Kui me eelmisel aastal esimest korda perega Soome tulime, siis Härra ülemus soovitas tungivalt meil Kirjurinluotot külastada ning kiitis taevani, kui tore ja suur mänguväljak seal on. Me ei osanud tema vaimustust jagada, sest me ei teadnud, mida peab tema silmas suure all. Kirjurinluoto kodulehte vaadates tekkis aimdus, ja küsimus, kui palju see maksab, sest nii suur mängumaa ei saa ju olla kõigile tasuta. Või saab?
Kui kohapeal oligi selge, et mingit piletit ei ole ning mänguala on nii suur, et parklasse kogunenud 100 auto rahvas on seal väga hõredalt esindatud, siis tekkis ka meil ahvivaimustus. Kui kellelgi on kunagi väikeste lastega Pori kanti asja, siis soovitan kindlasti Kirjurinluotot külastada. Seal on kõike, atraktsioone kõige pisematele ja vähe suurematele, lilleaed aiandushuvilistele, park, kus kohtab kodukanu, paabulinde, kitsi ja isegi laamasid ning jõe äärde liivaranda on kaks sammu. Mingil ajal toimuvad etendused, aga me ei ole nendele peale sattunud, aegajalt kõnnib ringi maskott Viksu, kellega ma pilti teha ei saanud, sest 3/4 lastest jooksid teda nähes nuttes minema, ilus valge “autorong” Poritar teeb igal täistunnil tiiru linna peal (seda küll raha eest, perepilet on 15 €) ja teatud päevadel saavad lapsed lõbutseda ka liikluslinnas, seda samuti tasuta.
Eile saidki meie lapsed ka esimest korda liikluslinna, varem ei olnud me sattunud õigetele päevadele/kellaaegadele või kartsime järjekorda, aga viimane on tegelikult hästi lahendatud. Me lihtsalt ei teadnud seda varem. Ka eile oli seal järjekord, aga uurisime maad, “bronnisime” kaks autot ära ning saime vastu lipikud kellaajaga, millal meie autod vabanevad ning sisustasime ooteaega mänguväljakul.
Liikluslinn oli väga lahe, kogu seltskond lastakse korraga rajale ja kutsutakse sealt korraga ära, sõiduaeg on umbes 25 minutit. Meie 5- ja peaaegu 7-aastane tulid seal sõitmisega väga hästi toime, mõistsid liikluseeskirju ning järgisid reegleid (ei sõida otsa, ei sõida mööda, ei sõida muru peale ja nii edasi), pisemad täitsid koos meiega jalakäiate rolli või mängisid tuletõrjeautos. Vahepeal küsisin suurematelt, kas neil jalad väsinud ei ole, äkki tahavad lõpetada, aga vastus oli kiire “ei”. Paar minutit hiljem kostus juba kõlarist soomekeelne jutt, mille peale Esimene ütles vennale, et nüüd tuleb autod ära viia ning igasuguse vastuvaidlemiseta sõidetigi parklasse tagasi.
Hoiatus, edasi tuleb hunnik pilte nii eelmise kui ka selle aasta Kirjurinluoto külastustest. Üks videoklipp ka. 🙂
Pisematele on suure piraadilaeva lähedal väiksem variant:
Siin on taustal näha hirmus maskott Viksu:
Erinevaid vedrukiikesid on seal kokku 15-20 ja need on teist aastat järjest meie pesamuna lemmikud.
Teine tema lemmik atraktsioon:
Poiste suur lemmik on samas kõrval ja taolisi on kaks, kus saab kettidega tõmmata üles anumaid liivaga, et see liiv siis uuesti torust alla lasta:
Tegelikult meeldivad kõigile kõik atraktsioonid, aga Esimesele meeldib kõige rohkem liivaga mängimine, samas ei ole ta väga huvitatud torust laskumisest, mis meeldib jälle väga Teisele. Isegi Kolmas ronib juba iseseisvalt torni ja laseb torust alla. Esimesel korral tegime seda koos, siis ta karjus terve tee alla ning alles turvalisel maapinnal tõdes, et see oli lahe ja tema tahab veel. Sealt edasi hakkas ise üles ronima. Temast ei ole muidugi ühtegi “torupilti”, aga teistest küll. 
Torni tipp ka, mis lähedalt tehtud piltidele ei mahtunud:
Selle kiigega kiikusime mina ja Härra ka. Minu arvates oli see päris hirmus, kui hoo sisse võttis. Poistele suurt hoogu sisse ei lükanud, aga ikkagi vajusid nad külg ees liikumisel vahepeal ühele kannile ja mina olin paanikas, et nad kohe libisevad maha. Õnneks ei ole seda juhtunud, aga põrke ajal “kanadesse” on küll saanud nagu nad ise ütlevad. 😀
Päris väikestele on omaette ala, aga tegevust leidub nendele ka mujal. Samuti leiavad väikeste alal tegevust veidi suuremad. Tänu sellele ei ole meil tekkinud olukorda, kus ühed tahaksid olla ainult ühes nurgas ja teised teises, vaid saabki käia terve seltskonnaga nurgast nurka ning kõik on rahul. Kõige pisemate ala:
Iga kord oleme näinud ka punaseid sõbrakesi, kes jooksevad üsna julgelt laste vahel ringi. Tundub, et nad tänapäeval enam suured käbisööjad ei ole: 
Sinised sõbrad ka:
Poritariga käisime sõitmas eelmisel aastal ja sõit kestis umbes 50 minutit, aga lapsed ei tüdinenud selle aja jooksul ära. Vahepeal oli ka pikem peatus turuplatsi moodi kohas, kus oli ka Angry Birdsi mängunurk (veidi suurem kui Kirjurinluoto oma), lapsed said seal aega parajaks teha, aga sellest ma pilte ei teinud.
Üldse olen teinud vähe pilte ja seetõttu ei ole piltidel esindatud kõik atraktsioonid, kuid põhilised küll. Igasuguseid kiikesid ja ronimisatraktsioone on seal iga nurga peal.
Mul on tõepoolest hea meel, et siin on selline lahe koht, kus väikeste lastega aega veeta. Eestis võiks olla samasugune ja mul ei oleks üldse kahju seal veedetud aja eest maksta. Küll on mul olnud kahju jätta kahel korral Vudilasse korralik summa, sest meie Härraga maksime vaid selle eest, et saaksime oma lastel seal järel joosta. Minu jaoks ei ole nii väikeste lastega (suur)pere Vudila sihtgrupp. Ilmselt Vembu-Tembumaa oma ka mitte.
Lottemaa puhul mul seisukoht puudub. See on vist eelmainitutest erinev, aga kui huvitav või mittehuvitav seal nelja eelkooliealisega on, seda ma ei kujuta ette. Nii palju lugesin, et seal on seikluspark, aga ilmselt meie Härraga sinna seiklema minna ei saa, sest peame neljal rüblikul järel jooksma. Põhimõtteliselt maksaksime taas selle eest, et pakume oma lastele vaheldust, mis meie jaoks tähendab pikka stressirohket päeva. Üksinda nelja elevil last ohjata on pea võimatu, see on kahekesigi raske.
Seetõttu on meil Vudilas ära jäänud näiteks veepargis möllamine, sest kaks kätepaari ei hoia vee peal kolme last, neljast rääkimata. Meie Härraga ei teinudki Vudilas mitte midagi peale laste jälgimise ja aitamise. Igatahes Vudila kogemused meil väga toredad ei ole olnud ning seetõttu ei kipu me sinna ega ka Vembu-Tembumaale. Võib-olla võiks nende peale uuesti mõelda, kui lapsed on vanuses 7-12.
Lottemaa tahaksime küll üle vaadata, aga see läheks koos sõidukulude ja lõunasöögiga minimaalselt 100 € maksma, seda ka sel juhul, kui külastame Lottemaad esmaspäevat kolmapäevani, mil perekaardi omanikud saavad sisse 45 euroga. Muudel päevadel tuleb arvestada 130 € maksva väljasõiduga. Võileibu saab küll kaasa teha, aga terve päeva oma piknikukorvi peal ka elada ei tahaks. Ainuüksi sõitmise peale kuluks juba ligi 5 tundi, seega oleks tegu täispika päevaga, mille sees läheb kõht kindlasti korduvalt tühjaks.
Isegi, kui Lottemaal on väga vahva, siis sinna ei kannataks minna rohkem kui korra suve jooksul. Seetõttu on Kirjurinluoto tõesti paradiis ja mul on ainuüksi selle pärast hea meel, et Härra just Poris töötab. Siin on harva olnud korraga palju lapsi ühe atraktsiooni juures, ruumi on lahedalt, tegevusi on palju, kõik on korralikult hooldatud, puhas ja terve. Lihtsalt suurepärane! Tegevusi on siin tõesti nii palju, et meie näiteks ei jõua ühe päevaga iga nurga peal mängida ja liivaranda ei ole me siiani üldse jõudnud. Eile tahtsime minna, aga saime enne päikesepiste. Mina ja Härra siis, mitte lapsed. 😀
