Viimase kahe nädala jooksul meil väga igav ei ole olnud. Eelmise nädala alguses tuli esimene tõsine huviline autot vaatama, täpsemalt saime poolel teel kokku ja meie tegime veel omakorda poole tee peal vahepeatuse, et istmed autosse tagasi tõsta. Auto oli seest tühi, sest vedasime keldrist asju ära ja kuna Silver jäi tolle päeva õhtust päris mitmeks päevaks kõrge palavikuga pikali, siis need istmed jäid ka plaanitust pikemaks ajaks Silveri vanemate garaaži seisma, mis lõppes sellega, et hiired või rotid jõudsid ühe istme katki närida. Õnneks vaid ühe istme ja sellegi ühekohalise, mitte ei võetud paar ampsu kolmekohalisest istmereast, aga ikkagi oli see jube halb üllatus. Lisaks oli potentsiaalse ostja ees väga piinlik, sest näriliste poolt auguliseks söödud autoiste on ilmselt selline puudus, millest tahaks eos teadlik olla, mitte avastada seda autoust avades. Olgu, talle sai seda öeldud mõned sekundid enne ukse avamist, aga piinlik oli ikka.

Kõige tobedam on see, et me oleks võinud tulla selle peale, et kellelegi võivad need istmed ette jääda, sest sama lugu on juhtunud laste turvatoolidega, mis said vist ainult päevaks mu vanemate sauna eesruumi tõstetud. Mõlemad turvatooli katted näriti auguliseks ja ühel järati turvarihm ka läbi. See oli veel see aeg ka, kus meil oli raha nii umbes -54556 (suvaliselt lisatud number, mis tegelikult väga liialdatud ei ole, sest isegi nüüd 5 aastat hiljem on meie maise vara väärtus viiekohaline number, mille ees on miinus) ja mõte uute turvatoolide ostmisest võttis pisara silma. Läks siiski nii, et pigistasime aukude suhtes silmad kinni, sest need olid ainult kattes ja katkiste turvarihmade asemel hakkasime kasutama auto turvavööd. Üks auguline tool on siiani kasutuses, aga augud ei riiva silma, sest tool seisab kolmandas reas ja silm lihtsalt ei ulata sinnani. Teise oleme tänaseks välja vahetanud.
Loo moraal võiks olla, et autos ei sööda, sest (turva)toolile pudistatud toit jätab endast maha närilistele ahvatleva lõhna. Muidugi võiks ka olla, et ära jäta midagi ruumidesse, kuhu pääsevad närilised, kuid see pole sageli väga võimalik, sest meil maal pole väga palju selliseid ruume, kuhu närilised ei pääseks.

Tagasi auto juurde minnes, siis pärast esimest vaatajat, kellel oli üks teine auto veel silmapiiril, tekkis teine huviline, kes vaatama tuli ja ostust huvitatud oli, kuid küsis nädalaks lisaaega, et ostmiseks vajalikud vahendid muretseda. Kuna huvilisi polnud pea kahe kuu jooksul üldse olnud ja too esimene vaatajagi ei tundunud autost väga vaimustuses olevat, siis muidugi ütlesime, et saame nädalakese oodata (mitte tehingut ennast, vaid vastust, kas tehing üldse tuleb). 
Arvate juba ära, mis edasi hakkas toimuma? Loomulikult ärkasid kõik huvilised üles. Üks saatis sõnumi, et maksab nii palju ja tuleb kohe järele. Vastasin, et lubasin huviliste järele oodata ning pean oma lubadust, mille peale too vastas, et ta teab selliseid lubajaid küll, et edu mulle müümisel… Järgmine oli valmis pika maa maha sõitma, et vaatama tulla ja sobivuse korral kahe autoga pika maa tagasi sõitma, aga ütlesin ka talle, et pean oma lubadust. Ikkagi toredad inimesed olid ja ma ei taha oma lubadust murda. Kolmas tuli vaatama, sest ta nagunii oli siinkandis ja siis vähemalt on auto üle vaadatud, kui selgub, et huvilised jäävadki vaid huvilisteks. Neljas tahtis vaatama tulla. Viies helistas, küsis, kus auto täpselt asub, kokutas korra ja lubas tagasi helistada, aga pole seda siiani teinud. Kuuendana helistas see esimene vaataja, kes lubas kolme päeva jooksul oma otsuse öelda, aga oli seitsmes päev, nii et me ammu ei arvestanud temaga.
Vahepeal juba mõtlesin, et võtan kuulutuse maha, sest mis mõttes on järsku iga päev keegi, kes tahab autot vaatama ja/või ostma tulla. Samas tekkis hirm, et kui võtan kuulutuse maha, aga tehinguks ei lähe, siis vahepealsed huvilised kaovad ka ära ning oleme tagasi alguses. Õnneks kuulutuse lõppemise päeval ütlesid ka huvilised, et neist saavad ostjad ja nüüd olemegi ühe auto võrra vaesemad. Natuke kahju on ka, sest teenis teine meid ikkagi 4 aastat ja natuke peale, lisaks oli palju pehmema vedrustuse ja sõidumugavusega kui uus auto…Õnneks uuel autol on jälle omad plussid ning tänu vana auto müümisele saame uuega nüüd paariks päevaks Lõuna-Eestisse sõita. Ei peagi selleks enam laenu võtma. Lisaks saame juba laenatud raha tagasi maksta, reisikindlustuse soetada, Pariisis ära käia ning ongi raha otsas. Vahel on kõik lihtsalt nii, et number pangaarvel ei muutu kunagi, raha lihtsalt tuleb ja läheb ja tuleb ja läheb ja kätte ei jää ikka midagi... Ühesõnaga sellest automüügist mingit suurt tulu ei saanud. Kui võtta maha enne müüki tehtud investeeringud, millest 700 € lisas puhtalt mugavust ja vähendas iluvigu, siis saime vaid nii umbes 1300 raha, mis on muidugi ka raha, aga alati võiks saada rohkem.

Nüüd kulus autoteema peale nii palju ruumi, aga mul veel Murphy lugusid, mis meile siin vahepeal lõbu pakkusid. Näiteks eelmisel nädalal panin ma endale günekoloogi juurde aja, mille sain selle nädala esmaspäevaks. Pärast kõne lõpetamist hakkasin mõtlema, et issand jumal, mul võib siis ju SEE aeg kuus olla, mis kõik ära rikub, aga midagi enam muutma ei hakanud, sest tsükkel oli sealmaal, et kohe oleks võinud see aeg alata ja esmaspäevaks läbi saada. Nii ma ootasin, päeva, kaks, kolm, seitse… Ja läksin esmaspäeval kooli hirmuga, et äkki olen hoopis rase, mitte ei ole haigus või antibiootikumid tsüklit vähe raputanud . Teadsin küll, et ei saa olla, aga ma teadsin Neljandaga ka, et ei saa olla, seega tahtsin teha enne arsti juurde minekut testi, et pukis ei tuleks mingit üllatust.

Kuna väike närv oli sees, siis ma ei suutnud teha seda testi kuskil kooli või Põhjakeskuse vetsus ning sõitsin füüsika tunni ajal testiga koju. Sõidu ajal tundsin alakõhus tuttavat pakitsust ja kodus vetsu jõudes polnud mõtet testi enam avadagi. See oli selline päris lõbus hetk, kus lehvitasin testiga Silveri ees, astusin vetsu ja kaks sekundit hiljem hüüdsin, et ma pole rase. “Päris kiire test!” Test jäi kappi oma aega ootama ja günekoloogiaeg lükati ka edasi, nii et sain rahuliku südamega kooli tagasi minna ja arsti juurde minemise asemel sain teha ühe võõrsõnade töö järele ja teise ette, sest ma ajasin kuud segamini ja õppisin ära ka 6.märtsi tööks.

Täna ajasin ka Rakvere Smartposti pakiautomaadid segamini. Bio4You tegi üllatuse ja saatis mulle paki, aga ma vaatasin sõnumis ainult seda osa, et pakk on Rakveres, automaatselt kohe eeldasin, et Põhjakeskuses ja just sinna me sõitsimegi, kui olime Kroonikeskuses raha arvele lisanud. Põhjakeskuse pakiautomaadi juures avastasin, et pakk on hoopis Kroonikeskuses… Ma tahtsin vihastada, aga ma ei vihastanud, vaid hoopis naersin ja seda naeru ei suutnud ma kinni hoida, kui tühjade kätega auto suunas kõndisin. Kui autosse istusin, siis Silver küsis ohates: “Las ma pakun, pakk on Kadrinas pakiautomaadis?!” Vastasin, et oleks see vaid nii, hoopis Kroonikeskuses on. Selle peale ei öelnud ta enam midagi, vaid leppis olukorraga. Mis teha, see pole teps mitte esimene kord, kui mul nii juhtub, seega on Silver juba harjunud ega viitsi enam isegi küsida, kas ma ei oska lugeda või milles asi.

Natuke tõsisemat Murphyt ja segadust ka. Lubage ma meenutan, et pidin Teise väikeklassi/õpiraskustega laste klassi panemiseks võtma hinnangu psühholoogilt, kelle juures me Tallinnas vahepeal käisime ja kes enne lasteaia personali väikeklassi soovitas. Mul ei meenunud kohe tema nimi ja nii kirjutasin Laste Vaimse Tervise Keskuse üldmeilile, millele oleks pidanud vastus tulema 5 tööpäeva jooksul. Õnneks tuli vahepeal psühholoogi nimi meelde ja helistasin 5. päeval üldtelefonile, et temaga kontakti saada. Anti tema e-mail, kirjutasin talle ja jäin vastust ootama.

Vastus tuli nüüd neljapäeva hommikul, veidi rohkem kui 2 nädalat pärast esimest kirja. Kusjuures sel hommikul viis Silver lapsed ise lasteaeda, nii et ma magasin telefoni helisemise hetkel õndsat und. Vastus ise oli siis selline, et psühholoog ja psühhiaater vaatasid kogu loo uuesti läbi ja viimane ootab mind järgmisel nädalal enda juurde, et anda üle see soovitud paber.
Juhuslikult oli samal päeval lasteaias Rajaleidja spetsialistidega kohtumine, kes küsisid lapse arengu kohta, tegid temaga teste ja lõpetasid selle kohtumise sõnadega: “Seda last me komisjoni ei oota, tema koolipikenduseks või õpiraskustega õpilaste klassi suunamiseks ei ole mingit alust!” Püsimatus ja huvipuudus ei olevat piisav põhjus õpiraskustega klassis õppimiseks, see olevat lapse vaimse võimekuse raiskamine ja vaimsed võimed olla tal paremad kui paljudel tavalistel lastel. Tavaliste laste all peeti siis silmas neid, kelle puhul keegi ei kaalu koolipikendust ega väikeklassi. Jah, huvipuudus ja püsimatus (lisaks ka väsimus, sest meie aeg oli lõunaune ajal ja nii sain lapse lasteaias otse voodist kätte) paistsid välja, aga samal ajal ei valmistanud ülesannete lahendamine talle probleeme. Üks ülesanne oli näiteks selline: “Isa tuleb koju ja tal on 12 õhupalli. Kui te jagate vendade ja õega need omavahel võrdselt ära, siis mitu õhupalli igaüks saab?” Ma arvasin, et seda ta ära ei tee, sest ta rohkem liidab ja lahutab, korrutamistest ja jagamistest ei tea suurt midagi, aga tegi siiski ära.

Ühesõnaga Rajaleidja spetsialistid leidsid, et tavaklass on poisile sobilik koht ja nemad meid nõustamiskomisjonis näha ei taha. Mulle jäi mulje, et otsus on lõplik ja kui nii, siis mul ei olegi enam psühholoogi hinnangut vaja, sest sellega pole enam vist midagi teha. Lisaks ärkasin oma magusast unest põhjuseta, mis on antud loo juures muidugi kõige väiksem mure, aga väärib siiski mainimist. Samas ei ole ma selle otsuse lõplikkuses nii kindel, aga lasteaias pole ma saanud sel teemal kellegagi rääkida. Teise õpetaja ütles, et tema ka (nagu Rajaleidja spetsialistidki) ei saa aru, miks logopeed ja tugiõpetaja üldse koolipikendusest või väikeklassist rääkima hakkasid, et tema arvates on Teine täitsa tavaline poiss. Püsimatu küll, aga ei midagi nii hullu. Samas logopeed ja tugiõpetaja ise jätsid jälle mulje, et õpetajad jätavad nii mõndagi rääkimata, et tegelikult pole Teisega üldse nii kerge. Saa siis aru!

Esimesega oli väga lihtne. Mina olin 99 protsenti kindel, et lapsel on vaja koolipikendust, lasteaias võttis teema esimesena üles tema õpetaja, mille järel kasvas kindlustunde protsent 100 peale, pärast teda kinnitas ka logopeed, et lapsel on vaja koolipikendust ja Rajaleidja spetsialistid olid peaaegu ühel meelel, et selleks on alust, vaid üks nõustamiskomisjoni liige oleks lapse kooli saatnud. See oli täiesti loogiline, loomulik ja lihtne teekond. Seekord ei saa ma enam paraku mitte midagi aru. Kui siin ei ole väikeklass, kus on siis õpiraskustega lapsed, enam valikuvariant, siis on mul ainsad variandid panna laps tavaklassi või 8 kilomeetri kaugusele teise kooli, kus on väiksem kollektiiv, aga mis tähendab mitmeks aastaks keerulist ja tüütut logistikat ning seejärel ikkagi siia üle tulemist, sest tegu on algkooliga. Lõppkokkuvõttes ei tea tegelikult keegi, mis Teisele kõige parem on, isegi mina, kes ma olen ta EMA, ei tea seda. Hetkel ei taha ma siinkohal mingit nõu ka saada, see ajab ainult rohkem segadusse ja segadust on mul juba piisavalt. Järgmisest nädalast tegelen selle teemaga edasi, alustan taas lasteaiast ja siis selgub, kas jõuan üldse Laste Vaimse Tervise Keskusesse või ongi kogu lugu ja psühholoogi hinnangu võin kodus seina peale rippuma panna. Ma tegelikult ei tea ka seda, kui usaldusväärseks seda hinnangut pidada olukorras, kus psühholoog kohtus lapsega aasta jooksul ainult kolm korda ning kokkuvõttes ütles meie mure peale, et mõni laps ongi selline ja midagi ei ole teha. Jah, lohutas küll, aga abi ma siiski ei saanud.