Meie Kolmandal on taas larüngiit, selle suve teine, selle aasta neljas, kui mitte viies – raske on juba järge pidada.
Kes ei tea, siis larüngiit on kõripõletik, millega kaasneb turse, mis raskendab hingamist. Erinavate allikate põhjal on tüüpiline ka palavik, köha, nohu, kurguvalu ja muud haigusnähud, aga meie Kolmandal esinevad enamasti ainult öised larüngiidihood. Pole harv, et õhtul läheb voodisse terve laps, aga öösel ärkan tema paukuvate köhatamiste peale, mille põhjal on selge, et laps ei saa jälle normaalselt hingata. Kuna tal on neid larüngiidihoogusid väga palju olnud, siis ma enam pabinasse ei satu, pigem ajab tüdinult ohkama.
Tema esimene larüngiidihoog oli umbes aasta ja kahekuuselt. Tegelikult oli ka enne seda olnud öid, kus ta hingas häälekalt, aga need olid leebed korrad ja kuigi ma tookord ei teadnud, milles asi on, siis eeldasin, et aur aitab ja aitas ka. Esimene korralik larüngiidihoog ajas küll paanikasse, sest laps ei saanud siis pea üldse hingata ja ta läks ise samuti paanikasse, mille peale tema hingamine muutus veel raskemaks. Sel korral aur enam ei aidanud, seda rohkem seetõttu, et laps ei hinganudki auru sisse, vaid nuttis hääletult oma siniste huultega vaatas suurte hirmunud silmadega enda ümber ja rabeles nagu kala kuival maal. Ma ei osanud tookord keset ööd midagi teha ka, helistasin 1220 (perearsti nõuandetelefon), kust soovitati lapsega õue minna.
Seda ma ka tegin. Väljas oli talveilm, mina istusin keset ööd lapsega õues trepi peal, olime mõlemad tekkide sisse mässitud, seega külm meil ei hakanud ning lapse larüngiidihoog möödus kiiresti. Tema magas sügavalt ja rahulikult minu süles ning edasi kolisime elutuppa avatud akna alla magama. Järgmisel päeval guugeldas ja lugesin tunde larüngiidi kohta ning edaspidi ma enam paanikasse ei sattunud.
Ühe korra on olnud olukord, kus last ei aidanud värske õhk ega aur, isegi mitte kiirabiga saabunud adrenaliini aur ja ta viidi paariks tunniks haiglasse. Härra läks temaga kaasa. Õnneks hakkasid seal ravimid mõjuma ning koju tagasi tuli täitsa terve laps. Edaspidi on endiselt ainsaks ravimiks olnud värske õhk, mõnikord ka Ventolini siirup.
Eile hommikul oli lapse hääl kähe, sain juba aru, et hakkab taas pihta. Täna öösel kella ühe ajal käisin teda kontrollimas, ta hingas rahulikult ja kõik tundus korras olevat, aga kaks tundi hiljem oli asi juba nii hull, et Kolmas nuttis hingamisraskuste pärast. Tõime lapse enda tuppa, panime madratsi põrandale akna alla, lapse mässisin teki sisse, ta rahunes kiiresti ja hakkas palju paremini hingama. Magasime tunnikese, mul hakkas külm, panin akna kinni, aga varsti pidin selle uuesti avama, sest Kolmanda hingamine muutus taas raskeks. Magasime siis hommikuni lahtise akna all.
Palavikku tal ei ole, väidetavalt ei ole valus neelata ega rääkida, nohu on minimaalne (vahepeal ninaalune on veidi märg, aga nuusata pole midagi) ja erilist köha ka pole. Vahepeal paugub kuivalt, aga see on pigem ärritusköha, hingamine on veidi häälekas, kuid rääkides on tema hääl igati normaalne. Paukuvate köhatamiste põhjal saab siiski aru, et möödas pole veel midagi. Tänane öö möödub veel kindlasti lahtise akna all. Tavaliselt kestabki see 2-3 ööd.
Kuna see olla kuni 5-aastaste haigus, siis on lootust, et ta kasvab sellest välja. Ainult poolteist aastat on veel oodata. Kas kellelgi teist on ka selline “larüngiiditaja” kodus? Või äkki on kunagi olnud ja laps on sellest tänaseks välja kasvanud? Millised on teie kogemused olnud, kui tihti on hoogusid esinenud, mis on nendega kaasnenud, kuidas olete olukorda leevendanud/ravinud ja nii edasi?
Kellel larüngiidiga kogemusi pole, siis ma loodan, et ei tule ka, aga kui peaks, siis paanikaks pole põhjust – laps sülle ja õue või avatud akna alla. Aitab ka niiske õhk ja me olemegi mõnikord istunud niisama vannitoas ja lasknud kuumal veel vanni joosta, tekib mõnus aurusauna efekt. Ise eelistan siiski värsket õhku, Kolmandale mõjub see kiiremini ning jääb ära vannitoas higistamine, veearvele mõjub ka paremini. 🙂