küsimused ja vastused

Vastused lugejate küsimustele: olevik, tulevik

~ Liivi ~ 5 Comments

Kas oled rahul oma elukohaga (mõtlen asulat) või unistaksid mõnest muust paigast? Kas tahaksid elada asula keskmes või metsa sees (nagu ise kasvasid)?

Olen Kadrinaga väga rahul, aga elada tahaksin siiski alevist väljas, päris metsa sees mitte, pigem metsadest ja põldudest ümbritsetuna. See on aga unistus, mida me ei viiks lähiaastatel ellu ka siis, kui see võimalik oleks. Õigemini eelmise aasta lõpus oligi võimalik, aga me tegime teise valiku, mis parimal juhul tasub end juba järgmisel aastal ära, halvimal juhul … ma isegi ei tea. Mitte et vastupidine võiks olla kujutlematult halb, lihtsalt võetud risk on end juba praegu õigustanud ja rahaliselt midagi kaotada ei ole, kuid loodetust erinevalt võib nii mõndagi minna.

Tehtud valikuga jääb Silver esialgse plaani järgi veel pikaks ajaks Soomega seotuks ja see on ka põhjus, miks me ei taha praegu alevist välja kolida ega isegi mitte maja alevisse. Viimast iseenesest tahaks, aga meil ei ole panna kedagi suvel sinna elama ja aeda hooldama. See on ehk isegi veel väike mure, lõpuks leiaks ikka kellegi, kes vähemalt käiks niidaks muru ära, kuid me päris nii enam ka ei taha, et need üksikud päevad kuus, mida Silver saab tööhooajal kodus veeta, mööduksid nokitsedes, sest seda me juba teame, et majas elades ei saa töö kunagi otsa.

Ideaalis eelistaksin ma ühe või teise kõrvalkorteri arvelt meie elamispinda suurendada, et iga laps saaks oma toa, kitsa köök-elutoa asemel oleksid eraldi köök ja avar elutuba ning ühele kokkuehitatud vannitoale lisanduksid juurde vannituba ja wc, et kaoksid järjekorrad ja pissihädad, mis tabavad lapsi just siis, kui keegi duši all on. Paraku ei hakka kumbki seinatagune naaber korterit müüma, nii et see on puhas fantaseerimine.

Kokkuvõttes on alevikorteris elades lastega üksinda olles julgem tunne, me ei sõltu autost, Silverit ei oota kodus hunnik tegemata töid ja suviti on perega kergem Soomes olla, sest korteri puhul piisab olemasolevatest turvameetmetest ning keegi ei pea käima meil muru niitmas. Suved Soomes on jälle teistmoodi huvitavad, need annavad võimaluse maitsta linnaelu, avardada pisut silmaringi ja annavad juurde palju ühiselt veedetud aega. Metsadest ja põldudest me ka päris ilma ei ole, sest me veedame väga paljud nädalavahetused maal, nii et kõik on tasakaalus. IMG_3813

Mina küsiksin tulevikuplaanide kohta. Et kas sul on edaspidi plaanis kooli lõpetamine käsile võtta või hoopis tööle minna või hoopis… midagi muud?

Mul on plaanis minna sügisel 12. klassi, aga tegelikult ei taha ma absoluutselt kooli minna ja seetõttu kasvab ärevus septembri ees iga päevaga. Kui sügis peaks mööduma taas haiguste tähe all ja minul tegemata tööde arv kuhjub, siis pole välistatud, et ärevus kasvab nii suureks, et ma ei suuda kooli vastas asuvasse Rohuaia kohvikusse söömagi minna, rääkimata siis kooli minemisest. Täpselt nii läks eelmisel sügisel, kui kolme kuu jooksul ei olnud päevagi, kus kõik lapsed oleksid lasteaias-koolis olnud.

See oli küll erandlik sügis, mille sisse mahtusid kolm adenoidi eemaldamist, seega lootust on, et sellist laatsareti enam ei kordu, kuid ka 2 nädalat on liiga pikk aeg koolist eemal olla ja seda tuleb ilmselt korduvalt ette.

Kui teemaks on kool, siis ma olen endiselt too 18aastane Liivi, kes jõuluvaheaja viimasel õhtul end magama nuttis, sest hirm järgmise hommiku matemaatikatunni (õigemini õpetaja) ees oli nii suur. See hirm oli halvav, sest ma ei läinudki enam kooli ja see hirm saadab mind siiani, kuigi mul ei ole põhjust seda tunda. See hirm jälitab mind ka unenägudes. Kui talvel oli selge, et ma jätan terve aasta vahele, siis need unenäod kadusid, aga nüüd suvega on tagasi tulnud, sest uus kooliaasta jõuab aina lähemale.

Kuid koera sabast tuleb ka üle saada ja praegu on selleks hea aeg – kaks last on koolieluga harjunud ja järgmisest sügisest lähevad järgmised kaks riburada kooli, seega on mul praegu ainus vaba aasta. Olen tegelikult üsna optimistlik ning usun, et Kolmandal ja Neljandal ei ole erinevalt Teisest minu pidevat kohalolekut vaja ning saaksin rahuliku südamega nende esimesel kooliaastal ise koolis käia, nii nagu Esimesega käisin, aga kunagi ei tea.

Kui keskharidus on omandatud, siis ilmselt õpin kaugõppes midagi edasi, aga mul pole hetkel õrna aimu ka, mis see midagi oleks. Üks samm korraga. Küll hakkavad uued tuuled iseenesest puhuma, kui 12. klassi torm on möödas.

Tööle ei lähe ma ilmselt seni, kuni Silver Soome vahet sõidab, aga mingit rakendust endale ühel hetkel vast otsin. Praegu töö ega muu rakenduse peale ei mõtle, prioriteediks on lapsed ja kool. Kui ükskord elu liiga kergeks ja igavaks muutub, siis vaatan edasi, kuid hetkel mingeid plaane ei tee, sest ma ei tea, mida tulevik toob.

Silverile see sobib, et ma kodune olen, tema ei oota minult plaane, vastupidi, ta on minu “ükskord, kui ma tööle pean minema” jutu peale hämminguga küsinud, miks ma pean … Tema ei näe, et ma peaksin karjuva vajaduseta tööle minema lihtsalt seetõttu, et vastata ühiskonna ootustele. Teine asi on see, kui ma tahan midagi teha ja seda ma varem või hiljem kindlasti tahan.

Muudest plaanidest, siis tunnen, et mul on aeg soome keel selgeks saada.

Kas oled mõelnud kirjutamisest endale kunagi ka töö kujundada?

Olen mõelnud küll, et kirjutamine oleks üks viis, kuidas end rakendada olukorras, kus püsivalt tööle minna ei saa. Meie prioriteediks jääb see, et praeguse elukorralduse juures saaksime perena võimalikult palju koos olla ja see tähendab suvesid/vaheaegasid teisel pool lahte.Processed with VSCO with m5 presetFoto: Madli Allikas

Vastused lugejate küsimustele: blogi

~ Liivi ~ 1 Comment

Kui vanalt alustasid blogimist ja kas oled blogi pärast jamadesse sattunud?

Esimest korda alustasin blogimisega umbes 18-19aastaselt, blogisin ehk aasta kuni kaks, aga pärast lapse sündi polnud selleks enam mahti ja nii see soiku jäi. Enda mälu järgi muutsin blogi vaid privaatseks, kuid aastaid hiljem ma Bloggerisse enam kuidagi sisse ei saanud ning erinevates veebiarhiivides ei ole selle blogi kohta mingit jälge.

Kahetsen, et ma endale tollaseid postitusi kuskile ära ei salvestanud, praegu oleks neid huvitav lugeda olnud. Meeles on vaid paar postitust – ühes olin pettunud, et alevis meie abiellumisest kui lapse pärast kiiresti tehtud pulmast räägiti ja teine oli “Ood Silverile”, mille sisu ma ei mäleta, kuid kuna hindan tema juures endiselt samu asju, siis võin oletada, mida kõike head tema juures välja tõin.

Praegune blogi kasvas välja Pere ja Kodu portaali blogist, millega alustasin 26aastaselt. Kui mind poleks Pere ja Kodu üleskutse kõnetanud või nad ei oleks mind blogijate hulka valinud, siis ilmselt ei oleks ka seda blogi siin.

Blogi pärast jamadesse ei ole sattunud, pole kellestki ega millestki sedasi kirjutanud ka, et võiks mingi konflikt tekkida. Negatiivse kogemusena võiksin välja tuua vaid “koostöö” ühe seikluspargiga, kus me käisime seltskonnaga ronimas ja jäime kogemusega nii rahule, et kirjutasin sellest positiivse postituse ning andsin seikluspargi omanikule võimaluse midagi välja loosida, näiteks terve seikluspargi külastuse kahele, et postitus kaugemale leviks. Tema pani välja kolmest rajast ühe pääsmed kahele, väärtus oli umbes 25 €. Oli asi selles või milleski muus, aga loosis osaleti vähe ja postitus ei levinud kaugele.

Kui võitja oli loositud ja ma olin valmis piletid ise kinni maksma, sest lugesin loosi ebaõnnestunuks, siis oli omaniku suhtumine selline, et see kõik oligi minu idee, minu teostus ja seetõttu otseloomulikult ka minu rahastus ning tema üldse ei teagi, mida mina oma lugejatele lubanud olen. Ülekannet ootas ta ka enda isiklikule kontole, mitte ettevõtte omale. Loomulikult sellise suhtumise peale tegin talle ülekande, jätsin postituse üles ja külastan seda kohta veel …

266946_331cb22df1e9af315c0302a002363aa3e2233ed7

Võitja tookord tühjade kätega ei jäänud, selgitasin olukorda ja kinkisin hoopis samas väärtuses kinopiletid.

Antud seiklusparki ei külasta ma enam kindlasti ja tänaseks on kogunenud ka kolm e-poodi ja üks teenusepakkuja, kelle kliente minust (enam) ei saa. Ühega alustasime juba koostööd, kui ta lihtsalt ära kadus, teine e-pood ei rahuldunud selle statistikaga, mille saatsin ja soovis mingit muud väljavõtet, mis ei oleks ikkagi suuremaid numbreid näidanud, nii et ma ei saanud aru, milleks statistikat kuidagi teisiti esitada. Lisasin juurde, et kui nad ei ole koostööst huvitatud, siis andku teada, et saaksin tellimuse ära teha, kuid ei vastanud enam keegi ja tellisin soovitud kaubad mujalt kallima hinna eest ning nende e-poodi jäängi vältima.

Kolmanda e-poega oli nüüd üldse nii hea olukord, et esimesele kirjale ei vastatud, nädal hiljem saadetud teisele kirjale vastati, et pole olnud aega asjaga tegeleda, kuid on ettepanekust huvitatud ja kirjutavad reedel täpsematest oma mõtetest. Noh, reedel ei kirjutanud keegi, laupäeval sai läbi kampaania, mille ajal oleksin soovitud narivoodi soodsamalt saanud ning uuel reedel endast taas märku andes selgus, et nad ikka ei ole koostööst huvitatud. Kes nii teeb, ah?!

Esimesest kirjast oli selleks ajaks möödas 3 nädalat, kampaania oli läbi, puhkused peale tulemas ja tarneaeg oleks veninud nii pikaks, et sellel suvel poleks voodi enam kasutust leidnud. Kusjuures ma ei küsinud midagi tasuta, küsisin vaid sooduspakkumist sooduspakkumisele ja oleksin rahuldunud vastusega, et pole võimalik paremat hinda pakkuda ning oleksin voodi ära tellinud. Nüüd ei telli ma neilt enam midagi.

Kaldusin nüüd küsimusest väga kõrvale, kuid need on head näited sellest, kuidas kaotada potentsiaalset klienti. Ulakas Kaunitar on jälle hea näide sellest, kuidas võita uusi kliente. Ma polnud eales midagi Ulakast Kaunitarist ostnud, kuid koostööst olid nad huvitatud, loosisid välja isegi enam, kui algselt kokku leppisime ja suhtlus nendega on olnud üleni nii meeldiv, et edaspidised ostud teen vaid sealt. Tooksin välja veel Signe Seebid, Bon Merite, Waku Organicsi ja Turblissi, kellega on samuti olnud puhas rõõm suhelda või koostööd teha. Turblissiga küll koostööd pole teinud, kuid nende vastutulelikkusest olen siiski osa saanud. Sama lugu on Pure Cosmetics ja Bio4You e-poodidega. Neid tegijaid on kindlasti veel, keda võiksin praegu kiita, kohe lihtsalt ei meenu kõik.

Kas blogi motiveerib tegutema ja tegema, olla parem? (Kui siin annad lubaduse, kas hiljem on kergem see saavutada?)

Teoorias ehk küll, aga praktikas olen siin antud lubadusi kergelt murdnud. Ma tegutsen vastavalt motivatsioonile, enesetundele, jaksule … Kui tahan anda alla, siis annangi alla, mitte ei pinguta vägisi edasi, sest olen kuskil kõva häälega midagi öelnud, midagi soovinud või millestki unistanud. Ma olen valmis pingutama, kui ma endiselt ise seda soovin, aga soovid või võimalused neid ellu viia on ajas muutuvad ja “issand, ma kirjutasin sellest blogis, mida teised nüüd küll arvavad, kui loobun” pärast ma end ei piina. Üldiselt ei anna ma lubadusigi, ei endale ega teistele, sest ma tean ise, et ma ei ole enesepiitustaja, vaid pigem katsetaja.

Kas sa pole mõelnud hakata blogiga “teenima” ?

Olen ikka mõelnud, et võiks ka kasutada võimalust ja teenida reklaambänneritega vähemalt veebimajutuse kuutasugi tagasi, aga kuna mulle need bännerid väga ei sümpatiseeri, siis pole mõte teoks saanud.

Olen rahul nende väheste koostöödegagi, kus olen saanud soovitud tooteid soodsamalt või päris priilt, seegi kompenseerib blogiga kaasnevad kulud. Tore oleks muidugi teenida nagu Mallukas, kuid see tähendaks ka väga suurt lugejate arvu, millega käivad kaasa igasugused ebameeldivused, millega mina toime ei tuleks. Mulle meeldib mu väike lugejaskond ja vabadus blogida täpselt nii harva, kui tuju on.

Vastused lugejate küsimustele: filmid, muusika ja raamatud

~ Liivi ~ 17 Comments

Ma olen siin mõnda aega jälle kadunud olnud. Ilusad ilmad, kojusõit, käimised, kodused tegemised, paar kõhugrippi või toidumürgitust, veel koduseid tegemisi ja kolm korda “Coco” vaatamist. See multikas on lihtsalt nii hea, et soovitan seda vaadata kõigil, olgu teil lapsed või mitte. Kui sa “Coco” peale nutma ei hakka, siis kontrolli, kas su süda ikka lööb. Ma nutsin kõigil kolmel korral ja pole välistatud, et Silveriga koos laenutame selle Teliast uuesti ning nutan veel neljandatki korda.

Kui “Coco” välja tuli, siis treilerid mind väga ei kõnetanud. Ma ei tea, miks see nii oli, aga igatahes kinno me ei tahtnud seda vaatama minna. Kui teine osa peaks tulema, siis see tõmbab meid päris kindlasti sinna. Nagu “Hotell Transilvaania”, mille esimene osa oli nii hea, et teised kaks on ka nüüd kinos ära vaadatud ja kui tuleb neljas, siis ei muud, kui jälle kinno.

Missugune muusika sulle meeldib? Aga filmid?

Kirjutan muusikast järgmisena, alustan filmidest. Mulle meeldivad nii erinevad filmid, et lihtsam on öelda, kuidas ainsana ei meeldi mulle õudusfilmid. Veider on see, et enne lapsi mulle õudukad väga meeldisid ja päris lapsena olid “Elm Streeti luupainaja” filmid ühed mu lemmikud. Nüüd ei pane ükski vägi mind õudukaid vaatama, ei suuda, vastik ärevus tuleb sisse.

Aga komöödiad, romantikad, draamad, dokumentaalid, põnevikud, märulid, ulmekad ja nii edasi – kõik lähevad peale. Igasuguste ulmekate/fantaasiafilmide puhul olin küll pikalt ükskõikne, aga “Näljamängude”, “Labürindijooksja” ja “Lahkulööja” sarjad meeldisid mulle nii väga, et olen nüüd igasugustele filmidele avatud olnud. Olen pärast neid filme tagantjärele mitu korda näiteks “Avatari” vaadanud ja ootan põnevusega teist osa. Paljud populaarsed fantaasiafilmid on mul aga vaatamata, näiteks kõik “Harry Potterid”, “Sõrmuste Isandad”, “Star Warsid”, “Ahvide planeedid” ja nii edasi.

Olen näinud poole pealt üht “Mad Maxi” osa ja see on küll selline ulmekas, et see peab olema loodud psühhiaatriahaigla seinte vahel. Film ise mulle üldse ei meeldinud, kuid vaatasin ikkagi lõpuni, sest tekkis uudishimu, kui haige võib kellegi fantaasia olla. Haige, ikka väga haige.

Üldiselt olen ma filmide osas kalamäluga, enamasti on need ühekordsed meelelahutused, mis meelde ei jää. Näiteks ei oska ma esile tuua palju romantilisi filme, esimesena ja vist ka ainsana tuleb pähe “Mina enne sind”. Alles ükspäev ütlesingi siin Silverile, et kinodes vist väga enam romantilisi filme ei näidata või mulle lihtsalt ei jää need enam silma. Võib-olla on see hääbuv žanr ja romantika ongi nüüd ühendatud ulme ja märuliga, sest paljudes neist on armastus tugevalt sees.

On siiski mõned filmid, mis on nii meeldinud, et need on ka päriselt meelde jäänud. Neid ühendab enamasti see, et tegu on tõestisündinud lugude põhjal valminud linateostega. Näiteks:

  • “Püüa kinni, kui suudad”
  • “1+1”
  • “12 aastat orjana”
  • “Sõjakoerad”
  • “Barry Seal: mees üle Ameerika”
  • “Hacksaw Ridge’i lahing”
  • „Mavericks – lainet püüdmas“

Need on kõik sellised filmid, mille järel olen kukkunud peategelaste kohta guugeldama ja seda teen ma vaid siis, kui linateos mulle tõesti väga on meeldinud. Nüüd “Coco” puhul hakkasin ka kohe otsima, kes Miguelile hääle annab ja selleks on Andreas Poom, kes mängib samuti kitarri ja kirjutab lugusid.

Kui siin veel rääkida meeldinud filmidest, siis viimasel ajal nähtutest tulevad pähe veel “Marslane”, “John Wick” (mõlemad osad ja ootan väga kolmandat), “Jumanji: Tere tulemast džunglisse”, “Klassikokkutulek 2”, “Kaunitar ja koletis”, “Ameerika palgamõrvar”, “Creed: Rocky pärand”, “Põgenemisplaan” ja ongi vist kõik. Filme olen näinud rohkem, aga ma ei mäleta neid või nende pealkirju.

Ühesõnaga väga kirju maitse, vaatan kõike ja vaataksin rohkem, kui oleks võimalik rohkem kinos käia või kui Telia filmivalik oleks laiem. Üldiselt valingi filme treileri põhjal, kindlasti olen seetõttu paljud head filmid maha maganud, sest tutvustus pole kõnetanud. Telerist vaatan rohkem seinast-seina filme, sest nendele lihtsalt satun peale ja jään vaatama. Tegelikult satub Silver neile peale ja ma jään koos temaga vaatama. Üksinda olles vaatan ma harva telerit ja siis ka enamasti Teliast laenutatud filme.

Kõige enam laenutame/vaatame kinos multikaid, pole palju neid, mis meil nägemata oleks. Pähe tuleb praegu vaid “Moana”.  Pole palju ka neid, mis meile üldse meeldinud ei oleks. Mõned on lahjad olnud, aga enamasti on tänapäeva multikad nii head, et ma käiksin neid ka lasteta vaatamas. Olemegi käinud kunagi Silveriga kahekesi “Jääaega” vaatamas, seda veel esireas, sest saal oli täis.

Need on küll alles tulemas, aga eelnevad osad on nii head olnud, et juba ootame, kui kinno jõuavad: “Imelised 2”, “Lammutaja Ralf 2”, “Kuidas taltsutada lohet 3”, “Lemmikloomade salajane elu 2″, Trollid 2”, “Käsilased 2”, “Kruudid 2”, “Laula 2”, “Boss beebi 2” ja annaks filmijumalad, et “Coco 2” ning “Hotell Transilvaania 4” tulevad ka.

Missugust muusikat sa kuulad?

Muusikamaitse on pea sama kirju, ainult selle erinevusega, et kui filmidest on mul meeles pigem kõige uuemad, siis uuest muusikast ei tea ma mitte midagi. Lapsed siin vaatavad muusikakanaleid ja sealt on mõned lood kummitama hakanud, kuid väljas oskan tuua ainult Imagine Dragonsi “Thunderi”. Nagu filmidegagi, siis kõnetanud muusikapalade esitajaid hakkan guugeldama ja nii sattusin veel Imagine Dragoni tuntud lugude peale, mida olen kuulnud, aga muidu ei teadnud ma sellest bändist tolle looni midagi.

Kui meil autos veel raadio mängis, siis selles mängis alati Star Fm, Retro FM või Radio Mania. Viimast kahjuks enam ei eksisteeri. Ühesõnaga meeldib mulle kõige enam 80ndate muusika. Kõige suuremad lemmikud on alati olnud Queen ja Ruja, aga peale nende on veel kümneid ja kümneid lemmikuid, näiteks: Madonna, Bryan Adams, Alanis Morissette, Meat Loaf, Enya, Roxette, Whitney Houston, AC/DC, Lionel Richie, ABBA, Eric Clapton, Elton John ja nii edasi.

Võin vabalt kuulata ka Eminemi, Meie Meest, Tommy Cashi, Aropit, Justin Bieberit või näiteks Jon Henrikut:

See lugu on mul plaadi peal ka ja laulan sellele autos alati kaasa. Sõnad on sellel hästi head: “Hei, ära joo, na-na hei, ära joo” ja vahepeal ka “ära löö, ära joo” või “ära looda, Heino joob”. See on siis kerge huumoriga öeldud, mingi naljalugu see tegelikult ei ole, hoopis mõnusalt rahustav, nagu Enya “Only time”.

Kui mõtlen tänapäevastele (juhul, kui nad juba ajalugu ei ole) artistidele, siis esimestena tulevad pähe Adele, Sia, Ed Sheeran, James Arthur, Miley Sirus – nemad mulle meeldivad. Oskan veidi kaasa laulda ka paljude teiste lugudele, mis on popid, kuid mille esitajaid ma ei tea. Seda siis rohkem tänu lastele. Aeg on sealmaal, kus suuremad poisid kuulavad telefonist palju kaasaegset muusikat või vaatavad kõik neli MyHits kanalit ja nii need laulud külge jäävad. Autos kuulan vaid plaate, sest selles raadio ei mängi. Plaatidel on peamiselt mu vanad lemmikud, nagu reklaamide ja jututa Star FM, vähe on midagi uut, mida vend on oma maitse põhjal nendele lisanud.

Ühesõnaga muusika osas olen ka peaaegu kõigele (välja arvatud Marco Tasane ja muu selline) avatud – kui vähegi saab kaasa laulda, siis mulle meeldib.

Kas sa raamatuid loed ja milliseid? Öeldakse, et lugejad oskavad ka paremini kirjutada. Mis on sinu lemmikraamat(ud)?

Ma loen aastas keskmiselt poolteist raamatut. Kunagi lugesin nädalas mitu raamatut, aga see aeg oli enne lapsi. Esimese sünniga jäi raamatute lugemine täiesti soiku ja uuesti polegi enam alustanud. Pärast Neljanda sündi tegelikult oli mingi periood, kus laps istus öösiti tunde hea tujuga üleval ja mina ahmisin samal ajal “Minu”-sarja raamatuid sisse, aga see kestis vaid paar kuud. Kokkuvõttes ei ole ma raamatuid lugenud 10 aastat.

Raamatutega on mul samuti kalamälu, mulle ei jää nende sisu, autorid ega pealkirjad meelde. Ma ei oska öelda oma lemmikuid kirjanikke, sest ma ei pööranud kunagi autoritele tähelepanu. Ma ei mäleta raamatuid, mis mind väga liigutanud on. Mul on siiani meeles, et lapsena ajas mind üks raamat nutma ja ma lugesin seda mitu korda, kuid mäletan sellest vaid seda, et seal oli üks närakas koer, kelle puhul selgus hiljem, et tegu on kummituskoeraga. Kui ma mäletaks pealkirja või sisu, siis muretseksin teose koju, et lapsed saaksid seda lugeda. Paraku ei mäleta ma sellest midagi. Ma ei ole isegi kindel, et see koer algusest peale vaim oli, äkki sai temast lõpus vaim. Igatahes on see üks raamatuid, mis on mind korralikult nutma ajanud.

Nutnud olen ka paljude teiste raamatute peale, aga ma ei mäleta neist ühtegi. On ka raamatuid, mille lugemise ajal olen häälekalt naernud ja sellised ongi kõige paremad – mis ajavad nutma ja naerma.

Vanaema kõrvalt lugesin kümneid või isegi sadu kergeid romaane ja nendest on ka meeles vaid üks väike katkend, mis on nii mõttetu, et seda ma ümber jutustama ei hakka. Kusjuures neid lugesin ma nii umbes 12-aastaselt, noorsooromaane hakkasin hiljem lugema.

Mul on tegelikult kahju, et lugemine on soiku jäänud ja loeksin hea meelega midagi, mis ajab nutma või naerma, aga ei oska midagi valida. Olen avatud soovitustele, aga palun soovitage esmalt kerget lugemist. 400 lehekülge pikki ja keerulisi lauseid koos rohke kirjeldusega oleks praegu minu jaoks liiga raske lugemine. See oli vist “Punane ja must”, kus üks olustikku kirjeldav lause võttis enda alla terve lehekülje. Liiga raske.

Lastele olen selle 10 aasta jooksul rohkem raamatuid lugenud ja on olnud neid, mis on mulle väga meeldinud, aga ma ei mäleta neid. Eriti liigutas mind kolmikute või kolme venna lugu, hüüdnimed olid neil vist Trips, Traps ja Trull, aga raamatu pealkirja või autorit ma ei tea. Mitmed kommenteerisid, et tegu oli nende lapsepõlve lemmikuga, aga mina ei mäleta oma lapsepõlvest mitte ühtegi raamatut, mida vanaema mulle luges või mida ma ise lugesin.

Pole siis ime, et ma ei mäleta midagi ka koolis õpitust. Ma ei mäleta näiteks midagi eesti keele reeglitest, kuigi kordasin neid alles aasta tagasi, matemaatikast ma üldse ei räägi. Ma alati imestan, kui inimesed mäletavad näiteks 8. klassi keemiat või 74. aasta suve ilma või loetud raamatute sisu.

Minusugustele ilmselt näidataksegi igal aastal “Visa hinge” ja “Üksinda kodus” … alati vaatan nagu esimest korda.