Ma loodan, et ma nüüd midagi ära ei sõnud, aga mure “kass pissib 2-3 korda päevas minu või Teise voodisse” sai lahendatud ning magamistubade uksed on juba mitu nädalat hommikust õhtuni pärani.
Pissimismaraton lõppes siis, kui ülemisele korrusele ostsin teise liivakasti – kass oligi lihtsalt liiga laisk, et esimesele korrusele vetsu minna. Kuigi maraton sai läbi, siis üksikud pissimised ikkagi jäid, aga tänaseks olen aru saanud, millest need tulid. See on nüüd see pedandi osa. Ruudile sobib käia ainult piinlikult puhtas liivakastis, ja kui ta paari pissihunniku vahel veel saab kikivarvul rõvedustundega puhast kohta otsitud, siis rohkemate hunnikute või paksema kraami vahele tema enam ronima ei hakka. Tegelikult kasti hüppab ta küll, lausa 10 korda järjest hüppab sisse ja välja ning see on selge märguanne, et tal on suur häda, aga liiv ei ole piisavalt puhas. Samal ajal, kui ma liiva puhastan, seisab tema kannatamatult kõrval ja esimesel võimalusel hüppab kohe kasti keha kergendama. 
Ühel hommikul kuulsin, kuidas ta sahistas pikalt liivakastis ja siis tuli nõutult minu voodisse ringiratast kõndima. See oli kahtlane ja jäin teda jälgima – lõpuks leidis ühe koha, kus oli väike tekikoti volt, ta hakkas seda kraapima ja kui ma küsisin, mida ta teeb, siis viskas end ruttu pikali ja vaatas mulle süütu näoga otsa, sedasi mitu korda. Ajasin end siis voodist välja, koristasin tema liivakastist paar hunnikut ära ja ta läks tegi oma häda sinna.
Kui nüüd kass kuskile mujale pissib, siis on teada, et saan selles süüdistada vaid iseenda laiskust.
Nüüd, kus pissimismure on lahendatud, on elu kassiga eriti tore. Lausa nii tore, et ma tahaksin ühte pooleaastast triibikut veel juurde, aga enne tuleb Ruudi ära kastreerida. No ja Härra ka nõusse saada… Kallis, kui loed, siis googelda “üks või kaks kassi” ja loe teiste kogemusi, kuidas kaks kassi pööravad teineteisele rohkem tähelepanu kui näiteks kardinatele, mis meil on juba üsna augulised.
Kahe kassi omanikud võiksid muidugi kommentaarida, miks kaks kassi on parem kui üks. Kui ei ole parem, siis seda ei tasu igaks juhuks mainida, pärast Härra loeb…
Kui ma kassimeeme otsisin, siis nägin pilti, kus oligi just see vaatepilt, millest ma siin vaikselt unistan. No vaadake, kui harmooniliselt nad koos mõjuvad:
Tahaksin meie punasele triibikule juurde just halli triibikut, sest nad sobiksid siis nii hästi meie punase Lotte ja halli Milliga. Tegelikult mind lihtsalt kõnetavad triibikud, ja kuna punane on juba olemas, siis teine võiks olla halli värvi, sest muid variante eriti polegi.
Et siis sellised lood… Veider, kuidas ma suvel olin veel seda meelt, et mitte ühtegi karvaajajat tuppa ei tule, aga nüüd juba igatsen teist juurde. Nii lihtne ongi muutuda kassitädiks. 