Argine

Enamus teist mind vist Instagramis ei jälgi? Arusaadav, seal väga midagi jälgida ei olegi, aga kuna seal jälgijaid vähe ja siin lugejaid rohkem, siis kipun end kordama. Nii ka täna, sest muidu jääksite mu argielust ilma ja see oleks ju küll suur kaotus.

https://www.instagram.com/p/BizgnSdlDaB/?taken-by=kuussidrunit

Kuidas teile viimaste päevade ilmad meeldivad? Ma olen endiselt talveinimene ega oska kõrvetavast päikesest lugu pidada, nii et ma olen veidi isegi rahul, et Neljas lasteaia jaoks liiga nohune on ja ma ise neelupõletiku käes vaevlen – toas istumiseks vabandus olemas.

Neljanda nohu pärast me tegelikult tubased ei oleks ja ideaalis ma oleksingi tahtnud esmaspäeval temaga kuuekilomeetrise jalutuskäigu teha, aga ma ise ei jaksanud. Mu enesetunne on kaks päeva olnud piisavalt kehv, et juua siin teist õhtut järjest Coldrexi teed, mis on muidu pärast antibiootikume viimane asi, mille järele ma tavaliselt käe sirutan. Silver jälle sellistest teedest alustabki, kui tunneb, et hakkab haigeks jääma ja seetõttu on need kodus alati olemas. Pean ütlema, et sümptomeid aitab hästi alla suruda ja seetõttu ma seda nüüd teist õhtut järjest joon ka – et saaks vähemalt pool öödki rahulikult magada.

Naljakas on see, et ma olin esmaspäeval omadega päris läbi, aga elementaarseid kodutöid tegema hakates jõudsin välja selleni, et tõstsin väikeste toas mööbli ringi, tegin seal totaalse suurpuhastuse alates aknapesust kuni riidekapi sorteerimiseni. Vahepeal panin veel kuid kapi otsas seisnud pildid seinale ja kardinapuu üles. Selle kardinapuu, mis seisis alates aprilli keskpaigast meie magamistoas, sest ma pidin selle halliks värvima. No ei tulnud tuhinat peale.IMG_20180514_144049.jpgcofTäna ma jätkasin samas vaimus, hakkasin koristama merisigade puuri, sest see haises väljakannatamatult, aga üks asi viis teiseni ja lõpuks tegin terves vannitoas suurpuhastuse (sest pesin seal puuri), koristasin põhjalikult poiste tuba (sest merisead elavad nende toas ja seal oli maas veidi saepuru), käisin esiku üle (sest seal selle puuriga tegelesin) ning sättisin panipaigas asju ringi (sest sealt võtsin sigadele heina, saepuru ja muud). Lisaks kõigele sellele siis see elementaarne koristamine, mida sain täna köögis kolm korda tehtud. Oleks ma tervena ka nii produktiivne …

Muide, selle asjade ringi sättimisega tõstsin panipaigast välja ka Silveri rulluisud, nii et kui keegi tahab endale ligi poole odavamalt selliseid rulluiske suuruses 42, siis meil on ühed üle. Ma nii lootsin, et ma suudan teda rulluisupisikusse nakatada, nagu tema nakatas mind suusapisikusse, aga ei, ta veeres nendega kokku umbes 5 kilomeetrit ja sellest talle piisas, rohkem ta neid jalga ei pane.

Rulluisutamisest rääkides, siis ma pole paar nädalat korralikult veerenud. Pühapäeva õhtul tegin pooletunnise sutsaka, sest kauemaks ei julgenud lapsi üksi jätta ja enne seda jäi ka viimane sõit poolikuks, nii et mu jalad on juba päris rahutud. Kui Neljas lasteaeda tagasi saab, siis lähen ilmselt esimese asjana rulluistutama.

Kui edasi minna Neljanda nohu peale, siis eelmise nohu ajal ostetud ninakannu kasutamine teda kiiremini terveks ei teinud, nohuga oli kodus ikkagi 3 nädalat, aga pärast seda oli 4 nädalat lasteaias, mis on tema absoluutne rekord … mis on veidi masendav, kui arvestada, et tal on käsil teise lasteaia-aasta lõpp.

Tahtsin tegelikult sellest ninakannust kirjutada, et päris hea asi. Neljandal oli eelmise nohu ajal pidevalt nii, et kuskil kaugustes midagi lurises, aga nuusates midagi välja ei tulnud, kuigi ta nuuskas korralikult. Loputusega tuli see jama sealt kaugustest välja ning lurin lõppes ära. Seekord oli tal nohu alguses kuskil kaugustes tropp ees. Õhk käis tal mõlemast ninasõõrmest läbi, aga vesi läbi ei käinud, nuusates ka midagi välja ei tulnud. Kolmandal katsel tuli vesi läbi, aga koos veega tuli ninast ka midagi väga koledat, suurt ja tihket välja, see oli tõesti tropp, mis kuskil ees oli. Nohu on tal igatahes juba taandumas ja seekord ma talle pikalt kodus olemist ei ennusta.

Esimese kõhugripp tundub ka ühepäevane olevat, aga lasen tal siiski veel ühe päeva kodus olla, igaks juhuks. Teine küll juba nördis selle peale ja ütles, et ta tahaks ka oksendada ja vaba päeva saada, aga ma siiski loodan, et kõhugripiga piirdub ainult Esimene. Naljakas mõelda, et üks tahaks vabatahtlikult oksendada. Ma hommikul hirmuga mõtlesin sellele, mis siis veel saab, kui mu neelupõletikule lisandub juurde oksendamine … ka neelupõletikuta on see nii hull, et iga kell käiksin selle asemel koolis.

Nohud, neelupõletikud ja kõhugripid pole ainsad asjad, millega siin kimpus oleme. Esimesel on nahk jälle korrast ära ja seekord haiguskolded kookosõlile väga alluda ei taha. Paremaks on küll läinud, aga kui võrrelda löövete tekkimise kiirust nende paranemise kiirusega, siis viimane võtab ikka kõvasti kauem aega. nahahaigus

Pildil tundub olukord tegelikkusest leebem, nukkide peal on ikka korralikud “soomused” ja terve käsi on selliseid pisikesi punnikesi täis. Kui see sama asi poleks saanud diagnoosiks ekseemi või dermatiiti, siis arvaksin, et tal on päikeseallergia, sest päikese tulekuga see jama jälle pihta hakkas. Tegelikult on tal samasugust asja leebemal kujul ka päikeseta esinenud, nii et ega ma lõpuni ei oskagi ette ennustada, mis tal haigust esile kutsub.
nahahaigus 2

Küünarnukkide “soomus” on juba tavaline asi, see tal mõned korrad aastas ikka välja lööb. See lööve on hästi kummine ja kõva, ongi katsudes nagu mingi looma soomustega nahk. Niisutuseta on see lööve kuiv, lõhenev ja valus, aga muidu lihtsalt häirivalt sügelev. Kuna nii karmi löövet lapsel enne ei ole olnud, siis läheme uuesti nahaarsti juurde, võib-olla siin seekord ainult kookosõliga hakkama ei saagi. Või siis arsti juurde jõudmise ajaks on kookosõli kõik juba korda teinud.

Kelle jaoks tuttav probleem, siis milliseid leebeid ravivõtteid kasutate? Saab alati üldse leebete variantidega hakkama? Esimesel oli siin märtsi lõpust alates põsel ka üks kolle, mille kutsus esile kloorivesi ja selle saime lõpuks ikkagi kookosõliga kontrolli alla.

Põsel olnud kolde pärast helistati mulle koolist, sest arvati, et tegu on kassihaigusega ja vastupidist väga uskuda ei tahetud. Korra olen samasuguse kõne ka lasteaiast saanud ja siis oligi laps nädalaid kodus, kuni saime nahaarstilt kinnituse minu sõnadele, et tegu on ekseemi, mitte kassihaigusega. Loodan, et sellised kõned ja tõestamised tavaliseks ei muutu. Eelkõige siiski loodan, et lapse nahaprobleemid ajaga vähenevad. Ütleb psoriaatik, kellel endal nahaprobleemid ajaga ainult süvenenud ja ilmselt liigestessegi edasi läinud. 

Et lõpetada vähe lõbusamatel teemadel, siis mul oli esmaspäevase suurpuhastuse ajal abiks väike piraat. Ja haldjas ja Spiderman ja luukere. Kuid hetkel, mil ma palusin oma abilisel kuivatist enda ja venna riided ära tuua, oli ta piraat. Ta pööritas korra silmi ja ütles, et ei jaksa seda teha, aga hakkas ikkagi minema … ja siis ta avastas: “Aga ma olen ju piraat! Piraadid ei kuula kellegi sõna, vaid teevad seda, mida ise tahavad!” Täitsa tõsi, nii et jäidki tal kuivatist riided toomata.IMG_20180514_124536_1.jpg

Argielust süldipeoni

Millega alustada argiteemalist postitust? Ikka sellega, et Neljas on jälle haige. Sai lasteaias käia poolteist nädalat, neljapäeval tegime väikestele vaba päeva ja reedel läks lasteaeda ainult Kolmas. Mina ja Neljas magasime samal ajal jääkülmas toas. Miks jääkülmas? Sest Neljas tuli öösel meie kaissu kõritursega. Õigemini minu kaissu, Silver jättis meile rohkem ruumi ja läks ise Neljanda voodisse (nari ülemisele korrusele) magama. Enne avas meile akna, et lapse larüngiidihoog üle läheks. Larüngiit järgmisel ööl endast enam märku ei andnud, aga asemele tuli, üllatus-üllatus, nohu. Kuna adenoidi operatsioon Neljandal suurt midagi ei muutunud, siis panustan ajale – kasvab suuremaks, muutub vastupidavamaks.cofTegelikult ei ole Neljanda nohud erilised haigused ja toas need meid ei hoia. Halvasti ta end ei tunne, õhk käib läbi, nuuskab harva, nina alt punaseks ei lähe, aga sellest piisab, et lasteaiast koju jääda. Ikkagi nohu. Veel. Varasemate kogemuste põhjal ei ole see viimases rühmas enam nohu, koolis ammugi mitte.cofKui tahavad, siis oskavad väga armsad ja kokkuhoidvad olla. Enamasti siiski ei taha.

Kui ma juba larüngiiti mainisin, siis ptüi-ptüi-ptüi, aga mulle tundub, et Kolmas ongi sellest välja kasvanud. On tegu rohkem kuni viieaastaste haigusega ja Kolmas, kes kohe kuueseks saab, on tänaseks pikalt larüngiidivaba olnud ning tema viimasedki hood olid võrdlemisi leebed. Võrreldes siis näiteks nende hoogudega, mis ei allunud hästi ka adrenaliiniaurule. Kui Kolmanda puhul oli larüngiit üsna sage ja kuri külaline, siis Neljanda larüngiit on nii harv ja leebe, et ei pane isegi kulmu kergitama, mis tähendab, et karmide larüngiidihoogudega peaks meie peres nüüd kõik olema. Veel kord ptüi-ptüi-ptüi, sest ma tõesti ei taha seda kergendust ära sõnuda.mdeKolmas oma esimesi suusasamme tegemas. Seda liiga pikkade suuskadega, nii et rohkem oli pikali kui püsti.

Argielu on muidu praegu nii mõnus, sest Silver on nõks üle kuu kodune olnud. Kahjuks on see aeg nii kiiresti läinud, et järgmised kaks kuud ei tundu igavikuna, mille saame koos veeta, vaid hetkena, mis saab peagi läbi. Selle hetke sees tahaks jõuda veel palju ära teha, alustades järjekordsest keldri suurpuhastusest ja lõpetades näiteks uurimistööga, et midagigi sellel kooliaastal ära teha.

Kui Silver on kodus, siis mul peaks olema eriti palju aega tegeleda asjadega, millega ma enne teda tegeleda ei jõudnud, aga reaalsus on see, et sügisel kadunud viimanegi jaks ja motivatsioon ei ole siiani tagasi tulnud. Nii palju oleks vaja teha, aga aega justkui pole.

Ma ei mõista, kuidas mul oli kolm aastat tagasi nii palju aega, et sain nelja väikese lapse, maja ja aia kõrvalt kordades rohkem blogida. Nüüd, kus koristada on vähem, ahjusid kütma ei pea, aeda pole, lapsed on suuremad ja oluliselt iseseisvamad ning magada saan kaks korda rohkem, on aega palju vähem.ajalugu Magamine äkki ongi süüdi. Kui veel kolm aastat tagasi oli öid, kus magasin vaid kaks tundi, siis nüüd on isegi selliseid öid, kus magan kaksteist tundi. Ärgates see vahe siiski tunda ei anna, ühtemoodi väsinud olen kogu aeg.

Mis seal ikka, olen see mandunud koduperenaine, kelleks keegi saada ei taha. Sellel pildil paistab see hästi välja:
123.jpgFoto: Rasmus Kooskora 

Fotograafi nimele klõpastes avaneb parema kvaliteediga originaal, mis on veidi vähem halastamatu, aga mina näen ka seal ema, kes oli pärast laste valmis sättimist (kas suuümbrused ja küünealused on puhtad? millised riided selga panna? millised õueriided? jalanõud?) nii suures ajahädas, et jõudis vaid halvasti hoidvad juuksed hobusesabasse panna ja esimese ettejuhtuva kampsuni selga tõmmata. Ega ma ei tundnud ka vajadust end kuidagi üles lüüa, läksime ju vaid lastega kinno ja mängutuppa. Kui ma aga seda pilti nägin, siis mõtlesin seda, mida Silver välja ütles, ma näen välja nagu tavaline väsinud koduperenaine.

Ma muidugi olen ka seda, aga enamasti ei ole see mulle näkku kirjutatud. Vähemalt ma ise peeglist ei näe. Kui loetud päevad hiljem lasteta kinno läksime, siis teadlikult nägin endaga veidi rohkem vaeva, aga siis polnud kuskil enam head fotograafi. mdeFilm ka ei olnud väga hea. Ma isegi ei mäleta, mida vaatamas käisime, nii et kustumatut muljet see ei jätnud. Logisin mälu värskendamiseks oma Viimsi kino kontole sisse ja näen, et filmiks oli “Papside lahing 2”. Esimene osa väga meeldis, seetõttu olid teise osa puhul ootused kõrgel, aga jäi veidi magedaks. Iseenesest halb ka ei olnud, lihtsalt ootasin midagi enamat, viimase aja parimat komöödiat näiteks.

Lastega vaatasime suurperede kinopäeva raames “Paddingtoni seiklused 2” ja selle kohta ütleksin küll, et oli veel parem kui esimene osa. Armas, naljakas, põnev, liigutav. mdeLoomulikult me kinosaalis lõpuni ühed vähestest ei olnud, saal tuli ikka täis. Üritus oli igati tänuväärne, ilmselt tuleb tänulik olla ka Coca-Colale, kes seal jooke pakkus, aga … jah … mind ikka lõpuni välja häiris, et mu lapsed Fantat haarasid. Eelmisel korral võtsime kõik vett, aga paljud lapsed olid saalis Coca-Cola pudelitega ja mu lapsed vahelduva eduga heitsid seda mulle ette või siis halvustasid ning kinnitasid, et nemad küll seda ei valiks. Ka nüüd nad juba eos lubasid mulle, et nad ei võta Coca-Colat, aga Fantast ei olnud juttugi ju.

Me lapsed saavad küll päris palju kräppi, aga kuskilt läheb mul piir ka ja sellised karastusjoogid, või üleüldse magusad joogid, on minu piir. See ei ole miski, mida elu eest väldiks, aga võimalikult harva lubame küll. Paraku oli laste elevus pihku haaratud Fantadest ja Cappydest nii suur, et mitte keegi ei pannud tähele, kui ütlesin, et nad võiksid ikkagi vett eelistada, või vähemalt Cappydega piirduda. mdeKinost läksime edasi Lohesaba seikluslinnakusse, millest olen varem pika postituse kirjutanud, kordama end enam ei hakka, seal oli endiselt sama lahe. Isegi lahedam. Kes Instagrami jälgivad, need juba nägid, et seal on nüüd väga lahe telestuudio, kus lastel on tegevust pikaks ajaks.

https://www.instagram.com/p/BdiJ630hHLX/?taken-by=kuussidrunit

Kes tähele ei pannud, siis telestuudiost on pilte rohkem ja neid näeb, kui klõpsata noolekesele, mis ilmub, kui hiirega pildile liikuda. Kuna Esimene suutis pärast kino ja enne Lohesaba süüa kuuma koera sedasi, et triibuline pluus sai igaveseks rikutud, siis sai talle vahepeal uus pluus ostetud, juhuslikult peaaegu sama roheline nagu telestuudio taust, mistõttu ilmateadet edastas vaid tema pea. Vähemalt oli naljakas.sdrUue asjana oli Lohesabas ka … virtuaalreaalsuse kapslid? Ühesõnaga ma ei tea, mis selle ametlik nimetud on, aga me kõik vaatasime seal 9D kino. Suured poisid tulistasid luukeresid. Esimene ütles, et nägi väga reaalne välja, ta vahepeal ikka kiljatas ka ja tahtis mööda seljatuge üles ronida. Väikesed lendasid lohega. Oli olnud nagu multikas, aga neile meeldis. Meie sõitsime kaks korda Ameerika mägedel, sest esimesel korral pandi kogemata vale film tööle ja me olime nagu Minecrafti mängus. Teisel korral kuskil lossis ja selle ümbruses, oli ehk veidi reaalsem kogemus, aga mitte reaalne ja suurem asi elamus ka mitte. Pärast oli siiski pikka aega halb olla, nii et ajus midagi sassi ajas küll.

Muide, me saime sel päeval Lohesabas ka aegade kõige suurema arve. Kui me lastega jäätistega lauda istusime ja Silver maksma jäi, siis ühel hetkel ta küsis, kas mul raha on, tal nimelt jääb veidi puudu … arve oli ümmarguselt pool miljonit. Mul ka nii palju kaasas ei olnud. Tegelik arve oli siiski kahekohaline, nii et me ei pea järgmise kolme põlvkonnaga seal elupäevade lõpuni põrandaid pesema, aga lõbus näpuviga oli see küll.

Rääkides edasi argielust, siis koos Silveriga on rütm ikka hoopis teine. Kui ma enne jäin kogu aeg hommikuti nii ajahätta, et viisin Kolmanda enamasti autoga lasteaeda, siis nüüd kahekesi tegutsedes saavad kõik hommikused toimetused kiiremini valmis ja autoga oleme lasteaia juures käinud vaid 2-3 korda, seda väga tuulise ilma puhul või siis, kui oleme õhtul lasteaiast otse Lehtse sõitnud.cof“Ära tee minust pilte.”
“Ma ei teegi sinust, ma teen Neljandast…”

Ma alguses arvasin küll, et kasutan võimalust ja Silveri kodusoleku ajal lasteaia juures üldse nägu ei näita, ei tule hommikul voodistki välja, aga tegelikult on täitsa mõnus kahekesi jalutades lapsi ära viia ja koju tagasi tuua. Auto keskmine kütusekulu on ka kohe palju madalam. Varasemad pidevad lühikesed otsad andsid ühel hetkel keskmiseks juba 15,9 liitrit sajale, mis on päris mitu liitrit rohkem võrreldes tavalise numbriga, mis on ka muidugi üsna kõrge.

Vabadel päevadel see eest kasutan küll võimalust ega tule voodist välja. Eriti nüüd, kus vahetasime magamistoad ära ja meie uus tuba on nurgas, kuhu lärm kõige vähem kostub.

Tubade vahetamine on mul ammu mõttes olnud, et lastele ruumi juurde anda, aga olid igasugused agad: aga meie mööbel ei mahu väiksemasse tuppa; aga meie 140 cm lai voodi ei lähe kitsast vahekoridorist läbi; aga väikeste tuba alles sai päris valmis; aga mulle meeldib praegune (nüüdseks siis vana) lahendus rohkem.

Vana lahenduse juures meeldis mulle siis see, et meie magamistuba oli keskel ja laste magamistoad sobisid omavahel hästi kokku. LastetoadMis aga ei meeldinud, oli mänguruumi puudus ja teadmine, et me oma poole suuremas toas ainult magame, nii et aasta teisel päeval, kui olime aastavahetusest välja puhanud, tuli äkkmõte, et proovime, kas voodi läheb teise tuppa ja kui läheb, siis teeme selle ära – kolime suurte poiste tuppa, nemad kolivad väikeste tuppa ja väikesed kolivad meie tuppa. Voodi läks kitsast kohast läbi ja töö võis alata.cofmdecofcofVäga lihtne see muidugi ei olnud, aga oodatust lihtsam küll, kõik mööbel sai ühe päevaga lahti võetud, ringi tõstetud, kokku pandud ja õhtuks olid isegi kõik riided kappides tagasi.  Ainus asi, mida liigutama ei pidanud, oli väikeste vana nari, selle said suured poisid endale ja suurte poiste nari läks väikestele meie vanasse tuppa. Ühesuguste naride pluss.mdeVäikeste tuba valmis siiski ei ole, seal tööd alles algavad, aga enne peab saabuma inspiratsioon. Seda tean, et seinad tahan halliks värvida, nii nagu oli nende vanas toas, millega sai ka arvestatud mööblivärve valides. Välja tuleb vahetada ka viie seasilmaga laelamp, sest see ei valgusta tuba piisavalt. Kardinapuu tuleb paremini kinnitada ja halliks värvida, uued kardinad kuluvad samuti ära. Kuid kuna ma ei ole siiani leidnud head asetust mööblile, mida ilmselt tuleb taas veidi vahetama hakata, sest lastelaud ja -toolid hakkavad väikeseks jääma ning nende asemel võiks olla hoopis laud, mille projekteerisin kaks ja pool aastat tagasi, aga mille ehitamiseni ei jõudnud, sest kolisime majast ära ja siin polnud selle laua jaoks ruumi, siis mulle ei ole veel tulnud seda tuhinat peale, et hakkaks kuskilt otsast pihta. Kohanen veel uue olukorraga ja küll siis ühel hetkel tean täpselt, mida ja kuidas edasi tegema peab.

https://www.instagram.com/p/Bdf5St9Busu/?taken-by=kuussidrunit

Meie uues toas pole vaja midagi teha. Kui, siis vaid naabripoolne sein helikindlamaks muuta ehk kips maha võtta, karkassi vahele villa suruda ja sein uuesti üles ehitada, aga kuna see on veidi liiga mahukas ja tolmune töö, siis lepime sellega, et naabrid kuulevad meid ja meie neid. Naabrite kuulmise all pean siis silmas seda, et me kuuleme isegi seda, kui kõrvalkorteris haigutatakse, aga me teeme ka midagi enamat, mida me ei taha, et seal kuuldaks.

Kummut ja kirst, mis meie tuppa ära ei mahtunud, leidsid koha esikus ja väikeste toas. Kirst saab ilmselt sinise kuue, kummut halli või sinepikollase, pole veel ära otsustanud, aga selge on see, et praegusel kujul need sisekujundusse ei istu. Seda kirjutasin praegu kerge muigega, sest ma räägiks siin jälle nagu mingist disainkodust, mida meil ilmselgelt ei ole.

Poiste toa kohta on Instagramis kõik kirjas, kordama ei hakka.

https://www.instagram.com/p/Bd0SFaDBnSh/?taken-by=kuussidrunit

See postitus on juba päris pikaks veninud, nii et lähen edasi süldipeo juurde ja sellega ka lõpetan. Ma küll alles ütlesin õele, et ma ema 50. sünnipäevast midagi ei kirjuta, aga kuna see oli nii tore, siis siin ma nüüd olen. “Süldipidu” ei ütle ma seega halvustavalt, see lihtsalt oli see kõige tavalisem pika lauaga pidu, kus taustaks mängiti vanu häid eesti lugusid.

Kuus aastat tagasi pidas ka isa sedasi sünnipäeva, aga siis me lahkusime juba enne, kui pidu üldse alata jõudis, sest Esimene ja Teine, kes siis olid ainsad kõhust väljas lapsed (Kolmas oli viimaseid kuid kõhus), käitusid nagu metslased, kes esimest korda inimeste sekka sattusid. Nad ei kuulanud absoluutselt sõna, tüütasid teisi, segasid õhtujuhti, paigal ei püsinud ja meil lihtsalt ei jäänud muud üle, kui ära minna. Ma lahkusin nuttes, sest ma olin laste käitumises nii pettunud ja ma olin kurb, et ma ei saanud olla peol, kus oli pool suguvõsa kohal. Mul oli küll võimalus jääda Silveri ja lasteta sinna, aga nii ma ei tahtnud.NBu9wK3Lapsed käisid ka viimaseid tunde 49aastast vanaema lohutamas.

Seekord läks palju paremini, lapsed küll möllasid, aga nad loodetavasti ei seganud teisi, sest lärmi ja sagimist oli ka nendeta. Me võtsime kaasa tegevuskaarte, lauamänge ja viimase häda jaoks ka tahvelarvuti ja nutitelefonid, nii et suure osa ajast olid nad tegelikult kuskil kadunud. Või tantsisid. IMG_6197Puhas täiskasvanute jäljendamine, aga tuli hästi välja. Pats tehti lasteaias, mina ei oska selliseid punuda.

Väsimusmärke hakkasid nad alles keskköö ajal ilmutama ja kuna mu vend ka väga ei viitsinud seal olla, siis tema läks lastega koju (mu vanemate juurde siis) ja pani nad magama. See oli mõnus hetk. See teadmine, et lapsed on juba nii suured, et ma saan neid oma venna hoolde usaldada ja et mu vend tahtis nendega ära minna ning andis meile vabaduse olla kauem peol.

Me olime peol lõpuni, sest venna lahkumise järel jäime meie vanemate autojuhtideks. Olgu, Silver üksinda juhtis autot, aga ma ka ei oleks saanud varem lahkuda. Ega ma ei oleks tahtnudki. Sünnipäev oli väga lõbus, tantsida sai kõvasti ja ma isegi võtsin väikesest meelelahutusest osa ning täitsin Tuhkatriinu rolli. Sellega oli tegelikult naljakas lugu. Kui seda rolli pakuti, siis ma olin täiesti vastu, sest sellised asjad ei ole minu teema. Aga kui öeldi, et Silver täidab printsi rolli, siis olin kohe käpp, üks väga üllatunud käpp, sest sellised mängud ei ole ka Silveri teema. Hiljem tuli välja, et temast sai sama taktikaga prints, talle öeldi, et mina juba olen Tuhkatriinu. 62mfY7yÜheks koledaks võõrasõeks oli mu vend, kes samuti pigem hoiaks kuskile varju, nii et ma ei tea, kuidas õhtujuhil õnnestus selline kamp panna lühietendust andma. Meil kestis see etendus veel edasi, kui prints läks järele koledale võõrasõele, kes kaine autojuhina toimetas esimese seltskonna koos autoga minema. Tegelikult pidin mina oma võõrasõele järele sõitma, aga Silver on tõeline prints ja läks minu asemel.

Silver üllatas mind veel mitu korda. Esmalt siis, kui ta minuga ühe tantsu tegi. Kleepeka, nagu “vanurid” seal sünnipäeval ütlesid. Me kumbki ei oska tantsida ja meil ei ole siin 10 aasta jooksul ka olnud selliseid üritusi, kus oleks võinud seda teha, nii et enne ema sünnipäeva tantsisime viimati koos oma pulmas. Mina olen vahepeal tantsinud küll, vist aastal 2010 ja möödunud kevadel. Igatahes tegime koos ühe kleepeka, sest seda väga ei pea oskama, kuid midagi tempokamat meil kahekesi välja ei tule. Kui ma ei oska tantsida ja mees juhib, siis pole hullu, saab hakkama, aga kui mees ei juhi ka, siis ei tule tantsust midagi välja. Ma tegelikult ei lootnud üldse Silverit tantsima saada, nii et see üks kleepekas oli ka piisav. Lisaks mõnusalt emotsionaalne, sest looks oli “Kas tead” ja kuna juhtumisi on Silver mu suurim tunne, siis laulsin seda talle kõrva ja mõtlesin iga sõna.

Teist korda üllatas ta siis, kui võttis osa (ainuüksi see üllatas) arvamismängust ja tulistas täiega tunnusmuusika põhjal seriaalide nimesid. Kui ma McCyverite ja muude selliste puhul päris šokeeritud ei olnud, siis Beverly Hills 90210 puhul jäi mul küll suu ammuli – kuidas ta selle ära tundis, kui mina ei tundnud ja kuidas tal numbrid meeles olid?! Samas ei ole seal tegelikult midagi üllatavat, tal on vist kõigi tuttavate autode numbrimärgid peas. Aga et oma laste sünnipäevad meelde jääks …

Tantsimise juurde tagasi minnes, siis ma tantsisin palju ja paljudega. Kõige rohkem meeldis ikkagi oma isaga tantsida, sest temaga ei olnud nii piinlik, kui ma ta varvaste otsas koperdasin ja tema võttis ka kõige rahulikumalt, nii et ma eriti ei koperdanudki.MD6ZLLXTantsi hopp, Johanna, hopp, Johanna, hopp, kuni hommik käes.”gfFbWy1xAgFwetKell on siin veerand kaks. Väsinumad olid siis juba koju läinud, väsimatud veel tantsisid. Keegi nii ära ei väsinud, et oleks kuskile nurka magama vajunud, mis muidugi on täiesti elementaarne, aga meenutades mu viimast pidu, mis oli küll avalik üritus, siis selleks kellaajaks leidus magajaid juba mitmes nurgas. Süüdi ei olnud muidugi väsimus, vaid alkohol.UtjUg3cIsa tantsitab ema tantsuplatsilt eemale külmkappide vahele, pildil on ka kollane Kärcheri tolmuimeja. 

Ühesõnaga oli tegu ühe igati toreda peoga, mis loodetavasti kordub 4 aasta pärast, kui isa saab kuuekümpiseks. Varem ilmselt ei ole meil lootustki peole saada. Erakute rõõmud.

Seinast seinani

Kirjutamist alustasin juba eile…

Eile: Ring jõudis taas minuni. Üle pika aja on kõik lapsed lasteaias-koolis, aga mina olen haigena kodus. Härra ootab juba ammu päeva, mil ta saab üksi kodus olla, viimane selline oli tal rohkem kui 2 kuud tagasi ja kuigi ma olen täna kodus, siis ma avan suu vaid äärmisel vajadusel, nii et põhimõtteliselt on ta üksi, vaid tema ja tema mõtted, ei mingit loba kõrva ääres. Mul on neelus kõik, mis vähegi paistes saab olla, väga paistes, seda on isegi väljast näha, sest kael on ka paistes. Ilmselt seetõttu tabaski mind eile õhtul tohutu söögiisu, et tänasest algas paast, väga raske on süüa, eelistan seda mitte teha. Kõige rõvedam on see, et kurgunibu on 3 korda suurem ja puudutab keelt, väga ebamugav. Positiivne on jälle see, et mul on vaid neelupõletik. Kui mul oleks veel palavik, nohust kinnine nina ja köha, siis oleks olukord palju hullem.

Täna: Keegi võttis viimast lauset väljakutsena, sest mul tekkis eile väike palavik, kukkusin kella 20 ajal jalapealt voodisse, uuesti avasin silmad kella 23 ajal. Kuidas Härral laste magama panemine läks ja kas keegi minu musi-kalli-pai tahtis, seda ma ei teagi, sest ma ei kuulnud absoluutselt mitte midagi. Täna ärkasin pool 5 valusa neelamise ja kinnise nina peale, uuesti uinuda ei suutnud, võtsin valuvaigistit lootusega, et mõjub neelus ka, aga ei mõjunud. Kui juba valuvaigistit võtsin, siis sorteerisin ravimikapi ka ära, midagi muud nagunii teha ei olnud. Söömisest ma enam üldse ei unista, ainuüksi tee joomine on selline katsumus, et heal juhul tunniga saab hakkama.IMG_8124Täna natuke hiljem: Söömine siiski ei jäänud unistuseks, omlett ja supp läksid täitsa hästi alla, vaid Trimm sepik (issand, ma ei teagi, mis see täpsemalt on, reklaami peale ostsin, vist on sepik) jäi kurku kinni ja tegi väga haiget. Käisin hommikul igaks juhuks ka arsti juures, sest taskulambi ja peegli abil nägin, et mu kurk näeb välja nagu käsn ning rääkida normaalselt ei saanud, suu läks vahtu täis. CRV oli 60, mandlid korras (ühesõnaga mitte paistes), aga muu paistes, eriti kurgunibu ja sain antibiootikumid peale. Ma olen viimase 9 aasta jooksul kaks AB kuuri teinud ja mõlemad olid rinnapõletiku pärast, täitsa imelik on olla nii haige, et antibiootikume läheb vaja, samal ajal ei ole mul nende suhtes täna mingit vastumeelsust, võtaksin mida iganes, et kurgunibu keele pealt minema läheks ja ma saaksin taas normaalselt neelata ja rääkida.

Kas ma tegelikult ka sain selle vimma lastelt, seda ma ei tea, sest neil pole kellelgi kurk haige olnud, nad on olnud rohkem nohused, köhased või lihtsalt oksendanud. Okseviirus piirduski vaid Neljanda, Esimese ja Kolmanda lühiajalise okseralliga, aga hoidsin ka Teist terve nädala kodus, sest olin valmis selleks, et ring jõuab iga hetk temani. Õnneks ei jõudnud.IMG_8086Olin Teise okseralliks nii valmis, et jätsin ta igaks juhuks elutuppa magama, et ta ei oksendaks öösel narivoodi teist korrust täis.

Lugesin, et pärast kõhugripist tervenemist ei tohiks laps 2 nädala kollektiivis käia. Kui paljud seda reeglit järgivad? Meil olid eile kõik kollektiivis tagasi, sest veider on hoida terveid lapsi nii kaua kodus. Eelmise nädala teisipäevaga sai kõik korda, lõunaks oli lastel isu tagasi ja halba enesetunnet ei kurtnud enam keegi, aga igaks juhuks olid nad nädala lõpuni kodus.

Terviseteemadel jätkates, siis R-Kiosk saatis ka mulle terviseshotid:Clipboard2Pakendi eest 10 punkti! Shottidele annaks punkte veidi vähem. Triinu Liis kirjutas oma blogis väga hea ülevaate, mul sellele midagi lisada ei ole, ainult kahju on, et ma praegu ei saa Fireballi või Chillitrimi mekkida, äkki aitaks ka neelus midagi leevendada. Kui just asja hoopis hullemaks ei teeks, pärast mõjuks nagu sool värskel haaval. Igatahes need kaks on tõesti väga tulised, ma julgesin neid vaid väikese lonksu proovida, teised piirdusid ainult nuusutamisega. Kuid Ingveri shoti maitsesid isegi lapsed, lõhn oli selleks piisavalt kutsuv. Minu arvates see lõhnas ja maitses nagu gripitee, vaid järelmaitses oli ingverit tunda ja sedagi talutaval moel, sest tegelikult ei ole ma üldse ingverisõber, kuid Ingveri sohti tarbiksin küll. Tulised shotid on minu jaoks liiga tulised, kuigi jalapenosõbrana arvasin, et mulle meeldib tuline.

Muutes teemat, siis laupäevane tasuta kino oli täitsa lahe, saal oli küll täis, aga oodatust vaiksem ja kinoelamus igati positiivne, kingituseks saime armsa suurperede kalendri ka, mis läheb meil, unustajatel, kindlasti käiku. Meid tavaliselt häirib, kui inimesed kinos söövad ja kujutasime ette, kuidas suurperede seansil on krõbistamist ja krabistamist eriti palju, kui saal on popkorniga varustatud lapsi täis, aga kõik krabistasid nii vaikselt, et absoluutselt ei häirinud ning kõik lapsed, ka päris pisikesed, pidasid seansi ilusti vastu. Ühesõnaga jäime väga rahule ja nii tore, et suurperedele selliseid tasuta kinoseansse korraldatakse. Päris tasuta see muidugi ei olnud, sest kütusele ja parkimisele kulus ikka nii 30 €, aga oluliselt vähem siiski kui meie tavalistel kinopäevadel.

Eelmisel nädalal oli Teise rühmas koosolek, teemaks oli lasteaia lõpupidu. See tuletas mulle meelde, et Esimese lõpupeo järel mõtlesin kirjutada selle maksumusest, eelkõige selleks, et endal oleks olnud hiljem huvitav võrrelda, ikkagi kolm lõpupidu veel tulemas. Õnneks ei läinud see lõbu palju maksma, nii et numbrid on siiani meeles, mitte küll senditäpsusega, aga enam-vähem.IMG_8838Riietuse peale kulus umbes 27 €, särk oli varasemast olemas, jalanõud ka, juurde ostsin vaid püksid ja kikilipsu (mõlemad Lindexist 10% soodukaga). Selline casual stiil sündis viimasel hetkel, muidu pidi minema Härra õelt saadud klassikalise komplektiga (mustad viigipüksid, valge pluus, must vest), aga kuna varem valmis ostetud kingad osutusid liiga suureks, siis uute kingade ostmise asemel võtsime riietuses hoopis teise suuna. Lõpupeo maksumus oli 40 €, mis minu jaoks oli nii väike summa, sest olin Facebookist lugenud, kuidas osadel küündisid need summad 150 € juurde. Aga vot see mulle enam meelde ei tule, kas neil oli lõpureis ja mis see maksta võis, ilmselt oli samas hinnaklassis, mis iga teine väljasõit, nii et see mingi märkimisväärne lisakulutus ei olnud. Võib öelda, et lasteaia lõpetamine läks kokku ümmarguselt 70 € maksma, koos kingitusega 160 €.

Seekord jääb lõpupeo maksumus samasse kanti, aga outfit tuleb uus osta, sest tänaseks on asjad kantud/kulunud/luitunud ja ma ei taha, et Teine näeks oma lõpetamisel välja nagu Esimese kloon. Tegelikult ma ei saaks neid riideid nii või naa kasutada, sest Teine on sellest suurusest veel kaugel. Kingituse osas oleme veidi kimbatuses, uuesti enam ei ostaks 1. klassi lapsele nutitelefoni, aga Teine oleks väga pettunud, kui ta ei saaks vanema vennaga võrdset kohtlemist.

Vahetades jälle teemat, siis eile oli Kolmanda sünnipäev! Kuidagi eriliselt me seda ei tähistanud, aga päris tavaline päev ka ei olnud. Kolmas sai poole päeva pealt lasteaiast koju, külalised käisid, kingitused olid, piimasuppi sai ka, nii et tema jaoks oli eriline päev küll, kuid nähes, milliseid suurejoonelisi pidusid paljud teised emad oma lastele korraldavad, oli tal siiski tagasihoidlikult eriline päev.IMG_8139IMG_8160Me kinkisime talle kasutatud Duplo lennuki, mille ostsin juba mitu-mitu kuud varem valmis. Ma ei tea, kas mul peaks olema häbi kirjutada, et kinkisime lapsele kasutatud mänguasja? Igatahes on see lennuk nii lahe, et täitsa kahju on, et selliseid enam poest ei saa. Olen mitu kuud hoidnud sellise lennuki suhtes silmi lahti, et õelastele samasugune kinkida ja paar päeva tagasi tuligi lõpuks osta.ee-st teade, et on leitud vaste otsingusõnale “Duplo lennu” (lennu seetõttu, et saada teateid nii lennujaama kui ka lennuki kohta) ja nüüd ootabki samasugune komplekt õe Esimese sünnipäeva, nii et ma ei kingi kasutatud mänguasju ainult oma lastele, vaid teiste omadele ka.

Lennuk on meil praegu väga teemas, sest kahe kuu pärast sõidavad lapsed esimest korda lennukiga ja nad nii ootavad seda.

Kolmanda sünnipäev algas tegelikult juba pühapäeval, kui mu vanemad ja õde oma lastega külla tulid. See oli selline kaks ühes külastus, kus sooviti Kolmandale õnne, söödi kooki, joodi kohvi ja minnes võeti kaasa mööbel, mis meil jalus seisis. Me samal päeval mööbeldasime veidi ehk tõime keldrist tagasi 2/3 nendest kappidest, mille kuu-kaks tagasi sinna viisime ja ma täitsin need kapid uuesti samade asjadega, mis vahepealse aja kastides meie toas veetsid. Üleliigseks osutunud vitriini ei viitsinud hakata omakorda keldrisse tassima, vaid andsin selle õele ja isa aitas selle Härral õe auto peale tassida, pääsesin. Veidi narr tunne oli tassida kapid korterisse tagasi, aga ma ei leidnud sobivat kummutit telerialuseks, nii et leidsin kolmanda lahenduse ja see kärab küll. IMG_8110Riiuli, mis meil täitis telerialuse rolli, paigutasime väikeste tuppa ja viisime ellu ühe idee, mis kord siin kommentaaridesse jäeti – keerasime riiuli pikkupidi, võtsime rattad küljest, muutsime veidi plaatide asendit ja saime hoopis parema riiuli:ClipboardTegelikult vajab see riiul veidi pahtlit ja värvi, siis on ideaalne, aga ma veel ei tea, millised värvitoonid väikeste toas ükskord domineerima hakkavad. Kui seal üldse midagi domineerima hakkab, sest väikesed on korteris sellisteks metslasteks muutunud, et nende toas ei raatsigi mingit uuenduskuuri ette võtta. Nad on mööbli, vaiba ja seinad täis sodinud, kummuti sahtlid ära lõhkunud, toas saab enamasti ainult karkudega käia ja nii edasi. Selliseid sigadusi pole suured teinud ja siiani ei teinud väikesed ka, aga nüüd teevad süüdimatult uuesti ja uuesti ja uuesti.IMG_8105IMG_8107Samas hakkab voodi neile väikeseks jääma, kahe madala riidekapi asemel võiks olla üks kõrge (ja kokkuvõttes kitsam) ning toas võiks olla rohkem iseloomu, praegu on kõik nii suvaline. Mitte et ülejäänud korteris valitseks tõeline sisedisaini harmoonia…

Eelmisel nädalal sain lõpuks kätte ka Kinderi šokolaadi ümbrised meie laste piltidega ja ütleme nii, et minu vaimustus nendest oli suurem kui laste oma, neil oli piltidest täitsa ükskõik, nagu see oleks igapäevane nähtus. Tulevikus on ehk vähemalt mälestustekarbis oma pildiga šokolaadikarp huvitav ese. IMG_8095Praegu on laste mälestustekarbis ka rasedusaegsed raamatud, mida ämmaemandad hoolega täitsid ja kus on mu veregrupp kirjas. Ükspäev tahtsingi oma veregruppi kontrollida, sest ma mäletasin, et see on AB+ ja AB olla üsna haruldane. Kes siis ei tahaks olla haruldane?! Selgus, et ma mäletasin väga valesti, ma olen A+. Milline pettumus. Härra on ka A, aga ma ei tea, kas + või -, ilmselt -, sellepärast meid teineteise poole tõmbabki!

Õhtuks on nüüd seis selline, et Härra ja Teine kurdavad kurguvalu. Härra ei ole tegelikult kindel, kas tal on päriselt kurguvalu või asi on lihtsalt hirmus. See on nagu põdrakärbestega, ma kardan neid ja ma metsas alati tunnen, kuidas nad mul peanahal ringi kõnnivad, kuigi tegelikult ei kõnni. Mõnikord kõnnivad ka ja see on nii rõve. Igatahes andsin neile C-vitamiini, D-vitamiini, probiootikume ja kasekäsna pulbrit, mille kõrvale sõid nad hunniku sibulat ning loodan, et nende immuunsüsteem peab paremini vastu kui minu oma. Meil kõigil oli sama menüü ja on ka homme ja ülehomme ja nii edasi, ikka selleks, et kiiremini terveks saada või mitte haigeks jääda.