Ma olen koolipoistele eelmisest (Esimese puhul isegi üle-eelmisest) aastast alates korrutanud, et nad võiksid minna maaldustrenni, aga Esimene ajas sõrgu vastu, sest lasteaias nad maadlemiseni ei jõudnud ja seetõttu tundus see talle igav ning Teine oli lihtsalt Teine. Tema ei tee asju, mida teised talle korrutavad.

Sellel kooliaastal ma polnud jõudnud veel korrutama hakata, kui Teine ise avaldas soovi minna katsetama ning tuli esimesest trennist nii ülevoolavate emotsioonidega tagasi, et Esimene tahtis samuti proovima minna ja mina läksin väikestega kaasa, et maad uurida. Tahtsin teada, kui palju trennid maksavad, kui väikesed oodatud on, mis aegadel käia saab ja nii edasi.Enne trenni algust, mil ma veel ei teadnud, mis mind ees ootab. Neljas närib küüsi, nagu ikka … Tänaseks on vist juba aasta täis ajast, mil tal viimati küüsi lõikasin. 

Minu maa uurimise ja trenni kõrvalt vaatamisega läks nii, et ma tulin koju valusate lihastega. Treener oli maru kaval ka. Esmalt kutsus mind istuma ja pealt vaatama, siis juba vihjas, et paljud lapsevanemad teevad kaasa ning järgmisel hetkel juba jagas käsklusi ja pani kõhulihaseid treenima. Ma ei julgenud vastu hakata ka, mitte et ma üldse oleksin tahtnud, mulle tegelikult täitsa meeldis. Samuti meeldis see lastele ja trenni lõpus said kõik neli ametlikult nimekirja lisatud.

Tunni alguses oli olukord, kus treener küsis, kas ma olen kodune (et saaksin väiksematega päevasel ajal käia) ning jaatava vastuse peale kiitis, et sellise seltskonnaga on see täitsa arusaadav ka. Enne seda surus ta mul veel tunnustavalt kätt, kui sai aru, et tulin nelja lapsega. Väike asi, aga mulle väga meeldis tema positiivne ja toetav suhtumine.

Ma olin terve tänase päeva poolvigane, aga tegin kodus korraliku suurpuhastuse, mille hulka kuulus dušikabiini klaaside küürimine; laste voodite all roomamine, et enne tolmu võtmist kõik Lego jupid ja muud mänguasjad ära koristada; vaipade kloppimine; voodipesu vahetamine; põrandate pesemine ja nii edasi. Kui ma enne olin poolvigane, siis koristamise lõpuks värises mul kogu keha lihasnõrkusest, aga ma lubasin lastele, et me läheme täna ka maaldustrenni …

Tõin väiksemad lasteaiast ära, panime kodus vähe sobivamad riided selga ja läksime kella kuueks kohale. Seekord ei läinud ma enam mõttega niisama vaatama minna, vaid ma läksin kaasa tegema.

Olgu, paljusid asju ma ei oska, julge ega suuda kaasa teha, mistõttu ma vahepeal üritasin seinaga ühte sulada, aga pooleteise tunni jooksul tegin ikkagi piisavalt palju, et päriselt vigasena koju tulla.Kuna Esimene mulle hundiratta tegemise ajal ette jäi, siis lasin endal vastu seina kukkuda ja lõin pahkluu valusalt ära. Mõned minutid oli ikka väga valus, pani lonkamagi, aga pärast ei pannud valu enam tähelegi, kui just keegi või miski vastu pahkluud ei läinud. Kodus sain aru, et see tegelikult valutab niisama ka, lihtsalt tegutsedes ei pane seda tähele.

Lihasvaludest ma üldse ei räägi – pole lihast, mis ei valutaks, aga võite kolm korda arvata, kes homme jälle trenni läheb … Võib-olla on see hetkeline vaimustus, aga mulle tõesti meeldib see, mida me seal teeme ja mida ma näen teisi tegemas. Lahe oleks ükskord isegi julgeda, osata ja suuta.

Seltskond on seal seinast seina, viieaastastest täiskasvanuteni välja, mis on minu arvates täitsa lahe. Suuremad on väiksematele eeskujuks või siis hoopis vastupidi, nagu minul oli. Mulle üritas ma-ei-tea-kui-vana poiss õpetada kõhuli lainetades edasi liikumist, mida ma kunagi minevikus ehk isegi oskasin teha, aga täna kukkusin ma maoli nagu morsk ja ainult matt lainetas mu all.

Sellised lood siis. Veel esmaspäeva hommikul ärgates ei olnud mul aimugi, et ma kolmapäeval kolmandat korda maadlustrenni lähen.

Kehal polnud ka aimu, millist vatti ta järsku kaks päeva järjest saab, mistõttu võtsin täna õhtul hetke enda poputamiseks. Tegin juuksemaski, näomaski ja koorisin keha BonMerite uue kehakoorijaga, mis on nii uus, et seda kodulehel veel ei ole.

Ma tellisin endale vana hea sügavpuhastava mask-koorija, mis on mu absoluutne lemmik, asendamatu saunakaaslane. Lastele, eelkõige Esimesele, panin korvi tundlikule nahale mõeldud vahustatud kehavõide, mis sobib nende nahaprobleemide leevendamiseks. Ma küll ei ole seda laste peal veel kasutanud, aga usun, et see aitab hästi, sest teised BonMerite kehavõided on Esimese dermatiiti edukalt leevendanud.

Endale tahtsin juurde osta ka pinguldava kehakreemi, aga kodulehel märkasin uut toodet, sära andvat Mango ja Mandariini kehakreemi, ja iga uue BonMerite toote pean ma ära proovima! Kui tellimuse kätte sain, siis oli seal sees uusi tooteid lausa kaks.Ma olin kaasa saanud väikese koguse uut kehakoorijat, mis on neljast kõige õrnema koostisega, mistõttu (või siis kollageeni tootmist ergutava toime pärast) on mõned seda ka näonahal kasutanud. Mina ka.

Ma ei väsi kiitmast BonMerite toodete lõhna, ka uus kehakreem ja uus koorija lõhnavad nii hästi, et söö või ära. Ma maitsesin kreemi ja ütleksin, et see on päriselt söödav, aga oleks lihtsalt kole kallis maius. Lõhna poolest meenutab see mulle mingisugust lapsepõlve nätsukommi, nii nostalgiline tunne tekkis, aga pilt silme ette ei tulnud, kuigi mõtlesin hetkeks nii Hubba Bubba kui ka Chewits`i peale.

Mango ja Mandariini kehakreemi sees on vilgukivi sädelus ehk see sisaldab valgustpeegeldavaid mica-mineraale, mis tõesti panevad naha särama ja annavad kuldse jume. On vahe sees, eks. Kuldne jume püsib tunde ja on sealjuures 100% looduslik. Ma ei uskunud, et BonMerite mind veel üllatada suudab, sest siiani kasutatud tooted on kõik ülivõrdes head olnud, aga võta näpust, ta suutis midagi veel paremat luua. Ma olen kindel, et sellest kreemist saab järgmine auhinnatud toode, sest see on lihtsalt nii hea.

Ma ei kiida siin praegu seetõttu, et törtsu uut kehakoorijat sain, aga vast teate seda tänaseks ise ka, sest ma pole mitte vähe kordi kirjutanud, kuidas ma olen BonMerite suurim austaja. Ilmselt seetõttu Merit mulle veidi uut koorijat testimiseks saatiski, sest talle meeldib minu kui püsikliendi arvamust kuulda.

Olen saanud katsetada ka koorijat, mis mulle muljet ei avaldanud ja mis tootmisse ei läinud. Ma küll ei tea põhjust, aga oletan, et minult ja teistelt katsetajatelt saadud “jääb olemasolevatele koorijatele alla” tagasiside tõttu. Sellest kogemusest järeldan, et BonMerite ei lase välja midagi uut, mis ei ole eelnevast veel parem.

Ka vanad tooted saavad mõnikord täiustatud, lastele ostetud kehavõie on nüüd pehmema koostisega ja see muudab kasutamise mainimisväärselt mugavamaks. Võib-olla on kõik kehavõided pehmemad, sest kodulehelt ma ei leidnud uue koostise kohta viidet, kuid tellitud kehavõidel on selle kohta märge peal.

Minnes tagasi selle enda poputamise osa juurde, siis pärast koorimist ma kreemitasin end üleni sädelevaks ja tõmbasin siidist öösärgi Silveri vanad pidžaamapüksid jalga, maikasärgi selga ning pistsin varbad Mummu kootud villastesse sokkidesse. Mõnus!

Aa, see karvaste jalgade osa. Mulle tundub, et WordPress tõmbas pildikvaliteedi jälle nii alla, et mu jalakarvad ei paistagi väga välja, aga igatahes toonierinevust üles pildistades ei mõelnud ma üldse sellele, et ma raseerisin jalgu viimati enne Türki minekut, täpsemalt 13. septembril.