koolistress |

Mul on 12. klassi suhtes vastakad mõtted, ühest küljest tahaksin ikka sellest koera sabast ka üle saada, aga teisest küljest ei näe ma sellel mõtet, kui see ongi koera saba ja sellele midagi enamat ei järgne. Samas võin ma ühel ilusal päeval leida eriala, mida tahan õppima minna ja oleks hea, kui ma saaksin seda teha kohe, mitte ei pea hakkama esmalt keskharidust omandama.

Ma mõtlen sageli kooli peale ja on päevi, kus motivatsioon on nii laes, et tahaks päevapealt kooli tagasi minna ja siis on päevi, kus ma ohkan kergendunult, et ma vähemalt ei pea enda kooliasju argipäeva ära mahutama. Liialdamata kulus mul eelmisel aastal kahe lapsega õppimisele rohkem aega kui kulus 11. klassis enda koolitööde peale ja nüüd käib koolis ikkagi juba kolm last, järgmisest aastast ehk neli ning hiljemalt ülejärgmisest aastast näen end tööl käimas, kas siis siin- või sealpool lahte.

Kergemaks ei seega lähe midagi, mistõttu mõtlesin suvel, et septembrist lähen taas kooli. Ei läinud, aga olen nüüd kaalunud mõtet teha talvel osad kursused ära, ainult et… Järgmisest sügisest pole enam Rakvere Täiskasvanute Gümnaasiumi ja kuidas ma siis ülejäänud kursused ära teen?

Rutuga on otsustatud, et veel enne riigigümnaasiumi valmimist suunatakse RTG õpilased Rakvere Ametikooli ja kogu lugu. Oleks, et täiskasvanute gümnaasium lihtsalt kolitakse ametikooli ruumidesse, aga muutused on suuremad ja segasemad, sest keegi täpselt ei teagi, mis ja kuidas muutub. Igatahes tundub, et juba toimiv e-õppe keskkond kaasa ei koli, sest muretsetakse sellepärast, kuidas ametikool loob nii lühikese ajaga e-õppe, kui uut õppekavagi pole veel olemas.

Mina ei näe sellise otsuse taga muud kui kokkuhoidu, kuigi seda üritatakse põhjendada paremate õppimisvõimaluste loomise või muu sellisega, sest keskhariduseta täiskasvanute suure arvu põhjal arvab haridus- ja teadusministeeriumi, et praegune süsteem ei toimi. Vaevalt, et need keskhariduseta täiskasvanud jooksevad peagi võidu lähimasse riigigümnaasiumisse või ametikooli, et seal tavaõpilastega külg külje kõrval õppida. Mina igatahes veel kohta sisse ei võta, sest antud muutus on minu jaoks hirmutav.

Kui nüüd rääkida asjast nii nagu see tegelikult on, et täiskasvanute gümnaasiumite kaotamine on osa kokkuhoiukavast, siis võib-olla tõesti ei saa riik praegust korraldust lubada, aga nii suuri muutusi ei saa teha üleöö ega ülejala. Kui veel aasta alguses oli jutt, et RTG püsib riigigümnaasiumi valmimiseni ehk aastani 2022, siis nüüd on kõigil tuli takus ja kevadise otsuse põhjal algas sügisel Rakvere Täiskasvanute Gümnaasiumis viimane õppeaasta. See oli üks põhjus, miks terve suve kooli peale mõtlesin, sest tekkis tunne, et mul on ainult kaks varianti – nüüd või mitte kunagi.

Minu keskhariduse omandamine ei seisa selle taga, et selleks pole piisavalt häid võimalusi loodud (ma ei kujuta ette, et saaks üldse veel paremini), vaid minu enda taga. Mu alateadvus kardab kooli nii väga, et see muudab mind taas 18aastaseks Liiviks, kes ei suuda kooli minna, kui pole jõudnud kodus õppida; kes näeb kooliteemalisi halbu unenägusid; kellel hakkab süda puperdama ja seest keerama, kui näeb, et e-koolis on uus kiri (olen nende avamist lõputult edasi lükanud, isegi soovinud need avamata kustutada). Koolitee jätkamine 11. klassis oli minu jaoks nii raske, et 12. klassi ma enam minna ei suutnud, kuigi üritasin kahel sügisel järjest.

Kui ma lõpuks tunnistasin endale, et ma ei saa oma ärevusega hakkama ja lasin end nimekirjast eemaldada, siis ma nutsin nii pettumusest kui ka kergendusest. Ma otsustasin lükata 12. klassi edasi, et otsida vahepeal abi ja siis kas või ravimite najal tollest koera sabast üle saada. Ma arvasin, et mul on selleks aega, aga kevadel selgus halva üllatusena, et ei olegi. Või äkki…

Rakvere Täiskasvanute Gümnaasiumi õpilasesindus kogub allkirju kooli säilitamiseks kuni riigigümnaasiumi valmimiseni. Ma kirjutasin petitsioonile alla, sest ma tahan oma koolitee lõpetada tuttavas keskkonnas, tuttavate õpetajate käe ja tuttava õppenõustaja tiiva all, nagu seda soovivad teha ka teised praegused RTG õpilased. Kui arvad samuti, et üht toimivat täiskasvanute gümnaasiumi ei saa sedasi aastase etteteatamisega sulgeda, siis palun anna RTG toetuseks oma allkiri siin: https://www.petitsioon.com/sailitame_rakvere_taiskasvanute_gumnaasiumi

Kui see läheb läbi ja kool saab riigigümnaasiumi valmimiseni ajapikendust, siis ma võtan südame rindu ja lähen keset õppeaastat 12. klassi, et hiljemalt 2022 oma kole suurele koerale lehvitada. Pealegi lubas vanaema püksid täis teha, kui mina tagasi kool lähen – ma tahan seda näha!

PS! RTG-s õppimine oli minu jaoks pigem positiivne kogemus, mind lihtsalt saadavad eelmiste negatiivsete kogemuste tondid, millest ma mõistusega saan aru, aga millest ma ei suuda üle olla. Ma olen tohutult tänulik RTG õppenõustajale, sest ainult tema mõistva suhtumise ja toe najal ma 11. klassi lõpetasingi, mistõttu ma ei kujuta 12. klassi temata ette.

Pidin täna kooli minema. Rõhk sõnal “pidin”.

Mis juhus?

Eile, ma üritasin uinuda, koolimõtted, vaatasin kella, tik-tak, hirmumõtted, üritasin uinuda, vaatasin kella, jälle koolimõtted, tik-tak, muremõtted, silmad kinni, tik-tak, üritasin uinuda, pat-pat-pat, uks avanes, pat-pat-pat meie voodisse, seda pole juba mitu nädalat olnud, mina ühes nurgas, Härra teises nurgas, Neljas meie vahel, ühele poole ja teisele poole, jalg üle minu, tõusis istuma, tik-tak, viskas pikali, käsi üle minu, puhises rahulolematult, ma ei saanud magada, Härra ei saanud magada, Neljas ei saanud magada, viisin lapse tema voodisse tagasi, lohutasin teda, kuni nutt läks üle, tik-tak, ma olin juba närvis, sest äratuseni oli aega vähem kui 5 tundi ja ma polnud veel magama jäänud, laps rahunes maha, mina sain voodisse, panin pea padjale, uni tuli, lõpuks, magus uni, väga magus uni, ja uks avanes, “emme-issi, ärgake üles, mul on kakahäda”, Kolmandal oli kõht lahti, Neljas hakkas uuesti nutma, sama magamata Härra ärritus, tõstis häält, Neljas hakkas veel rohkem nutma, seisin väikeste toas, lohutasin Neljandat, seletasin, miks ta ei saa meie kaisus magada, lõpuks sain voodisse tagasi, leidsin mugava asendi, panin silmad kinni, madin köögis, kassid möllasid, mida neil kell 3 öösel ikka teha, tahtsin nad panipaika kinni panna ja nad said sellest kohe aru, üks peitis end diivani taha, teise sain pika tsirkuse järel köögilaua alt kätte, esimese sain ka lõpuks kätte, tagaajamisest ja mööbli liigutamisest olin jälle erk, üritasin uinuda, muremõtted, tik-tak, hirmumõtted, lõpuks uinusin, kõrv hakkas sügelema, ärkasin selle peale, et olin juba näppupidi kõrvas, sedasi veel ja veel ja veel korra, Härra äratuskell helises, juba, ta pani selle kinni, ohkasin ja pilgutasin silma, järsku oli kell 50 minutit edasi liikunud, me olime sisse maganud, Härra ei maga kunagi sisse ja mina ei ärka kunagi enne teda…

Neli tundi katkendlikku ööund ja ma tundsin end katkisena. Mu kõrv ongi katki. Psoriaas. Ammu juba kõrvas, mõlemas, aga esimest korda sügeleb sedasi, ühes. Nüüdseks kipitab ka. Härra vaatas mu kõrva – seest punane, paistes, niiske ja verele kraabitud. Muidu on olnud kuiv ja kärnas, mis ei kõla küll paremini, aga sellisel kujul on see olnud ainult esteetiliselt häiriv, hetkel füüsiliselt häiriv, väljakannatamatult sügelev.

Aga olen ka muus mõttes katki. Asjad, mis ma arvasin, et on seljataga, ei ole seal. Ma kardan ikka kooli, ma kardan ikka õpetajaid, ma kardan konflikte. Ma näen koolist hirmuunenägusid, ma ei julge e-kooli sisse logida, mul hakkab süda kloppima ja tekib õhupuudus, kui näen, et klassi Facebooki grupis on uusi postitusi. Mu mõistus ütleb, et selleks kõigeks ei ole põhjust, aga see ei aita. Ma ikka tunnen hirmu, ärevust, paanikat, raskustunnet rinnus, õhupuudust, valusid südames, iiveldust. Ma ei taha nii tunda, aga ma tahan koolis käia ning hetkel käib see kõik sellega kaasas.

Kardioloog kirjutas mulle närvisüsteemi rahustavad rohud, et kiire ja tugev südametöö muutuks veidi aeglasemaks ja pehmemaks, kõrvalmõjuks on väsimus ja uimasus… Samal ajal võtan rauatablette, et saada normi väga madal rauatase ja sellega kaasnev madal energiatase, kõrvalmõjuks on kõhukinnisus. Ma ei tunne end ikka paremini. Kui ma enne olin energiapuuduses, siis nüüd olen energiapuuduses ja käin vetsus sünnitamas. Süda ikka valutab, e-kooli sisse logimine nõuab ikka eneseületust, psühholoogi juurde minemine veel suuremat. Olen küll enne ka käinud, täpsemalt psühhiaatri juures, sain diagnoosiks depressiooni, mida ma rinnalapse pärast ei ravinud. Ilmselt õppisin sellega elama, sest kuskil minu sees on kõik endiselt alles…

Ma ei teagi, miks selle praegu siia kirja panin. Targutamist ma ei taha, haletsemist ei taha, lohutamist ka mitte, parastamisest rääkimata. Võib-olla tahan lihtsalt kirja panna seda, mis on päriselt, kuidas on päevi, kus ma olen päris katki… Mul on ka päevi, kus ma ei ole üldse katki, vastupidi, ma olen nendel päevadel äärmiselt motiveeritud ja positiivselt meelestatud. Neid päevi võiks rohkem olla. Ehk tuleb.

Ma kirjutasin selle postituse valmis hommikul ja alles õhtul olen valmis vajutama nuppu “avalda”. Valetan. Ma ei ole valmis, aga kuna ma oma mõtted juba kirja panin, siis… Lennaku.

koolistress

RTG ja 12. klass – mis saab edasi

Veidi haput…