lõbus

Täna hullumajas

~ Liivi ~ 5 Comments

Panin just lapsed voodisse, aga sellega pole päev hullumajas veel läbi, sest igaõhtune uinumine võtab aega kuni 2 tundi. Mul on uks on vahelt lahti, mina näen neid ning nemad näevad mind, aga vaatamata sellele nad kilkavad, kisavad, viskavad kaisukaid, saadavad mulle õhumusisid ja ütlevad head ööd, siis jälle torgivad üksteist, kisavad, karjuvad, liiguvad ringi ja nii edasi. Mina käin ja õiendan, aga kambavaimus muutub kuri ema tüütuks sääseks, kes käib ja piniseb.

Täna hoidsin kõiki terve päeva üleval, et äkki siis uinuvad kiiremini, aga tundub, et see ei toimi. Küll kaotasin sellega lõunaunega kaasnevad rahulikumad tunnid.

Täna ei ole olnud tegelikult hullem päev kui muidu, aga minu kannatus on nullilähedane ja kalendrit vaadates ma ei imesta ka. PMS kogub tuure. Hoiatasin juba Härrat ka, et ta siis teaks ülemuselt lähiajal öömaja paluda.

Aga nüüd siis värskete uudiste juurde hullumajast! Tänased eredamad hetked peale lõhkenud mähkmepommi:

  • Esimene jättis Neljanda varbad ukse vahele, tulemuseks olid marraskil varbad ja palju pisaraid.
  • Teine lõi oma varbad vastu uksepakku – “pagan küll, futšing juuu, ma ei räägi enam kellegagi” ja läheduses olnud duploklotsid lennutati terve jala poolt üle toa.
  • Kolmas hakkas tooliga ümber kukkuma, aga selle asemel, et 2 sekundit oma asendit hoida ja appi tõttav ema ära oodata, hakkas tema poolviltuse istumisaluse pealt maha tulema, kuid kaotas tasakaalu ja ikkagi kukkus koos tooliga, tagatipuks lõi kukla vastu lauaserva ära. Palju nuttu ja minuga mitte rääkimist, sest loomulikult olin mina selles süüdi, kuna ma ütlesin täna ainult 34 korda, et ärgu kõikugu tooliga.
  • Neljas ja Kolmas hüppasid voodis peadpidi kokku. Topeltnutt!
  • Teine jõi ja Kolmas hakkas tema käest tassi ära kiskuma, Teine ei andnud alla ning vahekohtunikku ei märganud ega kuulnud kumbki. Suure kisa saatel võitis Teine, Kolmas lahkus ulgudes teise tuppa, sest rohkem tasse majas ei ole ja loomulikult sai kraanivesi ka otsa. Kes jäi süüdi? Ikka vahekohtunik!
  • Neljas kõndis Kolmanda eest selg ees ära. Kuklaga vastu lauanurka. Nii õrnalt, et isegi muhku ei tulnud, aga nutu põhjal oleksid naabrid ilmselt kiirabisse helistanud. Või lastekaitsesse.
  • Kõik neli hullu vaatasid voodis istudes televiisort. Neljas ei viitsinud enam istuda ja hakkas end selili viskama, kuid Teine lösutas paraku tema taga ning sai peaga vastu põsesarna. Neljas ei saanud arugi, et midagi juhtus, Teine andis tervele naabruskonnale mõista, et midagi juhtus.
  • Teine tahtis legodest roboti ehitada, üks jupp ei läinud külge, peaaegu valmis robot lendas vastu nurka juppideks ja hullunud Hulk süüdistas möirates selles kogu maailma. (Kummal meist PMS on?)
  • Esimene vaatas voodis rahulikult raamatut, kui Teine talle ootamatult peale hüppas ja sedasi tema sõrme tagurpidi väänas. Esimene hakkas laulma nutulaulu “iiiiiii-iiiii-iiiii”.
  • Kolmas võttis Neljandalt 68 korda mänguasja käest. Neljas nuttis.
  • Neljas võttis Kolmandalt 146 korda mänguasja käest. Kolmas nuttis.

Ma küll ütlen selle kohta hullumaja, aga mul on tunne, et mina olen siin ainus, kes hulluks läheb. Või juba on.

Päeva viimased sündmused on rõõmsad – kell on 22.45 ja hullumajas valitseb vaikus! Ka mina lähen nüüd Härra kõrvale magama ja homme kirjutan juba hoopis positiivsemal teemal. (Hakkasin seda tegelikult täna tegema, aga mähkmekatastroof tuli vahele.)

Head ööd!

Mähkmesisu

~ Liivi ~ 4 Comments

Ma koristasin just jumal-teab-kui-kaua mähkmesisu. Seda päris sisu, mis imab vedelat ja vähe paksemat kraami.

Kas te olete kunagi mähkmesõda teinud? Nii, et üks viskab teisele pissise mähkme “vii ära” ja teine viskab mähkme tagasi “vii ise” ja sedasi 10 korda, kuni üks alla annab või mähe katki läheb. Meie Härraga oleme ja kahel korral oleme saanud tänu sellele mähkmesisu koristada. Kas teate, kui raske seda koristada on?

Raske! Seetõttu ma ei luba lastel pissipomme loopida, kuigi see võib olla hullult lõbus – teist pissise mähkmega sihtida ja ise lendava pissipommi eest varjuda.

Täna juhtus siis nii, et Kolmas, kes magamise ajal kannab endiselt mähkmeid, jättis oma öise pissipommi magamistuppa vedelema. Mingi hetk avastasid selle Esimene ja Teine ning lõbus sõda hakkas pihta. Ma ei süvenenud ka, mis neile nalja pakub, kuni Teine jooksis magamistoast välja ning ma nägin teda taga ajava Esimese käes mähet. Sain vaid karjatada, et nad lõpetaks, kui samal ajal saatis Esimene pommi juba teele – see maandus Teise pealael ja LÕHKES.

Kõik kohad olid täis pisikesi kleepuvaid geelipallikesi – Teise juuksed, riided, lauad, kapid, arvutid, mina, põrand, vaibad, toolid, isegi ribikardinad.

Ma isegi ei teadnud, mida teha, kas nutta, laste peale karjuda või põgeneda. Köögis valitses katastroof ja meil pole siin tolmuimejat. Proovisin harjaga pühkida, aga geel kleepus ka harja külge ning iga tõmbega jäi maha laiaks vajutatud geelipläga. Märg lapp libises lihtsalt geelist üle, muutes selle “tapeediliimiks”. Suuremad hunnikud sain kergemini koristatud. Kui saab pidada kergeks paljaste kätega pissise rõveda külma geelihunniku koristamist.

Hakkasin kuiva köögirätikuga geeli kokku lükkama, et see moodustaks ühe suurema pudrumassi. Selleks oleks muidugi sobinud paremini majapidamis- või vetsupaber, aga esimene sai juba paar päeva tagasi otsa ja teine täna hommikul. Vetsus kasutame niigi hetkel mentoolilõhnalisi taskurätikuid ja neid meil raisata pole.

Ma koristasin seda jama ikka väga kaua, vaibad läksid pesumasinasse, minu ja Teise riided mustapesukorvi, pesin lapse puhtaks ja käisin ka ise duši all, sest ka minul oli seda jama juustes.

Ma olin alguses väga vihane, ikka nii-nii vihane, et katastroofi pildistamine oli viimane asi, mis pähe tuli. Pärast, kui suurem jama oli koristatud, tegin paar pilti, et anda aimu, milline näeb välja kasutatud mähkme sisu.

mähkmesisu

Veel praegugi ei ole kõik päris korras, leian endiselt siit ja sealt geelipallikesi. Härra toob õhtul töö juurest tolmuimeja, et saaksime kõik seinaääred ja nurgatagused sellega üle käia. Tolmuimeja ongi sellises olukorras ainuke tõsiseltvõetav abiline. Palderjan kulub ka ära!

Mähkmeõnnetusi on meil veel juhtunud. Ükskord pistis Kolmas oma mähkme pooleldi täis pesumasinasse. Mina seda muidugi ei näinud, panin masina tumedaid riideid täis ja tööle ning pärast sain masinatäie pesu, mis oli täis valget mähkmesodi ja geelitükikesi. See vaatepilt oli nii õudne (palju hullem kui taskusse ununenud salvrätiku puhul), et ma kaalusin osade riiete ära viskamist. Õnneks päästis kuivati päeva ja sealt sain tagasi täiesti puhtad riided ja korralikult umbes filtri.

Muidugi igasuguseid muid mähkmeõnnetusi on ka olnud, aga see on juba teise sisuga teema. 😀

Nelja lapsega kirbukal

~ Liivi ~ 6 Comments

Olin vist eile eriti positiivselt meelestatud, sest ma tõepoolest arvasin, et nelja lapsega kirbukale minemine on hea mõte.

Hea mõte, eks? Neli väikest last, kitsad vahed, tuhat riiulit täis miljon asja (sealhulgas komme, küpsiseid, mänguasju), teised inimesed, kassajärjekord… Kõlab tõesti hästi.

Kuna ma varasemast tean, et kirbuka poekäruga on riiulite vahel liiklemine pea võimatu, siis otsustasin siseneda kitsama kergkäruga, aga ka sellega ma takerdusin asjadesse juba paari meetri kaugusel sissekäigust. Kuna ma soovisin põhiliselt kookoseküpsiseid, siis pidime minema kirbuka kõige kaugemasse otsa – loomulikult jäid teele erinevad mänguasjad, mille nägemise peale Neljas kisama pistis. “Mõmmmmiiiii… Titaaaaaaa… Kutsuuuuuu… Titaaaaaa… Uuuuäääääää…”

Jah, juba sain aru, et see oli ikkagi halb idee. Okei, võtame siis need küpsised ja ruttu minema… Aga nägin silmanurgast vaibahunnikut ja meil oli siin vaipasid vaja. Esimene kaltsuvaip maksis 4 € ja see kutsus tervet hunnikut läbi lappama. Muidugi samal ajal, kui ma vaibajahil olin, pidin kogu aeg poisse keelama, sest seal samas olid igasugused küpsised ja krõpsud, mida ei saanud silmadega vaadata. Siis nad kakerdasid teistel jalus, Kolmas kräunutas Neljandat ning minu kannatus hakkas katkema.

Kuhjasin valitud vaibad kergkäru kaare peale, võtsin suuna kookoseküpsiste juurde, aga vaibahunnik jäi juba esimeses kitsas vahes kastide taha kinni, hoidsin neid siis hunnikus üle õla ja ühe käega lükkasin käru, mis ei tahtnud enam manööverdada. Juba hakkasin käiku kahetsema.

Küpsiste juures panin vaibad jälle kergkäru kaarele tagasi, viskasin korvi 7 pakki küpsiseid ja panin korvi vaipade peale. See oli veidi liiast, sest kaar vajus kokku ja Neljas hakkas vaibakuhja all nutma ja nuttis kuni kassani välja, kuigi vaibad olid ammu minu õlal. Teel kassani ja selle juures toimus kõik eelpool kirjeldatu, mul oli igatahes higimull otsa ees ja suu vahutas.

Et mitte Esimesele liiga teha, siis mainin ära, et tema oli väga tubli, aitas korvi tassida ning kutsus ka oma vendi korrale – temaga koos võiks küll poodides käia. 🙂

Aga kõigi neljaga on see siiski peavalu, sest eks ka Esimesel ole oma soovid ja siis käib kõrva ääres pidev sumin. Oleksin ma siis kirbuka külastamisest midagi õppinud, ei, me läksime edasi Prismasse, kus me ei jõudnud toiduosakondagi, kui juba loobusin ja autosse tagasi läksime. Kui poiste “kohutav kahene” pole kunagi avalikus kohas peale tulnud, siis Neljas küll kisab ja viskab end pikali kõikjal, kus asjad ei käi tema tahtmise järgi.

Kuna toidukraami oli siiski vaja, siis käisin kiiruga siin kohalikus pisikeses K-marketis ja jätsin lapsed autosse. Jaa-jaa, nii ei tohi, aga mõnikord on selline variant isegi ohutum. Näiteks eelmisel aastal samas poes oli olukord, kus sel ajal, kui mina maksin, hakkas tollal 2,5-aastane Kolmas üksinda poest välja minema, Esimene läks talle suure jooksuga järele, mille peale hakkas Kolmas ka jooksma ja nii nad jooksid peata kanadena poest välja ning mina sain nad alles parklas kätte. Samal ajal jäi poodi üksinda 4-aastane, kes pidi siis valvama poekärus istuvat aastast õde.

Ei ole kerge käia üksinda lastekarjaga poes ning pean tõdema, et ma ei olegi kunagi meiesarnast seltskonda poes näinud.

Igatahes koju tagasi jõudsin püstiste juuksekarvade ja näljaste lastega ning keset jätkuvat hullumaja kukutas Teine klaasi miljoniks killuks. Selle katkise klaasi peale saatsin lapsed nende tuppa ja palusin neil sinna jääda. Ma isegi ei pidanud karjuma, nad nägid juba minu näoilmest, et mul on tõsi taga ja kadusid pikaks ajaks oma tuppa. Eile oli taas selline päev, kus tundsin, et minu mõõt hakkab täis saama. Viimati sain meelt lahutada 4. aprillil, kui käisime Härraga laste ööune ajal kinos. Millal ma viimati sain päris puhkepäeva (ehk lastevaba päeva), seda ma üldse ei mäleta. Viimased neli nädalat pole suuremad lasteaias ka käinud. Hakkab vaikselt ajudele küll.