kurb |

“Appi – rott! Rott? Fui! Häh, kõigest mingi rott ju!” ütlevad paljud minuvanused. Mida mina teen? Nutan siin hommikust alates, sest meie rotimutt Siidi suri öösel. Ma alustasin nutmisega juba mitu päeva tagasi, sest siis oli selge, et ta on minemas.

Ma arvasin, et seda ei juhtu enam. Et ma olen nii vana, et ei kiindu rotti sedasi, nagu kiindusin lapsena, aga tundub, et mõned asjad ei muutu kunagi. Ma olen siin nutnud rohkem kui lapsed kokku… Suured poisid pole tegelikult üldse nutnud, nende ainus reaktsioon oli “ooh, kahju!” ja elu läks edasi. Mitte et minu elu oleks seisma jäänud, seda mitte, täna on lihtsalt väga palju vetsupaberit kulunud, sest salvrätte pole.

Siidi elas peaaegu 3-aastaseks, aga oleks elanud ilmselt kauem, kui tal poleks olnud kasvajat. Viimase avastasin septembris, kuid otsustasime seda mitte lõigata, sest see oleks olnud risk ja ta oli selleks hetkeks juba kaheaastane, mis ongi roti kesmine eluiga. Ta elas oma kasvajaga täisväärtuslikku elu seitse kuud, veel aprilli keskel jooksis ta siin ringi, kuigi kõht oli juba vastu maad ning ronida enam ei jõudnud. Sealt edasi läks asi kiiresti halvemaks, kasvaja kasvas aina suuremaks ja Siidi jäi aina väiksemaks…

Me polnud ainsad, kes said aru, et lõpp on lähedal. Rotipreili Bella veetis viimasel nädalal iga sekundi Siidi kõrval, ta ei tahtnud isegi tubades ringi joosta, tahtis ainult puuri tagasi. Siidi ei teinud enam suurt midagi peale magamise ja Bella magas kogu aeg tema kõrval, kuigi tema kindlasti polnud nii väsinud. Kui Siidi lohistas end jooma, siis ta jooksis rahutult ümber tema, püüdis teda pesta ja nügis teda iga külje alt. Nüüd, kus hommikul oli puuris Siidi elutu keha, ei tahtnud Bella tema kõrvalt ära tulla, vaid rebis kõvasti paberit ja ehitas Siidi ümber pesa. See oli kurb vaatepilt.

Siidi oli väga äge rott, ta jooksis meil järel ja üritas järjepidevalt mööda jalgu üles ronida ning müras meiega. Ta ajas kasse taga ja hammustas neid sabast. Meid ei hammustanud ta kunagi, kuid ta rebis jultunult huuli lahti ja toppis pea suhu, kui kuskilt head lõhnad tulid. Ta ei teinud seda ainult meiega, vaid ka kassidega. Mul on olnud elu jooksul palju rotte, aga peale Siidi pole ükski end vägisi kassi suhu surunud. Hull!

Ühte asja ei teinud Siidi aga kunagi – ta ei maganud meie kaisus. Kui ta oli puurist väljas, siis ta ei maganud üldse. Kui Mallukas jagas pilte rottidest, kes lösutasid diivanil, siis minul oli Siidit raske pildistada, sest ta ei olnud kunagi paigal. Ta oli tõeliselt püsimatu hing. Kui lasime tal tunde joosta, siis ta jooksiski tunde ja näris möödaminnes võimalikult palju asju katki. Need asjad meenutavad teda meile veel pikka aega… Oeh, ma jään seda hullu igatsema…

Ma sain täna teada, mis tunne on lugeda ja vaadata uudiseid liiklusõnnetusest, milles on hukkunud tuttav inimene, isegi rohkem kui lihtsalt tuttav…. Seda tunnet on raske kirjeldada, ma üldse ei üritagi. Tunded on täna nii seinast seina olnud, sest me ei olnud lähedased, aga ta oli siiski minu lihane vanaema. Minu ema pärisema ja kuigi ema kasvas kasuemaga, oli ka esimene talle olemas. Tal oli kaks ema, nüüd pole ühtegi…

Kuna ma läksin eile õhtul Silverile sadamasse vastu, siis jäid lapsed minu ema juurde ööseks ning me leppisime kokku, et millalgi päeval lähen neile järele, aga ema helistas juba lõuna ajal, nuttes. Ma ehmatasin nii ära, sest mu esimene mõte oli, et nüüd juhtus lastest kellegagi midagi, aga kuna ta kutsus mind lastele järele, siis tekkis kohe teine mõte, et hoopis isaga ja mul läksid jalad all nõrgaks. Kui ta ütles, et vanaema sai surma, siis tundsin kergendust ja šokki korraga – Jumal tänatud, et lapsed ja isa terved on, aga appi, vanaema…

Mis täpsemalt juhtus, seda lugesin sõidu ajal uudistest, Silver siis sõitis, mitte ei teinud ma kahte asja korraga. Avarii kohta lugedes meenus mulle mu tänane unenägu ning alles siis hakkasid mul pisarad voolama. Ma nägin unes, et ma olin vanaema kodus, kus oli kahest toast tehtud üks pikk tuba ja selles toas oli pikk laud, valge linaga kaetud, ümber palju toole ja pinke ning vanaema ütles, et kõik tema lapsed (kuus) ja lapselapsed (seiseteist) mahuvad selle laua taha istuma, aga kurtis, et tal ei ole klaase ja söögiriistu nii palju, et saaks kõigile laua katta. Mina ütlesin selle peale, et siis ma tean, mida talle sünnipäevaks kinkida.

Ma ei mäleta, et ma oleksin üldse kunagi varem teda unes näinud, nii et see unenägu tekitas juba omajagu segaseid emotsioone. Ema rääkis sellest unenäost ka teistele ja selgus, et mu tädipoeg tahtiski suvel kahe toa vahelt seina maha lõhkuda ja seal remonti teha ning vanaema järgmine ehk 70. sünnipäev oleks seal pika laua taga olnud. Miks ma midagi sellist unes nägin, see jääb kripeldama. Mitte ainult see sünnipäevalaua osa, vaid ka see, et ta tahtis unenäos kompenseerida seda, et ta ei ole mulle, vennale ja õele vanaema eest olnud. See on tõsi, ta ei olnud meile tavaline vanaema, vaatamata veresidemele kutsusime teda “natukese vanaemaks” ega lävinud tihedalt, kuid vanaemata me siiski ei olnud, koos temaga oli meil neid lausa kolm.

Üks asi pani täna veel kripeldama. Vanaema Facebooki kontole minnes nägin, et ma ei ole tema sõbrakutset vastu võtnud. Miks, ma ei tea. Alguses ilmselt teadlikult vältisin. Miks, ma ei tea. Hiljem ilmselt unustasin. Aga täna tundsin end nii halvasti, et ma seda teinud ei olnud. Kõigest Facebook, eks, aga ikkagi tundsin end halvasti, terve päeva tundsin end halvasti. Õhtul võtsin vastu. Mõtlesin küll, et teistel võib olla veider näha oma uudistevoos teadet, et mina ja mu äsjasurnud vanaema oleme nüüd sõbrad, aga mõtlesin ka sellele, et kui ma ei tee seda, siis see jääbki kripeldama. Parem hilja, seekord tõesti päriselt hilja, kui mitte kunagi.

Täna olen olnud kurb, tundetu, segaduses, mures, ärritunud, veel kurvem, väsinud. Halb on olnud lugeda süüdistavaid, parastavaid, targutavaid arvamusi ja ma ei pidanud neid isegi ise otsima minema, vaid need tulid vastu ka Facebooki uudistevoos. Kommenteerijad teavad hästi, mis juhtus, kuigi ametlikult ei oska veel keegi öelda, mis õnnetuse põhjustas, tüüpiline. Võib oletada, et seal oli terviserike. Kuigi auto sai avariis väga kõvasti kannatada, puudusid vanaemal välised vigastused, ta ei olnud ka autos kinni. Nagu teine osapool kirjeldas, siis auto oli veoki ette veerenud, mitte hooga sõitnud, justkui pidurid oleks üles ütelnud või juhiga midagi juhtunud.

Sellest teemast on raske kirjutada, ma ei oska leida õigeid sõnu ega anda edasi emotsiooni, ma ei saagi midagi edasi anda, kui ma isegi ei saa aru, mida ma tunnen. Kohati on tunne, et see juhtus kuskil kaugel, kellegi teisega. Ma ei tea, kas kõik on üldse kohale jõudnud.

Ma lõpetan selle postituse hoopis ühe toreda lõiguga 6 aastat vanast artiklist:

25 aastat tagasi tegi üks Paide rajooni naine traktorist Sirje aasta otsa nii palju töövahetusi, et teda pärjati toona suurima autasu – Nõukogude Liidu esimese naistraktoristi Paša Angelina nimelise auhinnaga, mida ta käis vastu võtmas otse Moskvas.
See oli võimas auhind, suur Paša bareljeefiga adrahõlm, mida igasse liiduvabariiki anti vaid üks. «Mina oli Eestis kolmeteistkümnes, kes selle sai, ja viimane, kes niisuguse adrahõlma sai – veel paar-kolm naist said selle asemel vaasi,» meenutab ta.
Autasuga kaasnes preemia 300 rubla. «Siin polnud poest enam midagi saada. Moskvas olid suured kaubamajad, GUM ja TSUM. Nägin ilusat jopet – poisile paras. Vaatan silti – Eesti oma!» meenutab Sirje. «Kommi ostsin lastele (neid on mul kuus) oma kümme kilo, igast sordist natuke. Vahtkonnavahetust vaatasin Punasel väljakul kohe mitu korda, aga Lenini mausoleumi saime järjekorras seismata.»
Seda mäletab Sirje ka, et oli rajooni sotsialistlikus võistluses kaks korda esimene ja korra kolmas. «Paide kesklinnas rippusin autahvlil kogu aeg, lapsed ikka tahtsid Paidesse sattudes ema vaatama minna,» ütleb ta naeruselt.
Ega lapsed tihedal tööajal ema suurt kodus näinudki, sest tööpäevad olid pikad: hommikul kell kuus põllule, kiirel ajal südaööni ja kauemgi. Lõuna- ja õhtusöök toodi põllule.
Seepärast ei käinud Sirje toona ka mööda sanatooriume, vaid eelistas kõik vabad hetked kodus laste seltsis veeta. Ega traktoristiamet tervisele suurt häda teinudki. Ainult põlved valutavad, sest suvel oli tema esisillaveoga T 40nes kuum, uksed lahti ja tuul tõmbas. Talvel jälle külm.
Ametlikult töötas Sirje traktoristina Lehtse kolhoosis 1983. aastast 1994. aastani, kaks viimast juba osaühingus.
Sirje tunnistab, et tegelikult töötas ta traktoriga loata juba 1975. aastast. «Olin sigalas tööl, õhtul jälle traktoriga põllule. Ega keegi luba kontrollinud! Sigalas oli hea töökoht, aga masinad tõmbasid rohkem,» lausub ta. «Tehnikahuvi oli lapsest saati, sõitsin enne, kui käisin. Olin nii 10aastane, kui õemehe raudratastega kure, Universaal 5ga sõita sain tingimusel, et jõuan kõmpadega kodunt traktorini.»
Kaks tütartki õppisid Väike-Maarjas traktoristiks. «Eks nad kabiinis kasvasid. Kõik tahtsid sõita, järjekord oli,» ütles Sirje.
«Tegelikult oli ikka väga tore aeg!» tunnistab ta.

Märkasin, et ma panin postituse pealkirjaks elu, kuigi sisuks on surm, aga see ongi elu. See ongi elu, et sellised asjad juhtuvad. Vanaema lähedased elavad selle kurbusega edasi ja vanaema läheb edasi sinna, kus teda oodatakse, ehk on isegi juba kohal… paradise-720x340

kurb

Vaid hambajäljed on veel alles…

Elu