Olin siin vahepeal küll seda meelt, et ma ei osale Eesti Blogiauhindade jagamisel, aga Mirjami postitus muutis mu meelt. Ma olen piisavalt suur tüdruk, et vaadata mööda isiklikest solvumistest või ebasümpaatiatest ja anda blogijatele mõeldud üritusele enda väikene panus ainuüksi osalemise näol.

Ma ei ütle EBA osas ühtegi halba sõna, olen ennegi kiitnud Mari-Leeni selle suure ja tänamatu töö eest, mida ta korraldajana on teinud – on ta seda siiani siis hästi või halvasti teinud, ta vähemalt on teinud! Jah, ta on läbi Marimelli blogi endale jalga tulistanud ja üritust longates korraldanud, samuti on auhindade jagamine ise olnud selline, et … Noh, kõigil polnud tore olla esikolmikus. Kuid vigadest õpitakse ja tänaseks on seda ka tehtud:

Mis üritusse endasse puutub – me saame endale sigaägeda peo, aga võime sellele peole minna teadmisega, et pidu on meie jaoks. Me ei luba kollasel meedial end alavääristada, nõmedaid sisuga mittehaakuvaid küsimusi küsida, me saame võtta vastu oma auhinnad, nautida ühtekuuluvust ja tunda, et see asi, mida me ajame – seda märgatakse ja hinnatakse.

Lõik Mirjami blogist

Meie kõigi toel saab EBA muutuda vaid paremaks, toeta aga hääbuks see üldse… Olgu selleks toeks siis taustajõuks olemine või tühipaljas üritusel osalemine, mis on tegelikult suurim panus – kui pole osalejaid, pole ka üritust, mida järgmine kord (paremini) teha. Siit ka viimase hetke üleskutse blogijatele, kes ei ole veel kirjas: andke oma panus osalemise (ja edasiste ettepanekute) näol, et üritus saaks kasvada. Üllatusena tulnud eluliste blogide III koht aastal 2016. Ripub motivaatorina kirjutuslaua kohal.

Minu osalemiste ajalugu:

EBA 2015 – keegi pani kirja minu Pere ja Kodu blogi, millele anti üle 60 hääle, kuigi ma isegi ei iitsatanud sellest kuskil. Tollel aastal andsin ainsat korda endale hääle, et oleks vähemalt üks hääl, kui tulemused avaldatakse. Ma olin tõesti siiralt üllatunud, et neid hääli nii palju tuli.

EBA 2016 – Üllatus oli veel suurem, ma sain eluliste blogide kategoorias III koha, kuigi ma ei näinud üldse vaeva, et lugejaid enda poolt hääletama kutsuda.

EBA 2017 – Panin end kirja, aga blogi kustutamise mõtete tõttu ei iitsatanud sellest kuskil ja sain viienda koha.

EBA 2018 –  Ei osalenud, sest olin blogi kustutamisele veel lähemal kui aasta enne seda.

Praegu mul blogi kustutamise mõtteid ei ole, nii et panin end kirja ning kutsun lugejaid 1. maist enda panust andma ehk oma lemmikute poolt hääletama. Loodan, et võtate vedu!

Ma ei ole sellel aastal mitte ainult kirjas, vaid kavatsen minna esimest korda ka kohale. Kui registreerimiseks sain ma tõuke pigem Mirjamilt, siis peole otsustasin minna ainuüksi ema vana kleidi pärast. Lugesin ammu, et peo dresscode on „shine bright like a diamond“, aga see ei tekitanud minus mingeid emotsioone, KUNI mulle meenus ema särav kleit, mis oli üks nendest kleitidest, millega me sõbrannaga lastena daame mängisime. Sellest on küll juba ligi 20 aastat möödas, aga emal oli see kleit veel kapis alles ja kui ma seda selga proovisin, siis oli selge, et just selle kleidiga ma EBA-le särama lähen.

Kleit ise on veel vanem, ema kandis seda minu ristimisel (pea 31 aastat tagasi), enne seda ka oma pulmapeol teise kleidina ja ise sai ta selle üldse ühelt vanainimeselt, kes kandis seda oma nooruspõlves. Võimalik, et teiste jaoks on tegu veidra kleidiga, tänapäevane see kindlasti ei ole, kuid minu jaoks on sellel kleidil emotsionaalne väärtus ja „shine bright like a diamond“ dresscode annab mulle võimaluse taas daami mängida. Enne tuleb kleidist lihtsalt kopitushais välja pesta ja seda veidi kohendada, et see seljas paremini hoiaks. 

Mis seal muud, kohtume Eesti Blogiauhindade jagamisel! Tunnete mind ära pika roosa keidi järgi.