Meie spaatamisest on juba kuu möödas, aga kirjutama jõuan alles nüüd, kui olen enda ebaedust üle saanud. Mul oli plaanis panna kokku väike videoklipp nagu oli eelmise perepuhkuse postituse juures, aga sellega läks nii, et ma ei jõua kokku lugeda neid tunde, mida igasuguse tulemuseta selle video peale kulutasin.
Viimane piisk karikasse kukkus siis, kui jäin lõpuks ühe tasuta programmi peale püsima, sellega poolteist tundi pika materjali kuue minuti sisse mahutasin ja siis avastasin, et millekski enamaks see programm väga suuteline ei olegi. Tegu pidi olema hea alternatiiviga kadunud Windows Movie Makerile, millega oleks mu videoklipp juba ammu valmis, aga nii palju siis sellest. Kõik katsetatud alternatiivid jäid võimalustelt piiratuks, raiskasin nendega vaid ebamõistlikult palju aega ja närvirakke.
Kuna ma nii palju vaeva olen juba näinud, siis päris alla ma ei anna, liikuv pilt tuleb lõpuks ka, aga seda alles siis, kui rahaline seis tundub piisavalt hea, et soetada asjalik videotöötlusprogramm.
Puhkuse juurde minnes, siis puhkuseks on seda tegelikult vale nimetada ja lesima me sinna loomulikult ei läinudki. Läksime mõttega käia H2O veekeskuses, kinos, mängutoas, veekeskuses, kinos, Põhjakonna trepil, veel veekeskuses ja nii edasi, aga kõigest algusest peale.
Kui Viimsi spaast pakkumist küsisin, siis arvestasin suure peretoaga, aga soovitati hoopis sviiti, olla nelja lapsega mugavam variant. Valisime siis lastele mõeldes vanniga sviidi, aga etteruttavalt ütlen ära, et oleksin võinud rohkem enda peale mõelda ja sauna eelistada, sest lapsed said oma sulistamisisu veekeskuses täis ja vanni keegi enam väga ei kippunud, vaid väiksemad käisid korra esimesel õhtul ning see oligi kõik, vann rohkem kasutust ei leidnud. Me Silveriga oleksime see eest hea meelega mõlemal õhtul saunas mõnulenud, sest lastega veekeskuses käies me saunadesse põhimõtteliselt ei jõudnudki. Järgmine kord oleme targemad.
Sviidi magamistoas on lai voodi ja elutoas käivad lahti nii diivan kui ka tugitool, mis annavad kokku 5 magamiskohta, aga me arvestasime, et Neljas tuleb meie vahele ega vaja lisavoodit. Tegelikkuses magasime oma laias voodis kahekesi ning lapsed mahtusid ka lisavoodita elutuppa ära. Tugitoolis magamise pärast veidi kaklesid küll, aga ainult esimesel õhtul, teisel õhtul oli kõigile selge, et sinna läheb magama katkise varbaga poiss. 
Lisaks sellele, et lapsed jagasid diivanit, jagasid nad veel ka tekke, sest neid oli meil kamba peale ainult neli. Vast oleks neid juurde saanud, kui oleksime küsima läinud, aga saime ka olemasolevatega hakkama … kui mitte arvestada, et esimesel õhtul magas Silver tekita, sest ma mässisin kõik enda ümber ja teisel ööl jäin ise paljaks ning pidin endale päevateki peale tõmbama.
Kui tekke oli neli, siis hommikumantleid oli viis ja susse polnud üldse. Viimaseid oleks ilmselt samuti küsimise peale saanud, aga kuna mul olid mu Playboy plätud kaasas ja teisedki paljasjalgsed polnud, siis sussidest me puudust ei tundnud. Hommikumantlid läksid pea kõik käiku, vaid kõige väiksem jäi meist puutumata, sest see oli ka Neljandale väike ja isegi kui ei oleks olnud, siis ta oleks ikkagi eelistanud enda oma, sest see on roosa.
Me startisime Viimsi poole neljapäeval pärast tunde ja jõudsime piisavalt vara kohale, et käia kahes vahetuses H2O veekeskuses. Hotelli klientidele on E-N perepääse 15 € ja see kehtib majutuse lõpuni, nii et selle raha eest saime H2O-s kolme päeva jooksul kokku viis korda käia. Perepilet kehtib muidugi kahele lapsele, aga mingil põhjusel me Kolmanda eest juurde ei pidanud maksma ja Neljas sai vanuse poolest nagunii tasuta sisse.
Kuna me pidime kord nelja lapsega H2O-s lolliks minema, siis arvasime, et targem on kasutada võimalust ja käia veekeskuses korraga kahe lapsega ning teised kaks Rõõmupisikusse jätta, aga sedasi võis igavusest lolliks minna, seetõttu olime järgmisel hommikul kuuekesi platsis ja rohkem mingit poolitamist tegema ei hakanud. 
Lastele meeldis võrdselt nii H2O-s kui ka saunakeskuse poolel, seega siiberdasime üsna palju mõlema vahet ning kaks korda jõudsime ka kolmandal alal asunud ujumisbasseini kõrvale mullivanni ja lastebasseini. Ühesõnaga olime seal, kus parasjagu rahulikum oli ja kuidagi vedas nii, et läbi sumiseva saunakeskuses H2O-sse jõudes olime seal ainsad ning kui see inimestega täitus, siis saunakeskuse poolele tagasi minnes olid seal basseinid tühjaks jäänud ja kui mõlemad keskused sumisesid, siis saime ujumisbasseini kõrval omaette veemõnusid nautida.
Kuna me neljapäeval jõudsime Viimsisse üsna näljastena, aga söömas käimiseks enam väga aega ei jäänud, siis me sõime väikestega H20-s ja suured poisid sõid samal ajal Rõõmupisikus. Menüüsid peast ei mäleta, aga põhimõtteliselt olid valikus kiirtoit, kiirtoit ja kiirtoit ning me valisime kiirtoidu.
Me olime vee- ja saunakeskuses kokku 8-9 tundi, aga kordagi ei olnud tunnet, et lastega on raske, kuigi nad ei püsinud koos, vaid Esimene tahtis torudes käia, Teine minuga lainebasseinis ringe teha, Neljas väikeste alal olla ja Kolmas selle ning sinise liumäe vahet liikuda. Kui paar aastat tagasi oleks selline olukord hulluks ajanud, täpsemalt ajaski, siis seekord sain julgelt Teisega basseinis olla ja jälgida eemalt, kuidas Esimene uuesti ja uuesti trepist üles kõndis, et eakohastest torudest alla lasta ning Silver jälgis väiksemaid pisemate alal või siis lasi Kolmandaga sinisest liumäest võidu alla ja Neljas vaatas seda toolil lamades pealt, sest ühineda ta ei julgenud. Laste ohutunne tegigi olukorra kergemaks, keegi ei kippunud kuskile, kus nad iseseisvalt hakkama ei saa, nii et saime korduvalt Silveriga kahekesi mullivannis olla või soojal toolil lesida ja lapsi eemalt jälgida. 
Kuna mäletasin vanast ajast, et H2O põrand on väga libe, siis seekord kandsid lapsed basseinijalanõusid ja keegi ei kukkunud, aga Kolmas enda jalanõusid pikalt kanda ei saanud, sest need hõõrusid. Sellega läks nii, et ühel hetkel tuli ta sinisest liumäest longates välja ning suurest varbast jooksis korralikult verd. Ta oli veest välja tulles oma varbad astme vastu ära löönud ja kui Silver selle astme serva kompimas käis, siis see oli olnud tõesti terav. 
Pilt on laenatud Atlantis H2O kodulehelt.
Tolleks õhtuks oli Kolmanda veerõõmudega kõik, Silver jäi suurte poistega veekeskusesse ja ma läksin väiksematega tuppa. Kell oli siis juba üheksa ringis, viimasest söömisest oli üksjagu aega möödas ja ma tellisin hotellis asuvast sushi baarist mida head ehk lasin peakokal endal valida, millised rullid ta meile teeb, mu ainsaks sooviks olid, et üks oleks külm ja teine soe. Ma ei teagi, mis nimega rullid meile kokku pandi, aga maksin nende eest 25 € ja soe variant viis lihtsalt keele alla.
Need tükid olid nii suured, et ühest sai võtta kaks ampsu ja nelja tükiga sai kõhu ääreni täis. Kuna peale minu keegi väga sushit ei armasta ja teised sõid kamba peale suurema nälja peletamiseks vaid mõned tükid ära, siis tegelikult oleks meile piisanud ühest rullist. Jälle teinekord targem. Kui ma teaks, mis selle sooja variandi nimi on, siis ma soovitaksin seda kahe käega, see oli tõesti hea ja see oli ka ainus, mida Silver koos lastega sõi. Mulle maitses külm ka, aga soe variant oli nii hea, et mul on siin korduvalt neelud selle järele käinud.
Söögist rääkides, siis erinevatest kohtadest tagasisidet lugedes jäi silma, et hotelli hommikusöögi osas oldi kriitilised, aga me jäime rahule. Grand Rose spaahotelli valikule jäi küll veidi all, aga samas puudust ei osanud ka millestki tunda. Tõstsime endale keedumuna, munaputru, peekonit, müslit, pannkooke, saiakesi ja soovi korral oleks saanud teha ka erinevaid võikusid või süüa putru. Ühesõnaga valikuvõimalusi oli rohkem kui me süüa jaksasime.
Hommikusöögi ajal tõdesime taas, et vaid aastaga on nii palju muutunud ja lastega on järsku palju kergem. Kui Kubijal istusid lapsed lauas ja meie tõime neile kõike, mida nad soovisid, siis seekord hoolitsesid suuremad poisid ise enda tühja kõhu eest ja olid abiks, kui väiksemad tahtsid midagi juurde. Nii ei pidanud me laste vajaduste nimel edasi-tagasi jooksma ja siis nende täitunud kõhtude ning rahutute jalgade kõrvalt enda taldrikuid tühjaks ahmima, vaid saime rahulikult süüa ja kohvi juua.
Käisime ka Black Rose pubis söömas, mida on samuti kehva toidu pärast kritiseeritud, aga lapsed jäid oma pasta või kartulipüree ja lihapallidega väga rahule ning mina võin ikka ja jälle kiita üleküpsetatud pelmeene sinihallitusjuustuga. 
Kuna pikka aega oleme põhiliselt Viimsis kinos käinud, siis oleme ka Black Rose pubis võrdlemisi palju kordi söönud ja minu vaieldamatuks lemmikuks on jäänud need üleküpsetatud pelmeenid. Hinnaklass on seal täitsa taskukohane, koos Perekaardi kümneprotsendise soodustusega saime 24 € eest kõhud täis.
Samuti saime Perekaardiga veidi odavamalt kinno, sest seekord ei ostnud ma pileteid kodus ära, vaid tegin seda neljapäeva õhtul kohapeal. Sama hästi oleks võinud seda teha ka reedel vahetult enne filmi algust, sest seansile suurt tunglemist ei olnud.
Kinoga läks nii, et saime küll lastega vaadata “Peeter Pikk-kõrva”, aga kahekesi kinos käia ei saanud, kuigi seda väga soovisime. Polnud lihtsalt valikus midagi sellist, mida me oleksime näha tahtnud või mis oleks klappinud Rõõmupisiku lahtioleku ajaga. Võib-olla oli nii isegi parem, sest lapsed jätsime ikkagi paariks tunniks mängutuppa ja veetsime seda vaba aega teineteise seltsis pisut romantilisemalt. 
Kui lastele järele läksime, siis leidsime nad eest veidi tüdinult, eks nad olid seal viimase kahe päeva jooksul juba omajagu olnud ka nii kahekaupa, neljakesi kui ka meiega koos, koht hakkas end juba ammendama. Nende jaoks polnud see nagunii uus ja huvitav, sest kinopiletitega saab seal nädala sees tasuta mängida ja seda võimalust oleme varasemalt palju kasutanud.
Kokkuvõttes oli väga mõnus ja aktiivne puhkus, majast kordagi lahkumata sai käia veekeskuses, söömas, kinos, mängutoas ja seda kõike nii palju, et toas käisime vaid riideid vahetamas, pesemas ja magamas. Põhjakonna treppi nägime ka ainult aknast, polnud meil kellelgi õhtuti enam jaksu sinna jalutada.
Hommikumantli-karate ja Simpsonid.
Viis rõõmsat ja üks roosa lahkumispäeva hommikul.
Kuigi oli lärmakaid momente, kus üks tahtis veekeskusesse, teine mängutuppa, kolmas kinno ja meie lubasime taas, et me ei lähe enam kunagi lastega kuskile, siis tegelikult oli meil kõigil kahju lahkuda ja Teine, kes sõitis koju tagasi aasta vanemana, pani sünnipäevaks saadud raha kõrvale, et uuesti kuskile spaasse minna. Paraku tuleb sellele summale mõned sajad eurod juurde korjata, aga sellega aega on, sest enne talve ei saa me nagunii sellist üritust korrata.
Kuna see spaapuhkus sai ette võetud ainult laste pärast, siis võime öelda, et panime valikuga kümnesse. Lastel oli väga tore, mis ongi põhiline ja boonusena saime võtta hetke ka teineteise jaoks, nii et tegu oli ideaalse vaheldusega tervele perele. Peaaegu … vaid saun oli puudu.
Ps! Viimsi Spa Facebooki lehel kirjutati, et minu kiidetud sushid on hoopis küpsetatud Katamari makid.
Limpa peomaja on ka sünnipäevatuba ja selle all on natuke kõhe pime labürint, kust leiab punaste silmadega lohe. Politseijaoskonnast leiab aga ekraani, kust näeb turvavideot labürindis toimuvast.
Linnas on ka mahajäetud maja, milles elab punaste silmadega lohepüüdja. Ka üks kõhe koht, kuhu väiksemad üksi ei julgenud minna, aga samas väga lahe ka. Neljas oli seal oma valge kleidiga nagu kummitus.
Neljas siiski eelistas olla printsess, mitte kummitus ja lubas jääda linnakus asunud torni ööseks.
Tornist popim oli tegelikult pood-moemaja, kus Neljas end üldse pintsessiks muutis ja kus nad Kolmandaga isuga poodlesid. Ma kardan, et nemad olidki need, kes poe tühjaks ostsid ja kogu kauba linnakusse laiali kandsid …
Kuna Neljas on tegelikult üsna eraklik ja väldib võõraid lapsi, siis vahepeal oli ta pikalt omaette kõige pisemate alal, sest sinna teised väga ei kippunud.
Kui olime linnas mõnda aega mänginud, siis avastas Härra nurgatagusest kohast suure mängude toa, mille puhul ohkasime, et sinna nüüd suured poisid end unustavad ka … 
Me eksisime, konsoolimängud said vähe tähelepanu ja laste aur läks päriselt mängimisele, jooksmisele, ronimisele. Seda mitte ainult meie laste puhul, nii palju, kui ma nurga taha vaatasin, oli mängude tuba tühi või pooltühi, samal ajal linnas elu kees.
Ma loodan, et see ei tundu praegu nagu mingi kinnimakstud reklaam, sest seda see pole. Kuni pühapäevani ei teadnud mina, et Lohesaba üldse olemas on ja Lohesaba ilmselt ei tea, et Kuus Sidrunit olemas on. Me lihtsalt olemegi Lohesabast võlutud, sest see on vahelduseks midagi teistsugust, põnev ja armas samal ajal. Ma ei tea, kuidas ma varem Lohesabast midagi kuulnud polnud … Te olete kuulnud? Käinud? Meeldis?