“Kes sulle putru pakkus” väljendit teavad vist kõik, ei? See on ainus, mis internetist kergelt leitav on, aga me kasutasime ja kasutame siiani ülbele, väga enesekindlale või julgele käitumisele viidates väljendeid “keegi on vist palju putru sööma hakanud” või “sõid hommikuks putru, jah”. On need tuttavad ütlemised? Kui ei, siis ilmselt on tegu kohaliku omaloominguga, mis on tuletatud ühest teisest tuntud väljendist ehk meil süüakse end lõviks.
Puder on tegelikult väga hea hommikusöök ja see peaks küll kõigile teada olema, sest sellest räägitakse söögi alla ja söögi peale. Ka mina tean, et täisterahelvestest tehtud puder on parim hommikusöök, kuna see annab pikaks ajaks täiskõhutunde, kiirendab ainevahetust, aitab hoida veresuhkru taset kontrolli all, parandab immuunsust ja nii edasi, aga … hommikuks meeldib mulle siiski võileibu süüa. See eelistus tuleb vaid sellest, et tahan kohvi kõrvale midagi hammustada ja puder ei ole selleks parim variant, täisteraleivast tehtud võiku küll.
Lastele siiski teen vabadel hommikutel putrusid, aga tunnistan, et harvem kui võiks, kuigi kahe poisi arvates on sedagi liiga tihti. Nemad sööksid ainult mannaputru ja ma täitsa mõistan neid, sest minagi ei söönud varem midagi muud. Nüüd on mannapuder aga viimane, mille järele isu tunnen või mida ma lastele keedan. See muidugi ei tähenda, et lapsed seda üldse ei saa, oh ei, Silver on meil mannapudrumeister ja tuleb rõõmuga lastele vastu. Paraku on tema aastast ligi poole eemal ja lapsed peavad leppima siis teistsuguste putrudega.
Teistsuguseid putrusid oleme viimastel nädalatel saanud omajagu süüa, sest Helen saatis meile oma uued Helde sarja helbed, mida oleme siin mitmes erinevas vormis söönud, isegi kotlettidena. 
Teaduslikult tõestatud tervislikkusega Helen Helde sarjas on neli erinevat varianti: jõhvika, kookose ja õunaga, õuna ja musta sõstraga, seemnete ja porgandiga, kõrvitsaseemnete ja vinnutatud lihaga. Nende hulgast on raske tõsta esile lemmikut, aga mulle tundub, et ühise arvamusena meeldis meile kõige vähem seemnete ja porgandiga puder. Mannapudrupoisid ei tahtnud seda üldse, Kolmas ja Neljas sõid, aga ei kiitnud ja mina ka juurde poleks soovinud. (Lugesin just, et Henryle meeldis see puder kõige enam, seega täiesti maitse asi.)
See-eest meeldisid lastele osaliselt seemnete ja porgandiga mitmeviljahelvestest tehtud kana-kodujuustukotletid, mille retsepti Heleni kodulehelt leidsin. Neid sõid ja kiitsid ka sõbrad, kuigi minu jaoks olid need alguses harjumatu maitsega ja seda ütlesin neilegi, et nad niisama viisakusest ei kiidaks. Seda nad ei teinud. 
Minu jaoks oli maitse alguses harjumatu tilli pärast, millega läksin ilmselt liiale, sest hakkisin hunniku otse taignasse, mitte ei mõõtnud retseptis olnud kogust välja. Järgmine kord oskan sellega arvestada ja järgmine kord tuleb veel samast pakist, kuigi olen juba teinud korra putru viiele ja korraliku koguse kotlette. Helbeid jagub veel. 
Helen Helde seemnete ja porgandiga mitmeviljahelbepudrus on odra ja kaera täisterahelbed, kõrvitsa-, päevalille- ja linaseemned, kuivatatud porganditükid, kaeraklii ja jahvatatud köömned. Viimast lugesin alles nüüd, ma isegi ei saanud aru, et pudrus köömned (mis siis et jahvatatud) sees on, kuigi mulle köömned ei meeldi.
Igas Helde pudrus on heldelt mineraalaineid ja vitamiine, seemnete ja porgandiga pudrus on enim esile tõstetud raud, mis vähendab väsimust ja kurnatust ning vitamiin B5, mis parandab vaimset võimekust.
Teises soolases pudrus, kõrvitsaseemnete ja vinnutatud lihaga variandis, on esile tõstetud immuunsüsteemi abistav vask ning närvisüsteemi ja südame normaalset talitlust toetav vitamiin B1. Selles mitmeviljahelbepudrus on kaera ja tatra täisterahelbed ning veel nimekiri lisandeid, mida muidu pudruhelvestes ei näe, aga mis on ilmselt seotud vinnutatud lihaga, nagu näiteks palsamiäädikas, suhkur ja maitseained. Maitseained pole sünteetilised ja kuna vinnutatud liha on segus isegi vähem kui kõrvitsaseemneid, siis nimetatud lisandite kogus on väga väike.
https://www.instagram.com/p/Bn9EGNUALZ2/?taken-by=kuussidrunit
Kõrvitsaseemnete ja vinnutatud lihaga puder meeldis meile kõigile ja see on ainus, mille paki oleme tühjaks söönud ning seda ainult pudruna, ei mingeid muid retsepte. Sööjateks olid ka mannapudrupoisid ja see juba tähendab midagi, sest tegu oli pudrunelikust ainsaga, mida nad päriselt sõid, mitte lihtsalt ei maitsenud ega nokkinud.
Ma olen muidugi varem ka palju kordi kaerahelbeputru peekonitükkidega teinud ja selline soolane kombo neile meeldib, nii et vinnutatud lihaga puder oli nende jaoks ehk veidi tuttavam maitse. Seda enam, et serveerisin seda koos köögiviljade ja “tšilli plahvatusega”, nagu meil tavaks. Selline toit on väga hea lõuna- või õhtusöök, valmib kiiresti ja maitseb hästi.
Köögiviljad ja tulised maitseained alati siiski ei aita, seemnete ja porgandiga pudruhelbeid ei muutnud need mannapudrupoiste jaoks söödavamaks, isegi halloweenilikust garneeringust ei olnud kasu, kuigi see neile väga meeldis.
Väiksemad hindasid mu pudrunägusid kõrgelt, nemad sõid enda kausid tühjaks, mitte ei krõmpsutanud ainult köögivilju nagu vanemad vennad.
Igasugused kaunistused, näod, “tee suu lahti, lennuk tuleb” koolilaste puhul enam ei toimi, nii et neid paneb putrusid sööma ainult nälg või “annan 5 eurot, kui kausi tühjaks sööd”. Mingi piirini on millegi mittesöömine täiesti okei, sest keegi meist ei söö absoluutselt kõike. Mul tekib potis või ahjus valminud peki peale okserefleks, ma ei talu isegi väikest tükki tailiha küljes ega hakka mingi raha eest taluma. Krõbedaks praetud pekine peekon aga meeldib. Sama lugu on lastel putrudega, tuleb lihtsalt leida õige vorm ja süüa näiteks porgandiga putruhelbeid kotlettidena.
Kuna mind ei pane miski võbisevat pekki sööma, siis ei pane ma kunagi Esimest valiku ette, et söögu marju või surgu nälga, sest ta ilmselt surekski nälga. Talle pole pisikesest peale ükski mari meeldinud. Ta pidevalt maitseb mõnda, kui ma väga palun, aga alati ütleb koledate grimasside saatel, et talle ei maitse ja rohkem ei taha. Talle ei meeldi isegi maasikad ja viinamarjad, aga ta sööb vetruvat pekki … Absurdne.
Üks magusama alatooniga Helde mitmeviljahelbepuder sisaldab kuivatatud jõhvikaid, kookoshelbeid ja õunatükke ning ma teadsin juba eos, et seda Esimene ei söö, sest … jõhvikad! Talle muidugi ei istunud ka kaunistuseks lisatud külmutatud marjad, aga nende vahelt ühe lusikatäie putru maitsemiseks ikkagi võttis.
Talle ei maitsenud ja asi ei olnud ainult jõhvikates, vaid ka mahlastes õunatükkides, mis ülejäänud seltskonna arvates oli just kõige parem osa. Õunad talle muidu maitsevad, lihtsalt veidi pehmena pudru sees ei meeldinud.
Teised lapsed sõid isukalt ära nii külmutatud marjad (mida nad vahepeal juurdegi lisasid) kui ka pudru (seda siiski ühe erandiga, Teine vaid nokkis veidi putru). Mulle ka meeldis, kuigi magusa maitsega pudrud ei ole mu lemmikud. Puder ei olnud tegelikult eriti magus, maitsestasin vaid vähese koguse mee ja kaneeliga ning peale lisasin koos külmutatud marjadega kookoshelbeid. 
Jõhvika, kookose ja õunaga mitmeviljahelbepudrus on kaera ja odra täisterahelbed, mineraalidest on esile tõstetud keha normaalseks talitluseks vajalikud mangaan ja vask. Kusjuures mangaani kogus on arvestatav, ühest portsjonist saab kolmveerand päevanormi kätte.
Õuna ja musta sõstraga pudrus on välja toodud normaalseks närvitalitluseks vajaliku magneesiumi ja luude jaoks olulise fosfori sisaldus. Ka see mitmeviljahelbepuder sisaldab kaera ja odra täisterahelbeid ning on tänu õunatükkidele mõnusalt mahlane. 
Mustsõstra maitset ma otseselt ei tundnud, aga kergelt lillaka värvuse annab mustsõstrajahu küll. Ka seda putru maitsestasin mee ja kaneeliga ning ütleksin, et mõlema õunatükkidega pudru sisse sobib kaneel ideaalselt, viib mõtted hetkeks õunakoogile. Sedasi fantaseerideks isegi sobiks puder kohvi kõrvale.
Putrusid ma paremusjärjestusse ei lisa, sest kolm neist maitsevad võrdselt hästi ja neljandaga saab teha häid kotlette, seega kõik neli leiavad edaspidigi koha meie toidulaual.
Lisaks kotlettidele leidsime midagi uut ja head ka küpsetiste näol. Heleni kodulehe retseptide alt leitud helbeküpsised ja muffinid:
Ma tegin retseptides veidi muudatusi, sest mul ei olnud võtta küpsiste jaoks maapähklivõid ning muffinitesse ei tahtnud ma kohe kuidagi nisujahu ja 100 milliliitrit suhkrut ning rapsiõli lisada. Küpsised tulid väga head ka maapähklivõita, aga muffinitega pean veel veidi vaeva nägema, sest tehtud muudatustega ei ole need nii head olnud kui originaalilähedase retseptiga.
Muide, olen teinud muffineid kolm korda (lisaks korra putru) ja mul on endiselt pudruhelbeid veel veidi alles. Igatahes, esimesel korral ei asendanud ma peale rapsiõli midagi, kuid suhkrut lisasin poole vähem, tulemuseks olid magusalt maitsvad muffinid. Järgmisel korral kaotasin selle poolegi suhkrukoguse ning nisujahu asendasin kookosjahuga. Need muffinid tulid liiga kuivad ja üldse mitte magusad, aga olid siiski söödavad.
Kolmandal korral asendasin hapukoore kohvikoorega, lisaks varasematele asendustele kookosjahu ja kookosõliga läks suhkru asemel käiku kookossuhkur, nii et et kokku sai väga palju kookost ja tulemuseks olid endiselt kuivad, aga maitselt magusad muffinid. Kuivus ei olnud häiriv, sest jõime soojale muffinile külma piima peale ja sedasi oli kõik ideaalne. 
Jõhvika, kookose ja õunatükkidega pudruhelvestest proovisin koos kookosjahu, -suhkru ja -õliga teha mingisuguseid kookospallikeste moodi asju, mis tulid ka kuivad, aga väga head. Pildil olevaid kookospalle ja -muffineid sõi ka sõbranna, kellele ütlesin, et need on lihtsalt mu katsetused, seega oli tal vaba voli ausat arvamust avaldada ja see oli sarnane minu omaga, talle meeldisid maitsed, aga küpsetised ise olid liiga kuivad. Kokkuvõttes tasub proovida omaloomingut teha ja küll ma enda omad lõpuks mahlasemaks ka saan.
Selliste alternatiividena täisterahelbeid tarbida on täitsa meeldiv, kui pudrud ei ole lemmikud, peaasi, et inimene tarbib kiudaineid, mida täisteratooted sisaldavad. Helen Helde helbed sisaldavad kõik kaerakliisid, mis on kaeratera kõige kiudainerikkam osa.
Kiudainetel on oluline roll seedetalitluses, mistõttu peaks eelistama täisteratoodetest putru, sest sageli sisaldab see rohkem kiudaineid kui täisteraleib või mis iganes muu toode. Inimene peaks sööma 25-35 grammi kiudaineid päevas, sest need:
- korrastavad seedimist
- suurendavad toidu mahtu, tekitades sellega täiskõhutunde
- aitavad säilitada normaalset kehakaalu
- alandavad kolesteroolitaset
- hoiavad veresuhkru tasakaalus
- vähendavad II tüübi diabeeti ja käärsoolevähki haigestumise riski
- aeglustavad süsivesikute imendumist ja väljutavad toksiine
Oluline on lisada, et kiudained seovad endasse vett, mistõttu tuleb päeva jooksul tarbida piisavas koguses vedelikku. Ma ise kipun veejoomist unustama, nii et see on praegu meeldetuletus ka mulle endale.
Täisteratoodete ainsaks plussiks ei ole kiudained, vaid need sisaldavad ka B-vitamiine, antioksüdante (sealhulgas E-vitamiini), süsivesikuid (mis tänu kiduainetele imenduvad aeglaselt ning annavad energiat pikaks ajaks) ja mineraalaineid.
Kuna hommikusöök on päeva kõige olulisem toidukord, siis on täisterahelvestest valmistatud puder selleks ideaalne variant. See täidab pikaks ajaks kõhtu ja sama kaua varustab keha energiaga, mis võimaldab koolis või tööl paremini keskenduda. Kui hommikul üldse mitte süüa, siis läheb keha glükoosivarude kallale, mille tagajärjel organismi efektiivsus väheneb ja tekivad keskendumishäired.
Mulle tundub, et just see ongi mõjutanud Esimese õpiefektiivsust, et ta hommikuti ei söö. Koolis on tal võimalik enne tunde putru süüa ja mannapudrupäevadel ta seda võimalust kasutab, aga muul ajal ei viitsi ta vist enam üldse sööklasse sisse astuda, vähemalt nii väidab Teine. Veel eemisel aastal sõi Esimene viilu leibagi, aga enam mitte ning tema keskendumine ja tähelepanu on koolis nii häiritud, et igal nädalal on päevikus uus märkus ja hinded on langenud.
Võib-olla on Esimese langenud õpiedukus ja hommikune mittesöömine kokkusattumus, võib-olla mitte, aga selle postituse kirjutamisega otsustasin, et pärast vaheaega ma lapsi enam söömata kooli ei lase ning hommikusöögiks hakkan põhiliselt putrusid tegema. Avastasin, et on olemas täistera-nisumanna, mis tähendab, et mannapudrupoistele saan edaspidi ka mannaputru teha. Tõenäoliselt see alguses ei maitse neile sama palju, aga neile ei maitsenud enne ka täisteramakaronid ja -spagetid ka, nüüd nad esimeste puhul enam ei virise ja teisi nõuavad juba ise, nii et küll ära harjuvad.
Minnes tagasi Helen Helde sarja putrude juurde, siis Facebookis loosin välja ühe pudrukohvri, et keegi teist saaks samuti uued pudrud (või kotletid ja muffinid) järele proovida. Laenan pudrukohvri pilti Heleni helveste Instagrami kontolt:
Soovitan Helenihelbed Instagrami kontot jälgida, sest nad loosivad sageli selliseid pudrukohvreid välja ja mõnikord koos nendega veel midagi. Lisaks on Heleni Instagrami kontol palju ilusaid pilte ja häid ideid, kuidas helbeid tarbida, ei pea seda ainult pudruna tegema. Sama kehtib Heleni Facebooki konto kohta, kus järgmine pudrukohver läheb juba pühapäeval esmaspäeval loosi.
Kuna hinna poolest on need pudrud lihtsamate variantidega võrreldes oluliselt kallimad, siis neljane pakk putrusid on juba väärt võit, annab üle kümne euro kokkuhoidu. (Praegu on Coopi kauplustes ühe helbekarbi soodushind säästukaardiga 2.65 eurot, tavahinnaks on e-poes märgitud 3.39 eurot.) Helde sarja helbeid ma kalliks siiski ei pea, sest pakist jagub ühele inimesele kümneks toidukorraks ja sedasi arvestades on üks toidukord isegi väga soodne.
See postitus on sündinud koostöös Heleni helvestega, aga omal algatusel lugesin ma putrude ja kiduainete väga palju infot, et seda tekstis edastada ning lõpptulemusena veensin ennastki rohkem putrusid tarbima. Ma ei lugenud midagi uut, aga suures koguses infot, mida varem jupihaaval olen lugenud, pani tõsiselt mõtlema sellele, kui oluline ikkagi hommikusöök on ja kuidas täisterahelvestest tehtud puder on hea algus päevale.
Tõstke käsi, kes jõudis samale mõttele.
Ps! Kui putru ei viitsi teha, siis tehke vähemalt üks täisteravõileibki.