milli |

Ma soovisin uut rotti, aga teadsin, et Silver kolme “tilgutajaga” (loe: kuserotiga) nõus ei ole, nii et lemmikloomapoes rotibeebiga tõtt vaadates ma vaid unistasin, päriselt kolmanda katkulevitaja peale ei mõelnud. Või noh, salaja natuke mõtlesin ka, sest rotibeebi vaatas minuga samamoodi tõtt nagu tegi seda Siidi poolteist aastat tagasi.

Siidi tegi seda kolmel külastusel järjest ja kolmandal korral sai ta põhimõtteliselt emotsiooni ajel koju toodud. Ma lihtsalt ei saanud teda enam sinna jätta ja Silver leebus ka, sest Siidi tõesti vaatas meid sellise näoga, et tahab meiega kaasa tulla.

Edasi otsisime Siidile tikutulega sõpra, kuni leidsin Facebookist kuulutuse, kus müüdi Lasnamäel emast rotibeebit. Sealt tõime endale pisikese Saara, kes ei harjunud meiega kunagi päriselt ära. Jah, räägin minevikus.

Siidi ja Saara. Saara on tagaplaanil, nagu alati.

Vaid viis päeva pärast lemmikloomapoes unistamist suri ootamatult meie Saara. See ei olnud tegelikult päris ootamatu, sest neljapäeva õhtul ma aimasin, et reede hommikul teda enam ei ole ja ei olnudki…

Saara ei tundnud viimasel nädalal söögi vastu suurt huvi, aga ma ei pööranud sellele tähelepanu, sest ta polnud kunagi selline krabaja nagu Siidi. Päris söömata ta ei olnud, halb välja ei näinud ning puurist väljas olles jooksis elavalt ringi, aga tollel neljapäeval oli midagi teisiti. Ta oli end puuris nurka surunud, mulle vastu ei tulnud ja söögilõhnast välja ei teinud. Kui ta voodisse jooksma panin, siis mulle tundus, et ta lipsas vanaviisi kohe padja taha, midagi imelikku tähele ei pannud, aga hiljem puuri tagasi pannes ei võtnud ta enam tagumisi jalgu korralikult alla. Ta kõndis kuidagi veidralt taarudes ja end pikaks venitades, mille ajal nägi kõht jube peenike välja. Saara otsis puuris uut pimedat nurka, kuhu end suruda ja ta nägi nii õnnetu välja, et ma lihtsalt teadsin, et ta on suremas.

Hommikuks oligi tal hing seest ja veri ninast väljas. Päris veri, mitte porfüriin, mida rotid stressi ja haiguste ajal eritavad. Saara elas vaid aasta ja 4 kuud, nii et vanadusse oli veel vara surra, aga mis temaga juhtus, seda ei saa kunagi teada. Omad kahtlused mul muidugi on.

Pärast Saara soetamist märkasin, kuidas müüjal on sageli uued kuulutused üleval, aga Facebooki sein on tal täis ainult madusid. Võib-olla teen praegu kasvatajale liiga, aga ma kaldun arvama, et rottide paljundamisel emaloomadele väga puhkust ei anta ning seda ka ei jälgita, kes omavahel paarituvad, sest tõenäoliselt pole rotid seal armastatud lemmikuteks, vaid hoopis lemmikute söögiks.

Selle avastasin ma alles pärast Saara surma, sinnani arvasin, et müüja on lihtsalt liiga agar rottide paljundaja, aga ega see midagi muutnud ei oleks. Igal juhul oleksin ma Saara koju toonud, mitte teda kellegi lõunasöögiks jätnud.

Oli, mis oli, Saarat enam ei ole, aga vähemalt oli tal meie juures ilus lühike elu. Seda muidugi minu silmis, tema ise arvas ehk teisiti, sest ta pelgas meid lõpuni välja. Mitte ainult meid, vaid kõike, ta oli julge uudistaja vaid pimedas toas või teki all.

Siidi on hoopis teist masti, tema on algusest peale olnud väga julge, täielik sõber. Korteris kõnnib ta bossina ringi, meil jookseb järel, kassidele annab tappa ja kui meil või kassidel on suus hea lõhn, siis ta lihtsalt peab saama seda lähemalt nuusutada. See on tegelikult päris naljakas vaatepilt, kuidas rott üritab väevõimuga kassi suhu pugeda.

Ma mõtlesin alati, et meil vedas, et loomapoest nii julge roti saime. Omajagu on ju soovitatud võtta lemmikloom kellegi kodust, mitte loomapoest, sest viimases ei saavat loomad inimeste tähelepanu ning olla arad ja haigemad. Kaks korda ikka sedasi ei vea ju, või veab?

Kohe pärast Saara surma mõtlesin tollele rotibeebile, kes minust loomapoodi jäi, sest rotid on õnnelikumad, kui neil on kaaslane ja mina ei tahtnud, et Siidi üksi jääb. Me polnud Saarat veel mahagi matnud, kui olime juba loomapoes uut rotti valimas. Mitte et seal oleks midagi valida olnud, minule varem otsa vaadanud hallikirju rotibeebi oli läinud, alles oli vaid üks, kes eelmisel korral magas sedasi nurgas, et ma teda hästi ei näinudki. Seekord tuli ta klaasi juurde meile otsa vaatama ja me nägime väikest Saarat…

Sel hetkel me isegi ei teadnud, kas rott on emane või isane, aga lootsime, et on emane ja me saame ta endaga koju kaasa võtta. Oligi emane, välimuselt Saara, aga iseloomult Siidi ja nimeks sai ta Bella.

*Siidi ja Bella. Haruldane hetk, kus mõlemad olid vaatamata enda agarale pesemisele nii paigal, et jäid peaaegu selgetena pildile.*

Siidi võttis Bella esimesest nuusutamisest omaks, mis tundub täitsa loogiline, sest mis võimuvõitlust sa väikese beebiga ikka pead. Siidi on hoopis taasavastanud oma mängulise poole, ta mürab nii Bella kui ka minuga ja viimane on miski, mida ta pole ammu teinud. Teate, kuidas rott mürab? Kui ma trummeldavate sõrmedega tema poole liigun, siis ta liigub hüpeldes eest ära. Kui ta kätte saan, siis viskab end selili ja vahelduva eduga haarab sõrmedest kinni või lükkab neid eemale, samal ajal näksab sajast erinevast kohast nii õrnalt, et seda pole praktiliselt tundagi. Kui pärast “maadlust” trummeldavate sõrmedega eest ära joosta, siis jookseb järele, hüppab peale ja maadleb edasi. Mõnikord ajab ta kätt pikalt taga, lihtsalt jooksebki hüpeldes järel, kuni mina hakkan uuesti teda taga ajama.

Bella mängib minuga samamoodi ja ta on samuti vägagi boss beebi, ta on esimesest päevast alates julgelt ringi uurinud ega peida end tekkide või voodite all. Ta on küll veel pisut tagasihoidlik võrreldes Siidiga, aga ta oli juba esimestel päevadel meiega julgem kui Saara oma viimastel elupäevadel.

Rotibeebist unistades ma küll päris seda ei soovinud, et keegi “eest ära” sureks ja kui täitsa aus olla, siis Saara surmani arvasin üldse, et kui rotid hinge heidavad, siis uusi majja ei too. Ma lihtsalt ei arvestanud, et üks rottidest võib nii varakult surra. Nüüd on aga Bellal ja Siidil nii suur vahe, et kui Siidi vanaks jääb ja … Siis tuleks Bellale sõber kõrvale vaadata.

Erinevalt teistest lemmikutest on Siidi ja Bella meiega Soomes kaasas, kassid aga elavad praegu oma parimat elu minu vanemate juures ja merisead Silveri vanemate juures. Kassid ega merisead lihtsalt ei kannataks hästi umbes 9 tundi kestvat sõitu, lisaks oleksid esimesed siin sama rahutud kui korteris, sest õue nad siin ei saaks ning sigadel on jumala suva, kus nad on, peaasi, et saavad süüa, palju süüa. Silveri vanemate juures saavadki nad nüüd pugida lõputult võililli, salatilehti ja kurki. Või noh, kurki praegu vist ei saa, sest keegi varastas neil kurgipeenrad tühjaks…

Ps! Paar päeva pärast Saara surma heitis hinge ka Milli, hiidküülik, kes meil majas elades aias ringi jooksis ja kes elas viimased 3,5 aastat Silveri vanemate aias.

*Milli ja Lotte. Nüüd hüppavad nad koos pilvelt pilvele, väike Pätu nende kannul.*

Pps! Kaks surnud looma kolmandata ei jää… Kui Bella on välimuselt Saara teisik, siis kohtasime siin ka Siidi teisikut. Nimelt oli talvel üks rott keldrisse pugenud, endale majaomaniku vanadesse riietesse pesa teinud ja ise nukuvankrisse ära surnud.

Seekord oli ka meie lastel kevadine lisavaheaeg ja kuigi see mõte mulle alguses ei meeldinud (ei saa enam varakult Soome sõita), siis tegelikult kulus see vaheaeg täitsa ära. Eelmine möödus lastel ju haigetena koduseinte vahel, ei saanud me ühtegi plaanitud väljasõitu ette võtta ega isegi maal aega veeta ja seda meenutavad lapsed siiani suure pettumusega.

Nüüd veetsime peaaegu terve vaheaja maal, aga igal hommikul ma vanematele putru ei teinud, kuigi lubasin neile selle väljakutse esitada. Keeruline oli seda teha, kui põllutööde ajal söödi hommikust nii, kuidas juhtus, mõnel päeval ei söödudki. Teine asi oli muidugi see, et ma ise sain silmad nii hilja lahti, et selleks ajaks olid kõik juba võileiba söönud…Vähemalt viiel hommikul ma putru siiski tegin, lisaks pildil olevatele ka neljaviljahelbeputru ja väga oleksin tahtnud teha veel enda lemmikut, jõhvika ja kookosega Helde putru, kuid Põhjakeskuse Rimis seda ei olnud ja ma ei viitsinud minna seda spetsiaalselt Selverisse või Maksimarketisse otsima. Selles osas on küll halb väikeses kohas elada, et poodides on valik piiratud, tunnetasin seda hästi, kui mõned nädalad toitumiskavasid jälgisin ja nüüd tunnetan seda oma lemmiku pudruga.

Muidu on maal aga mõnus, eriti päris maal, põldude, metsade, traktorite ja loomade keskel. Aeg liigub seal hoopis teises rütmis, tegemisi jagub õhtupimeduseni ja lapsed saavad veel vastu öödki onuga laudatoimkonnas käia või vanaemaga mune korjata. Või hoopis pilkases pimeduses batuudil hüpata.

Põllutööde aeg on üldse rütmitu, nagu ütlesin, siis süüakse, kuidas Jumal juhatab – hommikust süüakse enne lõunat, lõunasöök tuleb mingi aeg põllule viia ja seda mõnikord Kirsimarja ringiga, mida lapsed kõige enam ootavad, sest see tähendab neile friikartuleid. Vasakpoolsel pildil viisime põllule minu venna ja lõunasöögi, parempoolsel ainult noa.Vasakul juhendab vend mind, paremal segame meie (vana)isa.

Tahtsin põllutöödest osa saada – sain osa, seda nii isa kõrval kui ka juhiistmel, kui ühel ilusal päeval kultiveerisin venna juhendamisel 3-4 hektarit põldu. Pärast seda randaalisin onu juhendamisel 7 hektarit ja hiljem küsis isa, kas ma seal ühtegi posti maha ei sõitnudki. Ei sõitnud, võib-olla sellepärast, et põllul ei olnud ühtegi. Esimesel põllul oli, aga mõlemad jäid püsti.

Eks isal ole mu esimese kündmisega valusad mälestused, ta jättis mind liiga ruttu üksi, aga posti ümbert ma künda ei osanud, nii et sõitsin sellest lihtsalt sujuvalt mööda ehk jätsin posti ümber saarekese ning ühe otsa peal unustasin atra keerata, mistõttu kündsin kogemata mitukümmend meetrit kraavi ja “parandasin” selle olukorra oma peaga veel hullemaks. Selle meenutamine on meile nüüd aastaid nalja pakkunud, aga järgmisel päeval ei olnud ei isal ega minul naljakas.

Traktorikeeldu ma tookord siiski peale ei saanud, isa julges mind hoopis ka järgmisel korral omapead kündma jätta. Nüüd oleksin samuti olnud valmis järgmistel päevadel juhendajateta kultiveerima ja randaalima, aga kõik oli juba tehtud ning külvama, väetama ega pritsima keegi mind veel ei lase. Vasakul randaalimise ajal tehtud pilt, paremal rahulolu ja väsimus pärast “tööpäeva” lõppu.

Paar hektarit ma ikka randaalisin omapead, sest onul jäi plastmassist pingil istumisest tagumik haigeks ja ta ei viitsinud ka enam tegevusetult kõrval passida. Ta pikutas niisama murumätta peal, kuni vend talle auto tõi ja ise minuga jäi, sest ma ei oleks saanud traktoriga koju sõita, täismassi piirang oli mõnesaja kiloga üle. Hakka või ikka neid traktorilube tegema, mille vastu ma kutsekoolis protesteerisin, kuna ma ei hakka eales traktoristiks… Ilmselt ei hakkagi, sest meie perest üks juba on kevadest sügiseni teede peal, teine ei saa samal ajal olla põldudel, aga hobikorras oleks mõnikord tore traktoriga igasuguste piiranguteta sõita.Veidi veel õhtuhämaruses olevaid traktoreid, paremal on Silveri isa traktor, mille ta ise ehitas.

Vaheaja sisse mahtus rohkem igasuguseid masinaid, laste elektritraktorist tankideni välja.Kaks helikopterit tiirutasid iga päev ringi, ilmselt Tapa lähedal elamise võlud.

Tapa kaitseväelinnakus oli siin vahepeal lahtiste uste päev, kuhu me koos Neljanda rühmaga läksime, vaid Kolmas seikles samal ajal enda rühmaga Tuhala nõiakaevu lähedal. Suured poisid ajasid alguses küll sõrgu vastu, tahtsid rohkem vanaema juures olla, aga kui nad juba kohale jõudsid, siis neile väga meeldis. Minule ka meeldis.Lapses said ronida tankide peal ja sees, isegi signaali lasta ja seda võimalust kasutati ohtralt.Neljas oli kõige suurem tehnikahuviline, ta ei jätnud mitte ühtegi masinat vahele, kõigis pidi ta istuda saama. Suured poisid huvitusid rohkem relvadest.

Ühest küljest on igasugune sõjatehnika põnev, aga seda ainult seni, kuni need ongi niisama uudistamiseks, mitte sõdimiseks. Ideaalis võiks üldse sõdimine ja sõjatehnika olemata olla ning ajateenistus võiks olla rohkem nagu skaudilaager, kus valmistutakse igasugusteks muudeks olukordadeks, kus tuleb tänapäevaste vahenditeta hakkama saada, aga me ei ela ideaalses maailmas.

Linnaku lahtiste uste päev oli selles osas küll positiivne, et kui enne tundus ajateenistus üks kole kohustus, mis mu väikeseid armsaid poisse tulevikus ees ootab, siis pärast see enam nii kole ei tundunudki. Tegevväelasi kõrvalt vaadates oli näha, et igav neil seal ei ole, ajateenijatel vast samuti mitte, süüa antakse hästi, aga kui ettenähtud portsust kõhtu täis ei saa, siis on võimalus teha endale burgerit või hot dogi. See pani poistel silmad veel rohkem särama…

Kui nad masinate ja relvadega tutvusid, siis rääkisid tegevväelased sinna kõrvale nii palju põnevaid jutte, et neil tekkis ajateenistuse ees elevus ja ootus. Kuna sinnani on neil veel aega, siis soovivad nad liituda praegu noorkotkastega ja see on minu jaoks igati tervitatav. Kui poisid peaksid tulevikus ajateenitusse samasuguse elevusega minema, siis on minu ema süda kindlasti palju rahulikum.

Silver ei ole ajateenistust läbinud, sest siis, kui ta oli valmis minema, teda ei võetud ja järgmise nelja aasta jooksul jõudis ta objektijuhiks tõusta, minuga kokku kolida, auto liisida ning üldse oma eluga sellisesse punti jõuda, et uus kutse ajateenistusse tekitas meis mõlemas ainult stressi ja muret, mitte elevust. Õnneks või kahjuks on tal alaseljaga probleemid, mis ta ajateenistusest päästsid (ja talle elu lõpuni liiga teevad).

Minnes edasi helgemate teemade juurde, siis vaheaja sisse jäi lisaks masinatele ka palju loomi ja linde. Nägime mitmel õhtul kitse ja jänest kõrvuti söömas, ööpimeduses veetsid koos aega kaks kährikut ja kaks jänest, keset päist päeva rappisid kolm tohutut kotkast vaest väikest hane ja see oli väga erakordne vaatepilt, sest me pole vanemate talu juures kunagi varem kotkaid näinud.

Hanesid näeb seal aga igal aastal, sellel aastal lausa eriti palju, kuigi helikopterid veidi peletavad neid.Neljas ajab tuhandeid hanesid minema.Kui terve see parv õhku tõusis, siis taevas oli must.Imestan, et ükski hani Neljandale pähe ei kakanud, temast lendas neid ikka väga palju üle.

Lisaks arvukatele hanedele on sel aastal talu juures ka tavapärasest rohkem sookurgi. Sookurgede hääl on lihtsalt võrratu, üldse on nad väga kaunid ja graatsilised linnud, kuid seda avastasin alles hiljaaegu, lapsena pidasin neid hallideks ja ilmetuteks ning ootasin põldudele rohkem toonekurgi…Väike osa seltskonnast, kes põllul tutvust tegid ja tantsu lõid, mõlemale poole jäi neid veel sama palju ja nad kõik tantsisid vahelduva eduga, tõeliselt lummav vaatepilt.

Kodulinde nägime muidugi ka, söötsin neile “alles ostetud” helbeid, mida isa mulle näitas, kui ütles, et ta sööb küll hea meelega putru. Kaks pudrupakki olid juba kolm aastat tagasi aegunud, üks neist oli isegi avamata, lisaks veel venekeelsete kirjadega, mis pani isa mõtlema, et äkki see “alles” oli veneajal…Lapsed söötsid kanadele ära sepiku, mille vanemate juurde kaasa ostsin, aga mille esikusse unustasi ja mis sinna seisma jäigi. Kui lapsed andsid kanadele sepikut, kogunesid sulelised nende ümber, hetk hiljem kogunesid lapsed samamoodi vanaema ümber, kui see poest eriti rammusaid tõi. Eriti rammusad jäätised on ka miski, mis lastele seostub maal olemisega, sest seal saab neid palju süüa (vanaema ostab), kodus aga ei saa peaaegu kunagi (meie ei raatsi osta). Veel loomi – vasakul lastakse hirmunud mullikad karjamaale, paremal tassin hirmunud Millit.Sabarakk tassib sabarakku…

Kassid olid ka meiega maal kaasas (merisigu ja rotte käisin kodus söötmas), nagu ikka. Ruubil ja Robinil on väga vedanud, et neil on maakodu, sest alevis nad õue ei saa, kuigi väga tahaksid ja vaatavad aknast solvunult neid kasse, kellele see lubatud on. (Nagu lastega – kõigi sõbrad saavad kõike seda, mida nemad ei saa.) Kui neil jääb mõni nädalavahetus maal käimata, siis nad hakkavad iga päevaga aina rohkem aknalaudadel istuma ja nutma, lõpuks nutavad ka välisukse taga. Kui nad on aga maal ja saavad aru, et hakkame koju minema, poevad mõlemad peitu ega tule välja ka söögiga krõbistame peale.

Hoovi peal on mõlemad suured sabarakud, kuid pikematel jalutuskäikudel on kannul põhiliselt ainult Robin (ja koer Donna), kes on julge kass umbes poolsada meetrit majast eemal, sealt alates vaadatakse iga sammuga ühele ja teisele poole või hoopis selja taha, iga lendava linnu peale surutakse kõht vastu maad, iga krapsu peale aetakse karv turri ja nii edasi, aga maha jääda ei saa.Donna ja Robin, mõlemal võhm väljas. Robin pärast jalutuskäike.Ruubi hoiab rohkem madalat profiili, sellepärast jääb ta ka pildile harvem.

Maaelu juures üks miinus siiski on, jube kerge on mustaks saada – muld juustes või lehmasõnnik talla all on täiesti tavaline asi. Minu enda jaoks ei ole see iseenesest miinus, sest tänu sellele saangi sagedamini saunas käia, aga lapsi on ebamugavam kasida, eriti siis, kui nad ei taha pesemisest midagi kuulda ja maal nad ei taha. Kodus on lihtne, ütlen lapsele, et mingu pesema ja ta läheb peseb end puhtaks, aga minu vanemate juures tuleb enne dušinurgas ruumi teha ja veesurvega on seal jamasid, Silveri vanemate juures saab ainult saunas pesemas käia ning väiksemad seda veel omapead ei tee. Kurta oleks siiski patt, sest mõlemas kohas saab end ikkagi jooksva vee all pesta (v.a mu vanemate saunas).Pärast sauna, vasakul Silveri vanemate juures, paremal enda vanemate juures.

Käisin laupäeval vanaemaga saunas ja kui me mõlemad lavalt alla ronisime, nägin ukse all taarumas suurt uimast herilast. Vedas, et kumbki meist talle enne peale ei astunud. Ma ühe korra olen herilasele peale astunud ja nõelata saanud, mõlema jala alla, sest hüppasin valu peale üles ja maandusin siis teise jalaga herilase peale… Aga ma siiski herilaste peale vimma ei kanna, nii et tolle uimase herilase viisin kopsiku peal õue.Reamees muri, kes pesemisest väga kuulda ei tahtnud.

Kirjutasin üle-eelmises postituses, et “maal ootavad aga põllutööd, lammutamine, loomad, jalgrattad, onu Mart ja filmiõhtud, saun, mets, kanad, munad…”, kuid päris nii ei läinud, filmiõhtu ja lammutamise juurde me ei jõudnud. See eest jõudsime Valkla Forelli kala sööma ja ma sain ühel ööl üle pika aja isegi kaine rool olla, aga seda ainult tänu vanemate seltsielule. Mul seltsielu ei ole, nägin terve vaheaja jooksul vaid üht vana sõpra, kes Tapa kaitseväelinnakus töötab. Teda nägin mõned päevad enne lahtiste uste päeva ka, kui ta Silveri vanemate naabril külas oli ja mind (olin samal ajal lastega seal) õue kutsus. Õue kutsus, nagu vanasti need asjad käisid…

Tänaseks olen ma nii vana, et vanemate seltsielu on ka väga tore (tegelikult on see seda juba ammusest ajast) ja ma hea meelega lobisen nende sõpradega, kes on minust keskmiselt kaks korda vanemad. Kui isa korraks läbi tulnud sõbrale murekoorma leevendamiseks (või rohkem enda kahe kehva päeva lohutuseks) rummi pakkus, jagus neil juttu ja lõõpimist (ikkagi linnavurle ja maakas ühe laua taga) pea poole kolmeni öösel ning ma pean ütlema, et selles seltskonnas oli väga meeldiv olla. Rummi mekiti muidugi mõõdukalt, isa lihtsalt on loomult juba lõõpiva huumoriga ning sõbrad tema ümber on kõik samasugused. Selle eest, et vanemate sõber oma autoga koju tagasi saaks, hoolitsesime mina ja vend ning ma ei sõitnud võõra ühtegi posti pikali.

Praegu meenuski, kuidas ma pärast põllutöid ei osanud hetkeks autoga sõita (enne seda sõitsin 4-5 tundi traktoriga) ja tahtsin suunatule kangiga liikumist alustada (sest traktoril on roolist vasakul kang, millega saab muuta sõidusuunda – edasi või tagasi – ja põllul ma kasutasin seda iga otsa peal, nii et kokku väga palju). Üldse oli harjumatu autoga sõita. Umbes samamoodi on siis, kui rulluisutan 20 kilomeetrit, pärast seda ei tule kõndimine ka kohe hästi välja.

Ma olen kindel, et tahtsin millestki veel kirjutada, aga ei tule teema meelde, nii et tõmban otsad kokku paari pildiga.
Minu lapsepõlvekodu läbi päikeseprillide.

Kokkuvõtteks ütlen, et vaheaeg maal oli nii mõnus, et me keegi ei tahtnud koju tagasi tulla, aga küll ükskord saabub aeg, kus me ei peagi kuskile minema, sest me kodu ongi maal. Maalaps…

milli

Jah, soovisin rotibeebit, aga mitte päris nii…

Maalapsed