kool

Nagu polekski vahepeal midagi teisiti olnud…

~ Liivi ~ 4 Comments

Härra on nüüd siis 6 päeva ära olnud ja ma harjusin sellega juba esimesel päeval, nagu ta ei olekski vahepeal 5 ja pool kuud kodus olnud ning säästnud mind tolmuimeja kätte võtmisest ja nõude pesemisest. Õnneks pärast nii pikka pausi oskan endiselt tolmu võtta ja nõusid pesta, olen saanud seda juba mitu korda teha. Samuti viisin auto rehvivahetusse, mida muidu oleks teinud tema, ja tõin sealt tagasi ja tassisin talverehvid keldrisse ja võtsin poiste toas kardinapuu alla, sest üks kinnitus tuli jälle seinast välja ja jättis endast järele tohutu augu, kuhu tuleks juba ankur paigaldada, et kardinapuu rohkem alla ei kukuks, kuid selle töö jätaks ma parema meelega Härrale, kes aga ei tule nii pea koju. Vähemalt hetkeseisuga on see nii, aga mine tea, Soomes tuleb nüüd pikk nädalavahetus, veel pikem kui meil, ja kui tal ei lubata pühade ajal tööd teha, siis niisama jalga kõigutama ta sinna ei jää.

Lapsed harjusid ka kohe sellega ära, et issi on jälle tööl, kuigi Neljas on siis vahepeal automaatselt kutsunud issit, kui ta on vajanud vetsutoimingute juures abi, aga ikka juhtub, kui viimased pool aastat on issi olnud number üks. Nüüd olen jälle mina number üks, lausa üks ja ainus, aga seda ainult järgmised 2 kuud, siis kolime suveks Soome ja kui hästi läheb, siis jääb Härra talvel taas täiesti koduseks, nii et sedasi ei olegi me väga palju lahus.

Lastest rääkides, siis nad olid põhimõtteliselt terved juba üle-eelmise nädala lõpus. Kui nad selle sama üle-eelmise nädala alguses olid inimvared oma oksendamiste ja kõrvapõletikega, siis nädala lõpus pidasime juba pärast lastearstiga konsulteerimist Teise sünnipäeva ja käisime perega Härra vennapoja sünnipäeval. Oksendamiste põhjus jäigi selgusetuks, sest ei minu ega Härra vanemad ei nakatunud sellesse, kuigi viiruse puhul oleks pidanud tegu olema kergesti külge hakkava asjaga, kuna esimest korda üldse olime kuuekesi sedasi sarnaselt rivist väljas ja esimest korda üldse oksendasid kõik lapsed. Pigem oli asi selles, mida me kõik olime söönud, aga me ei mõelnud välja, mis see võis olla. Või oli see üldse midagi muud, sest seda teist kõhuhäda, mis käib kaasas nii kõhugripi kui ka toidumürgitusega, kellelgi ei olnud.

Kuigi lapsed olid eelmisel nädalal korras, hoidsime lasteaialapsi veel kodus, et nende organism saaks veidi rohkem taastuda, koolilaps tahtis ise kooli minna, et mitte rohkem maha jääda. Ma peaks temast eeskuju võtma. Täna oli see haruldane päev, kus kõik läksid lasteaeda-kooli ja minagi pidin sama tegema, aga siis selgus lasteaias, et ühel on täna rattamatk ja lisaks tundsin, et olin lapsed liiga õhukeselt riidesse pannud, nii et läksin koju, otsisin kahele paksu voodriga õueriided, Kolmandale mitte, sest ta on hüljes ja armastab külma, edasi vurasin vanemate juurde ratta järele, viisin selle ja talvejope Teisele staadionile ära, siis viisin Neljandale paksu kombeka ja tahtsin Esimesele võtmed ka ära viia, mille ta maha unustas, aga kellaaeg oli selline, et ma ei teadnud, kas ta on koolis või juba ujulas, nii et selle jätsin vahele ja jõudsin tuppa tagasi kella poole 11 ajal – oli aeg hommikust süüa.

Härra ütles selle peale oma toetuse ja julgustusega, et las see kool olla, ärgu ma vaevaku end sellega, lapsed on prioriteet. Absoluutselt ei vaidle vastu, ega ma niisama hommikul 30 km kaugusele jalgrattale järele ei sõitnud, aga ma olen kooliga juba peaaegu poole peal, nii et ma ikka vaevan end edasi. Ma ei teinud seda täna, ilmselt ei tee ka homme, ma teen seda viimasel minutil ja veel pärast seda, aga ma teen selle ära. Täna ma vaid avasin e-kooli ja panin selle kohe kinni ka, see oli selline väike reaalsuskontroll, millele järgnes pea liiva alla peitmine.  Pärast seda avasin hoopis esimest korda reisipiltide kausta ja lõin seal veidi korda, see on ka miski, millega pean tegelema hakkama, sest ma ei taha ainult teiega muljeid jagada, vaid Seesamiga ka, kes selle reisi üldse välja pani ja kellele ma muljeid lubasin.

Muidugi nautisin ka vaikust, mida väga sageli ei kuule ja sättisin kaks kuivatitäit pesu kappidesse ja koristasin ja käisin ise pesus ja läksin lasteaeda arenguvestlusele, mis tegi täielikult tasa Teise koolivalmiduskaardi sisu, mida hommikul lugeda sain. Tegelikult on natuke kurb, et üks laps saab väga kiita kõige eest, mida ta teeb ja milline ta on ja sealjuures saan veel ise ka kiita, et ma nii toredad lapsed olen kasvatanud ja ise nii avatud olen ning samal ajal tekib teise lapsega tunne, et ma ei ole osanud teda üldse kasvatada ja tema kohta justkui ei olegi midagi head öelda ja kõik, mida ta teeb ja milline ta on, vajab veel harjutamist.

Mis seal ikka, lapsed on erinevad, kõik ei mahu kasti, kellel jääb üks jäse välja, kellel teine, kellel kõik kombitsad, samal ajal võtab mõni oma kastis nii vähe ruumi, et sõber mahub ka veel kõrvale ära. Ma sain täna mitmes mõttes tunda oma laste erinevust, aga kõige huvitavamal moel avaldus see Neljanda ja Kolmanda puhul. Meie kolmeaastane preili leidis, et tal ei sobi minna poistest jäänud tumesiniste kevadpükstega lasteaeda, sest teised hakkavad naerma – need on ju poiste püksid. Samal ajal viskas tema vanem vend oranži lillekaunistustega käekoti üle õla ja oli valmis minema, ei teda huvita, mida teised tema naiste käekotist arvavad. Ka Teine on käinud nüüd lasteaia viimases rühmas erinevate käekottidega ja minu teada ei ole keegi ei tema ega Kolmanda üle seetõttu naernud. Kust aga üks kolmeaastane tüdruk tuleb selle peale, et keegi üldse võiks tema tumesiniseid kevadpükse poiste omaks pidada ja seetõttu tema üle naerma hakata, seda ma ei kujuta ette.

Kõik, mis puudutab riideid, on tal ilmselt eelmisest elust kaasa tulnud, sest tal on riiete, ehete, kosmeetika ja üleüldse moega selline suhe, mida tal kellegi pealt matkida ei ole, kõik tuleb tema enda seest. Ka nädalavahetusel suutis ta mind üllatada, kui ta minu vanaema juures peeglikapil seisnud pudelikesi sorteeris ja ühega meie juurde tuli: “Vanavanaema, kas sa kasutad seda parfüümi?” Parfüümi! Ja kui peenelt ta seda veel ütles! Kust ta seda sõna üldse teab? Meil on kodus lõhnaõlid, me keegi ei räägi kunagi parfüümidest.

Täna sai ta oma lilla karukese, millele tuli kodus riided selga teha ja ta sattus sellest nii vaimustusse, et ma pidin hakkama koju jõudes esimese asjana karule kleiti meisterdama. Lisaks kleidile pidid karul kindlasti kõrvarõngad olema. Ma siis lisasin juba kaelakee ka.karuMulle tundus, et üks kiusamisvastane karu tuli veidi liiga uhke välja, Neljanda asemel oleksin eelistanud hipilikku stiili, aga tema karu, tema otsused. Ma väga tema ilusate riiete ja asjade vaimustust ei taha alla ka suruda, lihtsalt loodan, et kui ta otsustab tulevikus välisele ilule palju rõhku panna, siis sisemine kuskile kaotsi ei lähe. Karuke on tal igatahes ilus nii seest kui ka väljast, ta on kõigi sõber ning tema jaoks on kõik teised karud ja lapsed ilusad. Igaks juhuks.

Aga nüüd ongi kell nii palju, et unetundide arvelt näpatud kirjutamisele tuleb joon alla tõmmata ja magama ära kobida. Annaks nüüd Kõigevägevam, et lapsed terved püsivad ja mina oma asjadega järje peale saan, siis jõuan siia ka rohkem!

Laatsaret enne suurt reisi

~ Liivi ~ 14 Comments

Andke andeks järgneva segaduse pärast, aga ma alustasin selle postituse kirjutamist juba eelmisel nädalal ning ma ei viitsi midagi muutma hakata, lisan sulgudesse lihtsalt kommentaare, kui on midagi kommenteerida.

Ma vist muudan blogi nime ära, aga enne mõtlen veel, kas uueks nimeks saab kuushaigetsidrunit.com või haigedsidrunid.com. Ilmselt saate aru, et ma kavatsen nüüd kirjutada, kuidas me kõik jälle haiged oleme. Peaaegu kõik. Alles hiljuti päris terveks saanud Esimene käib rõõmsalt koolis (tänasest enam ei käi) ja Härra ka tegelikult juba terveneb oma kaks kuud kestnud köhast (köha pole enam, kuid üleeilsest on paks nohu), aga ma ei imestaks, kui nemad kaks nüüd samamoodi uuele ringile lähevad (läksidki ja me keegi ei imesta). Mina läksin. Mu nädalaid kestnud köha ägenes nädala alguses, üleeile ärkasin nohuga (hehh, see nohu oli nohu, nüüd on mul NOHU) ja eile öösel istusin larüngiidis Kolmandaga (kes nüüdseks on terve) tema toas akna alla, kuni tema jälle hingata sai ja minul neelamine valusaks muutus.

Pärast seda magasime koos 70×155 mõõtudega voodis, endiselt lahtise aknaga toas, ja kui Härra tuli hommikul mulle ütlema, et mingu ma nüüd meie voodisse pikali, siis ma olin nagu auto alla jäänud – nina kinni, kurk valus, pea paks, kõik kehaosad kitsas voodis ebamugavas asendis magamisest kanged. Pidime kannatama uue narivoodiga suveni, aga mul on küll tunne, et ma ei jaksa sinnani oodata, sest ma leian end liiga sageli väikeste toas magamas.

Tagasi haiguste juurde, siis Esimene käis ka hiljuti arsti juures, sest ta peanahale tekkisid vesised ja kohati verised laigud, mis ei olnud küll valusad ega sügelenud, aga nägid ikkagi ehmatavad välja. Nahaarst viskas nendele pilgu peale ja küsis: “Kas tal on olnud hiljuti antibiootikumikuur?” Vot siis, kust sellised imelikud asjad tulla võivad, nii et tema ei köhi ega tatista (nüüd juba tatistab), kuid maadleb veel aasta alguses põetud haiguse tagajärgedega. Tegelikult jõudis ta siin vahepeal köhida ja tatistada ka ning Kubijal oligi see eriti tobe, et lastel oli veel mingi köhajäänus, mis avaldus ainult hommikusöögilauas. Ma arvan, et asi võis seal olla õhus, igatahes miski pani lapsed seal mõlemal hommikul korralikult läkastama ja see võis jätta mulje, et oleme täitsa haigete lastega spaas, samal ajal mujal ei köhinud nad kordagi.

Esmaspäeval (eelmise nädala esmaspäeval siis) helistati lasteaiast ka ja kutsuti Kolmandale järele, sest ta oli nii koledalt köhinud. Ta oli olnud lasteaias ainult poolteist tundi ja Härra tõigi ta koju ära, kus ta enam kordagi ei köhinud ja arvasime, et taas mingi õhuteema. Plaanisime teda järgmisel päeval veel kodus jälgida ja lasteaeda ainult pildistamisele viia, kuid teisipäeva hommikul ärkas ta paukudes, nii et jäi ära igasugune pildistamine ja sellest paukumisest saigi südaööks kõriturse. Kusjuures me alles mõnda aega tagasi rääkisime Härraga, et Kolmandal polegi ammu larüngiiti olnud, äkki ongi sellest juba välja kasvanud… Nii palju siis sellest.

Pildistamisele ei läinud ka Neljas, sest ma lihtsalt ei suutnud end eile (nädal tagasi) maast lahti ajada ning Härra ka ei viitsinud sellega tegeleda. Nagunii pole Neljas peaaegu üldse lasteaias käinud, mis ikka tekitada teistes segadust, et kes see võõras tüdruk rühmapildil on. Jaanuaris oli rekordkuu, Neljas käis 8 päeva lasteaias, veebruaris tegi ta selle tasa ning käis kohal vaid ühe päeva ja sellel kuul ei jõua ta võib-olla üldse lasteaeda. Isegi, kui järgmisel nädalal võiks viia, siis enne Pariisi reisi ei hakka riskima ja pärast reisi jääb vaid 3 päeva, millal ta võiks minna, aga mille suhtes ma väga optimistlik ei ole. Tal lihtsalt on see tobe nohu, mis pole allergiline ega põletikuline, olnud sünnist alates ja ma ei loodagi, et selle kuu lõpuks see kaob. Veebruaris siiski ei olnud tal ainult kaasasündinud nohu, vaid ilmselt korjas ta Lõuna-Eesti väljasõidul kuskilt midagi üles, sest pärast seda läks ta terve lapsena lasteaeda ning õhtul tuli väga tatisena koju ja ma ei usu, et ta seal nii kiiresti mingi pisiku sai.

Ma olen päris mitmelt inimeselt kuulnud, et see sügis-talv on neil eriti haigusterohke olnud. Minu ja Härra puhul kehtib see küll, lapsed on nagunii pärast lasteaeda minekut pidevalt haiged olnud, enamasti vahelduva eduga ja see loob tunde, et nad ongi kogu aeg haiged, nii et nemad sellel talvel siin vist mingit rekordit ei löö. Ainsa rekordi seadis Teine, kes on nüüd esimest korda sellel lasteaia-aastal haigena kodus. Nii pikalt pole varem keegi terve olnud, vähemalt mitte lasteaialapsena, enne seda küll.

Ma ostsin sügisel immuunsuse tugevdamiseks maca pulbri, mille lõhn on kohutav ja maitse veel hullem. Mina olin ka ainus, kes maitset proovis, teistele lõhnast täiesti piisas. Ma segasin lusikatäie pulbrit küll jogurti sisse ära, aga maitse kuskile ei kadunud, nii et maca pulber meie immuunsust ei tõsta. Praegu tarbime vahelduva eduga kasekäsna pulbrit, mis ei ole ka päris komm, aga igatahes kõvasti parem kui maca pulber ja kui see otsa saab, siis avame Bio4You saadetud baobabi pulbri. Häid omadusi on sel küll palju, aga sageli on head omadused pöördvõrdes hea maitsega, nii et jään huviga paki avamist ootama. (Pole ikka veel avanud)

Baobabi pulber on naturaalne multivitamiin, sisaldab rohkem rauda kui punane liha, 6 korda rohkem kaaliumi kui banaan, 6 korda rohkem C-vitamiini kui apelsin, vitamiine A, B1-B2-B6, PP, kaltsiumi, magneesiumi. Sobib immuunsuse tõstmiseks, toetab närvi- ja seedesüsteemi. Tänu kõrge C-vitamiini ja õunhappe sisaldusele aitab organismil saadud toidu teisendada energiaks. Sisaldab hulgaliselt probiootilisi kiude ja seedeensüüme, mis soodustavad probiootiliste bakterite kasvu seedetraktis ja parandavad seedimist.

See kodune laatsaret rikkus siin omajagu mu plaane ära, täpsemalt 8 plaani koolitööde järeletegemise näol. Tahtsin viimase  veerandi alguseks kõigega joone peale saada, aga tundub, et päris nullini ma oma tegemata töid enam viia ei jaksa, sest need 8 pole ainsad ja mul on jäänud vaid nädal. (Ei ole enam nädalat jäänud ja nullini enam kuidagi ei jõua, esmaspäeval likvideerisin ühe tegemata töö ja sain ühe juurde, sest ma puudusin terve päeva, käisingi vaid õhtul vanu asju lahendamas, nii et 8 on endiselt 8, ja siis on 3 tööd veel, mida ma ilmselt ei teegi ära.)

Kusjuures ma nägin seda võib-olla unes ette. Lagunenud trepp sümboliseerib ebaõnnestumist ja ma nägin unes lagunenud treppi, mille pärast ei saanud me minu ja Härra perega mingi modernse hoone teiselt korruselt alla. Vähemalt mitte mööda treppi, rõdult sai küll esimesele korrusele hüpata ja kõik seda võimalust kasutasid ka, ainult mina mitte, kuigi teised julgustasid mind hüppama ja isegi 5-aastane Kolmas hüppas ise sealt alla. Mul jäi unenäos selle peale küll süda seisma, aga temaga ei juhtunud midagi. Kõrgus mind absoluutselt ei hirmutanud, sest see ei olnud lihtsalt nii kõrge ja päriselus oleksin kõhklemata alla hüpanud, aga unenäos ei suutnud. Oli küll minu unenägu ja mina ise olin peaosas, aga ikka ei oska põhjendada, miks ma unenäos seda hüpet ei teinud, kui kõrguse ees mul hirmu ei olnud. Igatahes hakkasin otsima teist väljapääsu ja sain trepiava servades olnud talade kaudu teisele poole trepiava, kus moodsa uusehitise asemel vaatas mulle vastu mahajäetud puitmaja sisemus oma kooruvate tapeetide ja laevärviga, tolmu, ämblikuvõrkude, sodi täis põrandaga ning sinna ma seisma jäingi, tagasi ei saanud minna ja kuigi mu ees oli palju uksi, siis edasi ma ka ei läinud, sest ma lihtsalt ei julgenud ühtegi ust avada.

Võiks öelda, et see unenägu sümboliseerib palju enamat kui lihtsalt ebaõnnestumist, aga ma ei oska selle peale midagi muuta, alla hüpata ka kuskilt ei ole, nii et ma elan tavapärast elu edasi ja liigselt selle unenäo peale ei mõtle. Kui mul kooliasjadega ei oleks nüüd kahel viimasel nädalal kehvasti läinud, siis ma poleks üldse sellele unenäole tähelepanu pööranud, aga kuna see uni tabas mind minu motiveerituse ja energiasööstu tipul ning pärast seda rikkus laatsaret ära mu motiveerituse, energiasööstu ja kõik tehtud plaanid, siis tekkis väike ettekuulutuse tunne.

Unenägudest rääkides, siis mu vana tuttav, kes loeb mu blogi ja kes ise ka blogib, saatis mulle ühe väga laheda kingituse. Ma kunagi kirjutasin pikemalt oma tüütutest unenägudest ja tema tegi mulle selle peale unenäopüüdja, mille keskele lisas hematiidist rõnga. Hematit tasakaalustab, parandab mälu ja loogilist mõtlemist (eriti hästi pidi matemaatilisele mõtlemisele mõjuma, mis mulle kulub väga ära), peegeldab halva energia eemale, aitab vereringehäirete, unetuse, sundmõtete ja sõltuvuse korral. Sellepärast ma nii pikalt bloginud ei olegi, et ma olen netisõltuvusest paranemas. (Nali, mul ei ole mingit netisõltuvust. Okei, tegelikult on ja ma ei ole sellest paranemas.)IMG_0039100CANON14Esimesel päeval tundsid kassid unenäopüüdja vastu natuke liiga palju huvi ja ma kartsin, et kasse ei saagi koos kingitusega ühte tuppa jätta, aga tänaseks on nende huvi raugenud, pigem jääb mulje, et neil tuleb ka selle all hea uni, sest mõlemad on hakanud rohkem meie voodis magama.

Ma ei tea, kas unenäopüüdja tõesti toimib või olen viimastel nädalatel tavapärasemast väsinum, aga võin öelda, et olen väga vähe unenägusid näinud. Peaaegu ei olegi, meeles on mul ainult see lagunenud trepi oma. Keegi küll kommenteeris, et unenäopüüdja peab olema enda tehtud, aga mõni jälle väidab, et kõige paremini toimib kingitud variant. Ma ise arvan, et kõige paremini toimib unenäopüüdja siis, kui inimene sellesse usub. Ma ei saa öelda, et ma kogu südamest usun, aga ma ei saa ka öelda, et ma ei usu, muidu ma ei oleks sellise kingitusega nõus olnud ja värvieelistusi avaldanud. Ma olen T6rukesele kingituse eest väga tänulik ja ma olen ka liigutatud, et ta sellist pisiasja märkas ja minu peale mõtles. Aitäh veel kord, K!

Vahepeal juhtus siin selline huvitav lugu, et Härra sai aasta vanemaks ja sünnipäevapõlgurina ütles ta oma vanematele juba eos, et need teda sel päeval ei tüütaks (ikka huumorivõtmes) ning lootis, et kõik teised unustavad selle päeva ära. Minu vanemad siiski astusid läbi ja meie sõbranna tuli ka korra tuppa, andis kingi üle ja kadus, isegi kooki ei tahtnud, sest ta olla dieedil. Ausalt, kui tema on paks, siis ma peaksin end väga häbenema. Igatahes edasi oli selline lugu, et meil olid kõhud kooki täis ja kui ahjus sai kana valmis, siis kellelgi ei olnud selle järele enam isu, aga kuna sõbranna kiirustaski tagasi koju süüa tegema, siis Härra pakkus välja, et võiksime kanaga sinna minna. Mul vajus suu põrandani, sest ta tavaliselt ei paku selliseid asju kunagi ise välja, vastupidi, ma pean teda väevõimuga kellelegi külla vedama. Korra kõhklesime küll, sest me ise olime ju haiged ja sõbranna lapsed olid haiged, aga kuna me kõik nagunii juba haiged olime, siis mis seal ikka… Päev, mille Härra tahtis veeta sedasi kodus, et keegi talle õnne ei soovi, lõppes 90ndate muusika kuulamise ja päris diskoga (diskovalgus ja muud jutud) sõprade juures ning mina nägin Härrat esimest korda 13 aasta jooksul sedasi tantsimas. Kusjuures ta tantsis põhiliselt lastega ja pärast kodus veel õhkas, et nendega oli nii tore tantsida. Terve õhtu oli väga tore ja tuleb tõdeda, et nii toredat sünnipäeva polegi tal ammu olnud.

Mis siis veel… Ahjaa, ülehomme läheme reisile. Juba ülehomme! 48 tunni pärast samal ajal oleme oma apartmendis ja näeme võib-olla aknast Eiffeli torni. Sel kellaajal võime vabalt ka mitte midagi näha, sest näod on juba padjas. Ei ole välistatud ka see, et hoopis otsime siis alles hotelli.

Lennukis ma kohti ei valinud, lasin süsteemil valida ja süsteem andis meile lennuki keskel kaks järjestikust kolmest rida, meile sobib. Lisapagasist loobusime ka ning tundub, et meil jääb isegi käsipagasis ruumi üle – väikeste “kohvrid” on pakitud ja neil on täitsa tavalised pisikesed lasteaialaste seljakotikesed, aga mahutavad teised päris palju, lisaks neljale komplektile riietele on kotis ka varujalanõud. Autorendiga ka vedas, venitasin broneerimisega omajagu ning pea iga päev vaatasin Arguscarhire`i kodulehel, kuidas hinnad kõiguvad, kuni ühel õhtul olid need kõikunud arvestatust 100 € odavamaks, bronnisin siis loomulikult ühe Ford Grand C-Maxi (või sarnase) ära. Täna on hind veel 20 € võrra kukkunud, nii et mitte varane broneerija ei võida, vaid viimase hetke kunde, aga ilmselt mängivad siin ka rolli aastaaeg ja hooaeg ja muud sellised jutud.

Ilmataat meid seekord vist ei soosi, sest ilmateade lubab veidi päikest vaid saabumis- ja lahkumispäeval. Jääb mulje, et pilved ja vihm liiguvad koos meiega. ilm.jpg

Reisist veel nii palju ka, et me ei hakka end pooleks pingutama, et võimalikult palju näha ja teha. Võtame tasa ja targu laste tempos ning teeme oma plaane jooksvalt, peaasi, et Eiffeli torn ja Disneyland saavad linnukse kirja, kõik muu on boonus.

Kui vähegi võimalik, siis katsun killukesi meie seiklusest Instagramis ja Facebookis jagada ning parimal juhul jõuan isegi mõnel vihmasel õhtul lühidalt blogida.

Natuke Murphyt ja nalja ja segadust

~ Liivi ~ 9 Comments

Viimase kahe nädala jooksul meil väga igav ei ole olnud. Eelmise nädala alguses tuli esimene tõsine huviline autot vaatama, täpsemalt saime poolel teel kokku ja meie tegime veel omakorda poole tee peal vahepeatuse, et istmed autosse tagasi tõsta. Auto oli seest tühi, sest vedasime keldrist asju ära ja kuna Silver jäi tolle päeva õhtust päris mitmeks päevaks kõrge palavikuga pikali, siis need istmed jäid ka plaanitust pikemaks ajaks Silveri vanemate garaaži seisma, mis lõppes sellega, et hiired või rotid jõudsid ühe istme katki närida. Õnneks vaid ühe istme ja sellegi ühekohalise, mitte ei võetud paar ampsu kolmekohalisest istmereast, aga ikkagi oli see jube halb üllatus. Lisaks oli potentsiaalse ostja ees väga piinlik, sest näriliste poolt auguliseks söödud autoiste on ilmselt selline puudus, millest tahaks eos teadlik olla, mitte avastada seda autoust avades. Olgu, talle sai seda öeldud mõned sekundid enne ukse avamist, aga piinlik oli ikka.

Kõige tobedam on see, et me oleks võinud tulla selle peale, et kellelegi võivad need istmed ette jääda, sest sama lugu on juhtunud laste turvatoolidega, mis said vist ainult päevaks mu vanemate sauna eesruumi tõstetud. Mõlemad turvatooli katted näriti auguliseks ja ühel järati turvarihm ka läbi. See oli veel see aeg ka, kus meil oli raha nii umbes -54556 (suvaliselt lisatud number, mis tegelikult väga liialdatud ei ole, sest isegi nüüd 5 aastat hiljem on meie maise vara väärtus viiekohaline number, mille ees on miinus) ja mõte uute turvatoolide ostmisest võttis pisara silma. Läks siiski nii, et pigistasime aukude suhtes silmad kinni, sest need olid ainult kattes ja katkiste turvarihmade asemel hakkasime kasutama auto turvavööd. Üks auguline tool on siiani kasutuses, aga augud ei riiva silma, sest tool seisab kolmandas reas ja silm lihtsalt ei ulata sinnani. Teise oleme tänaseks välja vahetanud.
Loo moraal võiks olla, et autos ei sööda, sest (turva)toolile pudistatud toit jätab endast maha närilistele ahvatleva lõhna. Muidugi võiks ka olla, et ära jäta midagi ruumidesse, kuhu pääsevad närilised, kuid see pole sageli väga võimalik, sest meil maal pole väga palju selliseid ruume, kuhu närilised ei pääseks.

Tagasi auto juurde minnes, siis pärast esimest vaatajat, kellel oli üks teine auto veel silmapiiril, tekkis teine huviline, kes vaatama tuli ja ostust huvitatud oli, kuid küsis nädalaks lisaaega, et ostmiseks vajalikud vahendid muretseda. Kuna huvilisi polnud pea kahe kuu jooksul üldse olnud ja too esimene vaatajagi ei tundunud autost väga vaimustuses olevat, siis muidugi ütlesime, et saame nädalakese oodata (mitte tehingut ennast, vaid vastust, kas tehing üldse tuleb). 
Arvate juba ära, mis edasi hakkas toimuma? Loomulikult ärkasid kõik huvilised üles. Üks saatis sõnumi, et maksab nii palju ja tuleb kohe järele. Vastasin, et lubasin huviliste järele oodata ning pean oma lubadust, mille peale too vastas, et ta teab selliseid lubajaid küll, et edu mulle müümisel… Järgmine oli valmis pika maa maha sõitma, et vaatama tulla ja sobivuse korral kahe autoga pika maa tagasi sõitma, aga ütlesin ka talle, et pean oma lubadust. Ikkagi toredad inimesed olid ja ma ei taha oma lubadust murda. Kolmas tuli vaatama, sest ta nagunii oli siinkandis ja siis vähemalt on auto üle vaadatud, kui selgub, et huvilised jäävadki vaid huvilisteks. Neljas tahtis vaatama tulla. Viies helistas, küsis, kus auto täpselt asub, kokutas korra ja lubas tagasi helistada, aga pole seda siiani teinud. Kuuendana helistas see esimene vaataja, kes lubas kolme päeva jooksul oma otsuse öelda, aga oli seitsmes päev, nii et me ammu ei arvestanud temaga.
Vahepeal juba mõtlesin, et võtan kuulutuse maha, sest mis mõttes on järsku iga päev keegi, kes tahab autot vaatama ja/või ostma tulla. Samas tekkis hirm, et kui võtan kuulutuse maha, aga tehinguks ei lähe, siis vahepealsed huvilised kaovad ka ära ning oleme tagasi alguses. Õnneks kuulutuse lõppemise päeval ütlesid ka huvilised, et neist saavad ostjad ja nüüd olemegi ühe auto võrra vaesemad. Natuke kahju on ka, sest teenis teine meid ikkagi 4 aastat ja natuke peale, lisaks oli palju pehmema vedrustuse ja sõidumugavusega kui uus auto…_MG_5987_MG_5993Õnneks uuel autol on jälle omad plussid ning tänu vana auto müümisele saame uuega nüüd paariks päevaks Lõuna-Eestisse sõita. Ei peagi selleks enam laenu võtma. Lisaks saame juba laenatud raha tagasi maksta, reisikindlustuse soetada, Pariisis ära käia ning ongi raha otsas. Vahel on kõik lihtsalt nii, et number pangaarvel ei muutu kunagi, raha lihtsalt tuleb ja läheb ja tuleb ja läheb ja kätte ei jää ikka midagi... Ühesõnaga sellest automüügist mingit suurt tulu ei saanud. Kui võtta maha enne müüki tehtud investeeringud, millest 700 € lisas puhtalt mugavust ja vähendas iluvigu, siis saime vaid nii umbes 1300 raha, mis on muidugi ka raha, aga alati võiks saada rohkem.

Nüüd kulus autoteema peale nii palju ruumi, aga mul veel Murphy lugusid, mis meile siin vahepeal lõbu pakkusid. Näiteks eelmisel nädalal panin ma endale günekoloogi juurde aja, mille sain selle nädala esmaspäevaks. Pärast kõne lõpetamist hakkasin mõtlema, et issand jumal, mul võib siis ju SEE aeg kuus olla, mis kõik ära rikub, aga midagi enam muutma ei hakanud, sest tsükkel oli sealmaal, et kohe oleks võinud see aeg alata ja esmaspäevaks läbi saada. Nii ma ootasin, päeva, kaks, kolm, seitse… Ja läksin esmaspäeval kooli hirmuga, et äkki olen hoopis rase, mitte ei ole haigus või antibiootikumid tsüklit vähe raputanud . Teadsin küll, et ei saa olla, aga ma teadsin Neljandaga ka, et ei saa olla, seega tahtsin teha enne arsti juurde minekut testi, et pukis ei tuleks mingit üllatust.

Kuna väike närv oli sees, siis ma ei suutnud teha seda testi kuskil kooli või Põhjakeskuse vetsus ning sõitsin füüsika tunni ajal testiga koju. Sõidu ajal tundsin alakõhus tuttavat pakitsust ja kodus vetsu jõudes polnud mõtet testi enam avadagi. See oli selline päris lõbus hetk, kus lehvitasin testiga Silveri ees, astusin vetsu ja kaks sekundit hiljem hüüdsin, et ma pole rase. “Päris kiire test!” Test jäi kappi oma aega ootama ja günekoloogiaeg lükati ka edasi, nii et sain rahuliku südamega kooli tagasi minna ja arsti juurde minemise asemel sain teha ühe võõrsõnade töö järele ja teise ette, sest ma ajasin kuud segamini ja õppisin ära ka 6.märtsi tööks.

Täna ajasin ka Rakvere Smartposti pakiautomaadid segamini. Bio4You tegi üllatuse ja saatis mulle paki, aga ma vaatasin sõnumis ainult seda osa, et pakk on Rakveres, automaatselt kohe eeldasin, et Põhjakeskuses ja just sinna me sõitsimegi, kui olime Kroonikeskuses raha arvele lisanud. Põhjakeskuse pakiautomaadi juures avastasin, et pakk on hoopis Kroonikeskuses… Ma tahtsin vihastada, aga ma ei vihastanud, vaid hoopis naersin ja seda naeru ei suutnud ma kinni hoida, kui tühjade kätega auto suunas kõndisin. Kui autosse istusin, siis Silver küsis ohates: “Las ma pakun, pakk on Kadrinas pakiautomaadis?!” Vastasin, et oleks see vaid nii, hoopis Kroonikeskuses on. Selle peale ei öelnud ta enam midagi, vaid leppis olukorraga. Mis teha, see pole teps mitte esimene kord, kui mul nii juhtub, seega on Silver juba harjunud ega viitsi enam isegi küsida, kas ma ei oska lugeda või milles asi.

Natuke tõsisemat Murphyt ja segadust ka. Lubage ma meenutan, et pidin Teise väikeklassi/õpiraskustega laste klassi panemiseks võtma hinnangu psühholoogilt, kelle juures me Tallinnas vahepeal käisime ja kes enne lasteaia personali väikeklassi soovitas. Mul ei meenunud kohe tema nimi ja nii kirjutasin Laste Vaimse Tervise Keskuse üldmeilile, millele oleks pidanud vastus tulema 5 tööpäeva jooksul. Õnneks tuli vahepeal psühholoogi nimi meelde ja helistasin 5. päeval üldtelefonile, et temaga kontakti saada. Anti tema e-mail, kirjutasin talle ja jäin vastust ootama.

Vastus tuli nüüd neljapäeva hommikul, veidi rohkem kui 2 nädalat pärast esimest kirja. Kusjuures sel hommikul viis Silver lapsed ise lasteaeda, nii et ma magasin telefoni helisemise hetkel õndsat und. Vastus ise oli siis selline, et psühholoog ja psühhiaater vaatasid kogu loo uuesti läbi ja viimane ootab mind järgmisel nädalal enda juurde, et anda üle see soovitud paber.
Juhuslikult oli samal päeval lasteaias Rajaleidja spetsialistidega kohtumine, kes küsisid lapse arengu kohta, tegid temaga teste ja lõpetasid selle kohtumise sõnadega: “Seda last me komisjoni ei oota, tema koolipikenduseks või õpiraskustega õpilaste klassi suunamiseks ei ole mingit alust!” Püsimatus ja huvipuudus ei olevat piisav põhjus õpiraskustega klassis õppimiseks, see olevat lapse vaimse võimekuse raiskamine ja vaimsed võimed olla tal paremad kui paljudel tavalistel lastel. Tavaliste laste all peeti siis silmas neid, kelle puhul keegi ei kaalu koolipikendust ega väikeklassi. Jah, huvipuudus ja püsimatus (lisaks ka väsimus, sest meie aeg oli lõunaune ajal ja nii sain lapse lasteaias otse voodist kätte) paistsid välja, aga samal ajal ei valmistanud ülesannete lahendamine talle probleeme. Üks ülesanne oli näiteks selline: “Isa tuleb koju ja tal on 12 õhupalli. Kui te jagate vendade ja õega need omavahel võrdselt ära, siis mitu õhupalli igaüks saab?” Ma arvasin, et seda ta ära ei tee, sest ta rohkem liidab ja lahutab, korrutamistest ja jagamistest ei tea suurt midagi, aga tegi siiski ära.

Ühesõnaga Rajaleidja spetsialistid leidsid, et tavaklass on poisile sobilik koht ja nemad meid nõustamiskomisjonis näha ei taha. Mulle jäi mulje, et otsus on lõplik ja kui nii, siis mul ei olegi enam psühholoogi hinnangut vaja, sest sellega pole enam vist midagi teha. Lisaks ärkasin oma magusast unest põhjuseta, mis on antud loo juures muidugi kõige väiksem mure, aga väärib siiski mainimist. Samas ei ole ma selle otsuse lõplikkuses nii kindel, aga lasteaias pole ma saanud sel teemal kellegagi rääkida. Teise õpetaja ütles, et tema ka (nagu Rajaleidja spetsialistidki) ei saa aru, miks logopeed ja tugiõpetaja üldse koolipikendusest või väikeklassist rääkima hakkasid, et tema arvates on Teine täitsa tavaline poiss. Püsimatu küll, aga ei midagi nii hullu. Samas logopeed ja tugiõpetaja ise jätsid jälle mulje, et õpetajad jätavad nii mõndagi rääkimata, et tegelikult pole Teisega üldse nii kerge. Saa siis aru!

Esimesega oli väga lihtne. Mina olin 99 protsenti kindel, et lapsel on vaja koolipikendust, lasteaias võttis teema esimesena üles tema õpetaja, mille järel kasvas kindlustunde protsent 100 peale, pärast teda kinnitas ka logopeed, et lapsel on vaja koolipikendust ja Rajaleidja spetsialistid olid peaaegu ühel meelel, et selleks on alust, vaid üks nõustamiskomisjoni liige oleks lapse kooli saatnud. See oli täiesti loogiline, loomulik ja lihtne teekond. Seekord ei saa ma enam paraku mitte midagi aru. Kui siin ei ole väikeklass, kus on siis õpiraskustega lapsed, enam valikuvariant, siis on mul ainsad variandid panna laps tavaklassi või 8 kilomeetri kaugusele teise kooli, kus on väiksem kollektiiv, aga mis tähendab mitmeks aastaks keerulist ja tüütut logistikat ning seejärel ikkagi siia üle tulemist, sest tegu on algkooliga. Lõppkokkuvõttes ei tea tegelikult keegi, mis Teisele kõige parem on, isegi mina, kes ma olen ta EMA, ei tea seda. giphyHetkel ei taha ma siinkohal mingit nõu ka saada, see ajab ainult rohkem segadusse ja segadust on mul juba piisavalt. Järgmisest nädalast tegelen selle teemaga edasi, alustan taas lasteaiast ja siis selgub, kas jõuan üldse Laste Vaimse Tervise Keskusesse või ongi kogu lugu ja psühholoogi hinnangu võin kodus seina peale rippuma panna. Ma tegelikult ei tea ka seda, kui usaldusväärseks seda hinnangut pidada olukorras, kus psühholoog kohtus lapsega aasta jooksul ainult kolm korda ning kokkuvõttes ütles meie mure peale, et mõni laps ongi selline ja midagi ei ole teha. Jah, lohutas küll, aga abi ma siiski ei saanud.