Oletage, et täna on neljapäev, 21. november, sest just siis ma selle postituse kirjutasin. Avaldamiseks aga jaksu polnud..

Tahtsin seda postitust eile hommikul kirjutama hakata, aga… Kui enne blogi avamist tundus muresid, ebaõnnestumisi ja halbu asju nii palju, et ei teadnud, millest alustada, siis valget lehte vaadates ma lihtsalt ei osanud millestki alustada, kõik tundus nii tühine. Inimestel on ikkagi päris mured ka, eks.

Mis mured minul on? Võib-olla mul ei olegi muresid, võib-olla ma olen endast lihtsalt kõik ära andnud ja seetõttu tunduvad pisemadki asjad nii suured, et ma ei jaksa nendega tegeleda…

Ma olen tõesti sageli väsinud ja ma isegi ei tea, kas elust või vitamiinipuudusest. Võimalik, et viimase tõttu olen esimesest väsinud, D-vitamiini puudus umbes sedasi meeleolule mõjub ja mul oli selle näit nii kevadel kui sügisel alla 50 ühiku, normaalne oleks 75 ja peale. Hakkasin küll juba mitu nädalat tagasi nii D-vitamiini kui rauasiirupit võtma, aga enesetundes muutusi pole, vähemalt mitte paremuse poole.

Viimased poolteist nädalat on eriti hullud olnud. Seda kindlasti juba seetõttu, et eelmisel nädalal oli mul PMS, nüüd on ainult M ja mõlemad võimendavad kõike.

Silver läks eelmisel esmaspäeval neljaks päevaks Soome, parimal juhul pidi juba reede õhtul koju tagasi jõudma ja siia kevadeni jääma. Täna on kümnes päev ja ta on ikka seal. Ta isegi ei julge enam pakkuda, millal ta koju saab, sest sellest pühapäevast on saanud ka juba järgmise nädala keskpaik.

Järgmisel nädalal kehtib mu autol viimast nädalat ülevaatus. Kui Silver jõuab nädala keskel koju, siis ta saab karteripõhja tihendi ära vahetada ja viieka eest kordusülevaatusele minna. Kui ei jõua, siis tuleb ülevaatus täies ulatuses ja maksumuses uuesti teha. Ta oleks jõudnud tihendiga tegeleda, kui ta viimati kodus oli, aga kuna ta oli tagasi minemas vaid mõneks päevaks, siis remontis ta enda autot, sest sellel pole üldse ülevaatust ja roosteaukudega küljekarpides seda hästi ei saa ka. Kui need mõned päevad nüüd sedasi jätkuvad, siis varsti pole kummalgi autol ülevaatust.

Sellest tihendist ja ülevaatusest on mul tegelikult üsna suva, kahju on rohkem sellest, et Silverit ennast kodus pole. Mul on siin olnud päris mitu hetke, kus oleks ära kulunud võimalus kasvõi varbad tema omade vastu lükata. Mõnikord rohkem polegi vaja. Me oleme ikkagi need, kes magavad eraldi tekkidega, sageli ka selgadega teineteise poole, sest nii on kõige mugavam ja kui tuleb hellusehoog peale, siis loovadki me jalad füüsilise kontakti. Kui mu jalad just jääkülmad pole või tuld ei löö. Esimesel juhul magan villaste sokkidega, teisel juhul otsin iga minuti tagant uut jahedamat kohta, mida Silveri jalgade lähedalt kindlasti ei leia, need on alati soojad. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Ma isegi ei tea, millest tahtsin… Mul on eelmisest nädalast kõik peast pühitud. Mulle meenub vaid see, kuidas õpetaja kontrollis kohaolijaid ning minu nime peale hakati klassis naerma ja korrati seda umbes sellise “pffff…Liivi…mis nimi see veel on” tooniga. Ma sain aru küll, et asi jõudis sinnani rohkem seeõttu, et õpetaja ütles enne paari õpilase nime valesti ja minu nime peale arvati, et õpetaja ütles kellegi ilusa nime asemel mingi “õõõ…Liivi” nime. Kui keegi ütles vaikselt, et see uus tüdruk on Liivi, siis rohkem ma oma nime ega naeru ei kuulnud, aga ma tundsin end sel hetkel ikkagi ebamugavalt.

See ei olnud aga selline asi, mis oleks minust tüki võtnud. Ühe tüki võttis hoopis see, et hakkasin suvel võidetud 100-eurose Kingitus.ee kinkekaardi realiseerimisele mõtlema ja avastasin, et olin selle postkastist ja telefoni allalaaditud dokumentide hulgast kustutanud, sest mul pole ju kunagi postkastis midagi peale reklaamide ning allalaaditud dokumentide hulgast ei leia midagi peale arvete.

Õnneks polnud Eesti Pagar tühjendanud oma saadetud kirjade kausta, nii et sain selle tüki tagasi, aga enne seda olin kena 5 päeva kindel, et mu suvine õnn pöördus sügiseseks ebaõnneks ja ma sõin end niisama kookidest paksuks.

Mõnes mõttes mu õnn aga pöördus küll. Rääkisime eelmisel nädalal teise lapsevanemaga probleemsetest lastest, kes muudavad koolielu keeruliseks nii õpetajate kui teiste õpilaste jaoks. “Jumal tänatud, et mul lastega selliseid probleeme ei ole!” Küsi ja sa saad, eks.

Esmaspäeval saingi kirja, et Esimesele on antud kümneid uusi võimalusi, aga tema pole neid kasutanud ja endiselt lobiseb ning veiderdab tundides. Lisaks hoidis ta viimases tunnis ujumislauda pea peal, kust see alla kukkus ja sedasi mitu korda, mille peale ütles õpetaja mulle, et selline kooli vara lõhkumine näitab lapse ülbust ja üleolevust. Ma uskusin, et mu laps on lobiseja ja veiderdaja, aga ma ei tahtnud uskuda, et mu laps on pahatahtlik lõhkuja… Endiselt ei taha, aga ma enam ei tea, mida uskuda.

Eile sain koolist kõne, et Esimene lõikas tehnoloogiaõpetuses sõrme ja haav on nii sügav, et seda võiks minna erakorralisse näitama. Ma olin esmaspäevast alates olnud üsna kehvas konditsioonis – kolm päeva kõhulahtisust, menstruatsiooni intensiivseim aeg, tugeva migreeni järgne raskustunne, kahvatu nahk ja nõrkus… Selle kõne ajal olid mu juuksed kolm päeva pesemata, kuigi muidu ei kannata juba teisel päeva ilma mütsita avalikus kohas käia. Ma olin oma kõige kodusemates riietes ja villastes sokkides, mul ei olnud plaanis ninagi ukse vahelt välja pista ja seetõttu jäi ka Neljas lasteaiast koju. Ühesõnaga, ei olnud just hea aeg erakorralisse sõitmiseks, aga ma ei tahtnud sõrmehaava nii väikeseks asjaks ka pidada, et minemata jätta.

Sõrm saab terveks – haav kõige hullem ei olnud, aga ühe pistega see ikkagi kokku tõmmati. Pärast seda kippus mul pilt eest minema, nii et sain veidi pikutada ja end nuuskpiiritusega turgutada. Asi ei olnud selles, et mind oleks nähtu kuidagi häirinud, üldse mitte, haavade ja vere osas on mul juba üsna külm närv. Mul lihtsalt hakkas pea ringi käima, tekkisid kuumalained, nahk kattus külma higiga ja ma teadsin, mis sellele järgneb, kui ma kohe maha ei istu. Istumise asemel pandi mind hoopis lamama ja minul hakkasid pisarad voolama, kuigi mul ei olnud nututuju.

Personal pani juhtunu Esimese trauma arvele, mina arvan, et asi oli milleski muus, olin ikkagi juba kodus kahvatu ja nõrk.

Igatahes, hakkasime erakorralisest ära minema, kui ooteruumi tulnud õde ütles, et soovib minuga rääkida. Tegu oli Esimese klassivenna emaga… Ütleme nii, et teema ei olnud üldse tore ja ma läksin nuttes autosse. See võttis minust viimase tüki, ma sain sel hetkel otsa.

Paari nädala jooksul on poiste õppimised, hinded, trennid, müofunktsionaalne ravi ja kõik muu nii allamäge läinud. Kes jättis teist korda viimasesse tundi minemata; kes sai järjest loodusõpetuses mitu kolme, mis rikkusid ära lootuse olla esimesel trimestril nelja-viieline (kui see lootus üldse oli, sest käitumishinne ei pruugi olla üle rahuldava); kes pole lugenud kohustuslikku kirjandust; kes läks trenni ega jõudnud sinna; kes lubas enam üldse mitte koju tulla, sest ma ei lubanud tal enne kuskile minna, kui on õpitud; kes sodis oma kirjatehnika vihikus terve lehekülje täis, sest ei osanud n-tähte kirjutada; kes jäi peale tunde; kes sai märkuse; kes valetas, et tal on õpitud; kes isegi ei vaevunud valetama ja ütles, et ta ei õpi, sest kool on nõme. Sellest kõigest olidki veel ainult käitumis- ja kiusamisprobleemid puudu.

Suured lapsed – suured mured, ja nad alles kasvavad…

Eile kartsin poes iga tuttavat nägu – äkki on kellelgi veel midagi kurta minu laste käitumise üle. Kui õhtul helistati võõralt numbrilt ja küsiti, kas Esimese ema kuuleb, siis mu esimene mõte oli “appi, millega ta veel on hakkama saanud?”. Õnneks lõikas vaid sõrme ehk see oli tehnoloogiaõpetuse õpetaja, kes tundis huvi, kuidas Esimese sõrmega lood on ja saatis lapsele tervisi.

Päris valus on saada oma lapse kohta halba tagasisidet, ei tahaks, et see tavaks saab. Mulle tundub, et Esimesel endal ka oli valus. Ta oli eile hoopis teistsugune, seda mitte ainult minuga, vaid vendade ja õega samuti. Eile õhtul ei olnud kodus ühtegi kaklust, ühtegi! Isegi Teine ei ajanud sõrgu vastu, kui tal oli vaja tänaseks kuues aines õppida ja seda tegime koos kaks tundi. Vahepeal õppis ta youtube`i ja õpiku abil laulu selgeks, sel ajal käisin ma Esimeselt inglise keele sõnu küsimas, aga muid asju tegi Teine minu valvsa pilgu all nii korralikult, et oli ise ka pärast oma käekirja üle uhke (see tavaliselt loetamatu).

Oleks vaid kõik õhtud sellised! Eile oli asi ilmselgelt selles, et lapsed andsid oma parima, et mina end paremini tunneksin. Ma tõesti olin õnnetu hunnik inimest, seda nii vaimselt kui füüsiliselt.

Ma olen väsinud sellest, et ma pean lapsi kogu aeg tagant lükkama ja neil kõrval olema, et nad midagi teeks. Nüüd lükkasin rohkem ennast tagant ja lapsed ei teinud enam midagi. Olgu, midagi ikkagi tegid, aga mitte kõike, mitte korralikult.

Mu kolm nädalat kestnud köha alles taandub, aga isegi need nädalat ei võtnud nii läbi kui viimased kolm päeva.

Andestage taas liigse detailsuse pärast, aga enne erakorralisse minekut tagasin endale super tampooni ja öösidemega topeltkaitse, sest kuupuhastuse intensiivsel perioodil ma kuidagi teisiti kodust lahkuda ei saa, aga sellest jäi väheks, ma jätsin endast helehallile juhiistmele märgi maha…

Lisaks korralikule verejooksule kaasnevad mul päevadega ka spetsiifilised valud. Mäletan täpselt, millal need alguse said – septembris aastal 2016. Jäin siis sõbranna juurde ööseks ja mul oli uus tsükkel just alanud ning ma piinlesin terve õhtu imeliku soolevalu käes, mis ei lasknud tagumikku diivanile toetada. Sellest ajast on see iga kord nii olnud, mõnikord leebemalt, mõnikord tugevamalt, aga kestab esimese päeva või kaks ja istuda ei lase. Nüüd ööl vastu kolmapäeva oli see valu hetkeks nii karm, et ma tardusin ja üritasin seda üle hingata. See ei olnud kirjeldamatult valus, sest ma kirjeldaksin seda kui sünnitusvalu.

Küll oli kirjeldamatult valus teisipäevane migreenihoog. See tabas taas järsult, niitis minutitega jalust maha ja pani palvetama, et ma valuvaigistit välja ei oksendaks. Ei oksendanud, aga migreenipohmell kestis veel eilegi.

Nii et ma ei teagi, kas ma ei jaksa praegu füüsiliselt ja seetõttu ka vaimselt või vastupidi, aga nii või naa tahaksin käed üles tõsta ja…

9 päeva hiljem

Silver on lõpuks kodus, jõudis juba teisipäeval. Kolmapäeval vahetas ta Voyageril karteripõhja tihendi ära, neljapäeval käis autoga ülevaatusel ja uuesti peab minema alles kahe aasta pärast, nii et sellega on nüüd korras. Mitte et enne ei oleks olnud – auto seisis vahepeal kaks nädalat maja ees ja tilkagi õli ei jäänud maha, aga ülevaatuselt esimese korraga siiski läbi ei saanud, sest mootor oli alt veidi õline ja see loeti ohtlikuks veaks. Nissaniga läheb ehk paremini, Silver annabki praegu autole viimast lihvi, et uuel nädalal seda näitama minna.

Poistel sai esimene trimester läbi – Kolmanda õpitulemuste all on ainult A-d ja B-d; Teine oleks saanud kindlasti paremini, aga midagi hullu tema hinnetes ka ei ole ja Esimese käitumishinne on hea, nii et võimaluse saada nelja-viieliseks rikkusidki tema viimased loodusõpetuse “mul on korratud ja kõik on selge” kontrolltööd. Minu jaoks pole see mingi katastroof, kui lapsel on tunnistusel kolm, aga Esimene ise lootis terve eelmise aasta saada nelja-viieliseks ja nüüd oli ta sellele nii lähedal. Eelmisel aastal jäi asi kehalise taha, seekord on kehalises kõik neljad, aga komistuskiviks osutus loodusõpetus.

Parandan, ka seekord on kehalise trimestri hinne kolm, nimelt on vahepeal neljade vahele üks tekkinud… “Vaatamata õpetaja korduvale meeldetuletusele ei tulnud hindelist harjutust järele vastama”. Oleks siis e-koolis (või murekirjas) ka mingi märge olnud selle kohta, et poomiharjutus on järele tegemata, oleksin saanud ise lapsele seda meelde tuletada… Ei läinud üldse tuju jälle pahaks, ei läinud…

Laias laastus hakkab mul eluvaim tagasi tulema, jaksan juba terve päeva ülevalgi olla!

Ma olen väga harva lõunauinakuid teinud, aga nüüd magasin kahe nädala jooksul peaaegu iga päev tunni kuni kuus. Viimati olin nii madalas augus sünnitusjärgse depressiooni ajal, aga praegu ei oska ma kuidagi tekkinud madalseisu põhjendada. Möödunud nädalasse jäi igatahes väga palju jõuetust ja pisaraid, haripunkt saabus pühapäeval, mille nutsin maha. Esmaspäeva aga magasin maha ja kuigi ma endiselt ei mäleta, mis tunne on olla mitte väsinud, pole ma vähemalt enam õnnetu.

See madalseis tundub praegu juba nagu kauge minevik, mida mäletan ähmaselt, aga veel nädal tagasi tundsin end nii lootusetult, et ma ei jaksanud isegi sauna minna. Asi oli tõesti halb, sest saun on muidu mu teraapia, mida ma rasketel päevadel just igatsen. Mitte ainult rasketel päevadel, vaid kogu aeg.

Täna ma lähen teraapiasse, juba ootan seda ja segasin selleks hommikul ühe antidepressandigi kokku. Katsetamiseks paar uut segu ka. Pärast sauna sünnin uuesti ja hüppan tagasi reele, nii et kõik on nüüd jälle korras.