Kuna Neljas saab varsti kaheseks ja ta on tüdruk (peaks nagu kiirema taibuga olema), siis on mind hakanud tema mähkmemajandus veidi häirima. Mitte üleliia, aga veidi piinlik on küll, kui tema pampers lehviva seeliku alt avalikus kohas paistab. Ikkagi suur tüdruk ja muud jutud!

Seega olen siin viimastel kuudel püüdnud teda potile saada. See ei olegi tegelikult üldse murekoht, ta nii ilusti käib ja istub poti peal ning hiljem puhastab end paberiga eest ja tagant, aga jama on selles, et ta ei tee sinna potti mitte midagi. Kui mitte arvestada kajavaid puuksusid. Küll on ta potilt tõusnud ja selle kõrvale pissinud ning igale poole mujale ka. Ta võib hirmus pikalt kinni hoida ning ma saan väga hästi aru, millal tal pissihäda on, aga ta ei tee potti mitte midagi. Mõnikord ütleb ise, et tal on pissihäda ja jookseb vetsu, istub veidi potil, siis uurib, kas tuli midagi ning läheb pissib köögipõrandale.

Varem ajas see teda nutma, aga nüüd ta laseb kuskile loigu ja näitab parastavalt näpuga “hä-hää, piss”. Minul ei ole piisavalt närvirakke, et sellist last potile treenida. Nii lasen tal mõnda aega taas mähkmetes joosta, et siis peagi uuesti üritada – nii väike laps peaks ju iga päevaga saama vanemaks ja targemaks.

Tegelikult olengi potitreeningu osas üsna leebe. Kui ei ole veel valmis, siis ei ole ning mina nahast välja ka ei poe, et last potile suruda. Esimese lapsega seda tegin, see oli trauma temale ja minule ning lõpuks hakkas ta ikkagi üleöö ise kardetud poti peal käima. Lihtsalt tuli ühel heal päeval äsja kaheseks saanuna koos potiga teisest toast välja ning piss oli seal sees. Sellest hetkest alates oli ta päeval kuiv, kuigi enne hakkas ta kisama juba potti nähes ning poti peal võis üldse hüsteeriasse minna. Öine mähe jäi käiku veel umbes pooleks aastaks, kuni ka see jäi päevapealt kuivaks.

Teisega võtsin juba ise vabamalt, põhimõtteliselt mingit erilist potitreeningut ei toimunudki. Vahepeal lihtsalt katsetasin, kas ta tunneb poti vastu huvi ning küsisin temalt sageli, millal ta poti peal hakkab käima. Ta hakkas seda tegema samuti päevapealt ja seda igasuguse suurema surumiseta. Vanust oli tal siis kaks aastat ja paar kuud peale. Võrreldes suurema vennaga olid ööd tal kauem märjad, vahetult enne kolmandat sünnipäeva ei olnud öösiti enam mähet vaja, kuid pärast seda esines veel kaks korda paarinädalast perioodi, kus laps igal ööl alla pissis. Kartsin juba öist enureesi ehk pidamatusprobleeme, aga ilmselt oli asi selles, et kolimisest ei olnud palju aega möödas, kui juba sündis väike õde ning siis tuli veel lasteaeda ka minna.

Kolmandaga oli see potitamisteema taas vähe stressirohkem, kuigi potisõbraks saamine oli sarnane Teisele, kuid seda ainult pissimise suhtes. Paksema kraami tegi ta kogu aeg püksi. Õnneks on see minevik, kuid öine mähe seda veel ei ole, ka päevase lõunauinaku oma mitte. Kui tal mähet jalas ei ole ning piss alla tuleb, siis ta selle peale üles ei ärka, vaid magab sügavalt märgade voodiriiete vahel. Kuna laps on päevasel (v.a lõunauinak) ajal olnud mähkmevaba kena aastakese, aga öine on endiselt hädavajalik, siis ma tema puhul hakkan küll vaikselt enureesi kahtlustama.

Selleks on küll veidike vara, sest seda kolmepoolestel (minule teadaolevalt) ei diagnoosita, kuid kuna enurees on pärilik ja mina märgasin veel algklassiealisena voodit, siis ma üldse ei imesta, kui keegi meie lastest selle murega silmitsi peab seisma. Või siis rohkem mina, sest Kolmas ei tunne mingit muret enda põiepidamatuse pärast. Tegelikult ei tundnud ka mina lapsena mingit muret, sest mu õel ja vennal oli sama probleem ning mina arvasin, et see on normaalne. Suur oli mu üllatus, kui sain teada, et tädi väikesed lapsed ei pissigi öösel alla. 😀

Ma loodan, et mu vend ja õde nüüd häbist maa alla ei vaju, kuna sellist delikaatset teemat puudutan, aga ma leian, et siin ei ole midagi häbiväärset. Ka meie “pärisime” voodimärgamise oma vanematel ja kuna nii emal kui isal oli enurees, siis oligi väga suur tõenäosus, et see avaldub ka meil. Minu Härral selliseid muresid ei olnud ning seetõttu on meie laste enureesi avaldumise tõenäosus väiksem, kuid mitte olematu. Pigem on see tõenäosus selline, et keegi neljast sellega ikka kokku puutub.

Seetõttu ma kolmanda puhul väga nõudlik ka ei ole, vaid pigem olen valmis selleks, et ma pärandasin oma lapsele enureesi. Nii või naa ei jää ta mähkmetesse igaveseks. Ma vähemalt loodan.

Kolmanda ja Neljanda mähkmemajanduse osas on mul pigem kahju umbes neljakümnest eurost, mis kulub ühes kuus pampersitele. Südametunnistusele rõhub ka see, et need kasutatud mähkmed kõdunevad 500 aastat. Kuid see kahju on väiksem võrreldes sellega, mida üks järjepidev potitreening ja/või lapse korduv öine äratamine minu närvirakkudega teeb. Neid kulub palju ja need taastuvad kauem kui 500 aastat.