Pere ja Kodu: Päike tuli välja ehk ime on sündinud

Kuna eelmises postituses lubasin huvitavast suunamuutusest kirjutada, siis selle loo lisan ka lasteaiateemaliste kirjutiste vahele. Etteruttavalt ütlen ära, et nii ilusaks kõik ei jäänud. Avaldatud Pere ja Kodu blogis 15.11.2014.

Viis nädalat tagasi küsisin sensitiivi käest, miks me lapsed pidevalt haiged on. Minust on see päris meeleheitlik samm, sest ma olen tegelikult suhteliselt skeptiline „nõiavõimete“ suhtes. Igatahes sensitiivil oli kohe vastus ja lahendus minu murele olemas ning enesekindlalt teatas ta, et nüüd on kõik korras. Hakka või uskuma…

Esimesed viis aastat emana möödusid mul haiguste suhtes muretult. Hambapalavikke esines küll omajagu, aga midagi muud nendega ei kaasnenud. Mõnikord lapsed köhisid kergelt või olid neil ninad tatised, aga ei midagi sellist, millest kummelitee meega poleks jagu saanud.Kaasa aitasid ka hanerasv, eukalüptiõli ja merevesi.

Ühel talvel käis oksetõbi Esimesest ja Teisest kaks korda üle, need olid ka ainsad, mis viie aasta jooksul kimbutasid. Esimesel korral nad õhtul oksendasid mitu korda ja järgmisel hommikul oli kõht lahti, teisel korral oksendas Esimene kaks korda ja Teine vaid korra ning järgmine päev oli kõik korras.

Kui me Härraga poleks samuti (raskemalt) põdenud, siis oleksin pigem kahtlustanud, et lapsed on midagi halba söönud. Ühesõnaga olid poisid väga tugeva tervisega, olid harva tõbised ning põdesid kiiresti ja kergelt, aga siis toimus seletamatu pööre.

Haigusterada sai alguse eelmisel suvel, kui poistel tekkisid nahale veidrad laigud, mis osutusid kassihaiguseks. Kolmandal oli kaks laiku, Esimesel ja Teisel vaid üks, kuid sellest piisas lasteaiast puudumiseks. Kreemitasin neid neli nädalat ja siis hakkasid kõik köhima ja tatistama, taas lasteaeda ei saanud. Kui nad lõpuks oktoobris lasteaeda läksid, siis ülejäänud õppeaasta said nad kohal käia 3-7 päeva ning olidki jälle uuesti haiged. Kõige rohkem käisid nad ühe kuu jooksul 11 päeva lasteaias.

Vaheloona kirjutan ka sellest, kuidas nad ühe korra täiesti põhjuseta pikalt puudusid. Umbes pool aastat pärast nende kassihaigust hakkas koolis ja lasteaias levima nahaseen, mida kõik nimetasid samuti kassihaiguseks. Samal ajal avastasin Esimese õla pealt ühe laigu, mis meenutas ka mulle algavat kassihaigust ning ta jäi koju jälgimisele.

Järgmisel päeval tekkis Teisel lasteaias sõrme peale ringikujuline marraskil tulipunane laik, nagu oleks kerge põletushaavaga tegu olnud. Sellise „põletushaavaga“, mis tekib, kui nahka tugevalt ja kiiresti vastu karedat stendi või vaipa hõõruda. Küsisin ka lasteaiaõpetaja käest, kas nemad teavad, mis Teisel juhtus. Nemad ei teadnud midagi, kuid mina teadsin, et see laik tekkis lasteaias, sest hommikul kontrollin alati nende käsi ja küünealuseid ning mingit laiku ei olnud, kuid kella poole ühe ajal, kui talle järele läksin, nägin seda kohe.

Peagi sain kodus kõne lasteaiast, küsiti, kas oleme juba perearstile laiku näitamas käinud. Ütlesin, et ei ole, sest kreemitasin juba Esimest seeneravimiga. Siis tekkis segadus, sest tuli välja, et tema rääkis hoopis Teisest, aga mina Esimesest, kuna tema puhul kahtlustasin kassihaigust.

Kui lõpuks sain aru, et ta räägib Teisest, siis ütlesin, et tal on kõigest nahakahjustus. Selle vastusega ei jäädud rahule. Laiku nägemata leidis terviseõpetaja, et tal on kindlasti kassihaigus. Ütlesin, et neil alles pool aastat tagasi oli kassihaigus ja Teise laik ei ole üldse selle moodigi ning see on pigem põletushaav või muud sarnast. Selle peale käratati, et lasteaias ei ole võimalik end kuskil ära põletada, vaid hoopis mina pole oma lapsi korralikult kassihaigusest terveks ravinud, see on neil nüüd veres ja nad vajavad antibiootikume ning tema on juba perearstile meist teada andnud.

Sellest kõnest jäi väga halb maik suhu, mulle jäi selline mulje, et helistaja meelest olid minu lapsed lausa kassihaiguse puhangus süüdi. Härra läks poistega perearsti juurde, aga registratuurist nad edasi ei saanudki, vaid õde/ämmaemand vaatas sealsamas lapsed üle ja kinnitas, et see on kassihaigus. Härra ei olnud sellega nõus, aga õde jäi endale kindlaks. Minu jaoks tundus see kõik juba absurdne. Jäi mulje, et massiliselt leviva nahahaiguse pärast pannakse igale laigule selline diagnoos, sest mida muud see ikka olla saab.

Helistasin nahaarstile, kellele kirjeldasin laste laikusid ja tema arvas, et Teisel ei ole seenhaigus, kui Panthenoli kreem seda parandab, et pigem siiski nahakahjustus. Küsisin ka üle, kas kassihaigus võib pool aastat veres olla ning kas seda peab antibiootikumidega ravima. Selle peale hakkas ta naerma, et seenhaigus ei saa olla veres ning antibiootikume läheb vaja eriti raskete juhtude puhul, mida ilmselgelt 1-2 laiku ei ole. Kutsus mind lapsi näitama, aga kalli raha eest ma seda teha ei tahtnud, seega ootasime poolteist nädalat.

Arstile saime ette näidata peaaegu kadunud laigud, kuid sellest talle piisas, et kinnitada Teise puhul nahakahjustust (mida kreemitasingi ainult Panthenoliga) ning Esimesel oli hoopis mittenakkav ekseem. Lisaks tuli välja, et koolis ja lasteaias levis inimeste seenhaigus, kassidega ei olnud seal midagi pistmist, kuid minu lastel oli suvel siiski päris kassihaigus, mille nad said nakatunud kassipojalt.

Kokkuvõttes olid lapsed kaks nädalat niisama kodus ja mina tundsin end veel pikalt terviseõpetaja poolt solvatuna. Kusjuures ma tänaseni ei tea, milline too terviseõpetaja üldse on ning ma pole saanud talle ka öelda, kuidas ta oma süüdistustega eksis.

Igatahes, kui poisid lõpuks lasteaeda tagasi said, siis kohal said nad taas vaid loetud päevad käia. Üks haigus ajas teist taga ja see ei saanud otsa isegi mitte suvel. Viimase aasta ja kolme kuu jooksul on meie majast läbi käinud igasuguseid haigusi, enamik küll kergekujulistena.

Näiteks ärkasid Teine ja Kolmas ühel hommikul villiliste jalataldade ja peopesadega, hiljem tekkisid üksikud villid ka Neljandale. Ilmselt põdesid kergelt enteroviirust. Esimene jälle ärkas ühel hommikul valutavate käte ja jalgadega, ta ei saanud end isegi riidesse panna, lisaks tekkis palavik ja kurguvalu. Kolmandal on korduvalt larüngiidihood olnud ja ühe korra käis sellepärast kiirabi siin, kes viis ta omakorda haiglasse, sest ravim ei hakanud kodus toimima. Koju tagasi sai siiski juba paari tunni pärast.

Ka esimene kõrvapõletik lisandus haiguste nimekirja. Jälile saime sellele siis, kui kesest kuumalainet hakkas Neljandal kassajärjekorras ühest kõrvast kollast lima voolama, sinnani polnud tema põletikust aimugi. Maakonnas puhkasid kõik LOR arstid ja pidime käima Tallinnas, kus diagnoositi mädane keskkõrvapõletik. Selleks ajaks olid närvid juba päris kurssis laste tervisejamadest. Varsti olid Esimesel kõrvad tatti täis, aga põletik oli tal kuskil mujal, lihtsalt lima kogunes igale poole kanalitesse ja ummistas ka kuulmiskanalid. Mõlemad tegid antibiootikumikuuri läbi ja ka Kolmas oli aasta jooksul juba kaks korda antibiootikume saanud. Viis aastat sai ilma ja siis järsku neli kuuri ühe aastaga, minu jaoks oli see hirmutav.

Lisaks nendele igasugustele muudele jamadele oli lastel pidevalt köha ja/või nohu, mis alati ei allunud vaid hanerasvale ja kummeliteele, kasutasime ka kangemaid ravimeid ja isegi retseptiravimeid, et köha laseks öösel magada. Muidugi esines kõigil kolmel poisid oksendamist, ma isegi ei mäleta enam, kui palju kordi, õnneks möödusid need taas kiiresti ja kergelt. Teine ja Esimene olid erinevatel aegadel kõrge palavikuga pikali, sellist asja polnud samuti varem esinenud. Neljas vindus suurema osa ajast ning lükkasime pidevalt vaktsineerimist edasi ja seda kuude viisi.

Tegelikult raskeid põdemisi (peale Kolmanda larüngiidi) polegi olnud, laste enesetunne on haiguste ajal enamasti hea olnud ja võiks öelda, et isegi hästi on läinud, kuid need tervisejamad muutusid juba väga tüütuks, ei möödunud kahte nädalatki nii, et kõik neli last oleksid terved olnud. Sellel sügisel algas lasteaiahooaeg samas vaimus – 3 päeva kohal, 3 nädalat kodus, 2 päeva kohal, 3 nädalat kodus…

See ei olnud küll põhjus, miks ma sensitiivi juurde läksin. Otsest põhjust tegelikult ei olnudki, mu ema oli hoopis see, kes mulle aja kirja pani, kui oli näinud mind emotsionaalse kokkuvarisemise äärel.

Igatahes kohapeal küsisin, miks lapsed kogu aeg haiged on ning nõid küsis minu käest esimese asjana maja aadressi. Andsin hoopis pildi ja pendel hakkas selle kohal vist vales suunas keerlema, igatahes tema ütles, et majas on tagurpidi energia ja selles asi ongi. Lihtne!

Järgmisena hakkas ta maja energiat puhastama ja tegi seda ikka päris pikalt – puhastas vaheldumisi pilti ja enda kätt küünlaleegi kohal ning hoidis kätt pildil, et uut energiat laadida. Protseduuri lõpp oli ilus, tema hoidis kätt pildil ja pigistas silmi kõvasti kinni ning siis tuli päike välja ning ta ütles: „Oi, päike tuli välja, nii ilus!“PäikeTa ei saanud seda näha, sest tal olid silmad kõvasti kinni ja ta istus seljaga akna poole, aga ta „nägi“ siiski ja samal ajal sai energia laadimine ka valmis. Sensitiiv sõnas enesekindlalt: „Nüüd on kõik korras!“

Usu või ära usu, aga kõik ongi korras – lapsed on viis nädalat terved olnud, nad on viis nädalat lasteaias käinud! Ma muidugi ei arva nüüd, et nad enam kunagi haigeks ei jää, aga praegune seis on minu jaoks tõeline ime ja ma väga loodan, et mu tugeva tervisega lapsed on tagasi.
Keda sellised müstilised asjad huvitavad, siis olge valvel, noppeid antud visiidist tuleb veel

Pere ja Kodu: Neli last ja lasteaed

Avaldatud Pere ja Kodu blogis 11.11.2014. Huvitav on lugeda, kuidas asjad ja mõtted olid aasta tagasi või kevadel, mil kirjutasin samuti lasteaiast. Ka selle postituse lisan kohe jutti, sest tore on enne praeguse olukorra kirjeldamist meenutada vanu mõtteid ja plaane, mis teoks ei saanud. 

Olen kohanud arvamust, et kodused emad saadavad oma suuremad lapsed selleks lasteaeda, et nad jalust ära saada. Arvatakse vist, et kodus on hulga kergem olla, kui vähegi iseseisvamad lapsed on minema saadetud. Enda mätta otsast võin öelda, et päris nii see ei ole.

Palju kergem oleks magamata ööd kompenseerida hilisema ärkamisega. Tegelikult ärkame me niigi hiljem kui paljud teised, sest lapsed lähevad lasteaeda kella üheksaks, kuid sunniviisilise äratuseta me teeksime sellel ajal alles silmad lahti.

Seega on raske tõusta poolteist tundi varem, et jõuda õigeks ajaks kolmesaja meetri kaugusele lasteaeda. Tegelikult ei jõua me vähemalt pooltel kordadel õigeks ajaks kohale, ilmselt peaksime veel varem ärkama. Minul tuleb seda varsti nii või naa teha, sest mõne aja pärast pean igal hommikul olema valmis vajadusel lund rookima, et vanker garaažist kätte saada ja väravast välja pääseda.

Hommikud nelja lapsega ei ole väga lõbusad, sest pisemad on väsimusest nutused, suuremad pahurad ja minu taluvuslävi madal.  Ma annan küll lastele aega rahulikult oma tempos ärgata, sest enne, kui nad saavad alumise korruse vallutada, tuleb vähemalt pliidi alla tuli teha, et sooja saada.  Kui tahan veel eriti eeskujulik ema olla, siis keedan ruttu pudru ka valmis, kuni lapsed teisel korrusel virguvad. Ja siis läheb lahti hullumaja!

Kes ei ole veel riidesse saanud, kes on endale valed riided selga pannud, kes on oma riided üldse ära kaotanud ja kes jookseb eest ära või muutub süles sültjaks massiks, kui teda riietada üritan. Siis on nad kõik rivis – kellel ajab mingi rõivasilt sügelema, kes ei saa sokke jalga, kes ei saa endale ühtegi asja ise selga, kes keda kiusab ja kes küsis esimesena ja nii edasi. Selle kõige juures karjub Neljas mulle miljon korda „mäm-mäm-mäm“ kõrva.

Laua ääres korrutan juba päris mitmendat aastat, kuidas tuleb süüa taldriku kohal, et ei kukuks midagi pluusi peale. Mõnikord siiski kukub ja enamasti just siis, kui lapsel on seljas heledad riided ja kukkujaks on ketšupist nõretav viimane tükk omletti või muud sarnast. Viis minutit jälle kadunud! Kui ma ei aitaks riideid vahetada, siis kuluks tegevuse peale ilmselt kolm korda rohkem aega.

Eelmisel nädalal mõtlesin ühe hommikusöögi ajal, et küll on tore graafikus olla, aga Murphy ilmselt kuulis seda, sest minut hiljem kukutas Kolmas oma kausi koos piima ja hommikusöögihelvestega laua kõrval istunud Neljandale pähe, laps sai muhu ja tilkus magusast piimast, põrandal oli katastroof ning lisaks Neljanda valunutule kajas kõrvus ka Kolmanda ahastav ulgumine, sest tema söök kukkus maha. Mina tahtsin ka selle kompoti peale ulguma hakata, aga polnud aega, sest üks laps vajas pesu ja uusi riideid, teine süüa ning põrand puhastamist.

Tavaliselt hommikusöögi ajal juba koidab, et aeg ei halasta ja jube kiireks läheb. Pean katkise grammofonina korrutama, et nad sööksid kiiremini (aga samas ei mätsutaks ega ajaks endale midagi peale) ja lõpetaksid kõik muud kõrvalised tegevused. Ise söödan samal ajal Neljandat ja tegelen selle jamaga, mida ta suust välja võtab ja käte vahel mudib – iga teine amps tuleb üle vaadata, jumal teab, mida talle sisse söödetakse.

Kui taldrikud on tühjad, siis ummistub meie kaheruutmeetrine vannituba hambapesijatega ja ainult Esimene on tänaseks saavutanud sellise vilumuse, et temal luban hommikuti iseseisvalt hambaid pesta (õhtuti veel harjan korralikult üle), aga teised kolm suud saavad kaks korda päevas iseseisva harjutamise lõpus ühe korraliku hambapesuteenuse.

Kõige raskem osa on õueriietesse saamine. Esik on kitsas, lapsi on palju, riideid veel rohkem ja kordub sama, mis toariietegagi – kes paneb valed riided, kes ei saa riideid selga ja trambib jalgu vastu maad, kes nutab kõrval, sest tahab, et aitaksin teda samal ajal, kui ma Neljandat riidesse panen.

Kui viimane riidesse saab, siis esimesel on juba palav. Minul on higimull otsa ees isegi õueriieteta. Sellega ei ole alati kõik veel läbi. Oi, kui palju kordi on Neljandal just siis paksem häda mähkmesse tulnud, kui mina olen valmis minema hakkama. Mitte vähem kordi pole Kolmas täisvarustuses teatanud, et tal on nüüd pissihäda.

Oi, ma unustasin mainida, et selle kõige keskel kuulen vähemalt mitukümmend korda: “Miks sa meid nii vara üles ajasid, ma tahan veel magada? Ma ei taha lasteaeda minna. Miks sa meid varem üles ei ajanud, et me oleks saanud multikaid ka vaadata? Ma  ei lähe lasteaeda! Kas meil on praegu aega mängida ka? Miks? Me ei saa MITTE KUNAGI mängida! Miks ma pean lastaeda minema? Miks? Miks?? MIKS?!?”

Etteruttavalt ütlen ära, et õhtul kordub lasteaias sama, kui silmapiirile ilmun: “Miks jubaaaa?! Ma pole üldse mängida saanud! Miks sa nii vara tulid? Miks sa Teist esimesena ei toonud? Miks sa Esimest esimesena ei toonud? Miks ma kauem olla ei saa? Ma ei saa MITTE KUNAGI lasteaias mängida!”

Tagasi hommiku juurde. Kuigi lasteaed on vaid viie minuti kaugusel, on tihti jalutuskäik sinna pikk ja vaevarikas. Kord jalutab üks ees minema ja teine jääb maha, kord koperdab keegi vankri ees, kord on keegi keset teed, kord tahetakse mõnest lahtisest väravast sisse minna, siis leitakse mõni haruldane puuleht, oks, kivi, kommipaber või porilomp, millest ei saa üle ega ümber. Ma isegi ei tea, kellele ma kogu aeg seletan, et tuleb kõndida korralikult tee ääres, ja seda kiiresti, sest me pidime viis minutit tagasi lasteaias olema.

Tavaliselt läheb Esimene maja eest üksinda edasi ja mina viin Teise teisele poole maja tema rühma, kus ka enamasti veel kakleme, sest ta ei taha riideid vahetada, turtsub ja tigetseb.

Kui ta lõpuks leebub ja ma tagasi õue saan minna, siis Teine läheb akna peale ja lehvitame teineteisele seni, kuni ma silmapiirilt kaon, enne saadame veel õhumusisid ka. Edasi liigun Esimese rühma, et ta üle kontrollida ja kallistades head aega jätta. Tema juures läheb kiiresti ja kiire mul alati ongi, sest jätan pea alati väiksemad õue, aga neile see eriti ei meeldi. Tegelikult meeldis viimane kord Kolmandale väga, sest ta ei olnud kahekohalisse vankrisse kinni pandud, vaid sai vabalt porilompides joosta.

Kui suured poisid on teiste laste sekka saadetud ja me pisematega koju tagasi jõuame, siis on kell tavaliselt pool kümme. Järgmised seitse tundi suuremate omavahelise kaklemiseta mööduvad linnutiivul. Ainus pluss suuremate „jalust ära saatmise“ juures ongi see, et minu kõrvad puhkavad kraaklemisest ja poisid üksteisest. Mõnikord küll tehakse õhtuse kaklemisega päevane puhkus tasa, aga üldiselt parandab väike lahusolek nende läbisaamist.

Muus osas „ainult“ kahe väikese lapsega kodus olemine kuidagi kergem ei ole. Hommikuse äratuse tõttu on tujud ettearvamatud, minu küljes rippumist esineb rohkem ja silmist ei saa ma neid üldse lasta, sest ei ole kedagi, kes ära kaebaks, kui pisemad pahandusi teevad või Neljas kaskadööri mängib.
Ma isegi ütleksin, et minul oleks kergem, kui keegi lasteaias ei käiks. Kuu aega tagasi oleksin kirjutanud, et haigusi oleks samuti vähem – küllap olekski, aga sellel teemal toimus huvitav suunamuutus, millest kirjutan järgmises postituses.

Lasteaiast loobuda ma ei taha, sest ilma selleta oleks meil kõigil veel raskem kohaneda üleöö koolieluga. Pärast viieaastast kaootilist titemajandust oli ja on siiani raske isegi lasteaiaga kohaneda. Tunnen lausa hirmu kooli ees, sest siis ei saa enam nii kergelt vabu päevi teha või iga väikese nohuga lapsed koju jätta. Tahaksin vaid loota, et selleks ajaks on meil kõigil ööd magamiseks ning režiimi on kergem luua.

Mõningane režiim ei ole ainus, miks lasteaeda oluliseks pean.  Kuna minu pisikeses „lasteaiarühmas“ on erinevas vanuses lapsed, siis mul on keeruline leida õpetlikke tegevusi, mis sobiks neile kõigile – paratamatult muutuvad kõik „mängime kooli“ üritused „hullumaja mängudeks“, millest ma tahaksin kiiresti välja saada. Lasteaias on neil eale vastavad tegevused ja eakaaslased, kellega kambavaimus uusi teadmisi ja oskusi koguda. Vähem oluline ei ole nende sotsiaalne elu, vaheldus kodusest argirutiinist, puhkus minust ja üksteisest. Kolmapäeviti puhkavad nad jälle kodus, et lasteaed liiga rutiinseks ja väsitavaks ei muutuks.Lasteaed

Lisaks kõigele sellele mulle endale lihtsalt meeldib meie lasteaed. Kuna mina ei ole käinud lasteaias, siis saan nüüd läbi enda laste lasteaiaelu maitsta ja mulle meeldib see. Järgmisel aastal samal ajal räägin võib-olla teistsugust juttu, sest suure tõenäosusega on mul siis „nelja lapse ja lasteaia“ asemel neli last lasteaias ning saan seda lasteaiaelu maitsta rohkem kui seedida jõuan…