Käisime mere ääres, aga merd ei näinudki.

July 3, 2015 ~ Liivi ~ Leave a comment

Eile tuli Härra tavapärasest varem koju ning ütles “davai, lähme randa”. Selle peale kõlas mitmehäälne “jeeee, jessss, jaaaa-jaaaa-jaaaa”, aga sättimine võttis ikkagi nii palju aega, et randa jõudsime alles tund hiljem ning seal selgus, et ilm polegi väga mõnus. See on ikka huvitav, kuidas soe tuulevaikne ilm muutub mere ääres tuuliseks ja jahedaks. See on juba mitmes kord sedasi tünga saada.

Kui me randa jõudsime, siis meie tuli vastu lahkuv perekond, kus ema, isa ja väike tüdruk olid eespool ning tagant tuli jonnides läbimärg umbes 5-aastane tüdruk, kellel olid vist jalanõud liiva täis ja see segas tema kõndimist. Isa ütles talle midagi väga tuttava hääletooniga, mina ei saanud midagi aru, aga Härra hakkas naerma. Isa oli öelnud: “Me ei tule enam kunagi siia!” Tore on kõrvalt näha nii tuttavat olukorda, sest pole mitte vähe kordi olnud, kus pärast pikka maade jagamist oleme ka meie öelnud, et me ei tee seda või toda enam kunagi. 😀

Kuna lapsed on praegu tõbised, Teisel oli paar päeva tagasi jälle palavik, Kolmandal larüngiidihoog ja kõik on tatised, siis väga ei julgenud tuulte kätte jääda. Nii me rannas üle luidede ei roninudki ja nende taha jäänud merd ei näinud.

Istusime hoopis liivamägede vahel augus, kus oli pisut tuulevaiksem. Mina värvisin liiva ja lapsed tegid end liivaseks. Enne ostsime kaasa kaks mullitajat ning ämbri ja kühvli, aga sellest jäi väheks, sest lapsi on neli. Minu nägemuses pidi jagamine hästi õnnestuma, sest nad enamuse ajast nagunii värvivad liiva ju. Hahaa! Esimene korra proovis ja lõi kiiresti käega, teised proovisid, kuidas kriit mekib.

Muidu oli kõik tavapärane, kes nuttis, sest teine ajas mullitaja pikali, kes nuttis, sest tema ei saa mullitada, kes jalutas minema, kes viskas kühvliga liiva õhku nii, et see lendas teistele pähe ja minu käekotti, kes jooksis valusalt vastu Härrat ja siis röökis üle ranna nutta, et see kõik on issi süü, sest tema VEDELES EES! Vahepeal mängisid nad ilusti ka. 🙂 Kui hakkasime ära minema, siis umbes 200 meetrit pikk teekond auto juurde võttis ka oma pool tundi aega, sest laste tempo on ju üks samm edasi ja kaks sammu tagasi! 😀“Oi, preili, teie müts…” “Ah, tead, las olla, mul on hoopis teised mõtted juba – tsutsufreiiii!”Ma mõnikord ikka imestan, kuidas juba nii pisikesest tüdrukust õhkub preililikkust. Tal on küll kohati poisilikud mängud ja sõnavara, ta veedab ikkagi päevad kolme venna seltsis, aga tüdruk tema sees paistab siiski kaugele. 🙂

Üks tüdruk veel lõppu, taustaks ilusad prügikastid:

Romwe postituse all tunti huvi minu teiste tellimuste kogemuste vastu. Pildil on kaks kogemust. Need sandaalid on tellitud Sportsdirectist krooni lõpus või euro alguses, kui ma veel ikka kroonides mõtlesin, aga mäletan, et need maksid alla 100 krooni. Need on olnud mitu-mitu suve minu põhilised jalanõud. Vaid 2013. aasta suvel kandsin neid harva, sest ma ei saanud suure kõhu pärast ise pandlaid kinni. Nii vastupidavaid sandaale pole mul varem olnud, aga too firma (Golddigga) muidu vist kvaliteediga ei hiilga. Puhas vedamine nendega. 🙂

Kleit on Everything5poundsist ja hind nagu ikka 5 naela, mis tegi aasta tagasi 7 € millegagi. Materjal ja õmbluste kvaliteet on väga head, värvid on imeilusad, pikkus on mulle veidi lühike ning rinnaalune kumm hoiab vildakalt, aga see ei torka silma. Suvise napi rannakleidiga kärab küll. Koos retuusidega kärab ka niisama kanda. 🙂

Ahjaa, kes mu Facebooki lehte ei ole vaadanud, siis liiva värvimise tulemus jäi selline:

Esimene katse, aga katsetan kindlasti veel, sest tahan sellised värvilise liivaga purke kodus dekoratsioonidena kasutada. Kuna me igavesti siiakanti ei jää, ka Härra mitte, siis oleks see värviline liiv tore mälestus Soome ajast ja Yyteri rannast. 🙂

Kodutee ja armas kodu

June 23, 2015 ~ Liivi ~ Leave a comment

Ärkasime laupäeval 10 minutit enne äratuskella, ilmselt reisiärevusest. Ka Esimene ärkas 5.50, teised kolm ajasime 6.30 üles ning 8.00 sõitsime välja. Täpselt nii nagu plaanitud.

Lapsed üllatasid meid ja näitasid, et nad on juba täitsa arvestatavad reisisellid! Sõitsime vahepeatusteta sõbra juurde välja, kokku 297 kilomeetrit ning kõik pidasid selle pika sõidu kenasti vastu. Pesamuna vahepeal isegi magas ja Teine pani ka viieks minutiks silmad kinni ning küsis pärast seda, kas ta magas nüüd nii kaua, et oleme juba peaaegu kohal.

Sõbra juures oli väga tore, lastel oli seal uus ja huvitav ning meil oli nii paljust rääkida. Viimasest kohtumisest oli ikkagi vähemalt poolteist aastat möödas ja vist natuke pealegi. Sõbra naist ei olnud ma üldse näinud, last samuti mitte, aga sellist tunnet küll ei olnud, et kohtun tema perega esimest korda. Veidikese pelgasin küll seda kohtumist, sest sõbra naine on venelane ja vene keelt mina ei oska, aga keelebarjäär ei olnud üldse takistuseks, saime kenasti inglise-eesti-vene keeles hakkama. Nende imearmas tütreke kasvab huvitavas keelekeskkonnas, ema suhtleb temaga vene keeles, isa eesti keeles ja sügisest läheb ta lasteaeda ning lisandub juurde soome keel. Aga keel keeleks, tahtsin tegelikult kirjutada, et väga tore oli taaskord tõdeda, et mõni inimene jääb kalliks ja omaks ka väga pikkade pauside järel. Kahju oli lausa lahkuda, aga laev ei oleks jäänud meid ootama.

Sadamasse sõit möödus samuti ladusalt ja laevale pääsemist pikalt ootama ei pidanud, võib-olla 15 minutit seisime järjekorras, kui sedagi. Kuna sõitsime esimest korda Eckerö Line laevaga, siis me ei olnud kursis lastenurkadega ning plaani pealt leidsime vaid ühe pisikese nurgakese kohvikus. Seal ei olnud lastel mitte midagi teha ning nad tüdinesid juba 10 minutiga, kuid laev polnud veel sõitmagi hakanud. Olime täitsa pettunud, et lastele on seatud nii väike ja nii mõttetu nurgake. Ainult vaade oli hea. Otsustasime, et Eckerö Linega on see esimene ja viimane sõit.

Härra läks infolauda kajutit ostma, kuid tuli tagasi tühjade käte ja laia naeratusega. Infolaua juures oli kaks suurt ja avarat inimtühja mängutuba (mis olid plaanil kirjas “meeting roomina”), otseloomulikult läksime seda oma maadeavastajatega asustama. Tegevust oli seal piisavalt ja 2,5 tunni jooksul ei tulnud kellelgi tüdimust peale. Lastele jagati seal triangleid ja muid pisemaid muusikariistu ning lauldi koos nendega lastelause, neile tehti näomaalinguid ja õhupallidest loomi. Üsna pea olime seda meelt, et edaspidi sõidamegi ainult Eckerö Line laevaga. 😀

Ainus miinus tolle mänguala juures oli see, et osad lapsevanemad ei mõista silte lugeda. Me naersime, et kas tõesti tuleb lisada seintele ja laudadele keelumärgid, et seal ei tohi magada ega süüa ning lauad on mõeldud ainult lastele (need olid kaetud rasvakriitide, värvitavate piltide ja lauamängudega), aga peagi selgus, et isegi nendest jääb väheks.

Seal olid suured istumispadjad ja üks isa lohistas padja nurka ning magas selle peal õndsat und, samal ajal ema ja lapsed sõid küpsiseid ja šokolaade. Neid lapsevanemaid, kes niisama laua taga istusid, oli palju. Vahepeal ei olnud meie lastel võimalustki laua taha värvima saada, aga õnneks paelus see neid kõige vähem ka.
Kui laevalt maha saime, siis suundusime Hesburgerisse, kus preili kukkus tooli pealt maha. Ta jorises üle saali ja seda mitte valust, vaid pigem väsimusest. Kui ta kallistuste ja lohutuste peale ei rahunenud, siis ütlesin talle veidi konkreetsema hääletooniga, et aitab nüüd küll. Selle peale meie kohutav kahene lihtsalt röögatas väga vihaselt kurgupõhjast. Kuna poisid pole kunagi midagi sellist teinud, siis ma täitsa kardan preiliga kuskil avalikus kohas viibimist. Mine tea, millega ta veel üllatada võib. 😀

Kui kõhud said täis, siis käisime veel poest läbi, et saaks järgmist hommikut kohvi ja koogiga alustada. Kodus ootas meid ikkagi tühi külmkapp. Aga koju oli hea jõuda. Nii hea!

Lapsed läksid kohe oma jäneseid tervitama ja siis tuppa mänguasju otsima. Kolmas oli nii rõõmus, sest ta “oli seda terve oma elu oodanud”. 😀

Kui pool tunnikest õues jalutamist ja toas mõnulemist läbi sai, siis tekkis juba tunne, et polegi ära olnud. Lapsed hakkasid väsima, nad olid ikkagi vara tõusnud ja 12,5 tundi pikk kodutee oli seljataga. Ma olin ka väsinud, kuid voodiriided tuli lahti pakkida ja laste kaisukad üles otsida.Ilmselgelt on meie auto kummist, sest kogu see tavaar mahtus kenasti ära, kusjuures pildilt on veel puudu kergkäru, 16-tolline jalgratas ja suur tõukeratas. 😀

Kui lapsed magama jäid, siis üritasin sirvida vahepeal saabunud ajakirju, aga sirvimisest kaugemale ma ei jõudnudki. Jõudsin hoopis oma armsasse voodisse, lükkasin oma varbad vastu Härra varbaid ja jäin käed-jalad laiali magama. Olime kõik kutud.

Pühapäev oli korralik tööpäev, sest pesu vajas pesemist ja aed niitmist-rohimist. Hommikune vaade köögiaknast:Ilm oli õnneks suurepärane, lapsed said üle pika aja vabalt õues joosta, jänesed samamoodi ning meie Härraga saime aias rügada ja päikest võtta. 😀

Minu maasikad ja umbrohi! 😀

Õhtune vaade köögiaknast:

Milli (hall) ja Lotte (beež) on siiani õues, naudivad vabadust ja söövad mu lilli ja kraabivad igale poole auke. Mõnus! 😀

Teha on veel palju nii õues kui ka toas, pooled asjadki on veel lahti pakkimata. Kui ree peale tagasi saan, siis kirjutan taas rohkem. 🙂

Ilusat jaanipäeva teile!

Ja olengi 27

June 6, 2015 ~ Liivi ~ 11 Comments

Alles ma olin 17 ja vaatasin endast 10 aastat vanemaid pilguga, et on alles tädikesed. Noh, nüüd olen ise tädike. Seda 17-aastaste jaoks, sest ise tunnen end… Endiselt 17-aastasena. 😀

See on mõnikord isegi natuke muserdanud, kui olen lugenud karjäärinaistest, kes on minust nooremad. Mitte, et ma tahaksin ise karjääri teha, vaid see on mulle meenutanud, et ma olen nüüd täiskasvnud naine, mitte adekvaatne teismeline. Ma olen endiselt sama inimene, kes olin 10 aastat tagasi, ja tänaseks teeb see siis minust pigem… ebaadekvaatse täiskasvanu?

Mul on esimesed pisikesed kortsud, pigmendilaigud, hõredamad juuksed, olen vähemalt 7 kilo raskem ja rind on mitu numbrit väiksem… Aga ma tunnen end palju ilusama ja enesekindlamana kui 10 aastat tagasi, vaatamata sellele, et peegel ja fotokaamera üritavad mind šaboteerida. Lapsed ka. Esimene ütles täna, et ta teab, miks ma kannan “mähkmeid” (allways) – sest ma olen juba nii vana. 😀

Igatahes sain eile 27-aastaseks, aga mingit sünnipäeva tunnet mul ei olnud. Me oleksime pidanud eile sõpradega Otepää kanti reisima, aga Härra ülemuse tõttu jäi see ära. Ilmselt seetõttu ei olnud mingit sünnipäevameeleolu ka. Härra küll tuli varem koju, et saaksime õhtul pikniku pidada, aga see mereäärne ilm oli taas selline nagu oli. Maja juures oli varjus 19 kraadi, paarkümmend kilomeetrit eemal oli ainult 13 kraadi ja kõva tuul.

Käisime Reposaariga tutvumas. See on ilus vana kaluriküla, aga kahjuks oli liiga külm, et imeilusal peatänaval jalutada, sõitsime vaid kõik risti-rästi läbi ning käisime tuulegeneraatorit lähedalt vaatamas, kividel turnimas ja kajakaid söötmas. Tegelikult sõime ise püstijalu pikniku muffineid, aga kuna pisemad lapsed määrisid enda koogikesed ära, siis said kajakad need endale.

Pilt ei anna kahjuks edasi, kui lähedal too suur laev tegelikult oli, aga lastel oli tollest täitsa ükskõik. Kui hiljem pisike paadike sama teed läks, siis olid kõik elevil: “Laev! Laev!”

Võtsin päikest. Nagu näha, siis kulub ära.

Pole tegelikult üldse kuri, hoopis päike paistis silma.

Me seisime täitsa tuulegeneraatori all ja vaatasime üles. Esimene ütles, et tema tahaks tiiviku küljes kiikuda. Sellega meenus mulle ammune unenägu, kus ma rippusingi tiiviku küljes – mul hakkas kõhe ja halb. Härral oli ka unenäo kogemuseta kõhe, ei tahtnud tuulegeneraatorile nii lähedal olla. Keegi meist ei tahtnud, see tuulevuhin oli juba nii hirmutav, et pisemad lapsed hakkasid kartma.

Neljandale on minu kampsun ümber seotud, et tal veidi soojem oleks.

27-aastane tädi istub kivil.
Kuna ma endast ja Härrast koos pilti ei saanud, siis tegin hoopis luigepaarist pilti. 😀

Täna premeerisin end kerge laristamisega ehk käisin üksinda kribukatel ja H&M-is. Loomulikult ei ostnud ma endale midagi, ikka lastele! Minu omad olid need kaks vaba tundi, jalutuskäigud linnatänavatel, muusika, inimesed, lõhnad, tuul, mis tõi minuni purskkaevu veepiisad – ma ahmisin seda kõike mõnuga sisse. (Mitte veepiisku siis, vaid emotsioone.)

Pärast tegime perekondliku poetiiru, aga esimest korda juhtus nii, et Härra läks lõpuks lastega autosse, sest Neljas näitas häälekalt üle poe oma iseloomu ning poisid olid nii ülemeelikud, et üldse sõna ei kuulanud, Kolmas jooksis vastu poekäru endal silma ka siniseks. Kodus see hullumaja jätkus ja päeva lõpus kinnitas Härra taaskord, et kergem on olla tööl. Esmalt kiitis mind, et ma nii kaua olen vastu pidanud ja siis ütles, et ta saab aru, miks ma nii vanaks olen jäänud. 😀 Ta liialdas, ma tean!