Viimasel ajal kipun jälle tundma, et ma jään laste pärast paljust ilma. Ma ei saa nendeta kuskil käia (isegi vetsus mitte) ja ma ei jõua enam ka nendega koos kuskil käia.
Olen mõelnud, et elu oleks lill, kui meil oleks praegu ainult kohe seitsmeseks saav Esimene. Temale hoidja leidmine ei oleks mingi probleem, iseendaga ta vaevalt hommikust õhtuni kakleks, seega mu kõrvad ei hakkaks juba hommikul kell 10 valutama, üldsegi ajaks tema päeval oma asju lasteaias ja mina käiksin tööl ega teaks, mis tunne on 7 aastat päevast päeva lastega olla.
See ei ole nüüd see koht, kus ma tahan öelda, et kahetsen laste olemasolu või muud sellist. Ma ei vahetaks neid “lille” vastu! Ma isegi mõtleksin veel ühe lapse peale, KUI meil oleksid:
- Sugulased, kes jooksevad laste peale tormi.
- Elukorraldus, mis võimaldaks lapsevanemakohustusi jagada.
- Raha abilise palkamiseks.
Esimest meie muuta ei saa, teine välistaks kolmanda ja… Teine on hetkel nagunii välistatud. Pagan, kolmas ka, sest vaatamata praegusele elukorraldusele pole meil raha abilise palkamiseks.
Mõnikord tuleb väike kadeduseuss küll sisse, kui teised saavad käia ja olla. Ma pole mitte vähe kordi kuulnud: “Mina nii ei suudaks!” Isegi mu oma isa ütles emale, et tal on minust kahju ja tema ei suudaks sedasi elada. Mulle muidugi meeldiks rohkem, kui ta ütleks, et tal on minust kahju ja võiks anda mulle nädal aega puhkust, aga no igaüks peab ise hakkama saama, nagu ta armastab öelda. Vähemalt on tal minust kahju, hea seegi – ei ole ettekujutust, et mul on kerge. Jah, ma tean, ise oleme elu selliseks elanud ja bla-bla-bla.
Ups, kipun natuke depressiivseks muutuma, kuigi tegelikult pidin kirjutama hoopis muust.
Ühesõnaga nagu just lugesite, siis mul on hetkel veidikese raske olla. Kuid päeval Esimesega vesteldes tundsin, et kõik on õige!
Esimene: “Emme, miks Rasmusel pole venda?”
Mina: “On ju.” (Umbes 16 aastat vanem vend.)
Esimene: “Ma mõtlen sellist venda nagu mul, kellega ta mängida saaks.”
Mina: “Ma ei tea, miks ei ole, aga ta saab ju vähemalt teiega mängida.”
Esimene: “Jaa, aga Rasmus ütles, et ta on kurb, sest tal pole kodus kellegagi mängida ja minul hakkab ka kurb, kui ma mõtlen, et temal pole Teist ja Kolmandat ja Neljandat.”
Rohkem ei olnudki vaja. Mul käis südame alt jõnks läbi! Ma isegi ei oska põhjendada, miks. Miks ma sellest nii liigutatud olin. Miks see leevendab fakti, et me saime viimati hetke iseendale 56 päeva tagasi.* Miks see muutis mu päeva rõõmsamaks. Igatahes see tegi seda. Mul on hea meel, et me elu ei ole ühe lapsega lill, vaid hapude viljadega sidrunipuu. 😀
On küll asju, millest me jääme ilma hetkel, aga mitte igavesti – kuid me oleme saanud midagi vastu ka ja see kestab igavesti.
*Ma ei loe päevi alates number ühest, pigem hakkab kuskil pitsitama, kui täitumas on 30 päeva. Siis hakkan vaikselt lugema, kui palju päevi on möödunud hetkest, mil sain rutiinist välja.
