larüngiit

Argielust süldipeoni

~ Liivi ~ 5 Comments

Millega alustada argiteemalist postitust? Ikka sellega, et Neljas on jälle haige. Sai lasteaias käia poolteist nädalat, neljapäeval tegime väikestele vaba päeva ja reedel läks lasteaeda ainult Kolmas. Mina ja Neljas magasime samal ajal jääkülmas toas. Miks jääkülmas? Sest Neljas tuli öösel meie kaissu kõritursega. Õigemini minu kaissu, Silver jättis meile rohkem ruumi ja läks ise Neljanda voodisse (nari ülemisele korrusele) magama. Enne avas meile akna, et lapse larüngiidihoog üle läheks. Larüngiit järgmisel ööl endast enam märku ei andnud, aga asemele tuli, üllatus-üllatus, nohu. Kuna adenoidi operatsioon Neljandal suurt midagi ei muutunud, siis panustan ajale – kasvab suuremaks, muutub vastupidavamaks.cofTegelikult ei ole Neljanda nohud erilised haigused ja toas need meid ei hoia. Halvasti ta end ei tunne, õhk käib läbi, nuuskab harva, nina alt punaseks ei lähe, aga sellest piisab, et lasteaiast koju jääda. Ikkagi nohu. Veel. Varasemate kogemuste põhjal ei ole see viimases rühmas enam nohu, koolis ammugi mitte.cofKui tahavad, siis oskavad väga armsad ja kokkuhoidvad olla. Enamasti siiski ei taha.

Kui ma juba larüngiiti mainisin, siis ptüi-ptüi-ptüi, aga mulle tundub, et Kolmas ongi sellest välja kasvanud. On tegu rohkem kuni viieaastaste haigusega ja Kolmas, kes kohe kuueseks saab, on tänaseks pikalt larüngiidivaba olnud ning tema viimasedki hood olid võrdlemisi leebed. Võrreldes siis näiteks nende hoogudega, mis ei allunud hästi ka adrenaliiniaurule. Kui Kolmanda puhul oli larüngiit üsna sage ja kuri külaline, siis Neljanda larüngiit on nii harv ja leebe, et ei pane isegi kulmu kergitama, mis tähendab, et karmide larüngiidihoogudega peaks meie peres nüüd kõik olema. Veel kord ptüi-ptüi-ptüi, sest ma tõesti ei taha seda kergendust ära sõnuda.mdeKolmas oma esimesi suusasamme tegemas. Seda liiga pikkade suuskadega, nii et rohkem oli pikali kui püsti.

Argielu on muidu praegu nii mõnus, sest Silver on nõks üle kuu kodune olnud. Kahjuks on see aeg nii kiiresti läinud, et järgmised kaks kuud ei tundu igavikuna, mille saame koos veeta, vaid hetkena, mis saab peagi läbi. Selle hetke sees tahaks jõuda veel palju ära teha, alustades järjekordsest keldri suurpuhastusest ja lõpetades näiteks uurimistööga, et midagigi sellel kooliaastal ära teha.

Kui Silver on kodus, siis mul peaks olema eriti palju aega tegeleda asjadega, millega ma enne teda tegeleda ei jõudnud, aga reaalsus on see, et sügisel kadunud viimanegi jaks ja motivatsioon ei ole siiani tagasi tulnud. Nii palju oleks vaja teha, aga aega justkui pole.

Ma ei mõista, kuidas mul oli kolm aastat tagasi nii palju aega, et sain nelja väikese lapse, maja ja aia kõrvalt kordades rohkem blogida. Nüüd, kus koristada on vähem, ahjusid kütma ei pea, aeda pole, lapsed on suuremad ja oluliselt iseseisvamad ning magada saan kaks korda rohkem, on aega palju vähem.ajalugu Magamine äkki ongi süüdi. Kui veel kolm aastat tagasi oli öid, kus magasin vaid kaks tundi, siis nüüd on isegi selliseid öid, kus magan kaksteist tundi. Ärgates see vahe siiski tunda ei anna, ühtemoodi väsinud olen kogu aeg.

Mis seal ikka, olen see mandunud koduperenaine, kelleks keegi saada ei taha. Sellel pildil paistab see hästi välja:
123.jpgFoto: Rasmus Kooskora 

Fotograafi nimele klõpastes avaneb parema kvaliteediga originaal, mis on veidi vähem halastamatu, aga mina näen ka seal ema, kes oli pärast laste valmis sättimist (kas suuümbrused ja küünealused on puhtad? millised riided selga panna? millised õueriided? jalanõud?) nii suures ajahädas, et jõudis vaid halvasti hoidvad juuksed hobusesabasse panna ja esimese ettejuhtuva kampsuni selga tõmmata. Ega ma ei tundnud ka vajadust end kuidagi üles lüüa, läksime ju vaid lastega kinno ja mängutuppa. Kui ma aga seda pilti nägin, siis mõtlesin seda, mida Silver välja ütles, ma näen välja nagu tavaline väsinud koduperenaine.

Ma muidugi olen ka seda, aga enamasti ei ole see mulle näkku kirjutatud. Vähemalt ma ise peeglist ei näe. Kui loetud päevad hiljem lasteta kinno läksime, siis teadlikult nägin endaga veidi rohkem vaeva, aga siis polnud kuskil enam head fotograafi. mdeFilm ka ei olnud väga hea. Ma isegi ei mäleta, mida vaatamas käisime, nii et kustumatut muljet see ei jätnud. Logisin mälu värskendamiseks oma Viimsi kino kontole sisse ja näen, et filmiks oli “Papside lahing 2”. Esimene osa väga meeldis, seetõttu olid teise osa puhul ootused kõrgel, aga jäi veidi magedaks. Iseenesest halb ka ei olnud, lihtsalt ootasin midagi enamat, viimase aja parimat komöödiat näiteks.

Lastega vaatasime suurperede kinopäeva raames “Paddingtoni seiklused 2” ja selle kohta ütleksin küll, et oli veel parem kui esimene osa. Armas, naljakas, põnev, liigutav. mdeLoomulikult me kinosaalis lõpuni ühed vähestest ei olnud, saal tuli ikka täis. Üritus oli igati tänuväärne, ilmselt tuleb tänulik olla ka Coca-Colale, kes seal jooke pakkus, aga … jah … mind ikka lõpuni välja häiris, et mu lapsed Fantat haarasid. Eelmisel korral võtsime kõik vett, aga paljud lapsed olid saalis Coca-Cola pudelitega ja mu lapsed vahelduva eduga heitsid seda mulle ette või siis halvustasid ning kinnitasid, et nemad küll seda ei valiks. Ka nüüd nad juba eos lubasid mulle, et nad ei võta Coca-Colat, aga Fantast ei olnud juttugi ju.

Me lapsed saavad küll päris palju kräppi, aga kuskilt läheb mul piir ka ja sellised karastusjoogid, või üleüldse magusad joogid, on minu piir. See ei ole miski, mida elu eest väldiks, aga võimalikult harva lubame küll. Paraku oli laste elevus pihku haaratud Fantadest ja Cappydest nii suur, et mitte keegi ei pannud tähele, kui ütlesin, et nad võiksid ikkagi vett eelistada, või vähemalt Cappydega piirduda. mdeKinost läksime edasi Lohesaba seikluslinnakusse, millest olen varem pika postituse kirjutanud, kordama end enam ei hakka, seal oli endiselt sama lahe. Isegi lahedam. Kes Instagrami jälgivad, need juba nägid, et seal on nüüd väga lahe telestuudio, kus lastel on tegevust pikaks ajaks.

https://www.instagram.com/p/BdiJ630hHLX/?taken-by=kuussidrunit

Kes tähele ei pannud, siis telestuudiost on pilte rohkem ja neid näeb, kui klõpsata noolekesele, mis ilmub, kui hiirega pildile liikuda. Kuna Esimene suutis pärast kino ja enne Lohesaba süüa kuuma koera sedasi, et triibuline pluus sai igaveseks rikutud, siis sai talle vahepeal uus pluus ostetud, juhuslikult peaaegu sama roheline nagu telestuudio taust, mistõttu ilmateadet edastas vaid tema pea. Vähemalt oli naljakas.sdrUue asjana oli Lohesabas ka … virtuaalreaalsuse kapslid? Ühesõnaga ma ei tea, mis selle ametlik nimetud on, aga me kõik vaatasime seal 9D kino. Suured poisid tulistasid luukeresid. Esimene ütles, et nägi väga reaalne välja, ta vahepeal ikka kiljatas ka ja tahtis mööda seljatuge üles ronida. Väikesed lendasid lohega. Oli olnud nagu multikas, aga neile meeldis. Meie sõitsime kaks korda Ameerika mägedel, sest esimesel korral pandi kogemata vale film tööle ja me olime nagu Minecrafti mängus. Teisel korral kuskil lossis ja selle ümbruses, oli ehk veidi reaalsem kogemus, aga mitte reaalne ja suurem asi elamus ka mitte. Pärast oli siiski pikka aega halb olla, nii et ajus midagi sassi ajas küll.

Muide, me saime sel päeval Lohesabas ka aegade kõige suurema arve. Kui me lastega jäätistega lauda istusime ja Silver maksma jäi, siis ühel hetkel ta küsis, kas mul raha on, tal nimelt jääb veidi puudu … arve oli ümmarguselt pool miljonit. Mul ka nii palju kaasas ei olnud. Tegelik arve oli siiski kahekohaline, nii et me ei pea järgmise kolme põlvkonnaga seal elupäevade lõpuni põrandaid pesema, aga lõbus näpuviga oli see küll.

Rääkides edasi argielust, siis koos Silveriga on rütm ikka hoopis teine. Kui ma enne jäin kogu aeg hommikuti nii ajahätta, et viisin Kolmanda enamasti autoga lasteaeda, siis nüüd kahekesi tegutsedes saavad kõik hommikused toimetused kiiremini valmis ja autoga oleme lasteaia juures käinud vaid 2-3 korda, seda väga tuulise ilma puhul või siis, kui oleme õhtul lasteaiast otse Lehtse sõitnud.cof“Ära tee minust pilte.”
“Ma ei teegi sinust, ma teen Neljandast…”

Ma alguses arvasin küll, et kasutan võimalust ja Silveri kodusoleku ajal lasteaia juures üldse nägu ei näita, ei tule hommikul voodistki välja, aga tegelikult on täitsa mõnus kahekesi jalutades lapsi ära viia ja koju tagasi tuua. Auto keskmine kütusekulu on ka kohe palju madalam. Varasemad pidevad lühikesed otsad andsid ühel hetkel keskmiseks juba 15,9 liitrit sajale, mis on päris mitu liitrit rohkem võrreldes tavalise numbriga, mis on ka muidugi üsna kõrge.

Vabadel päevadel see eest kasutan küll võimalust ega tule voodist välja. Eriti nüüd, kus vahetasime magamistoad ära ja meie uus tuba on nurgas, kuhu lärm kõige vähem kostub.

Tubade vahetamine on mul ammu mõttes olnud, et lastele ruumi juurde anda, aga olid igasugused agad: aga meie mööbel ei mahu väiksemasse tuppa; aga meie 140 cm lai voodi ei lähe kitsast vahekoridorist läbi; aga väikeste tuba alles sai päris valmis; aga mulle meeldib praegune (nüüdseks siis vana) lahendus rohkem.

Vana lahenduse juures meeldis mulle siis see, et meie magamistuba oli keskel ja laste magamistoad sobisid omavahel hästi kokku. LastetoadMis aga ei meeldinud, oli mänguruumi puudus ja teadmine, et me oma poole suuremas toas ainult magame, nii et aasta teisel päeval, kui olime aastavahetusest välja puhanud, tuli äkkmõte, et proovime, kas voodi läheb teise tuppa ja kui läheb, siis teeme selle ära – kolime suurte poiste tuppa, nemad kolivad väikeste tuppa ja väikesed kolivad meie tuppa. Voodi läks kitsast kohast läbi ja töö võis alata.cofmdecofcofVäga lihtne see muidugi ei olnud, aga oodatust lihtsam küll, kõik mööbel sai ühe päevaga lahti võetud, ringi tõstetud, kokku pandud ja õhtuks olid isegi kõik riided kappides tagasi.  Ainus asi, mida liigutama ei pidanud, oli väikeste vana nari, selle said suured poisid endale ja suurte poiste nari läks väikestele meie vanasse tuppa. Ühesuguste naride pluss.mdeVäikeste tuba valmis siiski ei ole, seal tööd alles algavad, aga enne peab saabuma inspiratsioon. Seda tean, et seinad tahan halliks värvida, nii nagu oli nende vanas toas, millega sai ka arvestatud mööblivärve valides. Välja tuleb vahetada ka viie seasilmaga laelamp, sest see ei valgusta tuba piisavalt. Kardinapuu tuleb paremini kinnitada ja halliks värvida, uued kardinad kuluvad samuti ära. Kuid kuna ma ei ole siiani leidnud head asetust mööblile, mida ilmselt tuleb taas veidi vahetama hakata, sest lastelaud ja -toolid hakkavad väikeseks jääma ning nende asemel võiks olla hoopis laud, mille projekteerisin kaks ja pool aastat tagasi, aga mille ehitamiseni ei jõudnud, sest kolisime majast ära ja siin polnud selle laua jaoks ruumi, siis mulle ei ole veel tulnud seda tuhinat peale, et hakkaks kuskilt otsast pihta. Kohanen veel uue olukorraga ja küll siis ühel hetkel tean täpselt, mida ja kuidas edasi tegema peab.

https://www.instagram.com/p/Bdf5St9Busu/?taken-by=kuussidrunit

Meie uues toas pole vaja midagi teha. Kui, siis vaid naabripoolne sein helikindlamaks muuta ehk kips maha võtta, karkassi vahele villa suruda ja sein uuesti üles ehitada, aga kuna see on veidi liiga mahukas ja tolmune töö, siis lepime sellega, et naabrid kuulevad meid ja meie neid. Naabrite kuulmise all pean siis silmas seda, et me kuuleme isegi seda, kui kõrvalkorteris haigutatakse, aga me teeme ka midagi enamat, mida me ei taha, et seal kuuldaks.

Kummut ja kirst, mis meie tuppa ära ei mahtunud, leidsid koha esikus ja väikeste toas. Kirst saab ilmselt sinise kuue, kummut halli või sinepikollase, pole veel ära otsustanud, aga selge on see, et praegusel kujul need sisekujundusse ei istu. Seda kirjutasin praegu kerge muigega, sest ma räägiks siin jälle nagu mingist disainkodust, mida meil ilmselgelt ei ole.

Poiste toa kohta on Instagramis kõik kirjas, kordama ei hakka.

https://www.instagram.com/p/Bd0SFaDBnSh/?taken-by=kuussidrunit

See postitus on juba päris pikaks veninud, nii et lähen edasi süldipeo juurde ja sellega ka lõpetan. Ma küll alles ütlesin õele, et ma ema 50. sünnipäevast midagi ei kirjuta, aga kuna see oli nii tore, siis siin ma nüüd olen. “Süldipidu” ei ütle ma seega halvustavalt, see lihtsalt oli see kõige tavalisem pika lauaga pidu, kus taustaks mängiti vanu häid eesti lugusid.

Kuus aastat tagasi pidas ka isa sedasi sünnipäeva, aga siis me lahkusime juba enne, kui pidu üldse alata jõudis, sest Esimene ja Teine, kes siis olid ainsad kõhust väljas lapsed (Kolmas oli viimaseid kuid kõhus), käitusid nagu metslased, kes esimest korda inimeste sekka sattusid. Nad ei kuulanud absoluutselt sõna, tüütasid teisi, segasid õhtujuhti, paigal ei püsinud ja meil lihtsalt ei jäänud muud üle, kui ära minna. Ma lahkusin nuttes, sest ma olin laste käitumises nii pettunud ja ma olin kurb, et ma ei saanud olla peol, kus oli pool suguvõsa kohal. Mul oli küll võimalus jääda Silveri ja lasteta sinna, aga nii ma ei tahtnud.NBu9wK3Lapsed käisid ka viimaseid tunde 49aastast vanaema lohutamas.

Seekord läks palju paremini, lapsed küll möllasid, aga nad loodetavasti ei seganud teisi, sest lärmi ja sagimist oli ka nendeta. Me võtsime kaasa tegevuskaarte, lauamänge ja viimase häda jaoks ka tahvelarvuti ja nutitelefonid, nii et suure osa ajast olid nad tegelikult kuskil kadunud. Või tantsisid. IMG_6197Puhas täiskasvanute jäljendamine, aga tuli hästi välja. Pats tehti lasteaias, mina ei oska selliseid punuda.

Väsimusmärke hakkasid nad alles keskköö ajal ilmutama ja kuna mu vend ka väga ei viitsinud seal olla, siis tema läks lastega koju (mu vanemate juurde siis) ja pani nad magama. See oli mõnus hetk. See teadmine, et lapsed on juba nii suured, et ma saan neid oma venna hoolde usaldada ja et mu vend tahtis nendega ära minna ning andis meile vabaduse olla kauem peol.

Me olime peol lõpuni, sest venna lahkumise järel jäime meie vanemate autojuhtideks. Olgu, Silver üksinda juhtis autot, aga ma ka ei oleks saanud varem lahkuda. Ega ma ei oleks tahtnudki. Sünnipäev oli väga lõbus, tantsida sai kõvasti ja ma isegi võtsin väikesest meelelahutusest osa ning täitsin Tuhkatriinu rolli. Sellega oli tegelikult naljakas lugu. Kui seda rolli pakuti, siis ma olin täiesti vastu, sest sellised asjad ei ole minu teema. Aga kui öeldi, et Silver täidab printsi rolli, siis olin kohe käpp, üks väga üllatunud käpp, sest sellised mängud ei ole ka Silveri teema. Hiljem tuli välja, et temast sai sama taktikaga prints, talle öeldi, et mina juba olen Tuhkatriinu. 62mfY7yÜheks koledaks võõrasõeks oli mu vend, kes samuti pigem hoiaks kuskile varju, nii et ma ei tea, kuidas õhtujuhil õnnestus selline kamp panna lühietendust andma. Meil kestis see etendus veel edasi, kui prints läks järele koledale võõrasõele, kes kaine autojuhina toimetas esimese seltskonna koos autoga minema. Tegelikult pidin mina oma võõrasõele järele sõitma, aga Silver on tõeline prints ja läks minu asemel.

Silver üllatas mind veel mitu korda. Esmalt siis, kui ta minuga ühe tantsu tegi. Kleepeka, nagu “vanurid” seal sünnipäeval ütlesid. Me kumbki ei oska tantsida ja meil ei ole siin 10 aasta jooksul ka olnud selliseid üritusi, kus oleks võinud seda teha, nii et enne ema sünnipäeva tantsisime viimati koos oma pulmas. Mina olen vahepeal tantsinud küll, vist aastal 2010 ja möödunud kevadel. Igatahes tegime koos ühe kleepeka, sest seda väga ei pea oskama, kuid midagi tempokamat meil kahekesi välja ei tule. Kui ma ei oska tantsida ja mees juhib, siis pole hullu, saab hakkama, aga kui mees ei juhi ka, siis ei tule tantsust midagi välja. Ma tegelikult ei lootnud üldse Silverit tantsima saada, nii et see üks kleepekas oli ka piisav. Lisaks mõnusalt emotsionaalne, sest looks oli “Kas tead” ja kuna juhtumisi on Silver mu suurim tunne, siis laulsin seda talle kõrva ja mõtlesin iga sõna.

Teist korda üllatas ta siis, kui võttis osa (ainuüksi see üllatas) arvamismängust ja tulistas täiega tunnusmuusika põhjal seriaalide nimesid. Kui ma McCyverite ja muude selliste puhul päris šokeeritud ei olnud, siis Beverly Hills 90210 puhul jäi mul küll suu ammuli – kuidas ta selle ära tundis, kui mina ei tundnud ja kuidas tal numbrid meeles olid?! Samas ei ole seal tegelikult midagi üllatavat, tal on vist kõigi tuttavate autode numbrimärgid peas. Aga et oma laste sünnipäevad meelde jääks …

Tantsimise juurde tagasi minnes, siis ma tantsisin palju ja paljudega. Kõige rohkem meeldis ikkagi oma isaga tantsida, sest temaga ei olnud nii piinlik, kui ma ta varvaste otsas koperdasin ja tema võttis ka kõige rahulikumalt, nii et ma eriti ei koperdanudki.MD6ZLLX“Tantsi hopp, Johanna, hopp, Johanna, hopp, kuni hommik käes.”gfFbWy1xAgFwetKell on siin veerand kaks. Väsinumad olid siis juba koju läinud, väsimatud veel tantsisid. Keegi nii ära ei väsinud, et oleks kuskile nurka magama vajunud, mis muidugi on täiesti elementaarne, aga meenutades mu viimast pidu, mis oli küll avalik üritus, siis selleks kellaajaks leidus magajaid juba mitmes nurgas. Süüdi ei olnud muidugi väsimus, vaid alkohol.UtjUg3cIsa tantsitab ema tantsuplatsilt eemale külmkappide vahele, pildil on ka kollane Kärcheri tolmuimeja. 

Ühesõnaga oli tegu ühe igati toreda peoga, mis loodetavasti kordub 4 aasta pärast, kui isa saab kuuekümpiseks. Varem ilmselt ei ole meil lootustki peole saada. Erakute rõõmud.

Laatsaret enne suurt reisi

~ Liivi ~ 14 Comments

Andke andeks järgneva segaduse pärast, aga ma alustasin selle postituse kirjutamist juba eelmisel nädalal ning ma ei viitsi midagi muutma hakata, lisan sulgudesse lihtsalt kommentaare, kui on midagi kommenteerida.

Ma vist muudan blogi nime ära, aga enne mõtlen veel, kas uueks nimeks saab kuushaigetsidrunit.com või haigedsidrunid.com. Ilmselt saate aru, et ma kavatsen nüüd kirjutada, kuidas me kõik jälle haiged oleme. Peaaegu kõik. Alles hiljuti päris terveks saanud Esimene käib rõõmsalt koolis (tänasest enam ei käi) ja Härra ka tegelikult juba terveneb oma kaks kuud kestnud köhast (köha pole enam, kuid üleeilsest on paks nohu), aga ma ei imestaks, kui nemad kaks nüüd samamoodi uuele ringile lähevad (läksidki ja me keegi ei imesta). Mina läksin. Mu nädalaid kestnud köha ägenes nädala alguses, üleeile ärkasin nohuga (hehh, see nohu oli nohu, nüüd on mul NOHU) ja eile öösel istusin larüngiidis Kolmandaga (kes nüüdseks on terve) tema toas akna alla, kuni tema jälle hingata sai ja minul neelamine valusaks muutus.

Pärast seda magasime koos 70×155 mõõtudega voodis, endiselt lahtise aknaga toas, ja kui Härra tuli hommikul mulle ütlema, et mingu ma nüüd meie voodisse pikali, siis ma olin nagu auto alla jäänud – nina kinni, kurk valus, pea paks, kõik kehaosad kitsas voodis ebamugavas asendis magamisest kanged. Pidime kannatama uue narivoodiga suveni, aga mul on küll tunne, et ma ei jaksa sinnani oodata, sest ma leian end liiga sageli väikeste toas magamas.

Tagasi haiguste juurde, siis Esimene käis ka hiljuti arsti juures, sest ta peanahale tekkisid vesised ja kohati verised laigud, mis ei olnud küll valusad ega sügelenud, aga nägid ikkagi ehmatavad välja. Nahaarst viskas nendele pilgu peale ja küsis: “Kas tal on olnud hiljuti antibiootikumikuur?” Vot siis, kust sellised imelikud asjad tulla võivad, nii et tema ei köhi ega tatista (nüüd juba tatistab), kuid maadleb veel aasta alguses põetud haiguse tagajärgedega. Tegelikult jõudis ta siin vahepeal köhida ja tatistada ka ning Kubijal oligi see eriti tobe, et lastel oli veel mingi köhajäänus, mis avaldus ainult hommikusöögilauas. Ma arvan, et asi võis seal olla õhus, igatahes miski pani lapsed seal mõlemal hommikul korralikult läkastama ja see võis jätta mulje, et oleme täitsa haigete lastega spaas, samal ajal mujal ei köhinud nad kordagi.

Esmaspäeval (eelmise nädala esmaspäeval siis) helistati lasteaiast ka ja kutsuti Kolmandale järele, sest ta oli nii koledalt köhinud. Ta oli olnud lasteaias ainult poolteist tundi ja Härra tõigi ta koju ära, kus ta enam kordagi ei köhinud ja arvasime, et taas mingi õhuteema. Plaanisime teda järgmisel päeval veel kodus jälgida ja lasteaeda ainult pildistamisele viia, kuid teisipäeva hommikul ärkas ta paukudes, nii et jäi ära igasugune pildistamine ja sellest paukumisest saigi südaööks kõriturse. Kusjuures me alles mõnda aega tagasi rääkisime Härraga, et Kolmandal polegi ammu larüngiiti olnud, äkki ongi sellest juba välja kasvanud… Nii palju siis sellest.

Pildistamisele ei läinud ka Neljas, sest ma lihtsalt ei suutnud end eile (nädal tagasi) maast lahti ajada ning Härra ka ei viitsinud sellega tegeleda. Nagunii pole Neljas peaaegu üldse lasteaias käinud, mis ikka tekitada teistes segadust, et kes see võõras tüdruk rühmapildil on. Jaanuaris oli rekordkuu, Neljas käis 8 päeva lasteaias, veebruaris tegi ta selle tasa ning käis kohal vaid ühe päeva ja sellel kuul ei jõua ta võib-olla üldse lasteaeda. Isegi, kui järgmisel nädalal võiks viia, siis enne Pariisi reisi ei hakka riskima ja pärast reisi jääb vaid 3 päeva, millal ta võiks minna, aga mille suhtes ma väga optimistlik ei ole. Tal lihtsalt on see tobe nohu, mis pole allergiline ega põletikuline, olnud sünnist alates ja ma ei loodagi, et selle kuu lõpuks see kaob. Veebruaris siiski ei olnud tal ainult kaasasündinud nohu, vaid ilmselt korjas ta Lõuna-Eesti väljasõidul kuskilt midagi üles, sest pärast seda läks ta terve lapsena lasteaeda ning õhtul tuli väga tatisena koju ja ma ei usu, et ta seal nii kiiresti mingi pisiku sai.

Ma olen päris mitmelt inimeselt kuulnud, et see sügis-talv on neil eriti haigusterohke olnud. Minu ja Härra puhul kehtib see küll, lapsed on nagunii pärast lasteaeda minekut pidevalt haiged olnud, enamasti vahelduva eduga ja see loob tunde, et nad ongi kogu aeg haiged, nii et nemad sellel talvel siin vist mingit rekordit ei löö. Ainsa rekordi seadis Teine, kes on nüüd esimest korda sellel lasteaia-aastal haigena kodus. Nii pikalt pole varem keegi terve olnud, vähemalt mitte lasteaialapsena, enne seda küll.

Ma ostsin sügisel immuunsuse tugevdamiseks maca pulbri, mille lõhn on kohutav ja maitse veel hullem. Mina olin ka ainus, kes maitset proovis, teistele lõhnast täiesti piisas. Ma segasin lusikatäie pulbrit küll jogurti sisse ära, aga maitse kuskile ei kadunud, nii et maca pulber meie immuunsust ei tõsta. Praegu tarbime vahelduva eduga kasekäsna pulbrit, mis ei ole ka päris komm, aga igatahes kõvasti parem kui maca pulber ja kui see otsa saab, siis avame Bio4You saadetud baobabi pulbri. Häid omadusi on sel küll palju, aga sageli on head omadused pöördvõrdes hea maitsega, nii et jään huviga paki avamist ootama. (Pole ikka veel avanud)

Baobabi pulber on naturaalne multivitamiin, sisaldab rohkem rauda kui punane liha, 6 korda rohkem kaaliumi kui banaan, 6 korda rohkem C-vitamiini kui apelsin, vitamiine A, B1-B2-B6, PP, kaltsiumi, magneesiumi. Sobib immuunsuse tõstmiseks, toetab närvi- ja seedesüsteemi. Tänu kõrge C-vitamiini ja õunhappe sisaldusele aitab organismil saadud toidu teisendada energiaks. Sisaldab hulgaliselt probiootilisi kiude ja seedeensüüme, mis soodustavad probiootiliste bakterite kasvu seedetraktis ja parandavad seedimist.

See kodune laatsaret rikkus siin omajagu mu plaane ära, täpsemalt 8 plaani koolitööde järeletegemise näol. Tahtsin viimase  veerandi alguseks kõigega joone peale saada, aga tundub, et päris nullini ma oma tegemata töid enam viia ei jaksa, sest need 8 pole ainsad ja mul on jäänud vaid nädal. (Ei ole enam nädalat jäänud ja nullini enam kuidagi ei jõua, esmaspäeval likvideerisin ühe tegemata töö ja sain ühe juurde, sest ma puudusin terve päeva, käisingi vaid õhtul vanu asju lahendamas, nii et 8 on endiselt 8, ja siis on 3 tööd veel, mida ma ilmselt ei teegi ära.)

Kusjuures ma nägin seda võib-olla unes ette. Lagunenud trepp sümboliseerib ebaõnnestumist ja ma nägin unes lagunenud treppi, mille pärast ei saanud me minu ja Härra perega mingi modernse hoone teiselt korruselt alla. Vähemalt mitte mööda treppi, rõdult sai küll esimesele korrusele hüpata ja kõik seda võimalust kasutasid ka, ainult mina mitte, kuigi teised julgustasid mind hüppama ja isegi 5-aastane Kolmas hüppas ise sealt alla. Mul jäi unenäos selle peale küll süda seisma, aga temaga ei juhtunud midagi. Kõrgus mind absoluutselt ei hirmutanud, sest see ei olnud lihtsalt nii kõrge ja päriselus oleksin kõhklemata alla hüpanud, aga unenäos ei suutnud. Oli küll minu unenägu ja mina ise olin peaosas, aga ikka ei oska põhjendada, miks ma unenäos seda hüpet ei teinud, kui kõrguse ees mul hirmu ei olnud. Igatahes hakkasin otsima teist väljapääsu ja sain trepiava servades olnud talade kaudu teisele poole trepiava, kus moodsa uusehitise asemel vaatas mulle vastu mahajäetud puitmaja sisemus oma kooruvate tapeetide ja laevärviga, tolmu, ämblikuvõrkude, sodi täis põrandaga ning sinna ma seisma jäingi, tagasi ei saanud minna ja kuigi mu ees oli palju uksi, siis edasi ma ka ei läinud, sest ma lihtsalt ei julgenud ühtegi ust avada.

Võiks öelda, et see unenägu sümboliseerib palju enamat kui lihtsalt ebaõnnestumist, aga ma ei oska selle peale midagi muuta, alla hüpata ka kuskilt ei ole, nii et ma elan tavapärast elu edasi ja liigselt selle unenäo peale ei mõtle. Kui mul kooliasjadega ei oleks nüüd kahel viimasel nädalal kehvasti läinud, siis ma poleks üldse sellele unenäole tähelepanu pööranud, aga kuna see uni tabas mind minu motiveerituse ja energiasööstu tipul ning pärast seda rikkus laatsaret ära mu motiveerituse, energiasööstu ja kõik tehtud plaanid, siis tekkis väike ettekuulutuse tunne.

Unenägudest rääkides, siis mu vana tuttav, kes loeb mu blogi ja kes ise ka blogib, saatis mulle ühe väga laheda kingituse. Ma kunagi kirjutasin pikemalt oma tüütutest unenägudest ja tema tegi mulle selle peale unenäopüüdja, mille keskele lisas hematiidist rõnga. Hematit tasakaalustab, parandab mälu ja loogilist mõtlemist (eriti hästi pidi matemaatilisele mõtlemisele mõjuma, mis mulle kulub väga ära), peegeldab halva energia eemale, aitab vereringehäirete, unetuse, sundmõtete ja sõltuvuse korral. Sellepärast ma nii pikalt bloginud ei olegi, et ma olen netisõltuvusest paranemas. (Nali, mul ei ole mingit netisõltuvust. Okei, tegelikult on ja ma ei ole sellest paranemas.)IMG_0039100CANON14Esimesel päeval tundsid kassid unenäopüüdja vastu natuke liiga palju huvi ja ma kartsin, et kasse ei saagi koos kingitusega ühte tuppa jätta, aga tänaseks on nende huvi raugenud, pigem jääb mulje, et neil tuleb ka selle all hea uni, sest mõlemad on hakanud rohkem meie voodis magama.

Ma ei tea, kas unenäopüüdja tõesti toimib või olen viimastel nädalatel tavapärasemast väsinum, aga võin öelda, et olen väga vähe unenägusid näinud. Peaaegu ei olegi, meeles on mul ainult see lagunenud trepi oma. Keegi küll kommenteeris, et unenäopüüdja peab olema enda tehtud, aga mõni jälle väidab, et kõige paremini toimib kingitud variant. Ma ise arvan, et kõige paremini toimib unenäopüüdja siis, kui inimene sellesse usub. Ma ei saa öelda, et ma kogu südamest usun, aga ma ei saa ka öelda, et ma ei usu, muidu ma ei oleks sellise kingitusega nõus olnud ja värvieelistusi avaldanud. Ma olen T6rukesele kingituse eest väga tänulik ja ma olen ka liigutatud, et ta sellist pisiasja märkas ja minu peale mõtles. Aitäh veel kord, K!

Vahepeal juhtus siin selline huvitav lugu, et Härra sai aasta vanemaks ja sünnipäevapõlgurina ütles ta oma vanematele juba eos, et need teda sel päeval ei tüütaks (ikka huumorivõtmes) ning lootis, et kõik teised unustavad selle päeva ära. Minu vanemad siiski astusid läbi ja meie sõbranna tuli ka korra tuppa, andis kingi üle ja kadus, isegi kooki ei tahtnud, sest ta olla dieedil. Ausalt, kui tema on paks, siis ma peaksin end väga häbenema. Igatahes edasi oli selline lugu, et meil olid kõhud kooki täis ja kui ahjus sai kana valmis, siis kellelgi ei olnud selle järele enam isu, aga kuna sõbranna kiirustaski tagasi koju süüa tegema, siis Härra pakkus välja, et võiksime kanaga sinna minna. Mul vajus suu põrandani, sest ta tavaliselt ei paku selliseid asju kunagi ise välja, vastupidi, ma pean teda väevõimuga kellelegi külla vedama. Korra kõhklesime küll, sest me ise olime ju haiged ja sõbranna lapsed olid haiged, aga kuna me kõik nagunii juba haiged olime, siis mis seal ikka… Päev, mille Härra tahtis veeta sedasi kodus, et keegi talle õnne ei soovi, lõppes 90ndate muusika kuulamise ja päris diskoga (diskovalgus ja muud jutud) sõprade juures ning mina nägin Härrat esimest korda 13 aasta jooksul sedasi tantsimas. Kusjuures ta tantsis põhiliselt lastega ja pärast kodus veel õhkas, et nendega oli nii tore tantsida. Terve õhtu oli väga tore ja tuleb tõdeda, et nii toredat sünnipäeva polegi tal ammu olnud.

Mis siis veel… Ahjaa, ülehomme läheme reisile. Juba ülehomme! 48 tunni pärast samal ajal oleme oma apartmendis ja näeme võib-olla aknast Eiffeli torni. Sel kellaajal võime vabalt ka mitte midagi näha, sest näod on juba padjas. Ei ole välistatud ka see, et hoopis otsime siis alles hotelli.

Lennukis ma kohti ei valinud, lasin süsteemil valida ja süsteem andis meile lennuki keskel kaks järjestikust kolmest rida, meile sobib. Lisapagasist loobusime ka ning tundub, et meil jääb isegi käsipagasis ruumi üle – väikeste “kohvrid” on pakitud ja neil on täitsa tavalised pisikesed lasteaialaste seljakotikesed, aga mahutavad teised päris palju, lisaks neljale komplektile riietele on kotis ka varujalanõud. Autorendiga ka vedas, venitasin broneerimisega omajagu ning pea iga päev vaatasin Arguscarhire`i kodulehel, kuidas hinnad kõiguvad, kuni ühel õhtul olid need kõikunud arvestatust 100 € odavamaks, bronnisin siis loomulikult ühe Ford Grand C-Maxi (või sarnase) ära. Täna on hind veel 20 € võrra kukkunud, nii et mitte varane broneerija ei võida, vaid viimase hetke kunde, aga ilmselt mängivad siin ka rolli aastaaeg ja hooaeg ja muud sellised jutud.

Ilmataat meid seekord vist ei soosi, sest ilmateade lubab veidi päikest vaid saabumis- ja lahkumispäeval. Jääb mulje, et pilved ja vihm liiguvad koos meiega. ilm.jpg

Reisist veel nii palju ka, et me ei hakka end pooleks pingutama, et võimalikult palju näha ja teha. Võtame tasa ja targu laste tempos ning teeme oma plaane jooksvalt, peaasi, et Eiffeli torn ja Disneyland saavad linnukse kirja, kõik muu on boonus.

Kui vähegi võimalik, siis katsun killukesi meie seiklusest Instagramis ja Facebookis jagada ning parimal juhul jõuan isegi mõnel vihmasel õhtul lühidalt blogida.

Larüngiit, kiirabi ja kassil on ka varsti abi vaja…

~ Liivi ~ 15 Comments

Kolmas ärkas hommikul taas kõritursega ja arvestasin juba sellega, et täna õhtul tuleb mulle üks larüngiidis ahvike lahtise akna alla kaissu. Ühesõnaga ei muretsenud väga. Kuni kella seitsmeni õhtul, kui lapse hingamine hakkas käest ära minema. Siis juba kahtlustasin, et seekord natuke tõsisem hoog, sest tavaliselt lööb kõriturse öösel välja. Oligi tõsisem, mis ei läinud isegi pärast pooleteisetunnist akna all magamist üle._MG_0885Kui selle pildi tegin, siis veel arvasin, et jääb magama ja hingamine läheb ka normaalseks, aga ei läinud. Hoopis hullemaks läks, laps nuttis korduvalt läbi une ja lõpuks läks päris endast välja, mille tõttu muutus hingamine veel kinnisemaks. Kuna mina teda rohkem millegagi aidata ei saanud, siis kutsusin kiirabi. Last vaadati, kuulati ja mõõdeti ning öeldi, et ma poleks pidanud kutsumisega nii kaua ootama, sest lapse süda oli juba tõsises hapnikupuuduses. Muretase kerkis lakke.

Adrenaliin mõjus siiski kiiresti ja juba pool tundi hiljem oli apaatne kõõksuv laps täitsa normaalne mänguhimuline poiss, kes pole veel siiani (00.22) magama jäänud, vaid mängib minu magamistoas legodega. Kõriturse pole tagasi tulnud, aga kui tuleb, siis selleks jäeti mulle veidi ravimit koju ka.

Kõige parem oli see, et Esimene “läks vetsu”, kui kiirabi siin oli. Kuna ta enne nende tulekut just käis, siis ma kaldun arvama, et keegi hoopis tahtis end näidata. Kurtis läbi nutu, et ta ei saa hingata. Olgu öeldud, et temal pole mitte kunagi kõriturset olnud. Kui küsisin, kas tal kurk valutab, siis vastas eitavalt. Imestasin siis, miks ta nutab, ja selle peale vastati: “Sest mul on kõht tühi.” Kiirabitöötajatel nalja kui palju… Kui oli. Võib-olla on homme sotsiaaltöötaja koos toiduabipakiga ukse taga.

Aga kassist. Kolmas oli minu toas ja kiirabi käimisega kaotasin valvsuse ning kohe pärast nende lahkumist läks kass minu tuppa ja lasi täna kolmanda (!!!) teki täis. See tegi mind nii kurbvihaseks, sest ta on muidu väga tore kass, aga miks ta peab sedasi tegema?! Mul kuivab üks tekk elutoas, teine on kuivatis ja kolm tekki ootavad vannis pesemist. Mu 220×200 lambavillatekk on viimase kahe nädala jooksul vähemalt 10 korda pesumasinas käinud ja selle mõõdud on kõvasti kahanenud. Mu voodikate käib pea iga päev pesus. Kui hakkasin enda tuba kinni hoidma, siis leidis kass uue koha – Teise voodi. Eile võtsin tema teki pesust, see lasti hommikul täis. Võtsin õhtul lapsele pesukastist viimase varuteki ja kui Teine voodisse läks, siis tekk oli juba märg. Kuna sellest jäi väheks, siis tuli muidugi minu teki peale ka lasta.

Mujale ta ei lase, ainult minu või Teise teki peale. Kui need kusesed tekid kuskil nurgas või maas vedelevad, siis ta juurde ei tee, need võivad terve öö seista, käib kenasti liivakastis. Aga pane voodisse puhas pesu ja jäta uks lahti… Aaah! See on nii muserdav. Ikka väga muserdav, kui lisaks muule hullumajale tekitab kass mulle päevas 2-3 masinatäit pesu, täna lausa 4. Ma ei jaksa sellega enam tegeleda ja ma tõsimeeli kaalun seda, et ma viin selle kõutsi vanemate lauta tagasi.

Arvasin, et talle ei meeldinud liivavahetus ja panin vana sordi tagasi. Ei midagi. Ka ei usu ma seda, et tal on mingid tervisemured, sest esiteks ta ei sirtsuta, ta laseb suured loigud ja teiseks saab ta kenasti liivakastis käidud, kui magamistubade uksed on kinni. Vaipade või muu sarnase peale ei pissi. Isegi oma pissiste tekkide peale ei lase, kui need öösel magamistoa ukse taga seisavad. Ainult minu ja Teise voodisse teeb oma pissihädad. Kui steriliseerimine ka ei aita, siis see kass meile elama ei jää. Nii meie kooselu ei õnnestu, kui ta päevas 1-3 korda käib voodites pissil. 🙁

Ühel hommikul pissis ta mu voodisse samal ajal, kui ma seal veel magasin. Ta pissis nii palju (ilmselt kogus seda terve öö), et see läks läbi teki, läbi lina, aga läbi madratsikaitse madratsile õnneks mitte, kuid kõik asjad läksid siiski pessu – 3 masinatäit ühest pissimisest! Hommikul sain kuivatist eelmisel päeval täis pissitud voodikatte kätte ja panin selle voodile ning hoidsin terve päeva ust kinni, aga õhtul käisin seal riideid vahetamas. Kui läksin alla, siis viimasel trepiastmel mõtlesin, et kas ma ikka ukse panin kinni. Jooksin ruttu üles tagasi ning kass oli selle lühikese aja jooksul voodikatte ja padja täis lasknud. Ka on juhtunud nii, et minu tekk on pesust tulles kohe pessu tagasi läinud. Ei aja üldse vihale, eks?!

Kui mõni kassilausuja loeb mu blogi, siis soovitage häid varjupaikasid. Või andke nõu, mida sellises olukorras teha.