsed magama hakkasid minema ja ruloo oli all (õhk ei liikunud enam), siis jälle tundsin toas ebameeldivat lõhna, lausa ärritusin selle peale, et rotipuur ikka haiseb. Kuidas?!

Hommikul leidis Teine vaiba seest hunniku junne, mida ma alguses pidasin tänaöisteks, aga seda koristama asudes oli ilmselge, et need olid seal juba kena ööpäeva kuivanud. Eile ei pannud ma seda lihtsalt seetõttu tähele, et väikeste tuba oli nagunii väga segamini ja see rullis vaibanurk kuskil akna all ei köitnud minu tähelepanu rohkem kui keset põrandat vedelevad mänguasjad ja legokastid.

Ma olen terve nädala väikestele rääkinud, et tehku oma tuba korda, või ma teen seda ise ja siis juba nii, et kõik mänguasjad lähevad keldrisse seisma. Tuba läks ainult hullemaks.
Täna võtsin siis kätte ja korjasin kõik nende mänguasjad kokku ning keldrisse viimise asemel peitsin need korteris ära. Ega vahet ei olegi, kuhu ma need panin, selle looga tahan jõuda hoopis punkti, kus leidsin nende mänguasjakasti põhjaplaatide vahelt imelikult suure krimpsus herne, mis lähemalt uurides osutus hiigelsuureks kuivanud puugiks. Ma ei oska muud öelda, kui väkk, väkk ja väkk.

Ma ei mõista, kuidas me keegi ei näinud ega tundnud sellist puuki kassi küljes … Mujalt see ju tulla ei saanud? Ma kujutan juba ette, kuidas see puuk lasi naha küljest lahti, kui kass lapse kaisus magas, ja kakerdas siis linade vahel ringi, ehk üle lapsegi, kuni voodist alla mänguasjakasti kukkus … Väkk!

Ma ei kirjuta kunagi ühtegi postitust ühe jutiga, sest kogu aeg tuleb midagi vahele – lapsed, kassid, lõpetanud pesumasinad või kuivati, telefonikõned, pissihäda ja nii edasi. Praegu tekkis sisse paaritunnine paus ja selle aja sees leidsin vaiba seest uue junnide hunniku.eye-roll1Seekord oli hunnik keset vaipa ja ülejäänud vaip selle ümber krussi kraabitud. Tahaks kohe ropendada, sest see ei ole enam eluhark, vaid juba argielu, igapäevane. Hakkabki nüüd seal oma häda tegema? Ma mõistan, et öösel juhtus, sest uks oli kinni ja vetsu ei saanud, aga päise päeva ajal, kui kõik uksed on valla?! Seda ma enam ei mõista ja kui ma oleks näinud, milline kass sellega hakkama sai, siis ma oleks vähemalt saanud ta peale karjudagi.

Tagatipuks helistas just Silveri ema ja teatas kurva uudise – küülik Pätu suri ära. Paar päeva tagasi avastati, et tal on silmapõletik, puhastati seda vastavalt arsti soovitustele ja esmaspäeval pidi arst ta üle vaatama, aga täna hommikuks oli Pätu surnud ning pea oli tal paistes, nii et asi viitab müksomatoosile. See on nüüd kivi meie kapsaaeda, sest me lasime küülikuid viimati vaktsineerida, kui veel majas elasime. Pätut ei olnud siis olemaski.

Vaktsineerimine ei ole kallis, seda ei pea tegema sagedamini kui korra aastas, nii et mitte mingisugust vabandust sellele ei ole, lihtsalt puhas hooletus.

Pätu heaks ei saa me enam midagi teha, aga Millil haigustunnused hetkel puuduvad ja ehk ei ole tema jaoks hilja, nii et ma sõidan nüüd maale, püüan Milli kinni, panen ta puuri ja kui ta teisipäeval on sama terve, siis ootab teda vaktsineerimine. Mitte ainult teda, kass Ruubit ka. Kui Robin oma vaktsiinid sai, siis Ruubil oli põletikuline haav, mille pärast ta antibiootikume sõi ja vaktsineerimata jäi. Pidin talle paari nädala pärast eraldi aja panema, aga tänaseks on sellest möödas juba … aasta?

Ma ei ütle enda kaitseks midagi, võtan omaks kogu laiskuse ja süü ning loodan, et keegi õpib praegu minu vigadest ja võtab loomade vaktsineerimist tõsisemalt. Eriti siis, kui nad elavad õues või neil on võimalus seal käia.

Ma tundsin juba hommikul, et tänane päev veab viltu ja neid eluarke, kus miski ei õnnestu või kus tunnen, kuidas mul on nahka üle kõrvade tõmmatud, ongi täna rohkem olnud. Pätu uudis pani päevale nüüd korraliku punkti … ja terve õhtu on alles ees.

Ruudist sai Ruubi ja meil käisid päkapikud.

Viisin kolmapäeval Ruudi loomakliinikusse kastreerimisele ja seal selgus, et teda on vaja hoopis steriliseerida.57221023

Ma olin leebelt öeldes üllatunud, kuigi ma polnud kunagi kassile saba alla vaadanud. Ema ütles, et on isane ja tean, et punased kassid ongi enamasti isased, seega ma ei kahelnud kordagi kassi soos. Preili Ruudi! See ei kõlanud üldse hästi.

Samuti ei kõlanud hästi steriliseerimise 30 € kallim hind. Koos kiibi ja europassiga oli arve kokku 95 €, aga mul oli kaasa võetud 80 € ja seda arvestasin ka veel varuga. Aga kassi sain siiski välja lunastatud – ema laenas kümneka ja mündisahtlist sain kokku puuduolevad 5 eurot.

Tagasi sain juba ärkvel kassi, kes absoluutselt ei püsinud pappkarbis teki sees, vaid ronis mulle sülle. Oli küll natuke näost ära, aga mitte seda nägu, et tal on kõhu all värske haav. Koju jõudes joosti esimese asjana toidukausi juurde, tehti tiigrihüppeid kappide peale, taheti lastega mängida. Ma muidugi keelasin lapsi, sest “kassil oli just operatsioon ja ta vajab rahu”, aga isegi kui lapsed temast välja ei teinud, siis ta hüppas kõrgel rippuva helkuri järele ja tegi muid trikke – ei mingit rahu. Järgmiseks päevaks anti valuvaigisti kaasa, aga seda ei läinudki vaja, sest kass polnud üldse seda nägu, et tal valus oleks. Ma olin täitsa üllatunud, et see asi nii kergelt käis. Haav on ka ilus ehk ei puneta ega paisteta.

Kuigi ma pärast uudist üritasin tuletada Ruudist erinevaid nimesid, siis ei sobinud ükski Ruudika ega Ruuda. Ja siis tuli kätte öö, panin pea padjale ning pähe tuli Ruubi – geniaalne! Kass ei saa väikesest nimemuutusest arugi. Kuid mul on ikkagi naljakas mõelda, et ta on emane, sest ta pole üldse emase kassi moodi.

_MG_1149

Lugesin, et punased kassid on iseloomult sülekassid, sellised leebed ja armastavad, kes igatsevad inimese lähedust. Ruubi on tõesti kass, kes kõnnib perenaise järel, ta on minu sabarakk, suur nurrumootor, kaisukass, lastesõber. Ta laseb end lastel väntsudada, talle meeldib nendega nagu omasugustega mürada, ta konkreetselt murrab neid – hüppab suurte hüpetega peale, haarab neil kaela ümbert kinni ja närib juukseid. Samas teeb seda nii õrnalt, et lapsed ei ole lõhki kriimustatud. Paar üksikut kriimu on teinud, aga ei midagi erilist.

Ka pidavat punased kassid olema häälekad ning seda on Ruubi küll. Ta näugub elevusega, kui näeb, et panen talle süüa. Kui tal on igav, siis ta otsib kurrmäutades lapsi või nutab nende uneajal ukse taga. Oma saba taga ajades uriseb ta üldse nagu koer. 😀

Aga nüüd päkapikkude juurde. Kui Ruubiga koju jõudsime, siis sain kätte ühe lugeja saadetud paki, mille avamisel läksid mu silmad märjaks. Pakis oli palju asju, aga raamat “Oskar ja asjad” ajas ihukarvad püsti, sest loomakliiniku 30 € suurema arve peale mõtlesin oma peas, et sinna see soovitud raamat nüüd läks ja kuna see nii kuum kaup on, siis jõuludeks on see kindlasti läbi müüdud. Kujutage nüüd ette minu heameelt, kui ma paar tundi hiljem pakki avades seda raamatut nägin – ma ei uskunud oma silmi!

Lapsed ei uskunud samuti oma silmi, kui nägid šokolaadihunnikut ja nöörimängu. Nad olid kindlad, et selle paki saatis jõuluvana ja ma ei hakanud vastupidist ka väitma. Ka meeldib neile raamat, tänu millele nad ilmselt näevad edaspidi hernesupis mädasood… Mina küll näen.

Pakis oli veel ühtteist, ma kõike letti ei löö, aga kiidan lõhnavalikut – Salvador Dali Eau De RubyLips. Ei tea, kas selle lõhna pärast tuligi mõttesse nimi Ruubi? Igatahes pidasin parfüümi alguses huuleläikeks, sest pika ja peenikese karbi peal oli rida huuli, aga sees oli hoopis pliiatsikujuline pisike pudel. Lõhn on täitsa minu maitse – värske, veidi magus, nooruslik.

Pakk oli üldse nii kümnesse! Tekitas küll veidi tänuvõlgase tunde, aga see ei olnud kindlasti päkapiku soov. Tänutunne on siiski suurem kui võlglase tunne. Selline üllatus tegi ikka väga rõõmsaks ja suurendas jõuluootust. Maa on küll must ja ilmad hallid, aga jõulutunne on mul juba mõnda aega peal… Kuna suure tõenäosusega on meie kolmandad jõulud majas ühtlasi viimased ja esimesed kaks on viltu läinud, siis nüüd lihtsalt tuleb võtta jõuludest parim.

Veel kord suur aitäh päkapikule, kes meile oma üllatusega nii palju jõulurõõmu juurde süstis! 🙂