Lugesin ühel õhtul lastele raamatut “Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks” ja sellega meenus, et ma ise tahtsin kunagi sama. Karupoeg Lukas sai viiuli käppa, kuigi tal on suured käpad, mina aga pole viiulit lähedaltki näinud, rääkimata selle käes hoidmisest.
Mu tutvusringkonnas oli lapsi, kes mängisid kannelt, flööti, klaverit ja noori, kes mängisid kitarri või trumme. Kuigi viimased tundusid ka mingi aeg põnevad, tõmbas mind ainult viiuli poole. See oli see, millest ma unistasin ja samas ei unistanud ka, sest ma teadsin, et mul puudub igasugune musikaalne anne, lisaks puudus mu kodukandis viiuliõpe.
Kes arvab, et musikaalsust saab õppida või muud sellist, siis ärge unustage, et mind ei võetud isegi laualukoori, üritasin korduvalt… See oli küll miski, mis mind veidi õnnetuks tegi, sest laulda mulle meeldis. Endiselt meeldib, mis siis, et kõvasti ja valesti!
See mind õnnetuks ei teinud, et ma viiulit õppida ei saanud, pigem tundus see asjade loomulik käik, sest keegi mu lähedastest ei mänginud ühtegi pilli. Lauluhäält ka kellelgi ei olnud ega ole (isal vähemalt küll mitte, ema ei ole ma korralikult laulmas kuulnud), kuid enda varesehäält pidasin siiski ebaõigluseks ja pean siiani, sest mu kehas on üks laulja lõksus.
Mingis saates kirjeldati kellegi häält kui väikelapse peeru ja see iseloomustab ka minu tämbrit, sellest ei anna kuidagi Faouziat välja pigistada. Ei ole siin ilmas ikka kõik võimalik, kui väga tahta…
Faouzia, üks mu vähestest tänapäevastest lemmikutest
Silveril pole samuti lauluhäält ja kui tema tämber on muidu normaalne (erinevalt minu porgandi häälest), siis lauldes pingutavad ka tema häälepaelad vaid hädist peeru välja. Samuti pole tema peres erilisi pillimängijaid, vaid isa vist mängis kunagi veidi akordionit, aga mina pole 16 aasta jooksul näinud, et seda oleks üldse kohvrist välja võetud.
Ajalugu ilmselt kordub ja meie lapsed kasvavad samuti ebamusikaalses peres ebamusikaalsetena suureks. Esimene küll tahtis vahepeal muusikakooli minna, aga me ei hakanud üldse üritamagi, sest sõbranna laps katsetelt läbi ei saanud ja minu lastel on muusikalist kuulmist veel vähem. Teine asi on muidugi ka see, et Esimene kujutas ette, et talle antakse kohe kitarr kätte ja hakkab seda tinistama, aga kui kuulis, et peab õppima enne mingit noodikirja, siis pidas jalgpalli ikka paremaks.
Ainsad pillid, mida meie peres mängitakse, on piripill ja vinguviiul. Nali, tegelikult mängitakse veel ka ksülofoni. Millalgi suve alguses kingiti meile ksülofon koos noodivihikuga ja sellest kombost sünnib küll tuttavaid meloodiaid.
See kombo
Meil oli kunagi kaks ksülofoni, ühe andsin rõõmuga ära ja teise lagunemine tegi rõõmu, aga pill koos noodiraamatuga “Ksülofonimäng Liiseliga” tundus siiski hea mõttena, sest kujutasin ette, kuidas ma saan kordki elus teha näo, et oskan mängida mingit meloodiat – nii lihtne on ju värvide järgi luua “Piparkoogipoiste” või “Meeril oli talleke” viisi! Eee, jah…
Mina tegemas nägu, et oskan ksülofoni mängida.
See pole tegelikult üldse lihtne, kui värvinoodid peas ei ole ning pead samal ajal vaatama nii raamatut kui ksülofoni. “Rongisõit” tuleb veel hästi välja, sest see on lapsepõlvest selge, aga ülejäänud üheksa laulu on mulle küll väljakutseks olnud.
Kusjuures koos noodiraamatuga on ksülofonil täiskasvanute hulgas korralik menu – enamus, kes on seda näinud, on lapanud noodiraamatut ja proovinud erinevaid lugusid mängida. Vahepeal oli see meil sageli maal kaasas ja ükskord kuulsin, kuidas esikus kõlas midagi “Sepapoiste” sarnast… Ust avades istus mu isa üksinda laua taga ja mängis keskendunult ksülofoni, pole välistatud, et ta laulis vaikselt kaasa ka.
Lapsed mängivad ksülofoniga vahelduva eduga ja pea alati üritavad noodiraamatu järgi muusikat teha. Seda on kergem taluda kui niisama kilistamist, aga esineb ikka viimast ka, kui noodiraamatut üles ei leita. Igatahes ei ole mul veel tekkinud tunnet, et annaks ksülofoni õelastele õe hulluks ajamiseks mängimiseks, nii et komplekt on osutunud asjalikuks kingituseks.
Kellel on kodus ksülofon olemas, siis noodiraamatu saab soetada ka eraldi ning laste mäng saab hoopis uue, kõrvadele talutavama, eesmärgi.
Sellised lood siis, viiulivirtuoosi asemel sai minust vinguviiul, laste ainus muusikakool toimub ksülofoni taga koos “koguaeg läheb valesti” piripilliga ja häälepaeltest pigistame vaid beebi peeru välja.
Kuidas teil? Olete õnnistatud ilusate lauluhäätlega ja oskate lisaks veel pille ka mängida või olete sama ebamusikaalsed kui meie?
Räägi kaasa ning võida ksülofoni ja noodiraamatu komplekt. Võitja selgub järgmisel reedel ehk 13. detsembril, et see päev oleks kellelegi õnnepäev.
13. detsember: Loosiõnn naeratas Evale ja loodan, et kõigil teistel oli ka 13 ja reede hea päev.
Ma olen siin mõnda aega jälle kadunud olnud. Ilusad ilmad, kojusõit, käimised, kodused tegemised, paar kõhugrippi või toidumürgitust, veel koduseid tegemisi ja kolm korda “Coco” vaatamist. See multikas on lihtsalt nii hea, et soovitan seda vaadata kõigil, olgu teil lapsed või mitte. Kui sa “Coco” peale nutma ei hakka, siis kontrolli, kas su süda ikka lööb. Ma nutsin kõigil kolmel korral ja pole välistatud, et Silveriga koos laenutame selle Teliast uuesti ning nutan veel neljandatki korda.
Kui “Coco” välja tuli, siis treilerid mind väga ei kõnetanud. Ma ei tea, miks see nii oli, aga igatahes kinno me ei tahtnud seda vaatama minna. Kui teine osa peaks tulema, siis see tõmbab meid päris kindlasti sinna. Nagu “Hotell Transilvaania”, mille esimene osa oli nii hea, et teised kaks on ka nüüd kinos ära vaadatud ja kui tuleb neljas, siis ei muud, kui jälle kinno.
Kirjutan muusikast järgmisena, alustan filmidest. Mulle meeldivad nii erinevad filmid, et lihtsam on öelda, kuidas ainsana ei meeldi mulle õudusfilmid. Veider on see, et enne lapsi mulle õudukad väga meeldisid ja päris lapsena olid “Elm Streeti luupainaja” filmid ühed mu lemmikud. Nüüd ei pane ükski vägi mind õudukaid vaatama, ei suuda, vastik ärevus tuleb sisse.
Aga komöödiad, romantikad, draamad, dokumentaalid, põnevikud, märulid, ulmekad ja nii edasi – kõik lähevad peale. Igasuguste ulmekate/fantaasiafilmide puhul olin küll pikalt ükskõikne, aga “Näljamängude”, “Labürindijooksja” ja “Lahkulööja” sarjad meeldisid mulle nii väga, et olen nüüd igasugustele filmidele avatud olnud. Olen pärast neid filme tagantjärele mitu korda näiteks “Avatari” vaadanud ja ootan põnevusega teist osa. Paljud populaarsed fantaasiafilmid on mul aga vaatamata, näiteks kõik “Harry Potterid”, “Sõrmuste Isandad”, “Star Warsid”, “Ahvide planeedid” ja nii edasi.
Olen näinud poole pealt üht “Mad Maxi” osa ja see on küll selline ulmekas, et see peab olema loodud psühhiaatriahaigla seinte vahel. Film ise mulle üldse ei meeldinud, kuid vaatasin ikkagi lõpuni, sest tekkis uudishimu, kui haige võib kellegi fantaasia olla. Haige, ikka väga haige.
Üldiselt olen ma filmide osas kalamäluga, enamasti on need ühekordsed meelelahutused, mis meelde ei jää. Näiteks ei oska ma esile tuua palju romantilisi filme, esimesena ja vist ka ainsana tuleb pähe “Mina enne sind”. Alles ükspäev ütlesingi siin Silverile, et kinodes vist väga enam romantilisi filme ei näidata või mulle lihtsalt ei jää need enam silma. Võib-olla on see hääbuv žanr ja romantika ongi nüüd ühendatud ulme ja märuliga, sest paljudes neist on armastus tugevalt sees.
On siiski mõned filmid, mis on nii meeldinud, et need on ka päriselt meelde jäänud. Neid ühendab enamasti see, et tegu on tõestisündinud lugude põhjal valminud linateostega. Näiteks:
“Püüa kinni, kui suudad”
“1+1”
“12 aastat orjana”
“Sõjakoerad”
“Barry Seal: mees üle Ameerika”
“Hacksaw Ridge’i lahing”
„Mavericks – lainet püüdmas“
Need on kõik sellised filmid, mille järel olen kukkunud peategelaste kohta guugeldama ja seda teen ma vaid siis, kui linateos mulle tõesti väga on meeldinud. Nüüd “Coco” puhul hakkasin ka kohe otsima, kes Miguelile hääle annab ja selleks on Andreas Poom, kes mängib samuti kitarri ja kirjutab lugusid.
Kui siin veel rääkida meeldinud filmidest, siis viimasel ajal nähtutest tulevad pähe veel “Marslane”, “John Wick” (mõlemad osad ja ootan väga kolmandat), “Jumanji: Tere tulemast džunglisse”, “Klassikokkutulek 2”, “Kaunitar ja koletis”, “Ameerika palgamõrvar”, “Creed: Rocky pärand”, “Põgenemisplaan” ja ongi vist kõik. Filme olen näinud rohkem, aga ma ei mäleta neid või nende pealkirju.
Ühesõnaga väga kirju maitse, vaatan kõike ja vaataksin rohkem, kui oleks võimalik rohkem kinos käia või kui Telia filmivalik oleks laiem. Üldiselt valingi filme treileri põhjal, kindlasti olen seetõttu paljud head filmid maha maganud, sest tutvustus pole kõnetanud. Telerist vaatan rohkem seinast-seina filme, sest nendele lihtsalt satun peale ja jään vaatama. Tegelikult satub Silver neile peale ja ma jään koos temaga vaatama. Üksinda olles vaatan ma harva telerit ja siis ka enamasti Teliast laenutatud filme.
Kõige enam laenutame/vaatame kinos multikaid, pole palju neid, mis meil nägemata oleks. Pähe tuleb praegu vaid “Moana”. Pole palju ka neid, mis meile üldse meeldinud ei oleks. Mõned on lahjad olnud, aga enamasti on tänapäeva multikad nii head, et ma käiksin neid ka lasteta vaatamas. Olemegi käinud kunagi Silveriga kahekesi “Jääaega” vaatamas, seda veel esireas, sest saal oli täis.
Need on küll alles tulemas, aga eelnevad osad on nii head olnud, et juba ootame, kui kinno jõuavad: “Imelised 2”, “Lammutaja Ralf 2”, “Kuidas taltsutada lohet 3”, “Lemmikloomade salajane elu 2″, Trollid 2”, “Käsilased 2”, “Kruudid 2”, “Laula 2”, “Boss beebi 2” ja annaks filmijumalad, et “Coco 2” ning “Hotell Transilvaania 4” tulevad ka.
Missugust muusikat sa kuulad?
Muusikamaitse on pea sama kirju, ainult selle erinevusega, et kui filmidest on mul meeles pigem kõige uuemad, siis uuest muusikast ei tea ma mitte midagi. Lapsed siin vaatavad muusikakanaleid ja sealt on mõned lood kummitama hakanud, kuid väljas oskan tuua ainult Imagine Dragonsi “Thunderi”. Nagu filmidegagi, siis kõnetanud muusikapalade esitajaid hakkan guugeldama ja nii sattusin veel Imagine Dragoni tuntud lugude peale, mida olen kuulnud, aga muidu ei teadnud ma sellest bändist tolle looni midagi.
Kui meil autos veel raadio mängis, siis selles mängis alati Star Fm, Retro FM või Radio Mania. Viimast kahjuks enam ei eksisteeri. Ühesõnaga meeldib mulle kõige enam 80ndate muusika. Kõige suuremad lemmikud on alati olnud Queen ja Ruja, aga peale nende on veel kümneid ja kümneid lemmikuid, näiteks: Madonna, Bryan Adams, Alanis Morissette, Meat Loaf, Enya, Roxette, Whitney Houston, AC/DC, Lionel Richie, ABBA, Eric Clapton, Elton John ja nii edasi.
Võin vabalt kuulata ka Eminemi, Meie Meest, Tommy Cashi, Aropit, Justin Bieberit või näiteks Jon Henrikut:
See lugu on mul plaadi peal ka ja laulan sellele autos alati kaasa. Sõnad on sellel hästi head: “Hei, ära joo, na-na hei, ära joo” ja vahepeal ka “ära löö, ära joo” või “ära looda, Heino joob”. See on siis kerge huumoriga öeldud, mingi naljalugu see tegelikult ei ole, hoopis mõnusalt rahustav, nagu Enya “Only time”.
Kui mõtlen tänapäevastele (juhul, kui nad juba ajalugu ei ole) artistidele, siis esimestena tulevad pähe Adele, Sia, Ed Sheeran, James Arthur, Miley Sirus – nemad mulle meeldivad. Oskan veidi kaasa laulda ka paljude teiste lugudele, mis on popid, kuid mille esitajaid ma ei tea. Seda siis rohkem tänu lastele. Aeg on sealmaal, kus suuremad poisid kuulavad telefonist palju kaasaegset muusikat või vaatavad kõik neli MyHits kanalit ja nii need laulud külge jäävad. Autos kuulan vaid plaate, sest selles raadio ei mängi. Plaatidel on peamiselt mu vanad lemmikud, nagu reklaamide ja jututa Star FM, vähe on midagi uut, mida vend on oma maitse põhjal nendele lisanud.
Ühesõnaga muusika osas olen ka peaaegu kõigele (välja arvatud Marco Tasane ja muu selline) avatud – kui vähegi saab kaasa laulda, siis mulle meeldib.
Kas sa raamatuid loed ja milliseid? Öeldakse, et lugejad oskavad ka paremini kirjutada. Mis on sinu lemmikraamat(ud)?
Ma loen aastas keskmiselt poolteist raamatut. Kunagi lugesin nädalas mitu raamatut, aga see aeg oli enne lapsi. Esimese sünniga jäi raamatute lugemine täiesti soiku ja uuesti polegi enam alustanud. Pärast Neljanda sündi tegelikult oli mingi periood, kus laps istus öösiti tunde hea tujuga üleval ja mina ahmisin samal ajal “Minu”-sarja raamatuid sisse, aga see kestis vaid paar kuud. Kokkuvõttes ei ole ma raamatuid lugenud 10 aastat.
Raamatutega on mul samuti kalamälu, mulle ei jää nende sisu, autorid ega pealkirjad meelde. Ma ei oska öelda oma lemmikuid kirjanikke, sest ma ei pööranud kunagi autoritele tähelepanu. Ma ei mäleta raamatuid, mis mind väga liigutanud on. Mul on siiani meeles, et lapsena ajas mind üks raamat nutma ja ma lugesin seda mitu korda, kuid mäletan sellest vaid seda, et seal oli üks närakas koer, kelle puhul selgus hiljem, et tegu on kummituskoeraga. Kui ma mäletaks pealkirja või sisu, siis muretseksin teose koju, et lapsed saaksid seda lugeda. Paraku ei mäleta ma sellest midagi. Ma ei ole isegi kindel, et see koer algusest peale vaim oli, äkki sai temast lõpus vaim. Igatahes on see üks raamatuid, mis on mind korralikult nutma ajanud.
Nutnud olen ka paljude teiste raamatute peale, aga ma ei mäleta neist ühtegi. On ka raamatuid, mille lugemise ajal olen häälekalt naernud ja sellised ongi kõige paremad – mis ajavad nutma ja naerma.
Vanaema kõrvalt lugesin kümneid või isegi sadu kergeid romaane ja nendest on ka meeles vaid üks väike katkend, mis on nii mõttetu, et seda ma ümber jutustama ei hakka. Kusjuures neid lugesin ma nii umbes 12-aastaselt, noorsooromaane hakkasin hiljem lugema.
Mul on tegelikult kahju, et lugemine on soiku jäänud ja loeksin hea meelega midagi, mis ajab nutma või naerma, aga ei oska midagi valida. Olen avatud soovitustele, aga palun soovitage esmalt kerget lugemist. 400 lehekülge pikki ja keerulisi lauseid koos rohke kirjeldusega oleks praegu minu jaoks liiga raske lugemine. See oli vist “Punane ja must”, kus üks olustikku kirjeldav lause võttis enda alla terve lehekülje. Liiga raske.
Lastele olen selle 10 aasta jooksul rohkem raamatuid lugenud ja on olnud neid, mis on mulle väga meeldinud, aga ma ei mäleta neid. Eriti liigutas mind kolmikute või kolme venna lugu, hüüdnimed olid neil vist Trips, Traps ja Trull, aga raamatu pealkirja või autorit ma ei tea. Mitmed kommenteerisid, et tegu oli nende lapsepõlve lemmikuga, aga mina ei mäleta oma lapsepõlvest mitte ühtegi raamatut, mida vanaema mulle luges või mida ma ise lugesin.
Pole siis ime, et ma ei mäleta midagi ka koolis õpitust. Ma ei mäleta näiteks midagi eesti keele reeglitest, kuigi kordasin neid alles aasta tagasi, matemaatikast ma üldse ei räägi. Ma alati imestan, kui inimesed mäletavad näiteks 8. klassi keemiat või 74. aasta suve ilma või loetud raamatute sisu.
Minusugustele ilmselt näidataksegi igal aastal “Visa hinge” ja “Üksinda kodus” … alati vaatan nagu esimest korda.
