Ma ei tea

Eile ütles Härra, et lasteaia logopeed tahab minuga rääkida, mistõttu viisin lapsed ise lasteaeda. Härral oli/on nagunii palavik ka, nii et temast polekski asja olnud, nagu ei olnud kaks päeva minust asja. Ilmselt on tal samasugune neelupõletik, lihtsalt kõrge palavikuga, mis teeb asja veel hullemaks, aga loodetavasti saab tema ka täna õhtuks ravi peale. Kui vereproov muidugi ennustab bakteriaalset põletikku. Kui mitte, siis vaesekesel polegi midagi muud teha, kui lihtsalt põdeda.

Aga selle logopeedi juurde. Nii tema kui ka tugiõpetaja hakkasid rääkima Teisest ja koolipikendusest… See tuli veidi ootamatult, sest ma ise ei ole selle peale mõelnud ja see on miski, mille suhtes ei ole ma tegelikult üldse pime. Üks koolipikendusega laps käib mul hetkel 1. klassis ja tema puhul hakkasin ma esimesena sellest rääkima, aga Teine ei ole üldse tema moodi, ta ei ole üldse nii halval stardiplatvormil, kui oli Esimene samas vanuses. Kuna kool oli ka psühholoogi juures teemaks ja tema soovitas väikeklassi, sest Teisele ei sobivat suur kollektiiv, siis pikk vestlus logopeedi ja tugiõpetajaga lõppes sellega, et lubasin tollelt psühholoogilt tõendi küsida, mille alusel saaks Teise õpiraskustega laste klassi panna.

Kui nii on lapsele parem, siis muidugi ma olen õpiraskustega laste klassi poolt. See ei ole klass, kus on koos vaimselt vähevõimekad lapsed, vaid seal ongi rohkem sellised emotsionaalsed ja püsimatud lapsed nagu Teine, kes vajavad rohkem tähelepanu. Tean, et häbenemiseks ei ole põhjust, aga ikkagi…

Mida rohkem ma olen sellele nüüd mõelnud, seda raskem mul hakkab. Üks laps koolipikendusega, teine õpiraskustega klassis. Kas mina olen kuskil vea teinud?

Ma ei oskagi selle kohta rohkem midagi kosta. Härra ei ole hetkel piisavalt adekvaatne minuga sel teemal rääkima ja mina tahtsin selle lihtsalt endast välja öelda. Õpiraskustega õpilaste klass.

Jätkame samas vaimus!

Kell on kaks. Öösel! Esimene oksendab õhtust alates… Ja nüüd Kolmas ka. Üks on diivani peale magama kupatatud ja teine magab oma madratsiga diivani ees, vahemaa on siiski piisavalt pikk, et üks ei saaks teisele peale oksendada.

Ilmselgelt ei lähe lapsed homme täna kooli ega lasteaeda, aga Härra ei saa nendega kodus olla, nii et mina ka ei lähe kooli. Võib-olla ei tohikski, äkki mul endal ka juba vimm sees. Ma ei kujuta ette, kas see on nüüd uus asi, mille Esimene korjas üles näiteks haiglast, kus me täna eile käisime, või see sama, millega Neljas reedel koju tuli ja mis temal möödus kahe oksendamisega. Kui viimane variant, siis me käisime nii laupäeval kui ka pühapäeval viirust jagamas. Väga jama!

Haiglas käisime LOR arsti juures. Neljanda pidev vesine nina ongi seotud suurenenud adenoidiga, aga arst olukorda nii karjuvaks ei pea, et lapse kohe noa alla saadaks. Kevadel vaatab olukorra uuesti üle, aga kuni see adenoid suuremaid vaevusi ei tekita, seni asi operatsioonini ei lähe. Hetkel ongi ainus murekoht see pidev vesine nina, mis häirib lasteaias käimist, aga arst kinnitas, et tegu pole põletikulise protsessiga ega nakkava nohuga, nii et tuleb õpetajatega sellest rääkida ja loodetavasti nad aktsepteerivad vesise ninaga last.

Esimene oli ka kaasas, kuigi teda tagasi ei kutsutud, aga lootsin, et arst võtab selle minuti ja vaatab tema kõrva ka üle. Esimene kõrv on siiani lukus ja kuigi ma tean, et see ongi kõrvapõletiku järel normaalne, siis igaks juhuks tahtsin kinnitust sellele, et see nii on. Arst oli väga vastutulelik ja ütles kohe, et ta vaatab hea meelega Esimese parema kõrva üle. Ma olin väga üllatunud, et tal mitte ei olnud ainult laps meeles, vaid ka see, milline kõrv tal põletikus oli. Kõik ongi normaalne ja arst pakkus, et umbes pooleteise kuni kahe nädala pärast on kõrv lukust lahti. Vähemalt see asi on korras.

Esimesest rääkides, siis ma unustasin oma kaalulanguse kõrval kirjutada tema kaalulangusest, mis on palju suurem asi. Tema kahanes koolivaheajal 3 kilo, mis on pea 10% tema kehakaalust ja mis oli tal üleliigne. Ei, ma ei näljutanud last, kilod kadusid iseenesest ja see andis aimu, kust need kilod üldse tulid – koolist.
Püksid, millega Esimene sügisel kooli läks ja mis tal veidi alla vajusid, olid talle enne jõule nii kitsaks jäänud, et nööp ei läinud enam kinni ja isegi, kui oleks läinud, siis istuda-astuda ta nende pükstega ei oleks saanud. IMG_8838.JPGMe olime muidugi juba ammu tema kaalutõusu tähele pannud ega saanud aru, millest see tuleb. Nüüd siis saime, kui vaheajal asendus kaalutõus langusega. Kui lasteaias tõsteti lapsele kindel kogus ette, siis koolis saab ta süüa ikka väga mehiseid koguseid ja ilmselt ta sõigi seal mitme eest. Kodus oleme meie, kes jälgivad tema koguseid ja vajadusel keelavad juurde tõsta, sest ta ise tunneb täis kõhtu sageli alles siis, kui see annab kurgus tunda ja siis ägiseb, et tal on paha olla. Koolis sai ta end nüüd iga päev kurguauguni täis süüa, aga ei enam (ma vähemalt loodan), lugesin talle sõnad peale ja palusin ka õpetajal jälgida, et laps liiga mehiseid koguseid ei sööks. “Sõnad peale” on ehk veidi vale väljend, pigem rääkisime sel teemal ja üritasin talle selgeks teha, et tal on tegelikult kõht täis, kui ta on ühe taldrikutäie ära söönud, aga ta lihtsalt tunneb seda hiljem. Loodetavasti ei unusta ta seda ära.

Haigla juurde tagasi minnes, siis ma käisin eile lõunapausi ja ühe matemaatika ajal südame ultrahelis ja kardioloogi juures. Süda on mul igati korras, asi on närvisüsteemis. Teise matemaatika ajal olin koolis ja pärast seda läksin ajaloo tunni ajal igaks juhuks Härraga haiglasse kaasa, sest kartsin, et tal võib kolme lapsega arstikülastus nii keeruliseks osutuda, et tal läheb meelest küsida õigeid asju või jätta meelde saadud info. Tal ikkagi praktikat palju vähem ja ma tean omadest kogemustest, kui keeruline võib olla mitme lapsega arsti juures käimine, meeled peavad ikka väga avatud olema. Hea oli, et kaasa läksin, sest Neljas saadeti röntgenisse ja teisel kahel oli samal ajal pissihäda, nii et kahe inimese logistika kulus seal ära küll. Härra oleks kindlasti üksi ka hakkama saanud, aga see oleks olnud üsna närvesööv üritus.

Minu koolist rääkides, siis eile lahenes nii mõnigi murekoht, näiteks selgus, et bioloogias on mul isegi 12. klassi hinne olemas, nii et selles aines ei pea ma midagi järele tegema, mis on hirmus hea, sest ma polnud siiani kordagi sinna tundi jõudnud. Enam ei pea jõudma ka. Vestlus õppenõustajaga rahustas mind ka päris olulisel määral maha – ma saan hakkama!

Nüüd on kell juba pool neli, vahepeal olen okset koristanud ja ilmselt tuleb seda enne hommikut veel koristada, nii et korralikust ööunest taas asja ei saa. Ma veel isegi ei tea, kuhu ma magama lähen. Või kas üldse lähen. Härra kõrvale ei taha minna, sest siis segan tema ööund, mis jääb niigi lühikeseks ja ma ei taha, et ta hommikul täiesti magamata peaga hakkab oma emaga Tartusse arsti juurde sõitma. Sellepärast ka ei taha, et Kolmas oksendab läbi une, nii et tal peab kõrval olema ja esimesena selle õige hetke ära tabama, mil on aeg teda kausi kohale kamandada. Samas ei ole tema kõrval mitte kuskil magada, saangi vaid lihtsalt istuda ja valves olla.

Mul on lastest nii kahju, kuigi nad ise on vaprad, minu jaoks on oksendamine lihtsalt kõige hullem asi maailmas. Ma nii loodan, et ma pääsen… Kui peaksin valima oksendamise ja sünnitamise vahel, siis valiksin igatahes viimase. Okei, mõni oksendab ka sünnitades, aga mind säästeti ja ma ei oksendanud ei sünnituste ega raseduste ajal, nii et pean silmas sellist leebet sünnitust. Jep, sünnitus saab olla leebe, oksendamine mitte.

Veidi haput…

Pidin täna kooli minema. Rõhk sõnal “pidin”.

Mis juhus?

Eile, ma üritasin uinuda, koolimõtted, vaatasin kella, tik-tak, hirmumõtted, üritasin uinuda, vaatasin kella, jälle koolimõtted, tik-tak, muremõtted, silmad kinni, tik-tak, üritasin uinuda, pat-pat-pat, uks avanes, pat-pat-pat meie voodisse, seda pole juba mitu nädalat olnud, mina ühes nurgas, Härra teises nurgas, Neljas meie vahel, ühele poole ja teisele poole, jalg üle minu, tõusis istuma, tik-tak, viskas pikali, käsi üle minu, puhises rahulolematult, ma ei saanud magada, Härra ei saanud magada, Neljas ei saanud magada, viisin lapse tema voodisse tagasi, lohutasin teda, kuni nutt läks üle, tik-tak, ma olin juba närvis, sest äratuseni oli aega vähem kui 5 tundi ja ma polnud veel magama jäänud, laps rahunes maha, mina sain voodisse, panin pea padjale, uni tuli, lõpuks, magus uni, väga magus uni, ja uks avanes, “emme-issi, ärgake üles, mul on kakahäda”, Kolmandal oli kõht lahti, Neljas hakkas uuesti nutma, sama magamata Härra ärritus, tõstis häält, Neljas hakkas veel rohkem nutma, seisin väikeste toas, lohutasin Neljandat, seletasin, miks ta ei saa meie kaisus magada, lõpuks sain voodisse tagasi, leidsin mugava asendi, panin silmad kinni, madin köögis, kassid möllasid, mida neil kell 3 öösel ikka teha, tahtsin nad panipaika kinni panna ja nad said sellest kohe aru, üks peitis end diivani taha, teise sain pika tsirkuse järel köögilaua alt kätte, esimese sain ka lõpuks kätte, tagaajamisest ja mööbli liigutamisest olin jälle erk, üritasin uinuda, muremõtted, tik-tak, hirmumõtted, lõpuks uinusin, kõrv hakkas sügelema, ärkasin selle peale, et olin juba näppupidi kõrvas, sedasi veel ja veel ja veel korra, Härra äratuskell helises, juba, ta pani selle kinni, ohkasin ja pilgutasin silma, järsku oli kell 50 minutit edasi liikunud, me olime sisse maganud, Härra ei maga kunagi sisse ja mina ei ärka kunagi enne teda…

Neli tundi katkendlikku ööund ja ma tundsin end katkisena. Mu kõrv ongi katki. Psoriaas. Ammu juba kõrvas, mõlemas, aga esimest korda sügeleb sedasi, ühes. Nüüdseks kipitab ka. Härra vaatas mu kõrva – seest punane, paistes, niiske ja verele kraabitud. Muidu on olnud kuiv ja kärnas, mis ei kõla küll paremini, aga sellisel kujul on see olnud ainult esteetiliselt häiriv, hetkel füüsiliselt häiriv, väljakannatamatult sügelev.

Aga olen ka muus mõttes katki. Asjad, mis ma arvasin, et on seljataga, ei ole seal. Ma kardan ikka kooli, ma kardan ikka õpetajaid, ma kardan konflikte. Ma näen koolist hirmuunenägusid, ma ei julge e-kooli sisse logida, mul hakkab süda kloppima ja tekib õhupuudus, kui näen, et klassi Facebooki grupis on uusi postitusi. Mu mõistus ütleb, et selleks kõigeks ei ole põhjust, aga see ei aita. Ma ikka tunnen hirmu, ärevust, paanikat, raskustunnet rinnus, õhupuudust, valusid südames, iiveldust. Ma ei taha nii tunda, aga ma tahan koolis käia ning hetkel käib see kõik sellega kaasas.

Kardioloog kirjutas mulle närvisüsteemi rahustavad rohud, et kiire ja tugev südametöö muutuks veidi aeglasemaks ja pehmemaks, kõrvalmõjuks on väsimus ja uimasus… Samal ajal võtan rauatablette, et saada normi väga madal rauatase ja sellega kaasnev madal energiatase, kõrvalmõjuks on kõhukinnisus. Ma ei tunne end ikka paremini. Kui ma enne olin energiapuuduses, siis nüüd olen energiapuuduses ja käin vetsus sünnitamas. Süda ikka valutab, e-kooli sisse logimine nõuab ikka eneseületust, psühholoogi juurde minemine veel suuremat. Olen küll enne ka käinud, täpsemalt psühhiaatri juures, sain diagnoosiks depressiooni, mida ma rinnalapse pärast ei ravinud. Ilmselt õppisin sellega elama, sest kuskil minu sees on kõik endiselt alles…

Ma ei teagi, miks selle praegu siia kirja panin. Targutamist ma ei taha, haletsemist ei taha, lohutamist ka mitte, parastamisest rääkimata. Võib-olla tahan lihtsalt kirja panna seda, mis on päriselt, kuidas on päevi, kus ma olen päris katki… Mul on ka päevi, kus ma ei ole üldse katki, vastupidi, ma olen nendel päevadel äärmiselt motiveeritud ja positiivselt meelestatud. Neid päevi võiks rohkem olla. Ehk tuleb.

Ma kirjutasin selle postituse valmis hommikul ja alles õhtul olen valmis vajutama nuppu “avalda”. Valetan. Ma ei ole valmis, aga kuna ma oma mõtted juba kirja panin, siis… Lennaku.Aprill 2007