Esmalt hea uudis – antibiootikumid toimivad uskumatult kiiresti, täna hommikul oli juba palju parem olla kui eile ja täna õhtul on veel parem olla kui oli hommikul. Võin öelda, et vaid 3 tabletti tegid mind juba peaaegu terveks, kurk on veidi kuiv ja kähe, aga paistes ja valus enam mitte. Tõeline ime! Ärge saage valesti aru, ma ei kummarda absoluutselt antibiootikume, iga kell eelistaks ilma hakkama saada, aga seekord olen neile tõesti tänulik, sest veel eile olin ma väga haige, aga täna peaaegu terve.
Nüüd halb uudis. Koristasime täna keldrit, sest ammu on juba piinlik, et meie asjad on otsapidi keldri ühiskasutataval alal, sest need lihtsalt ei mahu boksi ära. Viimases on kõike – ehitusmaterjalide jäägid 2008. aasta remondist, igasugused erinevad asjad, mille erinevad üürnikud on meile jätnud (näiteks lõhkenud rehv koos veljega, vanad riided, veidi mööblit, moraalselt ammu aegunud lastetarbed ja nii edasi), ehitusjäägid majaremondi ajast, mille kolides majast kaasa tõime, 8370934 pappkasti, vanad lauanõud, mille vanaema surma järel endale krabasin, väikesed kohutavas olukorras mööblitükid, mille vanaema surma järel endale krabasin (mitte krabamise pärast, vaid seetõttu, et need olid vanaema omad ja seetõttu ma nendest ei loobu ka, emotsionaalselt hindamatu väärtusega ja ükskord need leiavad meie kodus väärilise koha), kõrvale pandud laste mänguasjad, jõuluehted, kastide viisi raamatuid ja nii võiksingi jääda seda nimekirja jätkama…
Korjasime välja mööbli, vankrid, mida me pole viimase aasta jooksul vist kordagi kasutanud, vanaraua ja veidi lõkkekraami, aga meie boks jäi endiselt nii täis, et mahtus vaid uksest sisse astuda ja me isegi ei loopinud kõiki asju sisse tagasi, osad asjad jäid boksist välja seina äärde seisma. Ma hoidsin vahepeal peast kinni, et kuidas küll 9 aastaga siia nii rõvedalt palju asju on kogunenud, et nüüd ei oska sorteerimist kuskilt otsast alustada. Oleks siis, et ainult siia…
Kuhu me viisime need üleliigsed asjad? Prahi minu vanemate juurde lõkkesse, vanaraua Härra vanemate rauahunnikusse ja mööbli sinna, kus seda oli juba niigi, Härra venna tühjale pinnale. Ma isegi ei mäletanud enam osa mööblit, mis tema juures seisab, ma lihtsalt seisin mööbli keskel ja tõdesin, et me oleme haiged kogujad. Olgu, suurem osa mööblit läks sinna siis, kui majast loetud päevadega kogu sisustusega juba sisustatud korterisse kolisime ning üleliigse mööbli müümiseks aega ei olnud, aga vahepeal on möödunud aasta…
Ja nii mööbel lihtsalt kopitab kuskil tühjas ruumis, sest äkki kunagi läheb meil vaja:
- väikest nurgadiivanit
- diivanvoodit
- söögilauda
- toole kuuele
- kaheinimese voodit
- poolnari
- puidust kummutit
- mööbliplaadist kummutit
- puidust diivanilauda
- mööbliplaadist diivanilauda
- telerialust
- kõrget kummutit
- ümmargust lauda
- peeglit
- 160 cm laia rulood
- 175 cm laia rulood
- tumbat
- katkiseid aiatoole
- nõukaaegset pesukappi/kummutit
- kergkäru
- vankrit
- väikest riiulit
- veidi suuremat riiulit
- võrevoodi alla mõeldud mänguasjakasti, mille 6 aastat tagasi ehitasime
Meil pole juba pikka aega isegi võrevoodit… No ei lähe neid asju vaja. Istusime ja mõtlesime, mida nendega peale hakata. Ükshaaval on täiesti mõttetu müüa, sest mööbel on meist lihtsalt niivõrd kaugel, et iga mööblitüki pärast ei hakka me seda maad maha sõitma. Ühepäevast müügipäeva on ka keeruline teha, sest mööbel on suures osas lahti võetud ja pole nii palju ruumi, et saaks kõik kokkupanduna nii öelda müügisaali sättida. Lisaks on tegu Härra venna pinnaga, kus mingi müügipäeva korraldamine pole üldse meie teha ja isegi kui oleks, siis keegi ei garanteeri, et kõik asjad ära ostetakse. Kui annaksime niisama ära, siis ilmselt oleks järjekord ukse taga ja mure murtud, aga ei raatsi, sest võiksime teenida sealt oma spaaraha ja veidi veel teistele ka jagada.
Nii seisab meil majatäis mööblit ühes kohas, kolme auto jagu rehve teises kohas ja lisaks seisab veel kolmas auto ka seal, asjade alla mattunud keldriboks on endiselt asjade alla mattunud, minu voodi kõrval on virnas raamatud, lauamängud, pusled, riided, jalanõud, mis tuleks ära jagada ja maha müüa, esikus on hunnikus keldrist toodud riided ja jalanõud (nii meie kui ka endiste üürnike omad), mis tuleks kriitilise pilguga üle vaadata ja laiali jagada.
Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas meil tekkinud nii palju asju, et me aastaringi neid asju ainult sorteerimegi ja otsime neile uusi kohti. Selline tunne, et kui ühest asjast lahti saame, siis tuleb kaks asemele. Ma ei mäletagi enam, millal oli viimati selline seis, kus meie toanurgas ei olnud ühtegi sorteerimist ootavat või juba sorteeritud, kuid uut kodu ootavat kilekotti/kasti.
Viimasel ajal olen sageli meenutanud seda, kuidas ma ammu enne laste sündi emale ette heitsin, et tal kõik kapid, kapipealsed, riiulid ja nurgatagused asju täis on ning kuidas tema selle peale vastas, et küll ma ükskord ise näen, kuidas ajaga asju koguneb ja kuhjub. Ma ei uskunud, aga tuleb välja, et ta pani mulle needuse peale ja nüüd nii ongi.
Kui ma mõtlen sellele aja- ja energiakulule, mis üleliigsete asjade likvideerimisega kaasas käib, siis mul hakkab pea valutama, kuid see tuleks nüüd hurraaga ära teha, et siis mõnda aega jälle rahulikult edasi elada. Homme jätkame keldri tühjendamisega, kust järgmine koorem läheb jäätmejaama. Edasi lähevad osad asjad suurperedele, osad asjad õele, osad asjad müüki, osad kaltsuvaibaks, osad prügikasti, mina hulluks, sest ma ei suuda otsustada, kas visata puhtad ja terved, aga vanamoodsad teksad kaltsukotti või viia suurperedele, siis hakkab müümata asjadega see sorteerimisring jälle otsast peale. Igatahes lähen ma parema meelega sedasi asju likvideerides hulluks kui sedasi:
Ups, keldriboks näebki juba sarnane välja.