Tahaks pilte droonist, mis meid jälgis

Täna õhtul tuli Härra varem koju (seitsme ajal) ning tegi ettepaneku ilusat ilma mitte raisku lasta ja taas randa minna. Kuna ma juba tegin seal pilte, siis ei hakanud ma kaamerat ega üldse midagi muud kaasa võtma, et saaksin vabamalt lastega joosta. Viga!

Loomulikult me ei läinudki randa, sest teel selgus, et mere ääres ikkagi vaid 9 kraadi sooja, aga meie olime riides nagu oleks suvi. Sõitsime niisama ringi ja Kallo majaka juures tulime “korra” autost välja. Seal on hästi ilus, tahtsime veidi kividel kakerdada ja merd vaadata. Lisan paar pilti netiavarustest, sest minul endal ei olnud ju kaamerat kaasas.

 Me kakerdasime selle teise pildi maja juurde ning meid saatis terve aja droon. Vahepeal me istusime ja loopisime pisikesi kive vette, siis kadus droon ära, aga lendas kohe tagasi, kui end püsti ajasime ja edasi liikusime.

Ma kujutan ette, et me olime kena vaatepilt. Ilm oli väga ilus, koht oli ilus, soe loojuv päike paistis meie peale ja meie ise olime muidugi ka ilusad, pealegi ainsad inimesed, kes seal kakerdasid. 😀 Härral oli Kolmas käe otsas, minul Neljas ning Esimene ja Teine kargasid omal jalal ringi.

Igatahes tolle maja ning kivide vahel on madalam liivane pisikesi kive täis rannaala, kus oli täitsa tuulevaikne ja me jäime sinna kauemaks. Istusime soojadel suurtel kividel, ehitasime kivitore, viskasime lutsu ehk Härra viskas lutsu ja meie lastega viskasime lihtsalt kive vette.

Mul oli nii kahju, et mul kaamerat kaasas ei olnud, oleksin saanud väga ilusaid pilte. Ja samal ajal tiirutas meie ümber droon… Ühest küljest oli see ebamugav, aga teisest küljest kujutan ette, milline idülliline vaatepilt sellelt avanes ning neid jäädvustusi tahaksin endale ka. Tahtmiseks see kahjuks jääbki.

See on alati nii, et ma tassin kaamerat kaasas, kuid vaja ei lähe. Kui jätan kaamera koju, siis näen lähedalt julget põtra, kotkast või satun lastega keset idülli. Me lähme küll veel Kallo majaka juurde, aga vean kihla, et siis pole enam päikest või on teised inimesed või lastest keegi tujutseb. See oleks nii tüüpiline.

Nelja lapsega kirbukal

Olin vist eile eriti positiivselt meelestatud, sest ma tõepoolest arvasin, et nelja lapsega kirbukale minemine on hea mõte.

Hea mõte, eks? Neli väikest last, kitsad vahed, tuhat riiulit täis miljon asja (sealhulgas komme, küpsiseid, mänguasju), teised inimesed, kassajärjekord… Kõlab tõesti hästi.

Kuna ma varasemast tean, et kirbuka poekäruga on riiulite vahel liiklemine pea võimatu, siis otsustasin siseneda kitsama kergkäruga, aga ka sellega ma takerdusin asjadesse juba paari meetri kaugusel sissekäigust. Kuna ma soovisin põhiliselt kookoseküpsiseid, siis pidime minema kirbuka kõige kaugemasse otsa – loomulikult jäid teele erinevad mänguasjad, mille nägemise peale Neljas kisama pistis. “Mõmmmmiiiii… Titaaaaaaa… Kutsuuuuuu… Titaaaaaa… Uuuuäääääää…”

Jah, juba sain aru, et see oli ikkagi halb idee. Okei, võtame siis need küpsised ja ruttu minema… Aga nägin silmanurgast vaibahunnikut ja meil oli siin vaipasid vaja. Esimene kaltsuvaip maksis 4 € ja see kutsus tervet hunnikut läbi lappama. Muidugi samal ajal, kui ma vaibajahil olin, pidin kogu aeg poisse keelama, sest seal samas olid igasugused küpsised ja krõpsud, mida ei saanud silmadega vaadata. Siis nad kakerdasid teistel jalus, Kolmas kräunutas Neljandat ning minu kannatus hakkas katkema.

Kuhjasin valitud vaibad kergkäru kaare peale, võtsin suuna kookoseküpsiste juurde, aga vaibahunnik jäi juba esimeses kitsas vahes kastide taha kinni, hoidsin neid siis hunnikus üle õla ja ühe käega lükkasin käru, mis ei tahtnud enam manööverdada. Juba hakkasin käiku kahetsema.

Küpsiste juures panin vaibad jälle kergkäru kaarele tagasi, viskasin korvi 7 pakki küpsiseid ja panin korvi vaipade peale. See oli veidi liiast, sest kaar vajus kokku ja Neljas hakkas vaibakuhja all nutma ja nuttis kuni kassani välja, kuigi vaibad olid ammu minu õlal. Teel kassani ja selle juures toimus kõik eelpool kirjeldatu, mul oli igatahes higimull otsa ees ja suu vahutas.

Et mitte Esimesele liiga teha, siis mainin ära, et tema oli väga tubli, aitas korvi tassida ning kutsus ka oma vendi korrale – temaga koos võiks küll poodides käia. 🙂

Aga kõigi neljaga on see siiski peavalu, sest eks ka Esimesel ole oma soovid ja siis käib kõrva ääres pidev sumin. Oleksin ma siis kirbuka külastamisest midagi õppinud, ei, me läksime edasi Prismasse, kus me ei jõudnud toiduosakondagi, kui juba loobusin ja autosse tagasi läksime. Kui poiste “kohutav kahene” pole kunagi avalikus kohas peale tulnud, siis Neljas küll kisab ja viskab end pikali kõikjal, kus asjad ei käi tema tahtmise järgi.

Kuna toidukraami oli siiski vaja, siis käisin kiiruga siin kohalikus pisikeses K-marketis ja jätsin lapsed autosse. Jaa-jaa, nii ei tohi, aga mõnikord on selline variant isegi ohutum. Näiteks eelmisel aastal samas poes oli olukord, kus sel ajal, kui mina maksin, hakkas tollal 2,5-aastane Kolmas üksinda poest välja minema, Esimene läks talle suure jooksuga järele, mille peale hakkas Kolmas ka jooksma ja nii nad jooksid peata kanadena poest välja ning mina sain nad alles parklas kätte. Samal ajal jäi poodi üksinda 4-aastane, kes pidi siis valvama poekärus istuvat aastast õde.

Ei ole kerge käia üksinda lastekarjaga poes ning pean tõdema, et ma ei olegi kunagi meiesarnast seltskonda poes näinud.

Igatahes koju tagasi jõudsin püstiste juuksekarvade ja näljaste lastega ning keset jätkuvat hullumaja kukutas Teine klaasi miljoniks killuks. Selle katkise klaasi peale saatsin lapsed nende tuppa ja palusin neil sinna jääda. Ma isegi ei pidanud karjuma, nad nägid juba minu näoilmest, et mul on tõsi taga ja kadusid pikaks ajaks oma tuppa. Eile oli taas selline päev, kus tundsin, et minu mõõt hakkab täis saama. Viimati sain meelt lahutada 4. aprillil, kui käisime Härraga laste ööune ajal kinos. Millal ma viimati sain päris puhkepäeva (ehk lastevaba päeva), seda ma üldse ei mäleta. Viimased neli nädalat pole suuremad lasteaias ka käinud. Hakkab vaikselt ajudele küll.

Lähme randa!

Eile oli meil idülliline perepühapäev. Me ärkasime alles 9 ajal, meie jaoks pole see midagi erilist, aga Härra jaoks on siis juba pool päeva läbi. Tõin Neljanda meie vahele mõnulema ning vaikselt loivasid ka poisid meie juurde. Virgusime pikalt, sõime hommikust ja hakkasime liikuma Kirjurinluoto mänguväljaku poole, aga enne tahtsime läbi käia kirbukalt, kus müüakse (Soome kohta) soodsaid küpsiseid. Muidugi kuupäevi tuleb jälgida, sest enamasti on tähtajad juba kukkunud või kohe kukkumas.

Seekord saime Marabou küpsiseid, mida ma eelmisel aastal möödunud “parim enne” pärast ei tahtnud osta. Sain teada, et need polegi nii head nagu pildil tunduvad. Kuid ühed kookoseküpsised osutusid meie kõigi lemmikuks ja neid lähen veel varuma. Kirbukalt ei lahkunud me vaid magusa kraamiga, Esimene leidis endale hunniku pisikesi dinosauruseid, mis jagati vendadega ära ja Neljas leidis ise kuskilt kastipõhjast Karupoeg Puhhi. Härra alguses unustas lapse Puhhi vaimustuse ja käskis mänguasja tagasi panna, aga õnneks olin ma läheduses ja päästsin lapse päeva – ta sai endale kastist lausa kaks Puhhi ja neid ei pandud eile kordagi käest.

Mõmmikute pärast jäi isegi Kirjurinluotol suurem mängimine ära, sest kinniste kätega ei saa eriti kuskil ronida.

Eile oli seal mingi üritus ja seetõttu oli mänguväljakul palju lapsi, see tähendas järjekordi ja suuremat sagimist, seetõttu oli seal natuke keerulisem lapsi jälgida.

Clipboard

Kuna poisid ise ka ei olnud rahul sellega, et ägedamatel atraktsioonidel teised lapsed ette trügisid ja liutorudes nendele selga sõitsid, siis imbusid nad vaikselt kõige pisemate platsile, kus eriti kedagi ei olnud. Kõige igavam nurgake ka.

Muide, see idülliline grupipilt ei olnud tegelikult üldse nii idülliline. Läks aega, et kõik neli ühte kohta saada ja tuli isegi veidi kurjustada, et nad vähe rõõmsamad näod teeksid. Kui ütlesin, et pildid on tehtud, siis nad kadusid rahulolevalt erisuundades.

Kui kõikide kõhud juba korisema hakkasid, siis tulime koju tagasi. Härra tegi lastele pannkooke ja mina hakkasin meile lõhesuppi tegema. Hiljem sõid lapsed suppi magustoiduks, kuigi alguses ütlesid poisid ühest suust, et neile kalasupp ei maitse. Nii on see iga kord.

Lasime supil veidi kõhus seedida ja siis mõtlesime, kas läheme jalutama või sõidame randa, mis on siit vaid 6 kilomeetri kaugusel. Sinna läheb meie akna alt ka kõnnitee, mis ei oma tegelikult mingit tähtsust, sest lapsed nagunii omal jalal Yyteri randa minna ei jaksa. See eest on mul kahju, et ma jooksutosse kaasa ei võtnud, oleksin saanud igal õhtul siin metsa servas sörkida ja äkki mõnel õhtul oleksin isegi randa välja jõudnud.

Otsustasime ühehäälselt, et läheme randa. Kuigi ilm oli veidi vihmane ja jahe, siis oli rannas isegi lahedam kui Kirjurinluoto mänguväljakul. Liiv oli märg ja sellel oli hea kõndida, lastel oli ruumi jooksmiseks, ronimiseks, veeremiseks ning nende jälgimine ei olnud mingi probleem, sest me olime ainsad, kes “rannailma” nautisid.

yyteri yyteri

yyteri_MG_4287

yyteriyyteriyyteri yyteri

_MG_4333 yyteriAuto juures tühjendasime laste jalanõud, taskud, kapuutsid ja kloppisime riided, aga neil olid vist kõrvaaugud ka liiva täis, sest kodus pühkisime põrandatelt pisikese kühvlitäie liiva, dušinurga põrand oli pärast pesemist liivaga kaetud ja enne ööund tuli isegi nende voodiriided liivateradest puhtaks kloppida. 😀

Eilne päev oli üks viimase aja toredamaid, aga täna on taas esmaspäev ja kohustused kutsuvad. Härra läks 7 ajal tööle, plaanisin küll samal ajal ärgata ja koos temaga kohvi juua, kuid Neljas tegi öösel jälle tsirkust ja ma ei saanud seetõttu hommikul silmi lahti. Mis seal ikka, ongi jälle argipäev käes ja mina tegelen ka täna argisemate asjadega – kahe päevaga on tulnud juba kaks masinatäit musta pesu, endiselt leiab põrandatelt liiva, osad asjad on veel lahti pakkimata, homseks tuleb Pere ja Kodusse postitus kirjutada ning eilsega sai lõhesupp otsa ja tuleb taas midagi rammusat valmistada. Lisaks on piltide sorteerimise ja selle postituse kirjutamise ajal lapsed elamise pahupidi keeranud – elu nagu kodus! 😀

Ilusat uut nädalat kõigile! 🙂