Avaldatud Pere ja Kodu blogis 22.08.2014.

Minu eelmine postitus tõi ühe huvitava kommentaari: „Oi, kui palju olen mina kaastundeavaldusi saanud juba alates neljanda poja sünnist. Hetkel kuus poega ja no seda inimeste juttu, et nii palju ja kahjuks veel ainult poisid ka…“

Kas perekonda on tõesti tabanud hirmus ebaõnn, või on see hoopis lotovõit?! Proovige ise saada järjest kuus samast soost last – väga väike võimalus, et sedasi läheb.

Pean tõdema, et ma sain juba poole väiksema arvu poistega lohutuste osaliseks, kuigi ma ise olin oma komplektist vaimustuses. Ma ei tea, kas kolme poisi kohta ikka võib nii öelda. Olen aru saanud, et samast soost lapsed on poolik kollektsioon ja komplekt on koos siis, kui majas on erisoost lapsed.

Kuigi ma kogusin juba teismeeas oma tütrele riideid, ütles sisetunne esimese raseduse ajal, et ootan poega ja see mõte meeldis mulle. Teise raseduse ajal lootsin küll, et tuleb tütar, aga kui lubati poissi, siis meeldis mulle mõte väikese vanusevahega vendadest palju rohkem.

Kolmanda rasedusega on omaette lugu rääkida. Ma olin kindel, et ootan poega, sisetunne oli lihtsalt nii tugev ja olin juba korduvalt unes näinud, kuidas hoian last süles ja tean, et ta on poiss, kuigi miski sellele ei vihjanud. Kuklavoldi ultrahelis oli arst üsna kindel, et tegu on tüdrukuga, aga kuna näidud ei olnud kõige paremad, siis oli risk Downi sündroomile 1:21.

Olin soo suhtes üllatunud ja riski suhtes šokeeritud, minu ainus soov oli, et laps oleks terve. Paar päeva hiljem olin küll juba maha rahunenud ja olin kindel, et lapsega on kõik korras. Haigusriskina tundub 1:21 esialgu hirmus kõrge, eks? Aga kui sellise suhtega oleks võimalus võita miljon eurot, siis tundub see jälle niivõrd madal, et üldse ei loodagi saada selleks üheks õnnelikuks. Sedasi mõeldes tundus ka Downi sündroom nii ebatõenäoline. Mõte tütre ootamisest tundus sama ebatõenäoline.

Siis tuli kauaoodatud looteveeuuringu vastus, mis kinnitas, et laps on terve. Kuigi ma olin miljon korda ette kujutanud, kuidas mulle seda öeldakse ja olin kindel, et ma võtan seda rahulikult, siis tegelikult hakkasin ikkagi kontrollimatult nutma. Kui küsisin üle, kas laps on tüdruk nagu arst ennustas, siis vastuseks öeldi veidi üllatunult: „Tüdruk? Meie andmetel on tegu poisiga.“ Kui ma arvasin, et rohkem õnneahastusest nutta ei saa, siis sellel hetkel pidin küll nutu kätte lämbuma. Minu kõhus kasvas terve poiss! Poiss!!! Mis saaks veel parem olla?!

Helistasin kohe Härrale ja jagasin rõõmusõnumit. Ta tundis terve lapse üle nii suurt rõõmu, et sugu muutus täiesti teisejärguliseks, kuigi tema sisetunne oli rohkem tüdruku poolt. Teatasin häid uudiseid ka meie emadele ja Härra ema reaktsioon oli minu jaoks väga üllatav. Esimese asjana hakkas ta pahandama: „Kuidas sai arst tüdrukut lubada, kui ei olegi tüdruk. Kuidas ikka nii saab?“

Minu õnnejoovastus oli hetkega kadunud. Kuidas saab vanaema rõõmust mitte lakke hüpata, kui minu kõhus kasvab tema terve pojapoeg?! See kõne lõppes väga kiiresti. Hiljem sain paarist kohast veel õnnesoove terve lapse puhul ja lohutusi, et ta poisiks osutus, nagu ma oleks pidanud sellepärast kuidagi pettunud olema. Ma tõesti ei olnud. Vastupidi, olin maailma õnnelikum tulevane kolme poja ema.

Kui Neljanda puhul samuti kuklavoldi ultrahelis tüdrukut lubati, siis ma seda väga tõsiselt ei võtnud ja olin kaks kuud hiljem järgmises ultrahelis valmis kuulma, et kõhus kasvab poiss. See poleks olnud minu jaoks pettumus, minu ainus soov oli, et laps oleks terve. Tüdruk jäi siiski tüdrukuks. Ma ei eita, et olin selle üle väga rõõmus, aga täpselt sama rõõmus oleksin ma olnud ka järgmise poja üle.

Lohutusi me seega enam ei vajanud, aga siis tulid järgmised kommentaarid stiilis: „Saite lõpuks oma kauaoodatud tüdruku! Need „lõpuks“ ja „kauaoodatud“ kommentaarid olid alguses väga häirivad, sest polnud kaua aega möödas meeleheitest, mida tundsin, kui sain teada, et neljandat last ootan. Kauaoodatust oli asi kaugel.

Selja taga spekuleeriti, et nüüd on kõik, rohkem neid ei tule. Veider järeldus. Kui teine laps oleks tüdruk olnud, siis olekski meil ainult kaks last? Või kui neljas oleks ka poiss olnud, siis ootaksin praegu viiendat? Vaevalt küll.

Paar päeva tagasi avastas Härra töökaaslane, et kolm vanemat on poisid ja pesamuna tüdruk. Oma avastuse peale ütles ta teadvalt: „Tegitegi nii kaua kuni tüdruku saite, jah?“ Täpselt nii. Kuna ma olen unistanud ka kaksikutest, siis on järgmine eesmärk olemas, mille poole püüelda.

See ei olegi võimatu, et järgmisena kaksikud saame, soodumus selleks on mul olemas. Meil on veel palju aastaid aega lapsi saada ja ma usun, et kui meil on majas neli hormoonidest pulbitsevat teismelist, siis paar väikest emmekat kulub maailmavihkajate vahele ära. Seega ei ole veel kõik ja neid tuleb veel. Ükskõik, mis soost, peaasi, et terved.

Nagu minu vanaema küsis pärast Neljanda sündi murelikult: „Ega te nüüd püssi põõsasse ei viska?“ Ei, ei viska. 🙂