Kirjutamist alustasin juba eile…
Eile: Ring jõudis taas minuni. Üle pika aja on kõik lapsed lasteaias-koolis, aga mina olen haigena kodus. Härra ootab juba ammu päeva, mil ta saab üksi kodus olla, viimane selline oli tal rohkem kui 2 kuud tagasi ja kuigi ma olen täna kodus, siis ma avan suu vaid äärmisel vajadusel, nii et põhimõtteliselt on ta üksi, vaid tema ja tema mõtted, ei mingit loba kõrva ääres. Mul on neelus kõik, mis vähegi paistes saab olla, väga paistes, seda on isegi väljast näha, sest kael on ka paistes. Ilmselt seetõttu tabaski mind eile õhtul tohutu söögiisu, et tänasest algas paast, väga raske on süüa, eelistan seda mitte teha. Kõige rõvedam on see, et kurgunibu on 3 korda suurem ja puudutab keelt, väga ebamugav. Positiivne on jälle see, et mul on vaid neelupõletik. Kui mul oleks veel palavik, nohust kinnine nina ja köha, siis oleks olukord palju hullem.
Täna: Keegi võttis viimast lauset väljakutsena, sest mul tekkis eile väike palavik, kukkusin kella 20 ajal jalapealt voodisse, uuesti avasin silmad kella 23 ajal. Kuidas Härral laste magama panemine läks ja kas keegi minu musi-kalli-pai tahtis, seda ma ei teagi, sest ma ei kuulnud absoluutselt mitte midagi. Täna ärkasin pool 5 valusa neelamise ja kinnise nina peale, uuesti uinuda ei suutnud, võtsin valuvaigistit lootusega, et mõjub neelus ka, aga ei mõjunud. Kui juba valuvaigistit võtsin, siis sorteerisin ravimikapi ka ära, midagi muud nagunii teha ei olnud. Söömisest ma enam üldse ei unista, ainuüksi tee joomine on selline katsumus, et heal juhul tunniga saab hakkama.
Täna natuke hiljem: Söömine siiski ei jäänud unistuseks, omlett ja supp läksid täitsa hästi alla, vaid Trimm sepik (issand, ma ei teagi, mis see täpsemalt on, reklaami peale ostsin, vist on sepik) jäi kurku kinni ja tegi väga haiget. Käisin hommikul igaks juhuks ka arsti juures, sest taskulambi ja peegli abil nägin, et mu kurk näeb välja nagu käsn ning rääkida normaalselt ei saanud, suu läks vahtu täis. CRV oli 60, mandlid korras (ühesõnaga mitte paistes), aga muu paistes, eriti kurgunibu ja sain antibiootikumid peale. Ma olen viimase 9 aasta jooksul kaks AB kuuri teinud ja mõlemad olid rinnapõletiku pärast, täitsa imelik on olla nii haige, et antibiootikume läheb vaja, samal ajal ei ole mul nende suhtes täna mingit vastumeelsust, võtaksin mida iganes, et kurgunibu keele pealt minema läheks ja ma saaksin taas normaalselt neelata ja rääkida.
Kas ma tegelikult ka sain selle vimma lastelt, seda ma ei tea, sest neil pole kellelgi kurk haige olnud, nad on olnud rohkem nohused, köhased või lihtsalt oksendanud. Okseviirus piirduski vaid Neljanda, Esimese ja Kolmanda lühiajalise okseralliga, aga hoidsin ka Teist terve nädala kodus, sest olin valmis selleks, et ring jõuab iga hetk temani. Õnneks ei jõudnud.
Olin Teise okseralliks nii valmis, et jätsin ta igaks juhuks elutuppa magama, et ta ei oksendaks öösel narivoodi teist korrust täis.
Lugesin, et pärast kõhugripist tervenemist ei tohiks laps 2 nädala kollektiivis käia. Kui paljud seda reeglit järgivad? Meil olid eile kõik kollektiivis tagasi, sest veider on hoida terveid lapsi nii kaua kodus. Eelmise nädala teisipäevaga sai kõik korda, lõunaks oli lastel isu tagasi ja halba enesetunnet ei kurtnud enam keegi, aga igaks juhuks olid nad nädala lõpuni kodus.
Terviseteemadel jätkates, siis R-Kiosk saatis ka mulle terviseshotid:
Pakendi eest 10 punkti! Shottidele annaks punkte veidi vähem. Triinu Liis kirjutas oma blogis väga hea ülevaate, mul sellele midagi lisada ei ole, ainult kahju on, et ma praegu ei saa Fireballi või Chillitrimi mekkida, äkki aitaks ka neelus midagi leevendada. Kui just asja hoopis hullemaks ei teeks, pärast mõjuks nagu sool värskel haaval. Igatahes need kaks on tõesti väga tulised, ma julgesin neid vaid väikese lonksu proovida, teised piirdusid ainult nuusutamisega. Kuid Ingveri shoti maitsesid isegi lapsed, lõhn oli selleks piisavalt kutsuv. Minu arvates see lõhnas ja maitses nagu gripitee, vaid järelmaitses oli ingverit tunda ja sedagi talutaval moel, sest tegelikult ei ole ma üldse ingverisõber, kuid Ingveri sohti tarbiksin küll. Tulised shotid on minu jaoks liiga tulised, kuigi jalapenosõbrana arvasin, et mulle meeldib tuline.
Muutes teemat, siis laupäevane tasuta kino oli täitsa lahe, saal oli küll täis, aga oodatust vaiksem ja kinoelamus igati positiivne, kingituseks saime armsa suurperede kalendri ka, mis läheb meil, unustajatel, kindlasti käiku. Meid tavaliselt häirib, kui inimesed kinos söövad ja kujutasime ette, kuidas suurperede seansil on krõbistamist ja krabistamist eriti palju, kui saal on popkorniga varustatud lapsi täis, aga kõik krabistasid nii vaikselt, et absoluutselt ei häirinud ning kõik lapsed, ka päris pisikesed, pidasid seansi ilusti vastu. Ühesõnaga jäime väga rahule ja nii tore, et suurperedele selliseid tasuta kinoseansse korraldatakse. Päris tasuta see muidugi ei olnud, sest kütusele ja parkimisele kulus ikka nii 30 €, aga oluliselt vähem siiski kui meie tavalistel kinopäevadel.
Eelmisel nädalal oli Teise rühmas koosolek, teemaks oli lasteaia lõpupidu. See tuletas mulle meelde, et Esimese lõpupeo järel mõtlesin kirjutada selle maksumusest, eelkõige selleks, et endal oleks olnud hiljem huvitav võrrelda, ikkagi kolm lõpupidu veel tulemas. Õnneks ei läinud see lõbu palju maksma, nii et numbrid on siiani meeles, mitte küll senditäpsusega, aga enam-vähem.
Riietuse peale kulus umbes 27 €, särk oli varasemast olemas, jalanõud ka, juurde ostsin vaid püksid ja kikilipsu (mõlemad Lindexist 10% soodukaga). Selline casual stiil sündis viimasel hetkel, muidu pidi minema Härra õelt saadud klassikalise komplektiga (mustad viigipüksid, valge pluus, must vest), aga kuna varem valmis ostetud kingad osutusid liiga suureks, siis uute kingade ostmise asemel võtsime riietuses hoopis teise suuna. Lõpupeo maksumus oli 40 €, mis minu jaoks oli nii väike summa, sest olin Facebookist lugenud, kuidas osadel küündisid need summad 150 € juurde. Aga vot see mulle enam meelde ei tule, kas neil oli lõpureis ja mis see maksta võis, ilmselt oli samas hinnaklassis, mis iga teine väljasõit, nii et see mingi märkimisväärne lisakulutus ei olnud. Võib öelda, et lasteaia lõpetamine läks kokku ümmarguselt 70 € maksma, koos kingitusega 160 €.
Seekord jääb lõpupeo maksumus samasse kanti, aga outfit tuleb uus osta, sest tänaseks on asjad kantud/kulunud/luitunud ja ma ei taha, et Teine näeks oma lõpetamisel välja nagu Esimese kloon. Tegelikult ma ei saaks neid riideid nii või naa kasutada, sest Teine on sellest suurusest veel kaugel. Kingituse osas oleme veidi kimbatuses, uuesti enam ei ostaks 1. klassi lapsele nutitelefoni, aga Teine oleks väga pettunud, kui ta ei saaks vanema vennaga võrdset kohtlemist.
Vahetades jälle teemat, siis eile oli Kolmanda sünnipäev! Kuidagi eriliselt me seda ei tähistanud, aga päris tavaline päev ka ei olnud. Kolmas sai poole päeva pealt lasteaiast koju, külalised käisid, kingitused olid, piimasuppi sai ka, nii et tema jaoks oli eriline päev küll, kuid nähes, milliseid suurejoonelisi pidusid paljud teised emad oma lastele korraldavad, oli tal siiski tagasihoidlikult eriline päev.
Me kinkisime talle kasutatud Duplo lennuki, mille ostsin juba mitu-mitu kuud varem valmis. Ma ei tea, kas mul peaks olema häbi kirjutada, et kinkisime lapsele kasutatud mänguasja? Igatahes on see lennuk nii lahe, et täitsa kahju on, et selliseid enam poest ei saa. Olen mitu kuud hoidnud sellise lennuki suhtes silmi lahti, et õelastele samasugune kinkida ja paar päeva tagasi tuligi lõpuks osta.ee-st teade, et on leitud vaste otsingusõnale “Duplo lennu” (lennu seetõttu, et saada teateid nii lennujaama kui ka lennuki kohta) ja nüüd ootabki samasugune komplekt õe Esimese sünnipäeva, nii et ma ei kingi kasutatud mänguasju ainult oma lastele, vaid teiste omadele ka.
Lennuk on meil praegu väga teemas, sest kahe kuu pärast sõidavad lapsed esimest korda lennukiga ja nad nii ootavad seda.
Kolmanda sünnipäev algas tegelikult juba pühapäeval, kui mu vanemad ja õde oma lastega külla tulid. See oli selline kaks ühes külastus, kus sooviti Kolmandale õnne, söödi kooki, joodi kohvi ja minnes võeti kaasa mööbel, mis meil jalus seisis. Me samal päeval mööbeldasime veidi ehk tõime keldrist tagasi 2/3 nendest kappidest, mille kuu-kaks tagasi sinna viisime ja ma täitsin need kapid uuesti samade asjadega, mis vahepealse aja kastides meie toas veetsid. Üleliigseks osutunud vitriini ei viitsinud hakata omakorda keldrisse tassima, vaid andsin selle õele ja isa aitas selle Härral õe auto peale tassida, pääsesin. Veidi narr tunne oli tassida kapid korterisse tagasi, aga ma ei leidnud sobivat kummutit telerialuseks, nii et leidsin kolmanda lahenduse ja see kärab küll. 
Riiuli, mis meil täitis telerialuse rolli, paigutasime väikeste tuppa ja viisime ellu ühe idee, mis kord siin kommentaaridesse jäeti – keerasime riiuli pikkupidi, võtsime rattad küljest, muutsime veidi plaatide asendit ja saime hoopis parema riiuli:
Tegelikult vajab see riiul veidi pahtlit ja värvi, siis on ideaalne, aga ma veel ei tea, millised värvitoonid väikeste toas ükskord domineerima hakkavad. Kui seal üldse midagi domineerima hakkab, sest väikesed on korteris sellisteks metslasteks muutunud, et nende toas ei raatsigi mingit uuenduskuuri ette võtta. Nad on mööbli, vaiba ja seinad täis sodinud, kummuti sahtlid ära lõhkunud, toas saab enamasti ainult karkudega käia ja nii edasi. Selliseid sigadusi pole suured teinud ja siiani ei teinud väikesed ka, aga nüüd teevad süüdimatult uuesti ja uuesti ja uuesti.
Samas hakkab voodi neile väikeseks jääma, kahe madala riidekapi asemel võiks olla üks kõrge (ja kokkuvõttes kitsam) ning toas võiks olla rohkem iseloomu, praegu on kõik nii suvaline. Mitte et ülejäänud korteris valitseks tõeline sisedisaini harmoonia…
Eelmisel nädalal sain lõpuks kätte ka Kinderi šokolaadi ümbrised meie laste piltidega ja ütleme nii, et minu vaimustus nendest oli suurem kui laste oma, neil oli piltidest täitsa ükskõik, nagu see oleks igapäevane nähtus. Tulevikus on ehk vähemalt mälestustekarbis oma pildiga šokolaadikarp huvitav ese. 
Praegu on laste mälestustekarbis ka rasedusaegsed raamatud, mida ämmaemandad hoolega täitsid ja kus on mu veregrupp kirjas. Ükspäev tahtsingi oma veregruppi kontrollida, sest ma mäletasin, et see on AB+ ja AB olla üsna haruldane. Kes siis ei tahaks olla haruldane?! Selgus, et ma mäletasin väga valesti, ma olen A+. Milline pettumus. Härra on ka A, aga ma ei tea, kas + või -, ilmselt -, sellepärast meid teineteise poole tõmbabki!
Õhtuks on nüüd seis selline, et Härra ja Teine kurdavad kurguvalu. Härra ei ole tegelikult kindel, kas tal on päriselt kurguvalu või asi on lihtsalt hirmus. See on nagu põdrakärbestega, ma kardan neid ja ma metsas alati tunnen, kuidas nad mul peanahal ringi kõnnivad, kuigi tegelikult ei kõnni. Mõnikord kõnnivad ka ja see on nii rõve. Igatahes andsin neile C-vitamiini, D-vitamiini, probiootikume ja kasekäsna pulbrit, mille kõrvale sõid nad hunniku sibulat ning loodan, et nende immuunsüsteem peab paremini vastu kui minu oma. Meil kõigil oli sama menüü ja on ka homme ja ülehomme ja nii edasi, ikka selleks, et kiiremini terveks saada või mitte haigeks jääda.